Kahe trenniga nädal

T rullsuusk 1h 20 min
P jooks 3h 5 min
Kõik.

Esmaspäevase trenni jätsin vahele ja selle asemel käisin hoopis RHCP kontserdil, mis ka teatud määral võiks ju trenni alla kvalifitseruda. Ikkagi neli tundi püstijalu ja pärast sprintisin oma kangete jalgadega Lauluväljakult Kadriorgu viimase trammi peale.

Teisipäeval käisin suusatamas. Alguses lasti paar ringi sooja teha ja tundus, et tasakaal on sinna metsa jäänud. Kuidagi käed ja jalad üldse koostööd ei teinud millegipärast. Aga siis ütles treener, et sõida nüüd üks ring 70% maksimumist ja mu aju kohe tõlkis selle lahti, et lubatakse sõita peaaegu nii kiirsti kui jõuan. Ja üllataval kombel jaksasin ma selle ringi paaristõugetega läbi sõita. Muidugi ma sõitsin liiga kiiresti. Trennis ongi kõige keerulisemad sellised kohad, kus öeldakse, et tee 70% või et jookse kolmanda käiguga. Algul mul ainult üks käik oligi, teine variant oli, et ei jõudnud üldse joosta. Suusaga ka umbes sama. Nii hästi ennast ikka veel ei tunne, et teaks kuskohas see 70 täpselt on. Eks ma ikka kipun ennast üle hindama ja panen alati rohkem kui vaja on. Ühesõnaga treener ka arvas, et ma ikka liiga hullult kihutasin ja käskis teise samasuguse ringi veel sõita. Teise ringi ajal hakkasin natuke nagu ära väsima, aga pärast selgus, et kihutasin veel rohkem. Ja teise jõudsin ka paaristõukega läbi sõita. Pole varem kunagi jaksanud nii pikalt paaristõukeid teha. Ma ise arvan, et ei ole tegemist mingi hüppelise arenguga vaid mingi eufoorilise üleväsimusest tuleneva seisundiga, kus enam ei tunneta, kes sa oled ja mis sa jõuad, lihtsalt teed, sest koguaeg laksab nii ägedaid emotsioone peale ja väsimust lihtsalt enam ei tunne. Ühesõnaga selline ohtlik koht, kust on pisike samm pika vigastuseni.
Järgmise päeva lõunaks olid mul kõik vööst ülespoole jäävad lihased valusad. Ja nii oli see ka veel neljapäeval ja reedel. Igaks juhuks jätsin laupäeval ka veel trenni tegemata. Ega päriselt ei kujutanud ette ka kui suur see eelmise nädalavahetuse matka koormus ikkagi oli.

Pühapäeval oli mul tegelikult plaan joosta umbes 15 km. A kodus hakkasid ässitama, et jookse siis maale, et sõidame mööda ja võtame su peale. Leppisime ilusti kokku, kust kaudu läheme ja hakkasin tasapisi tiksuma. Plaan oli joosta hästi aeglaselt ja see oli väga lihtne kuna selgus, et jalad on täitsa kanged. Aga joosta kannatas küll. Muidugi kohe, kui esimene kilomeetr täis tiksus, kadusid pilved taevast kui nõiaväel ja päike lajatas lagipähe, mis eriti tore ei olnud, aga esialgu ei olnud ka väga hull. Kui linnast välja sain, oli üsna tugev vastutuul, mis natuke jahutas, aga samas jooksmise ikka raskeks tegi. No vahet pole, mõtlesin, rahulikult tiksun ja kella ei vaata. Kui 15 km täis sai, hakkas vesi otsa saama ja mõtlesin, et nüüd nad võiks mu juba auto peale korjata. Aga need ahvid ei tulnud kuskilt veel. Niisiis jooksin ja jooksin ja jooksin ja kui 21 km täis sai, oli mul juba päris tõsiselt kopp ees jooksmisest, kurk kuivas ja kirusin, et teist teed ei läinud, oleks saanud Audru poest juua osta. Sealt edasi tegin mõned kõndimise lõigud ka juba. Lihas läks järjest kangemaks, muidu polnud viga. Lõpuks siis saabus hooldetiim ja korjas mu peale kui kell näitas, et joostud on 23,92 km. Tiksusin seda 3 tundi ja 5 minutit. Uus trennirekord siis joostud. Ja no nüri, nii nüri on pikka maad üksi joosta. Kuskil 15-16 km on veel talutav, aga edasi ei ole enam üleüldse kohe tore.
Aga kust sa leiad endale jooksukaaslase, kes viitsib sinuga joosta 25 km ja sealjuures veel sellises tempos?

Maal viskasin korraks puu alla maha, jõin tassi kohvi ja edasi tegin korraliku tööpäeva maal. Kaevasin, juurisin, tassisin, tõstsin jne. Kokku vist umbes 7 tundi füüsilist tööd.

Vot. Rohkem polndki midagi.