Tõehetk

Kuni eelmise reedeni ma ikka veel uskusin, et lähen Tartut sõitma. Mõistus ei suutnud vastu võtta infot, et nüüd nii ongi ja et ongi pees.

Pärast mitmeid kõnelusi suusatajatega jõudis mulle siiski pärale, et sel aastal ei tule Tartu maratoni. 100% pakuti katkestamisprotsendiks nagu ühest suust. Ega ma päriselt neid ikkagi ei usu. No et mismõttes. Ega ma mingi nõrk ei ole.
Ma siiamaale usun, et ma koperdaks ära küll. Aga küsimus ongi, et mis hinnaga ja kas sellel on mõtet. Pika ja keerulise mõttetöö tulemusena jõudsin järeldusele, et tuleb siiski loobuda.

Hetkel on seis selline, et kaks päeva olen juba poes käinud pikad ringid maha ja eriti hullult enam ei lonka. Kiusatus on suuska proovima minna täna. Aga ilmselt siis vabatehnikat. Motoorne rahutus ei lase olla noh.

Ühesõnaga toimub 41. Tartu Maraton ilma minuta.
Vastik. Vastik. Aga sport ongi emotsioonid ja vahel sekka tuleb ebameeldivaid hetki ka. Nii see lihtsalt on.

Teisipäeval lähen jalga näitama, siis pilt mõnevõrra selgem, mis ja kas saab ülejäänud maratonidega või ongi selleks aastaks sõidetud kõik.

Oehh.