Tallinna maraton 2012

Nüüd on see siis möödas.
Närv oli nädal aega sees ja kuigi ma üritasin endale selgeks teha, et aeg ei ole seekord oluline, siis sisimas ma ikka sellega päriselt leppinud ei olnud, et ei saa ka seekord alla 5 tunni aega. Lootsin ikka, et sünnib ime ja kuidagi õnnestub. Heh :)

Stardist jooksime ära koos sõbranna Annega ja Sirlega. Anne pani kohe minema, Sirlega jäime koos jooksma ja silmist kaotasin ta 20. km kandis. Ajasime juttu ja tuletasime üksteisele meelde, et tempo läheb liiga kiireks. Väga hea oli joosta niimoodi. Ühesõnaga esimene ring oli täitsa okei. Trennikaaslasi oli raja ääres kohe mitu ja tore on joosta kui kaasa elatakse. Ruth oli veel eriti heas kohas, enne ringi lõpu tõusu just joogipudeliga.

Teise ringi algus läks ka ilusti. Ja siis Kadriorus hakkas pihta. Kõigepealt krambid. Siis läksid jalad paiste, mis tähendas, et iga sammu ajal andis varvas tunda. 5 tunni omad jooksid mööda ja siis läks korraks tuju täitsa ära. Mõtlesin, et kurat küll, miks ma selle nõmeda trauma pidin saama. Nii valus oli vahepeal, et nutt oli kurgus kui nüüd lõpuni aus olla. Korra juba mõtlesin, et lööngi käega ja jalutan lõpuni. Aga siis tuli joogipunkt, kus panin peoga soola, banaani, jõin palju vett ja läks paremaks. Siis mõtlesin, et kurat küll ei anna alla. Niimoodi ma võitlesin krampide ja varbavaluga 34. kilomeetrini. 34. km ma mõtlesin, et ah, minge seenele oma maratoniga, rohkem ma kunagi enam ei jookse seda. Siis läks järsku paremaks. 38. km läks veel oluliselt paremaks ja viimased kilomeetrid oli täiesti talutav joosta.
Mul tegelikult oli üks magneesium, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, aga ma andsin selle eile õhtul sõbrannale, kes täna oma esimest maratoni jooksis. Poodi uue järgi ei viitsinud enam minna ja see oli viga. Oleks pidanud tulema selle peale, et 3 nädalat jooksupausi võib krampidega lõppeda. Pärast muidugi selgus, et Ruthil oli magneesium kotis, a siis mul polnud veel häda midagi ega taibanud küsida.

Ja finišisse ma jõudsin. Imede ime. Ja uue isikliku rekordi sain kah. 5.18.06 siis esialgne aeg. No peab rahul olema. Kuigi see ei olnud see jooks, mis ma oleksin joosta tahtnud, siis täna ma enamaks võimeline polnud. Imet ei sündinud. Trauma rikkus kõik ära ja emotsioonid ongi sellised seinast seina praegu. Ma olen täitsa kindel, et kolm nädalat tagasi oli 4.59 mul jala sees, aga noh, see kõik ei maksa enam midagi. Parematel hetkedel jälle mõtlen, et ülikõva, et ikka üldse ära kannatasin. Paremaid hetki on tegelikult rohkem. .

Tossu sain jalast kätte küll kääre kasutamata, aga varvas on väga paistes. Aga noh, nüüd on aega ravida küll.
Ega siis midagi.
Tuleb minna viiendale katsele :)