Mul mitte millestki ei ole laulda

Märkamatult on möödunud kuu aega autovabalt nagu niuhti.  Ja tiksub kaks kuud ka kohe täis kenasti.
Autoga jätsime siis lõplikult hüvasti ja see peaaegu murdis mu südame :(


Elu ühistranspordiga on jõle tüütu, aga kohati jällegi tore ja puha. Noh, istud bussis, vahid tusaseid inimesi, saad meile saata ja telefoniga mängida, käed vabad- see on tore. Raamatut saab ka lugeda, aga siis on oht õigest peatusest mööda sõita. Ja vahel ikka magan konkreetselt terve tee. Samas võtab kogu igapäevane logistika liinil kodu- lasteaed- kontor umbes tunnikese rohkem kui autoga. Ehk siis tavapärase peaaegu 2 tunni asemel (hommik+ õhtu) võtab see minult peaaegu 3 tundi päeva parimat aega. No kõnnin natuke rohkem küll, aga trenni mõttes on see ikkagi null, lihtsalt raiskab aega. Kokkuvõttes kl 19.30 jõuan töölt koju keskmiselt, siis kiiresti söök vaja teha ja kl 20.30 juba jõuakski trenni. No vat ja see juba nõuab suuremat tahtejõudu kui mul enamasti on ja nii ma kuskile väga ei jõuagi. Jõllitan telkut kala pilguga ja nii need nädalad lähevad. Selline väga ebaefektiivne ajakasutus siis.


Vastik olme rikub kõik ilusad unistused ja soovid ja kaotab sära silmist.


Paistab, et pop teema viimasel ajal on elada kuu alkoholivabalt, aga mul vist on olnud isegi mingi 7 või 8 alkoholivaba kuud sel aastal, mis kindlasti pretendeerib kuskile isiklikku absoluutsesse tippu. Põhjus number üks on see, et mul on liiga vähe aega olnud sõprade jaoks sellel aastal. Põhjus number kaks on olnud soov viia miinimumini lollide vigastuste risk. Ja põhjus number kolm on see, et kui juba peoks on läinud, on need eranditult kõik lõppenud ikkagi absoluutse veendumusega, et "enam kunagi ei joo!" :) Nii et täitsa ratsionaalsed põhjused ja vähimatki pingutust pole selle nimel vaja teha olnud. Aga kui ma nüüd mõtlen, kas mu elus on miskit sellepärast paremini (välja arvatud asjaolu, et pole kuskilt alla kukkunud), et kas mul on mingit ressurssi kuskil rohkem või mõistus kuidagi teravam, siis vist mitte. Vähemalt mina seda küll kuskilt otsast ei tunneta.


Vaatamata kõigele eelnevale: mõned korrad ma olen ikka olnud tugev ja vedanud ennast isegi jooksma vastu ööd ja veetnud mõned pikemad lõunad jõusaalis. Ses mõttes väga käest pole asju ikkagi lasknud. Joosta on olnud täitsa mõnus. Esimene hetk, kui sa kell 21 astud uksest välja, tuul tahab pikali puhuda ja vihma kallab kraevahele, on muidugi ebameeldiv, aga edasi on täitsa tore olnud. Üldiselt paistab, et saab jõuluni välja ilusti lühikese dressiga hakkama sel aastal.


Aga uus aasta toob palju muutusi ja tekib jälle aega, et suurte silmade ja avatud meeltega ilma ja inimesi uudistada. Pole enam palju jäänud.
Õnneks lund ka ei ole.