Uus isiklik reks: 39,5

Suusalund on terve Eesti paksult täis, kuid suusatama olen jõundnud vaid korra, eelmisel reedel. Siis veel suusaradu ei olnud ja sõitsime Järvel rajapõhja alla. Nii lahe oli.

Paraku edaspidi olen suusalund ainult eemalt vaadanud, sest nädalavahetusel tabas mind miski kahtlane viirus. Esialgu oli niisama kehv olla veidi. Külmavärinad ja sees keeras. Panin isegi mütsi pähe, salli kaela ja kindad kätte, kuigi ainult 3 kraadi oli külma. No tööl käisin, aga trenni minna ei julgenud. Perekonnaliikmed hakkasid üksteise järel haigestuma ja kolmapäeval jäin ise ka täitsa haigeks. No nii haigeks nagu ma pole viimase 10 aasta jooksul olnudki. Palavik minu puhul on üldse üsna haruldane juhus, kuid viimastel päevadel on see pürginud lausa ulmelistesse kõrgustesse, mis tipnes neljapäevaõhtuse 39,5ga. Vau.
Lisaks palavikule valutasid kõik lihased ja liigesed. Eriti selg ja põlved. Peale selle jäid valusaks mandlid (ma arvan) ja lümfisõlmed (on olemas sellised asjad ju?). Kõrvad ka valutavad.
Ühesõnaga hädaorg.
Rist ja viletsus.
Stress lausa.
Ega mingid labased palavikualandajad kauaks palavikku ei langetanud. Tunniks ajaks ja siis oli jälle hullem kui enne. Lõpuks vanad head viinasokid pühkisid palaviku nagu võluväel ja öösel sain suht rahulikult magada.

Täna hommikul ärkasin jälle 38,5ga, päeva peale keris jälle 39ni, aga täna paracetamol mõjub juba umbes 4 tundi. Helgematel hetkedel tegin isegi tööd natuke.

Siiski kui Spartast tuli meil detsembri suusatrennide kohta, oli seda lugedes väga sürrealistlik tunne. Nagu suusatamine oleks kuskil eelmises elus olnud ja mul poleks sellega midagi pistmist. Selline kauge ja kättesaamatu.


Eile ma olin nii haige, et sonisin midagi sellest, et ma enam ei tee sporti.
Elame näeme.
Kohe saab 4 tundi viimasest rohust ja tunne on, et peab kiiresti horisontaali viskama.

Muidu on kõik hästi! :)