Wednesday, October 6, 2021

Heavy metal forever!

Suvi on vahepeal otsa saanud, minu rõõmuks ja kõikide teiste inimeste kurvastuseks. Kas ma juba ütlesin, et oli erakordselt halb suvi? No ma võin veel öelda. Ei tea, kas ma kirjutan seda igal aastal, aga iga kord on justkui mingi enneolematu kuumalaine, mis kestab võimatult kaua, mida kunagi varem pole olnud ja nüüd jälle! Sellel aastal siis kuumalaine koos luumurruga. Räägime selle sõrmeteema siis kõigepealt lahti, sest inimestele üldiselt ikka meeldib lugeda, kui teistel ka midagi on halvasti. Sõrmega on seis hetkel selline, et kõiki asju saan vist iseenesest teha, aga osad liigutused on ikka veel valusad (3 kuud!) ja teatud asjades olen ikka kobam kui varem. Liikumisulatus on võibolla umbes 70%. Füsio tegi mulle lindi- ja pallikava, mida ma alguses isegi üsna korralikult tegin, aga siis kui ma käisin kirurgi juures kolmandat pilti tegemas ja ta ütles, et päriselt sõrme funktioon tõenäoliselt ei taastu kunagi, siis kadus vahepeal ka mott üldse võimelda. Hetkel ma olen kahevahel, kumba teooriat ma tegelikult tõestama püüan hakata ja eks tulemus kuigipalju kindlasti sellest valikust sõltub.


Aga sujuvalt sai selle jamaga seoses joostud palju rohkem kui ma muidu oleks jooksnud ja kuna organism ikka kahe probleemiga korraga tegeleda ei jaksa, siis jalg mul üldse sel suvel muret pole teinud. Väga lahedaid jookse sai tehtud tegelikult. Kuna nii palav oli, siis suurem osa jookse jäid varahommikusse või teisipidi päris öösse, mistõttu sain nautida loojanguid ja tõuse ja udusse mattuvaid metsi. Korra jooksin jupikese koos väikse rebasega (Harku metsas) ja korra hüppasin üle rästiku (Paljassaares).  Kilomeetrites kokku on jällegi üllatavalt vähe, isegi veel eelmise aasta numbritest nõks puudu, oleks arvanud, et olen kaks korda rohkem jooksnud.

Kuna mul juba siuke heavy metal outfit oli, siis läksin nuusutama sellist üritust nagu Heavy Metal Ultra. Mitmed mu sõbrad on mulle seda mitu aastat rääkinud, et see peaks täpselt minu jooks olema ja etteruttavalt võib öelda, et oli kah. Kahjuks see leiutati alles siis, kui mul juba kõik vigastused esimest ringi läbi käidud olid ja ei kiskunud enam hullu panema. Aga seekord oli täitsa stressivaba minna. Kuna seal joosti lõpmatuseni 6,8 km maastikuringi ja igale uuele ringile läks start täistunnil, siis kiiret polnud, nii et ma arvasin, et kolm ringi ma võin isegi ära joosta niimoodi. Tegelikult jooksin 4 ringi. Ilmselt oleks ma jõudnud joosta ka viienda ringi, aga kas oleks ka jõudnud aega, seda ei tea. Ise arvan, et pigem mitte, sest 4.ringi lõpus hakkasid kergelt krambid tulema ja kuna vihma sadas lakkamatult, muutus rada libedaks ja mul polnud sellise raja jaokse õigeid jalanõusid. Neljandal ringil tabas mind korduvalt ja korduvalt ja korduvalt mõte, et kui ma oma haige sõrme peale kukun, siis ma uuesti traumapunkti lähen. Ja mõte sellest ajas mul südame pahaks. Aga täitsa märkamatult ja probleemivabalt sai pool maratoni ju ära joostud, veidi peale ka, ilma et see oleks eriline kannatus olnud. Ja väga hea tunne oli rajalt ära tulla kuna teadsin, et häda pärast jakskas natuke veel, aga pole vaja rohkem praegu! Selle otsuse üle õigel ajal ära tulla, olin ma veel tükk aega uhke :) Midagi ära ei lõhkunud, taastuda polnud kaua vaja ja kõik oli hästi. No väga kift võistlus oli. Esiteks lahe formaat, teiseks tore seltskond täiesti segaseid inimesi ja kolmandaks muidugi toitlustuspunkt, kus oli mega valik ja ka ringide vahel aega mõnuga pugida :) See oli mu viimase nelja aasta pikim jooks.

Pärast seda ma mõtlesin, et ajan ikka 10 km jooksuvormi ka uuesti alla tunni ja tegin isegi spetsiaalselt selleks trenni, et Tallinna Maratonil saada see 59.59. Aga siis, kaks päeva enne seda jooksu oli juhuslikult imeilus ilm ja oli hädasti vaja teha 3 tunnine rattasõit koos Tabasalu tõusuga ja noh, sinna kogu mu täpselt ajastatud ja lihvitud kiirus läks, ma arvan. Igatahes see 10 km jooks oli kannatus alates 1,5 km tõusukesest, kus ma mõtlesin, et annan kohe otsad, aga tegelikult päris ikka ei andnud ja kokkuvõttes sain aja 1.03, mis oli mu jaoks selline "no okei siis". A samas oli see minut kehvem kui ma Tartus eelmine aasta jooksin, selles mõttes jälle ei olnud okei. Kuna see veidi häirib, siis ma võibolla proovin korra veel 10 km sel aastal joosta. Aga võibolla ei proovi ka.

Lasnamäe

Rattast rääkides: saan lenksust kinni hoida, aga äärekivid on valusad ja lasen alati käe lahti, kui  kuskilt on vaja üles või alla sõita, mis noh.. on kiirtee järgmise vigastuseni, sellepärast väga ei kipu ka sõitma. Sellegipoolest on päris lahedaid rattatiire jälle tehtud  ja mingi kuus sotti kopikatega peaks ikka koos olema, kuigi kaks kuud keset suve olid suht nullid sõrme pärast. Juurde eriti tulemas vist ei ole ka.

Vaikselt peaks hakkama harjutama, kuidas suusakepp kätte sobib. Esimene katsetus on tehtud, see polnud lootusetu.


No comments:

Post a Comment

Heavy metal forever!

Suvi on vahepeal otsa saanud, minu rõõmuks ja kõikide teiste inimeste kurvastuseks. Kas ma juba ütlesin, et oli erakordselt halb suvi? No ma...