Vääh, mida ilm..?!

No nüüd on ta siis jälle kohal ja tuleb ära kannatada. Protestiks kuulasime lapsega jõululaule autos ja  keerasime kondi nii põhja, et tuli kampsun selga panna. Mida me sellega saavutasime? Mitte midagi. Palav pole minu teema, aga valida pole ju. Sääsed on ka juba platsis (õnneks Tallinna kesklinnas pole neid kunagi v.a Järve mets). Kui neid kaht komponenti poleks, oleks suvi täiesti okei. Kuigi pikapeale ikka muutub maksale koormavaks.

Sporti väga ei teinud eelmine nädal. Otsustasin rogainist seekord rahulikult taastuda ja lihtsalt puhata. Kaks korda käisin natuke jooksmas (sellised 4 km jupid) ja nädalavahetusel tuli maal tööd teha. Maal ei lõpe töö teatavasti iial, sellepärast inimesed linnadesse kolisidki. Noh, väike illustreeriv näide siis ühest aianurgast. Tööpõld on laiaiaiaiai nagu Orelipoisi laulus.

Ühesõnaga sai oma võililleväljad maha niidetud, puud lõhutud ja suitsuahjust hiired välja visatud ja bensiinipõletamise hooaeg algas täie hooga. Ökoinimesed vist niidavad vikatiga muru, aga noh ega see ökonaivism üldisest katastroofist ei päästa niikuinii. Või vähemalt on nii mõtlemine vähem stressi tekitav. Ja stress teatavasti tapab kõige rohkem ja kõige kiiremini. Isegi tiba puhtamas keskkonnas.
Mitte et laias plaanis väga vahet oleks, aga no niisama, filosofeerimise mõttes :)


Nuh, imelikke asju juhtus. Nägin üle saja aasta unenägusid ja lausa mitmel ööl. Ja need olid väga lahedad unenäod. Ühes näiteks jäin ma hiljaks 21. km jooksu starti ja sõitsin siis hoopis uiskudega Nuia mäest alla. No sealt Kitzbergi kuju juurest ja see polnud isegi hirmus. No ma ei tea kohe.
Ja kõik muud unenäod olid ka üht äärtpidi ikka spordiga seotud. No näiteks et ühes teises unenäos lugesin raamatupoes trennikaaslase kirjutatud luulekogu (mis oli pagana hea muide)
Vist ei ole liiga kaua trennis käinud, mis muud.

Ja veel juhtus minuga selline imelik asi, et kaotasin ära pudeli veini.