Jooksuhooajale joon alla.

Niisiis kriitlised 48 tundi üle elatud ja tundub, et taastun kiiresti ja liiga endale ei ole teinud.
Kuna ma nüüdseks olen läbinud 9 maratoni (7 suuskadel ja 2 joostes), siis ma juba tean seda taastumise protsessi detailideni peast.
Minu puhul suusast ja jooksust taastumisel erilist vahet pole. Kõigepealt umbes 48 tundi on selline eufooria, siis järgmised 24 tundi mõtlen, et mis ja kus sai valesti tehtud ja lappan kõik järgneva aasta stardivõimalused läbi, et kus ma kohe ägedama tulemuse teen :) See faas möödub õnneks nii kiiresti, et kirja panna ma ennast kuskile veel ei jõua. Siis tuleb faas, kus ma reaalis lihtsalt logelen nädal aega. Ja siis hakkab elu uuesti tavapärastesse rööbastesse tagasi loksuma.
Hetkel võin julgelt raporteerida, et kõik on kõige paremas korras.
Novat.

Jooksuhooaeg oli täitsa rahuldav. Iga stardiga tuli isiklik reks, ses suhtes oleks veider mitte rahul olla. Eks ma siis olen. Kuigi hooaja algul mõeldud ajad jäid ikkagi tegemata.
statistika siis selline võrreldes eelmise aastaga:
Viljandi järve jooks 12 km, parandus 10 min 39 sek
Maijooks 7 km, parandus 4min 58 sek
Tartu jooksumaratoni 23km pole varem jooksnud
Nuia jaanijooks 4 km parandus 2 min 42 sek
Mulgi maratoni 21 km parandus 21 min 43 sek
Tallinna maraton 42 km parandus 21 min 42 sek

Maratoniaeg siis jah pole see, mis ma tegelikult võinuks joosta. Ülejäänud enamvähem nii nagu pidi olema. Mõni jooks veits plaanitust parem ja mõni veits kehvem. Aga üldiselt okei. Ühtki katkestamist pole, maratoni medal ära toodud ja püsivaid vigastusi ka pole.

Maraton, mis sai plaanidest maha kriipsutatud

Õhtul ma mõtlesin kõigepealt läbi, misasja ma üldse viimane nädal teinud ja söönud olen. Noh, väga hull ei tundunud. Puhkamise osa oli kõige puudulikum, muus osas polnud väga hull. 21 oli ikkagi niikuinii plaanis ja sellejaoks ettevalmistused tehtud. Öösel vähkresin nagu vurr voodis, nägin totraid unenägusid ja kui kell lõpuks helises, ei olnud mingit soovi ennast püsti ajada.
Juba enne starti olid mul jalalihased kanged. Venitasin küll, aga ei olnud sellist head tunnet. Kui stardipauk käis, mõtlesin, et sooh, nii kangete jalgadega küll kaua ei jookse. Haakisin ennast 5 tunni omadele sappa ja hakkasime tasapisi minema. Igakord kui joogipunktis spordijooki jõin, läksid jalad justkui veidi paremaks ja lasi ilusti joosta. Kuskil 15. km-l läks päris heaks ja kuna 5 tunni omad jooksid minu jaoks liiga kõikuva ja veits aeglase rütmiga, siis sain neil isegi eest ära paarisaja meetriga. Ilm oli ilus ja kõik oli okei.
Kui esimeselt ringilt tulin, hakkasin ootama seda ärakukkumise hetke. Eelmisel korral see kohe teise ringi algul juhtus. Sel korral jooksin ilusti edasi, väga hea oli joosta, tempo püsis, jalad olid uuesti veits kanged, aga see ei seganud.
Ja see mõnus ühtlane jooks kestis 32. kmni (10 km vaheaeg 1.11, 20 km vaheaeg 2.22, 30 km vaheaeg 3.33) Siis tabasid mind kõigepealt krambid, millest ma sain kenasti üle. Ja siis lõi paremasse põlve sellise valu, et ei olnud enam võimalik joosta. Täiesti järsku tuli ja lahti sellest enam ei saanud. Proovisin küll paari sammu kaupa vahepeal joosta, kuid see oli jube valus. Meditsiiniline personal pakkus jääd ja soovitas edasi lihtsalt jalutada ja vaadet nautida. Noh, nii ma tegingi. Kuna ma esimesed 30 km nii hästi jooksnud olin, siis katkestada polnud mingit pointi, pealegi oli Piritalt koju vaja nagunii saada.
No eks ikka on veits kahju, 10 km enne lõppu olin ilusas 4.55 graafikus, aga jah, kahjuks polnud midagi enam teha. Üle valu ei tahtnud ka pressida, polnud mõtet asja veel hullemaks teha. Viimase laskumise ja lõppusirge pressisin küll hambad risti joostes ära.

Muus osas oli üllatavalt kerge. Mingit jubedat väsimust ei tulnudki, selg ei hakanud kordagi valutama ja kogu see suremise faas jäi seekord ära. Ikka väga suur vahe oli eelmise aastaga.
Eks põlvele sai arvatavasti saatuslikuks vähene jooksukilometraaz ja eriti just vähe asfaldikilomeetreid. Sellel aastal ainult 250 km all enne maratoni. Aga üldfüüsilist on palju tehtud ja seda oli ka selgelt tunda rajal.

Kokkuvõttes jäi siiski selline hea tunne. Hea, et otsustasin minna. Veel parem, et finishiaja sain kirja. Ja see finishiaeg on 21 minutit parem kui eelmisel aastal, vaatamata kõigele. Päris hea vormiga lähen suusahooajale vastu, see on teadmine, mis sealt rajalt sain.
Täna on tunne.. nagu polekski maratoni jooksnud. Ainult põlved on valusad, kuid üldiselt on pärast Mariuse trenni tunduvalt kehvem tunne olnud :D

Tänud Aivole, Mariusele, kõigile ergutajatele, kaasaelajatele ja pöidlahoidjatele!
Ametlik lõpuaeg vist 5.35.45

Ikkagi maraton. Vähemalt start.

Juhtuski nii, et kui ma lõpuks Vabakale registreeruma jõudsin, olid 21. ja 10. km stardikohad läbimüüdud. Pahh. Ainult suurte tähtedega kiri MARATON 42 KM ilutses kutsuvalt.
Seisin nõutult Vabakal ja mõtlesin, mis teha. Helistasin õele ja kõne lõppedes astusin kindlal sammul registreerimislaua juurde ja panin väriseva käega oma nime kirja.
Tühja kah. Jooksen kaua jõuan. Kui läheb väga hulluks, siis katkestan.
Ja äkki- äkki.. Igatahes on pärast üks kogemus jälle juures, olgu siis halb või hea.
Nüüd tuleb teha keskendumise maailmarekord ja hommikuks end parimasse konditsiooni viia.
Wish me luck!

Rullsuusk. Lillepi.

Eile siis jälle rullsuusk. Huvitav on see, et ükski esmaspäev vihma pole sadanud trenni ajal. Väga mõnus.
Eile siis esimene ring suusakeppideta, teine ring soojenduseks ja kolmas kiire ring aja peale. Kiire ringi ajal ma eile tundsin, et väsimus on sees ja jube raske on. Laupäevane pikk trenn oli ikka tunda. Jalad vajusid laiali, käed vajusid läbi ja paaristõuge oli ka tehniliselt kehvem kui eelmine kord. Seda üllatavam, et oma augusti alguse ametlikust ringiajast sõitsin kiiremini 17 sekki. Sealjuures augusti ringil oli tunne, et kiiremini pole võimalik sõita ja eile oli tunne, et puhanuna jaksaks vist isegi veidi kiiremini. Täitsa üllatus oli, et nii palju siiski kiiremini.
Teiste aegasid vaatasin ka ja keskmiselt sõideti umbes 30 sekki kiiremini kui kuu tagasi. Nii et umbkaudu 15 sekki jäin pausiga teistest maha. Noh, päris okei mu arust.
Kokku sai sõidetud 12,55 km, aega läks 1.19, kalorit 528, keskmine pulss 152. Sealjuures kiire ringi ajal oli pulss stabiilselt 180-183.

Pühapäevase jooksu asju sai ka arutatud ja nõuanded kõrvataha pandud. Peaks jõudma joosta küll. Tingimused on kõik head, normaalne ilm, asfaldirada ja 2 kg kergem kui viimati 21 km stardis. Eks näis siis.

Algab teine hooaeg

Märkamatult ongi aasta Spartas möödas.
Mu elu muutus selle aastaga väga palju.
Esiteks on mul esimest korda elus regulaarne (no enamvähem)trennigraafik.
Teiseks on mu ees avanenud täiesti uus maailm, täiesti uute võimaluste ja väljakutsetega.
Kolmandaks on mul terve rida väga kifte uusi tuttavaid.
Neljandaks on mul väga head treenerid.
Viiendaks olen ma 10 kilo kergem kui aasta tagasi.
Kuuendaks on mul esimest korda elus mingisugused lihased olemas.
Seitsmendaks sain ma aru, et suusatamine on veel palju lahedam kui ma sinnani arvanud olin.
Vot. Kift värk.

Uuel hooajal siis ainult gaas põhja ja suunda hoida.
Uue hooaja avapauk siis laupäeva hommikune imikas. Jaanus ütles kohe trenni algul, et tuleb selline trenn, et vahepeal sörgime mõned lõigud ja siis imikas, siis jälle sörgime jne. Noh, reaalis tuli suhe umbes selline, et sörkisime 2/3 ajast. Jalg oli ikka veits raske ja reielihased jäid pikapeale veits kangeks, aga kannatas teha küll. 11. km-l sain herilaselt nõelata, kurat siiani kipitab. Umbes sealt maalt ei olnud ka enam eriti lõbus, aga mitte ka ülearu raske. Kui ma nüüd mõtlen tagasi aastatagusele esimesele imikale, siis on enesteunde vahe ikka oioioi kui suur.
Kokku siis aeg 2.16, kalorit 1407, 15,71km ja keskmine pulss 121.

Jooks proovitud

Eile siis käisin esimest korda jooksmas kah ära. Plaan oli joosta 4-5 km kergelt, hoida pulssi madalal ja lihtsalt proovida, kuidas on.
Üllatavalt kerge oli isegi. Kuskil kolmanda kilomeetri algul väsisid jalalihased nagu ära, aga see läks üle. Plaanile jäin kindlaks ja kokku sai 4,79 km, aega läks 42.16, keskmine pulss 148 ja kalorit läks 497.

Nuh. 9 päeva on stardini.
Pika mõttetöö tulemusel jõudsin mõtteni, et rahulik 21 km on parem kui kiire 10 km. Seega regan ennast poolmaratonile. Eks ette on teada, et ükskõik kui ulmelise aja ka jookseks, rahul ikka pole, sest eesmärk oli ikkagi maraton joosta. Aga eks ma lähen üritan ikka isikliku reksi jälle ära joosta. Vorm peaks muidu ju hea olema, eks näis, kuidas pikast pausist väljatulek läheb. Aega on vähe, aga elame- näeme.

Homsest hakkab sügishooaeg ja laupäevahommikused tahtejõu trennid. Kohe esimesele tuleb maanduda Eesti punk 76-lt :D