Mitte just parimas konditsioonis

Kaks nädalat siis maratonist möödas ja ega ma ennast ülearu hästi ei tunne. Hinges vist on suurem mõra kui varbas :)

Algatuseks käisin Spartas kehakoostist mõõtmas. Tulemus siis siin

no ega midagi üllatavat iseenesest ei ole. Tulemust ka eriti ei ole. Rasvaprotsent on kõrge, kaal on suur, midagi uut ei ole. Okei, natuke on rasvaprotsent alla tulnud (kevadel oli 33), aga kokkuvõttes ikka paks. Põhimõtteliselt peegelpilt on üsna adekvaatne. Peab menüü kriitilise pilguga üle vaatama ja midagi ette võtma.

Kaks korda käisin jõusaalis. Põhiliselt tegin sõudekat (millest mul on seitse vesivilli), natuke jooksulinti ja ratast. Jõusaalis oli täitsa okei, üksi vaikselt nokitsesin.

Nädalavahetusel toimus meil suusalaager ja osaliselt olin kohal. Reedel oli rullitrenn. Väga kehvalt tundsin ennast rullidega. Tasakaalu polnud, tehnikat polnud, edasi liikusin, aga see oli selline paras kangutamine. Treener ütles, et enesekindlus on kadunud ja täpselt nii see oligi. Korra võtsin suusad alt ära kui oli vaja natuke allapoole sõita. Pikapeale läks natuke paremaks, aga sellist mõnusat kerget tunnet ei tulnudki. Varvas andis endast märku üllatuslikult kohe kõige esimesel tõusul juba. Kuskil pärast 10. km ma enam seda tähele ei pannud.
Laupäeva hommikuses trennis tehti väike võistlus, jooks+ rullsuusk (mis iseenesest oli väga lahe) ja ütleme nii, et võitlusvaim on mul küll kõvasti kannatada saanud. Jooksus panid kõik mööda nagu postist, mis pole muidugi üllatus, aga ma isegi ei üritanud järgi pressida, mis omakorda jälle on suhteliselt enneolematu. Suusaosas natuke ikka pingutasin ka, aga mitte nii palju kui võinuks. Tehnika oli endiselt olematu, aga vähemalt ma laupäeval enam ei kartnud mäest alla sõita. Pärast võistlust sõitsime veel niisama tunnikese rahulikult ja siis oli juba selliseid toredaid hetki ka kui tundus, et täitsa tuleb jälle välja.

Laupäeva õhtupoolikul oli imitatsioonitrenn ja esialgu oli see täitsa tore. Kuskil 1,5 tunni möödudes hakkas varvas järsku väga segama ja lõpu kõndisin lihtsalt rahulikult, et mitte väga liiga teha. Positiivne on see, et kohe kui enam seda suusaliigutust ei teinud, ei olnud ka valus.
Kokku siis laagris tegin umbes 6 tundi trenni. Muu osa laagrist tuli ohverdada muude kohustuste pärast. Ja noh, kokkuvõttes on ilmselt isegi hea, et see koperdamine seekord videost üle vaatamata jäi. Ilmselt oleks veel kehvemaks teinud enesetunde.
Vot nii siis praegu. A küll ma kosun. Suusahooajaks tippvormi.
Või noh, vähemalt järgmiseks traumaks olen tippvormis.