Monday, September 19, 2022

Ma olen juba näinud värskeid suusapilte internetis

Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, et poolik asi on nagu valmis kirjutatud ja siis jäänud sahtlisse vedelma, sest pole olnud seda õiget kirjutamise tuhinat või on mingi asi vahele tulnud, mis pole lasknud seda punkti panna. Ma olen üldse vaadanud, et need tuhinad käivad niimoodi kordamööda. Et kui tahad joosta, ei viitsi kirjutada ja kui tahad kirjutada, siis ikkagist (selle sõnaga tervitaks Teemantliiga ja kossu EMi kommentaatorit, keda ma ilmselgelt liiga palju kuulanud olen) ei viitsi joosta. Aga igasuguse optimeerimisega läheb alati nii, et mõlemad osad kannatavad. No siin ta on siis, kiire pilk suvele, meeldiva tõdemusega, et see on nüüd möödas ja ma sain seekord tervena läbi sellest, mida võib omaette juba väikseks võiduks pidada

Sel aastal otsustasin ma lõpuks ikkagi proovida mingit comebacki laadset asja ja julgesin vaadata ka reaalselt numbritele otsa, et palju siis kaod ka on pärast pikki vigastusi ja mõningast vananemist. Parem ikkagi sitad jooksuajad kui vererõhutabletid või no palju sul ikka neid variante siis kokkuvõttes pikemas perspektiivis valida on.

Algatuseks jooksin ümber Viljandi järve. Viimati jooksin Viljandit 2016. aastal ja ma mäletan seda jooksu päris hästi. Et ma sellest ajast jään üpris kaugele, oli selge, aga kuna ma mõtlesin, et lähen jooksen ikkagi korraliku aja, siis tibakese tõmbasin trenniga ka üle ääre, nii et poolteist nädalat enne Viljandit pidin  taastuma hakkama juba ja pakun, et ära ei taastunudki päris sinna kohta tagasi, kus ma enne olin :) Aga noh, ära ma selle jooksin ja täitsa tore oli ja puha. Ja nii palju lahedaid juhuslikke taaskohtumisi ja rõõmsat itsitamist oli ka Viljandis, Milleks ma ei olnud valmis, oli see, et joogipuktides anti ainult vett ja oleks tahtnud spordijooki vist. Osasid tõusukesi ma üldse ei mäletanud, aga vist on rada natuke ka muudetud. Üldiselt suured tõusud olid samad nagu alati ja suuri üllatusi polnud. Minu arust oli mul sel korral esimest korda elus täitsa reaalne plaan, et jooksen 1.18, aga no ei jõudnud, neto aeg oli 1.19.11. Enda eelmisele Viljandi järve jooksule kaotasin peaaegu 9 minutit. Nooh.. ei ole vähe, ei ole, aga ma suudan sellega elada küll.

Ja siis ma jooksin Kõrvemaa kevadjooksu 16km. Ja vot see oli täielik üllatusvoor selle eest. Kui me sinna minekut alles planeerisime, siis Pille küsis, et päriselt 16 jooksed vä, seal on ju rämedad tõusud. Ja ta rääkis autos ka veel terve sõidu aja, et seal on rämedad tõusud, aga ma ei võtnud seda üldse tõsiselt. Ei ole midagi hullu, ütlesin mina. Sest ma olen seal käinud korra (aastal 2015!), olin kodutöö ilusti ära teimud ja lugesin üle, mida ma pärast jooksu olin kirjutanud tookord: "10.km kahest tõusust siiski kõndisin üles, aga muus osas oli täiesti meeldiv isegi, ma ütleks".  Ja üldiselt terve rajal viibitud aja olid mul silmad üllatusest ruudukujulised, et WTF?? Oli see tõesti seesama jooks või? Aastal 2022 ma ütleks umbes, et need kaks ainsat sirget lõiku rajal olid enamvähem meeldivad, ülejäänu oli täitsa kreisi :) No ikka täitsa kreisi. Esimene kauss oli kuskil 4. kilomeetril vist, kus ma otsustasin üles kõndida. Edasi oli minu arust ainult tõus ja tõus ja tõus jne. Ja kuskil metsavahel läks järsku eriti ebamugava astmevahega trepp kuristikku, siis edasi oli pikalt laudtee ja sama jälk trepp üles. Ma võin vanduda, et elus ma pole seda rada jooksnud. Selliseid treppe ei ole võimalik unustada ometi??!!

pilt on internetist leitud, 
aga tundub õige trepp olevat
Või keegi arvab, et on? Igatahes oli kogu see rada nii ootamatu, et kui alguses ma mõtlesin, et mis see 16 km siis ära pole ka visata (sealjuures khmm, olles ainult vist üks kord viimase 4 aasta jooksul pikema maa jooksnud, aga see ei loe!), siis reaalselt pole mul elus mitte kunagi nii raske olnud joosta.  Tuleb ausalt tunnistada, et ikka päris palju oli neid tõuse, kus ma otsustasin kõndida. Alguses ma mõtlesin, et üritan joosta sama aega, mis ma seal kunagi jooksnud olen, sest see aeg tundus 16 km kohta suht kehvake, aga õnneks ma taipasin üsna kiiresti sellest mõttest loobuda ja keskenduda rohkem looduse nautimisele  ja sellele, et see on lihtsalt pikk ja natuke kallim trenn :) Kui  ma juba hoo maha võtsin, oli tegelikult väga ilus seal metsavahel ja kui see pull lõpuks läbi sai, siis ma mõtlesin, et niimoodi kannataks veel tükk aega tiksuda. Enda 2015a ajale kaotasin 12 minutit.

Ma siiamaale juurdlen selle üle, kas rada on tõesti nii jube palju raskem kui 2015 või mu ise olen lihtsalt niiii palju kehvemas vormis. Eks pigem ikka see teine variant on tõenäolisem, aga jube kehv on seda fakti nagu tunnistada :) Kahjuks olen eelmine kord vana kellaga jooksnud ja see ei ole lugenud tõusumeetreid ja pole ka kaarti näha, kust joostud sai. 

Aga selle aasta jooksul oli 198 tõusumeetrit mu kella järgi. Ja kirja ma katsun selle kõik nii õudselt panna, kui see tegelikult oli, et enne kui ma sinna järgmine aasta uuesti regan mingite keeruliste mõttekäikude või mõistuse vaheaja tulemusena, oleks meeldetuletus, et see oli tõesti sigaraske rada ja ei, see ei kulgenud kuidagi küngaste vahel. Ja et võibolla peaks vähekse rahulikumaid asju üritama teha.

Ja et kaks ilma kolmandata ei jääks, jooksin ümber Harku järve ka. Polnud seal kunagi õnneks varem jooksnud. Rada oli ülikerge võrreldes kahe eelneva jooksuga, aga jooks ise oli nii õudselt jube raske ja võttis palju rohkem aega kui ma arvasin. Kahjuks kinnitas ka see pigem seda teooriat, et vorm ongi lihtsalt nii õudselt kehv. Nüüd sai see siis nagu ametlikult ka fikseeritud.


___________ 

Siis ma tegin suurema pausi jooksust ja sõitsin rohkem rattaga. Võibolla tegin veel midagi, aga kes seda enam mäletab, Kindlalt ma sõitsin rattaga ümber Saaremaa kolme päevaga ja see oli väga tore üritus. Kaardil nägi see välja umbes niimoodi


Pärast seda Saaremaa matka vedeles mu ratas kuu aega seal, kus ta maha jäetud sai, kuni ma ta siis ükskord koju sõidutasin. Ühesõnaga sai isu täis sellest. Ma kahtlustan, et ma pole pärast seda rattaga sõitnud. Või kui, siis lastega Piritale kiikuma korra vms. Aga ajalugu teab ka fakti, kuidas ma kunagi ratta kaheks aastaks sinna seisma jätsin, kuhu see bussist maha tõsteti, nii et teatavat arengut võib siiski nagu märgata.

Nii. Siis ma hakkasin uuesti vaikselt jooksma ja kohe tuli ka kuumalaine loomulikult, mistõttu oli kogu aeg nii raske ja vaevaline see jooks ja niimoodi ülejala, aga päris pikka vahet ka ikkagi sisse ei lasknud.
Tahtsin kindlasti  joosta paar ringi Heavy Metal Ultral ja see sundis natuke ikka harjutama.

Heavy Metal Ultra oli tore nagu eelmisel aastal. Ainult et ilm oli selline ligi 30 kraadine lõõskava päikesega, mis  tähendab, et mul oli max pulss juba teisel ringil 196, kuigi ma jooksin oma arust nii aeglaselt kui oskasin. Kolmandal ringil jooksin justkui kogu aeg sama tempoga, aga kilomeetri aega näitas kell nagu järjest kehvemat, mis oli imelik. Neljandal ringil see jätkus ja lõppes sellega, et neljanda ringiga ma ei mahtunud  enam napilt aega, mis oli hämmastav, sest ma ei tundnud end nagu nii kehvasti. Kokkuvõttes siis tabelisse sain kirja 3 ringi, mis on üks vähem kui eelmisel aastal, aga tegelikult jooksin täpselt sama palju, lihtsalt 3 minutit kehvemini. HMU-l lõhkusin ära jooksutossud ehk siis endale meeldetuletuseks, et ei ole vaja ikka sileda tossuga ronida sinna. Koperdasin iga ring mitu korda juurikate otsa ja kolmandal ringil käisin ikka täies pikkuses korra kõhuli ka, aga midagi ära ei lõhkunud. Pärast jooksu oli mul kaks päeva naturaalselt süda paha, milles ma süüdistan seda ilusat päikselist ilma.

Pärnus tahtsin joosta kiired 10 km Jaansoni jooksul, aga seal ma sain aru, et vot seda kiiret käiku pole lihtsalt olemas praegu. Kokkuvõttes sai selline jooks nagu joostakse umbes siis, kui üldse esimest korda 10 km joostakse ehk iga km oli aeglasem kui eelmine. Põhimõtteliselt oli see mu elu kõige aeglasem 10 km, ainult üks kehvem aeg on tabelis, aga siis ma sain vigastuse ja viimased kilomeetrid pidin kõndima, nii et see ei lähe arvesse. Ühesõnaga ei tule see jooksuvorm tagasi nii ludinal nagu mulle meeldiks. 

Tallinna maratonil jooksin 21 km. Ja kuna see Pärnu oli just tuurid alla tõmmanud, siis mõtlesin, et jooksen selle lihtsalt rahulikult 2.30ga läbi. Ja sellest tuli ka selline ülimõnus jooks. Esimesed 12 km oli lausa tore, edasi läks raskemaks, aga kuni lõpuni välja oli mõnus joosta. Aeg oligi vist 2.32 äkki ja jäi veidi varu ka, näiteks ei saanud ma lahti magneesiumit ja lõpuks joogipunktis üks tüdruk aitas, aga sinna läks kõvasti aega. Ja viimase kilomeetri alguses otsisin õiget lugu oma mp3-s, millega ma tahtsin üle lõpujoone joosta ja pidin ka selle jaoks korra seisma jääma:) Aga mis ma ütleks Tallinna kohta, et mega palju kaasaelajaid oli. Sõpru, tuttavaid, aga ka jumalast võhivõõraid ja polegi Eestis näinud varem näinud sellist möllu raja ääres. Täitsa nagu välismaal! Viimati jooksin ma poolmaratoni 4 aastat tagasi ja kuna see läks täiega pekki erinevatel põhjustel, siis seekord tuli isegi natuke normaalsem aeg.

No vaatame, mis nüüd saab siis edasi. Hetkel kõige rohkem häirib mind see kehv 10 km aeg, mida ma tahaks parandada, aga mis parandamise käigus on kaks aastat järjest läinud iga korraga kehvemaks. Muus osas tundub, et enesetunne hakkab minema vaikselt paremaks, aga see on võtnud ikka väga kaua aega. Eriti see osa, kus ma olen pidanud hakkama korralikult võimlema ja venitama, mis on tegelikult täitsa tore, kui seda koos teistega teha, aga mida ma üksi iialgi ei viitsi ülemäära korralikult teha. Aga tundub, et kasu sellest midagi on, sest jupid on ilusti praegu koos püsinud ja see teeb rõõmu.




No comments:

Post a Comment

Ma olen juba näinud värskeid suusapilte internetis

Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, ...