Sunday, November 13, 2022

12. Porto

Vahepeal ma olen teinud igasuguseid asju, lihtsalt mul pole olnud aega väga kirjutada, sest töö, olme ja trenn on võtnud väga palju aega ära ja pole nagu olnud väga hetke, et vot nüüd istun maha ja kirjutan. 

Kuna see 10 km ei andnud mulle ikka rahu, proovisin seda veel Tartus korra joosta, et no mis kuradi mõttes ma ei jõua joosta seda närust kümmet kiltsa. Mul oli seal enne starti kõik välja arvutatud ja mõõdetud, et saaks tunnile natuke lähemale. Enne starti kõndisin ringi seal ja tunne oli nii kerge, et ma mõtlesin, et no nüüd küll tuleb raudselt alla tunni aeg. Ja kui see jooks siis algas, oli mul ikka kogu aeg selline hea ja kerge tunne, aga kui ma kella vaatasin, siis km aeg muudkui kukkus ja kukkus, kuigi ma oma arust nagu jooksin kergelt ja kiirelt ja mis põhiline- samas tempos! Finišis oli kell kuidagi 1.06 ja ma pole fiksitud ajaga elus varem nii aeglaselt 10 km jooksnud. Isegi mitte siis, kui mul seal samal rajal jalg pooleks läks, suutsin minut kiiremini koju jõuda. Ei tea, kuidas sellist jama kommenteerida. Kui keegi oleks tahtnud intekat finišis, siis oleks tulnud üks-ühele Tujurikkuja kuulsa "kuhujäidneedminutidjatunnid" klipiga. See oli vist kõige arusaamatum jooks, mis ma üldse kunagi jooksnud olen. Ma olen selle peale mõelnud väga palju ja mul puudub igasugune idee, miks see nii pekki läks, sest ma ju tegin ikkagi kogu aeg trenni ka.

Murelikuks tegi mind kõige rohkem see, et kuna ma niimoodi poolsalaja plaanisin minna maratoni
jooksma ja see 10 km jäi viimaseks märgiks, siis see tõmbas enesetunde üpris õhukeseks. Sest maratoni limiit oli 6 tundi ja kui ma oma ajaloos tagasi lappan, siis sellel ajal, kui ma jooksin oma esimese maratoni ajaga 5.56, oli mu 10 km aeg 1.02 ja ma olin siis eee.. äää.. 12 aastat noorem ka ikkagi.

Vaade "koduaknast", umbes
täpselt 21.km peal


Aga rääkides asjast, siis jaa: Mitte kunagi kestis 5 aastat!  12. maraton sai joostud Portos, ookeanivaadetega (aga mitte ainult!) imeilusal päiksepaistelisel rajal. Kui mu jalg oli stardijoonel, polnud mul vähimatki ettekujutust, kas ma selle lõppu jõuan. Kas konstruktsioon peab vastu, kas vaim peab vastu ja mismoodi see pull üldse välja nägema hakkab. Ilm oli selline kahtlane. Enne starti sadas vihma, aga see jäi järele ja edasi oli ideaalne jooksuilm. Välja arvatud siis kaks viimast tundi, kui saabus mu lemmik lauspäike ja kuigi temperatuur vist oli 19 ainult, siis ikkagi oli veits palav. Esimene pool sellest maratonist oli üllatavalt kerge jooks, arvestades neid suremisi, mida ma siin viimased kaks kuud trennides teinud olen. Mul ei olnud küll veel sellist kiirust jalas nagu ma soovisin, aga see oli ikka oluliselt- oluliselt parem kui viimased mitu kuud. Poolel maal, ookeanivaatega joogipunktis ma teadsin, et ma jõuan igal juhul finišisse, ükskõik, mis edasi juhtub või ei juhtu ja seal ma lihtsalt pugisin apelsine, nautisin lainete vaatemängu ja kuidagi mõnulesin mõtte käes, et ma teengi selle ära, raisk. No nii tšill oli. Ja eks edasi muidugi juhtus ka seda ja teist, aga maratoni kontsekstis olid need kõik ikkagi pisiasjad. Kõik jäi terveks ja vanad asjad ka ei andnud kuidagi tunda. Aeg oli mingi 5.45 vist, a mu enda jaoks ei oma see mitte mingit tähendust. Kuna rekordi vormi ilmselgelt ei olnud, siis polnud mingit vahet, kas see on 5.10 või 5.50, ainult finiš oli oluline, seega suruda polnud vaja ja apelsinipausid kindlasti olid pikemad kui vältimatult vajalik oli. Ma lihtsalt võiks häid apelsine süüa umbes lõpmatuseni. Kergelt olid vahepeal krambid ja päike tegi liiga, a see oli kõik kuidagi kergesti talutav. Rada muidu ei olnud väga lihtne, tõusumeetreid tuli kokku 424 isegi. Aga rada jälle keerutas palju ja kohtusime Viigi ja Pillega pidevalt ja sai nö silma peal ka hoida, et mingit jama ei oleks.  Kui midagi häirivat otsida, siis minu arust peaks olema keelatud maratoni viimasel kilomeetril tõusud ja eriti veel ei tohiks finiš tõusu otsas olla. Lisaks oli finiš umbes 300 meetrit kaugemal, kui see minu arvestuste kohaselt pidi olema, aga lõpuks ta ikkagi tuli ja ma üle selle joone sain. Siukse laia naeratusega. Pärast vahtisime Pillega rannas lihtsalt laineid, medalid kaelas, ja selles hetkes oli nii mõnusat süüdimatut muretust ja rõõmu.

Paiva trepid
Ausalt öeldes ma ikka viimase hetkeni ootasin, et tuleb mingi mugav põhjus alt ära hüppamiseks, et ma ikka kuidagi saaks seda maratoni vältida, aga no ei tulnud ega tulnud ja lõpuks ma sain aru, et pean ise kuidagi oma tripi ka veel kokku panema, kuna ma juba mingid mugavad võimalused olin lasknud mööda lootuses, et midagi juhtub. Kõigepealt mõtlesin, et olen siis veel ühe päeva Portos ja võtan öise lennu, sest asi see üks öö siis enam üleval olla on. Kui ma siis otsima hakkasin ideid, millega oma päev Portos sisustada, alustades erinevatest muuseumidest ja kohvikutest, jõudsin kogemata avastuseni, et seal väga lähedal on üks imeilus org, kus ühtlasi on ka 516 meetrine rippsild ja mega vaated, ainut et sinna on vaja kõigepealt 4 km treppidest üles ronida. Ma pidin sinna lihtsalt minema, sest kui on mägi, siis sa pead sinna otsa ronima ja kui on sild, siis sa pead sealt üle minema, eks, sest need ei ole ju ilmaasjata seal!


Ja muidugi ma läksin ka. Ma ütlen ausalt, et esimesed 10 trepiastet  olid ikkagi kergelt ebamugavad ja kõhklustega, kas ma tõesti jaksan need trepid ära ronida. Aga esimese poole tunniga kadus see kangus ära kehast justkui poleks maratoni oludki. Lihtsalt nautisin vaateid ja see kõik oli seal nii õudselt ilus. Giid oli megatore ja ühtlasi sain kiire ülevaate kogu Portugali geograafiast ja ajaloost. Samal ajal olin 700 meetrit tõusumeetrit niimoodi märkamatult ära roninud mööda treppe, et ei saanud nagu arugi. No igatahes minul kõrgusega mingit probleemi pole ja ma oleks võinud seal sillal tuule käes vaikselt oru kohal kiikuda pool päeva, kui graafik poleks surunud :)
176 meetrit orupõhjani

Matkarada oli kokku 11 km, kuigi kirjade järgi pidi ta olema 8 ja kuskil 8 km peal ma tundsin siiski kerget väsimust ka juba. A no igatahes midagi ülejõu käivat ei olnud,  piltidel paistab hullem kui see tegelikult oli. 

Õnneks ma tegin need asjad just niipidi järjekorras. Kui ma oleksin teinud matka enne, oleksin kindlasti maratoni emotsioonidest palju kaotanud. Ja kui ma neid niimoodi koos vaatan, siis see org pakub mulle ikkagi palju rohkem kui asfaldil jooks ja ma tulevikku vaatavalt tahaks öelda, et.. haahaa, midagi ei ütle! :D



No comments:

Post a Comment

12. Porto

Vahepeal ma olen teinud igasuguseid asju, lihtsalt mul pole olnud aega väga kirjutada, sest töö, olme ja trenn on võtnud väga palju aega ära...