Monday, March 14, 2022

Siuhti ja säuhti

Vahepeal on peaaegu täies tükis möödunud suusahooaeg ja ühe lausega kokku võttes võiks see kõlada nii nagu me kõik oleme harjunud tihti spordiuudistest lugema, et kõik oli kogu aeg õudselt hästi, aga siis kui tulemus pidi tulema, oli kuri saatus ja ennenägematu, minust mitteolenev ebaõnn ja välja tuli ikka nagu alati.

Vuokatti, märts 2022

LUND OLI KÕRIAUGUNI!!

Suusatada sai juba teist talve järjest igal pool, kus tahtmist oli. Erinevalt eelmisest talvest ma tegin suurema osa trenne ikkagi Tallinnas, sest samal ajal oli ka tööd kõriauguni ja viskas järjest peale sünkroonis lumega, nii et tuli ikkagi nuputada ja planeerida korralikult.

Sõitsin ka sel aastal Raplamaa suusasarja trenni mõttes ja see oli ka sel aastal ülimalt tore. Esimese etapi magasin maha, aga teistel käisin. Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, mis seal halvasti läks, siis Pirgu klassika oli väga okei ja seal ei läinud muud valesti, kui et ma vaatasin jälle vale rajamärgistust nagu eelmisel aastal ja tegin paarisaja meetrise ringi, aga muidu suusk lippas ja ise jõudsin ja jube tore oli

Märjamaa vaba läks tulemuse mõttes untsu, sest oli sadanud 10 cm värsket lund ja ma ise olin ka eee.. kehvades oludes rajale sadanud ning tulemus ka vastas sellele. Igatahes oli see aeg kehvem kui klassikasuusaga sõidetud aeg. Aga ikka oli veel tore. 

Viimane etapp toimus Palukülas, see oli ka klassika, aga siis juba hakkas juhtuma rohkem. Nimelt oli eelmisel päeval see kuulus lumetorm. A no sa ei jäta ju sellepärast suusatama minemata, et päästeamet ütleb, et ärge sõitke kuskile (eriti kui loed, et rajameister ajas kell 4 ööselt jälje sisse uuesti). Muidugi otsustasin ikkagi sõita otseteed kuskilt ja lõppes see mõningase auto kaevamise, lükkamise ja poole kilomeetrise tagurdamisega, millele järgnes hiigelsuur tiir ümber selle suusakeskuse, siis jäin ma hiljaks sinna veitsa. Aga sain kiibi ja arvutati aeg ka välja ja kokkuvõttes sain tulemuse kirja. Seal oli rajal juba ikkagi reljeefi ka, lisaks värskele lumele, kus suusk väga ei pidanud ega libisenud, aga ikka oli kuidagi tore. Ma ütlen veelkord, et need väikeste kohtade üritused on ülitoredad ja teistmoodi ja seal tasub käia.

Ja siis hakkas kõik minema teadagi kuhu, suurel kiirusel ja hulgakaupa, heh..

Tamsalu maratoni sõitsin esimesena. Öösel oli sadanud järjekordselt maha 20 cm värsket lund ja sadu jätkus terve maratoni aja. Selline uhke sumpamine oli, põldudel kohati polnud mitte ühtegi suusajälge näha, sest tuiskas. Vahepeal oli muidugi natuke normaalsemaid metsavahesid ka, aga no nendest ei ole eriti põhjust jälle rääkida. Kuskil poolel maal tekkis meil viiene punt, leppisime kokku, et sõidame koos vaikselt lõpuni ja kordamööda sõidame ees. Ja sõitsimegi niimoodi mingi 10 km umbes, siis hakkasid kaks tükki maha jääma, üks kihutas minema ja jäime kahekesi ühe mehega kuni kuskil 3 km enne lõppu tõusul sõitis vahe sisse ja kuigi ma mõtlesin seal tõusul, et ma laskumisel sõidan järgi talle, siis tegelikult oli seal tõusu otsas hoopis selle maratoni tipphetk, kui mu suusasaapal tuli tald alt ära ja ma seisin seal juhmi näoga hetke ja mõtlesin, mida kuradit ma nüüd teen. Kuna lõpuni oli alla 3 km, siis ei olnudki muud teha kui astusin suusad näpus üle finišijoone. Poole meetrises lumes siukse pooliku suusasaapaga kõndimine oli üpris vaevaline ja ma kõmpisin seda mingi terve igaviku. Kõik kes mööda sõitsid, nö patsutasid õlale ja hüüdsid, et mine ikka lõpuni onju. Aga isegi siis oli veel tore, ehkki see ei läinud kõik üldse nii nagu ma olin mõelnud, et võiks minna.

Alutaguse maratoni hommikuks jäin ma moodsasse viirusesse, mis tähendas, et Tartu maratoni ajal olin ma jätkuvalt positiivne ja nädal hiljem, kui ma pidin olema Sakala maratonil, ei olnud mul veel sellist tunnet, et tahaks maratoni jagu suusatada. Aga tasakesi nagu kannatas metsas sõita küll.

Kuna edasi oli puhkus, piletid ostetud ja maratonile regatud, siis sõitsin koos Annikaga Vuokattisse, kus algse plaani järgi pidin sõitma suusavahetusega maratoni ehk 50 klassikat+ 50 vaba, sama ring kaks korda. Vuokattis selgus päev enne maratoni minu õuduseks tõsiasi, et lisaks hõredale vormile on mul ka kohutavalt halvasti määritud suusad ja kui ma midagi üldse suusatada tahan, pean ma midagi tegema nendega. Ja pärast võimalike variantide kaalumist, tundus kõige lihtsam need suusad ise ära määrida.

Teate ma ütlen kohe ära, et see ise suuskade määrimine on umbes sama nagu parandaks endal ise youtube järgi hambaid. Et nagu teed küll kõik nagu peab, aga tulemus nii erakordselt sitt, et pärast ei tea kas nutta või naerda. Igatahes ma tegin seal rajal mõlemat Kõigepealt nutsin, sest stardis oli -15 kraadi ja laskumisel võttis silma ikka märjaks, kuigi ma olin oma suusad niiii kinni määrinud, et kõik laskusid mööda. Ja pärast ma naersin, kui seisin keset laskumist suusajäljes. 

Tõehetk, et ma kahte ringi kindlasti ei jõua sõita, tuli tegelikult juba 20. km kandis, kui sõitsime seda mõnusat järvepealset sirget, kus paaristõugetega on tore uhada ja no see kuradi suusk üleüldse ei libisenud noh. Igatahes olin ma esimese ringi lõpuks nii sodiks sõitnud ennast, et sõitsin otse üle finišijoone ja suuski vahetama ei läinud. Muidugi oli oma osa otsuse tegemisel ka teadmisel, et ka teistele suuskadele panin ma ise määrde alla ehk midagi paremaks poleks läinud arvatavasti.


Siit on hea edasi minna. Ja ehkki ma saan aru, et vanus on kuidagi nagu märkamatult liikumas grupist "käime katuseid mööda" gruppi "käime matuseid mööda" jääb ikkagi lootus, et järgmine hooaeg läheb paremini. Juhei! :)





No comments:

Post a Comment

Siuhti ja säuhti

Vahepeal on peaaegu täies tükis möödunud suusahooaeg ja ühe lausega kokku võttes võiks see kõlada nii nagu me kõik oleme harjunud tihti spor...