Kolm nädalat ja viis päeva kannatust ja piina

..on nüüdseks möödas sellest õnnetust jõusaalist.
Maailmalõpp on möödas- Tartu maraton sõidetigi ilma minuta ära, kuigi mul on seda siiani raske uskuda. Igasugu imelistes olekutes olen sinna starti end kohale vedanud, aga seekord siis mingi lollakas trauma rikkus kõik ära. Etv ülekande pilt oli sama masendav kui mu meeleolu tol päeval (ja ka järgmisel, kui terve internet täis riputati õnnelike finišeerijate pilte). Aga noh, elu läheb edasi ja mis läind see läind.
Tõe huvides mainin, et päev enne Tartu maratoni panin Nõmmel suusad maha, sest ma ei uskunud, et ma ei saa suusatada. Kaks nädalat oli siis luumurrust möödas ja see katsetus oli ikka väga lootusetu. Võtsin vabatehnika suusad, aga see vabatehnika osutus suuskadel lonkamiseks ja kobisin klassikajälge paaristõukeid tegema. Niimoodi rahulikult, kannad maas. 3,15 km oli siis see esimene katsetus. Kojusõites lendas autos kohe suusasaabas jalast ja sirutasin jala armatuurlauale. Vähemalt tagasitulles ma teadsin, et ma tõepoolest 63 km mingi valemiga pole võimeline läbima ja ses suhtes oli mõnevõrra kergem isegi.

Paar päeva hiljem läksin arstile varvast näitama, lootuses, et ta ütleb, et "mine ja suusata", aga arst ütles, et VEEL KUUS NÄDALAT. Ja et mida rohkem liigutad, seda kauem läheb. Et võib minna ka 8 või 10 või lugematu arv nädalaid. Oi appi, appi. No mis tunne on, kui on veebruar, väljas lumi, iga nädalavahetus maraton ja sina pead kodus jalga kõrgel hoidma? Umbes nagu lapsel kommipoes, kus maast laeni riiulid on komme täis, aga ema ei lubanud kommi osta. Iga normaalne laps salaja ühe kommi ikka ostaks. No ma kah salaja ikka läksin mõned päevad hiljem uuesti suusatamist proovima.

Teine katse oli siis 24. veebruaril, kui oli jälle miskine spordi promomise päev. Ja teine katse oli juba hoopis vingem. Kihutasin 12,7 km vabatehnikas. Varvas valusaks ei jäänud, küll jäi valusaks talla sisekülg. Ilmselt sellepärast, et kõndinud olen just välisküljel, et varvas võimalikult vähe liiguks. Jee, ma saan suusatada!
Pärast seda suusatamist varvas kuidagi eriliselt tunda ei andnud. Õhtul sai veel vabariiki tervitatud ja pärast mõningaid khmm.. tervitusnapse ma juba unustasin ära, et ma lonkama pean :)

Uus nädal on andnud veidike negatiivsemaid toone jälle kuna ma olude sunnil olen pidanud tegema keerulisi jõu- ja ilunumbreid 25 kg lisaraskusega (laps+ läpakas) ja ma pean ütlema, et need pole sugugi hästi mõjunud paranemisele. Mulle isiklikult tundub, et võrreldes sellega on suusatamine ikka väga leebe ja varbasõbralik.

Kätele olen kõvasti trenni teinud. Kummilindid on ikka üks väärt asi ma ütlen.
Mis siis veel?
Suusahooaeg pole veel kaugeltki läbi. Küll ma veel jõuan suusatada. Ei takista vallid, ei takista kraav.