Juhtuski nii, et kui ma lõpuks Vabakale registreeruma jõudsin, olid 21. ja 10. km stardikohad läbimüüdud. Pahh. Ainult suurte tähtedega kiri MARATON 42 KM ilutses kutsuvalt.
Seisin nõutult Vabakal ja mõtlesin, mis teha. Helistasin õele ja kõne lõppedes astusin kindlal sammul registreerimislaua juurde ja panin väriseva käega oma nime kirja.
Tühja kah. Jooksen kaua jõuan. Kui läheb väga hulluks, siis katkestan.
Ja äkki- äkki.. Igatahes on pärast üks kogemus jälle juures, olgu siis halb või hea.
Nüüd tuleb teha keskendumise maailmarekord ja hommikuks end parimasse konditsiooni viia.
Wish me luck!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Äge talv oli tegelt!
Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta. Al...
Jõuad!
ReplyDeleteSee oleks väga hea esimeseks maratoniks!!!
Muide, ma mõtlesin aasta tagasi Valmiera maratonil sama, olin haiguse küüsis, et ühe ringi (10,5 km) jooksen ikka ära ja vaatan, mis edasi saab. Aga järjest paremaks läks:)