Luuvalupäev

Täitsa mõnitav päev rahvakalendris :)

Ma pean tunnistama, et olen tugevalt alahinnanud igasugu varbatraumasid siiani. Tunduvad sellised mängutraumad rohkem. Aga ainult eemalt vaadates. Reaalis on tegemist üsnagi ebameeldiva traumaga nagu nüüdseks selgunud on.
Kõigepealt on ju totter võtta haige varba pärast haigusleht. No ma ei tea, tundus imelik. Niisiis läksin esmaspäeval ilusti tööle. Hommikul avastasin, et jalga ükski jalanõu ei mahu. Seega ärandasin lapselt saapad ja koperdasin nendega autoni. Autos selgus kohe uus probleem, et varbaga ei saa gaasi vajutada, tuleb rohkem tallaga pressida, mistõttu kaks numbrit suur jalanõu tahtis kinni jääda kuskile gaasipedaali juurde. Suht kiiresti sai selgeks, et tuleb sõitmiseks kasutada vasakut jalga.

Täna pressisin esimest korda oma tossud jalga ja käisin juba veits kabedamalt. Vähemalt ei lohistanud jalga enam niimoodi järel. Õhtul viisin lapse trammiga vanalinna laulma ja tagasitulles oli selline hetk, et tramm tuli, mina koperdasin trammini, see pani uksed nina ees kinni ja sõitis minema. Seisin keset tänavat autode vahel lolli näoga ja mõtlesin, et trammijuhid on igavesed ahvid ja vaesed vanainimesed, kes koguaeg niimoodi kõnnivad. No ei olnud seda trammispurti kuskilt võtta täna.

Muidu pole olukord eriti hull. Ühtegi valuvaigistit pole võtnud ja ega ta eriti ei valuta ka. Vahel ikka veits valutab ja liigutades annab tunda, aga midagi hullu pole. Ühe korraliku hambavaluga ei anna võrreldagi. Kui esimestel päevadel paistis teipide vahelt potisinine värv, siis nüüd on see juba rõõmsalt kollane. Järelikult paraneb.

Alutaguse jääb vahele. Tartu kohta ei raatsi veel öelda, kas jääb ära või mitte. Ma siiani kujutan ette, et varvas saab ilusti terveks selleks ajaks. Kuigi niipalju kui ma guugeldanud olen, mitte ükski allikas mu naiivset mõtet ei toeta. Räägivad neljast kuni kaheksast nädalast. Ulme. Mul nii palju kannatust küll ei ole, et 8 nädalat haige olla. Lumi sulab ära juu.