Rest. Ice. Compression. Elevate.

Siukse sildi sain kaasa Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast :)
Aga esimesed asjad esimesena, nagu ütleb üks paksude prilliklaasidega mees mu autoraadios iga päev, kui töölt koju sõidan.
Kahe nädala trenniraport siis algatuseks:
T 57 min rullsuuska
N 30 min kummilinte
R 5,1 km jooks
E 30 min kummilinte
T 6,03 km jooks
N 25,5 km jooks
P 45 min spinn

No ütleme nii, et peaaegu plaanipäraselt läks. Rullsuusatrenniga oli nii, et kuna pikk jooks oli veel nädalavahetusst jalgades, siis mõtlesin, et tiksun paar kerget ringi ja ütlen, et sorry, ma täna rohkem ei jõua :) Reaalis juhtus nii, et trenn oli hoopis teises kohas seekord ja noh, muidugi ma ei viitsinud seda enne üle vaadata. Niisiis läksin sinna, kus alati ja sõitsin siis üksi, täpselt nii nagu tahtsin. Ja tahtsin teha ainult paaristõukeid, jalgu tõsta ei jõudnud. Õigemini ma isegi ei proovinud.. Lihtsalt tegin rahulikult 9 km paaristõukeid ja tulin koju tagasi. Päris mõnus oli.

Pikk jooks sai siis ka tehtud, mille üle ma olen uhke. No ok, tegelikult oleks ju võinud joosta 30 km ja ilmselt peaks ka kiiremini jooksma, aga minu kohta täitsa vinksvonks. Jälle uus trenni reks. Seekord siis 25,5 km ja aega läks 2.57. Jooks oli kergem kui see eelmine 23, mis ma hiljuti tegin. Seega justkui tasapisi miskit läheb paremaks. Selle jooksu tegin veel tööpäeva õhtul, seega väike varu justkui peaks veel olema. Raskeks läks kuskil 22. km, aga nii raskeks ei läinud, et oleks pidanud kõndimislõike tegema. No lõpuks oli jälle jooksust muidugi kõrini, aga kui oleks väga vaja olnud, oleks ikka veidi veel pressinud.
Nagu ikka häiris mind veepudel, üldse ei meeldi sellega joosta. Lihtsam on joosta pudel käes kui pudel seljas.

Trauma siis muidugi kah natuke enne tähtsat starti :) Järjekordne täiesti ajuvaba olmetrauma. Seekord siis lihtsalt laps hüppas jala peale kuidagi nii lollisti, et varvas ragises mis jube ja veits hiljem läks potisiniseks ja paiste kui poksikinnas. Ragin oli väga ebameeldivalt tuttav, ütlen ausalt. Hirmuhigi oli ikka otsa ees, kui erakorralisse lonkasin. Kõik see aeg, mis ma seal istusin, mõtlesin, et dziisas kraist, kui nõme oleks kirjutada siia, et mul on järjekordselt enne hooaja tähtsaimat võistlust varbaluumurd. Õnneks ma ei pea seda kirjutama. Luu on terve ja arvati, et vigastus paraneb kiiresti. Esialgu jääb muidugi õhku küsimus, kas piisavalt kiiresti ja et isegi kui paraneb, siis 30. kilomeetril võib see siiski segama hakata. Aga noh, eks näis, praegu siis kaks päeva möödas ja lühikese maa peal saan lonkamata käia juba. Üle saja meetrine lõik kipub ikka valulikuks  minema. Aga samas, pikki jookse rohkem niikuinii polnud plaanis ja saab rahulikult puhata.

Päev hiljem tegin spinni trenni, seda varvas õnneks kuidagi ei sega. Selline mõnus invatrenn :) Aga kohutavalt igav. Trenal olid patareid ka tühjad, seega küsisin lapse käest algul umbes iga kuue minuti tagant, mis kell on, lõpuks juba iga 2 minuti tagant :) Vanasti oli trena teleka ees, siis läks nagu lõbusamalt, nüüd on otsevaade naaberaia puulatvadele ja pole pooltki nii kütkestav.

Nojah. Eks vaatab siis. Teeb algul miskit muud rahulikult ja nädala pärast ehk saab joosta ka uuesti.
Loodame parimat. Ikka lõpuni optimist :)