Traumakuninganna

Nädal pärast maratoni läksin lapsele lasteaeda järgi, libisesin ja kukkusin. Tõusin püsti ja kukkusin uuesti. Ja nii mitu korda. Lõpuks üks möödakäija kutsus kiirabi (mul on ikka vedanud nende möödakäijatega). Jälle Keskhaigla EMO. Kuna rasedus oli ohtlikus staadumis, siis röntgenit teha ei saanud, aga diagnoosiks sain mõra selgroos ja järjekordse lamamisreziimi.
Seekordne lamamine oli tunduvalt hullem, sest selg tegi põrguvalu. Tablette ka võtta ei tohtinud. No lubati, kui väga hull asi on, aga ma ei julgenud võtta.
Ma ei mäleta kui kaua selg valutas. Minu arust terve igaviku vähkresin unetult voodis ja otsisin õiget asendit. Mingil ajal läks siiski paremaks. Aga siis olin ma juba väga rase ja liikumine jäigi väga vaevaliseks.
Lõpuks sündis poeg, kellel juba 150 km suuska enne sündi sõidetud oli :)
Võtsin 9 kuuga juurde 32 kilo ja kõik hakkas jälle otsast peale.

Samal öösel, kui sündis poeg, varastati keldrist kogu mu suusavarustus.