Loetud päevad maratonini

Sel nädalal tegin kaks trenni.

Esmaspäeval siis plaanipärane trenn, kus seekord mängiti võrkpallilaadset mängu. Ühesõnaga nagu võrkpall, ainult et palli püüti ja visati. No ei olnud tore. Terve trenn mõtlesin ainult sellele, et keegi mu varba peale ei astuks, liigutasin nii vähe, et pall just varbale ei kukuks ja noh, selline pooleldi tehtud asi pole ikka see. Pärast tegin jõusaalis natuke sõudekat peale ja see tegi olemise vähe paremaks. Pärast esmaspäevast trenni ma mõtlesin üsna nukraid mõtteid. Et täielik ebaõnn ja nii. Ühesõnaga kuradi kurat. No ikka üksjagu kahju oli endast ikka.

Kolmapäeval käisin siis salaja jooksmist proovimas nagu terve internet juba kõva häälega pasundanud on :)
Kui tossud jalga panin, selgus, et tossudega ma normaalselt ikka käia ei saa vaid võtab lonkama. Huvitav oli see, et joosta sain päris ilusti. Ainult mäest alla joostes oli valus ja pidin kuidagi koperdama. Kokkuvõttes üpriski lootustandev. Jooksime 5 km ka ainult muidugi. Pärast tegin otsa sixbaci, kus ma jaksasin üllatuslikult hästi teha asju. Paar viimast harjutust pidin ainult ära jätma, sest seal oli kole palju varbaid vaja kasutada.
Igatahes kolmapäevasest trennist olid mul pühapäevani kõhulihased valusad.

Rohkem trenni ei teinud. Laupäev ja pühapäev harjutasin lihtsalt tossudega kõndimist. Pühapäeval oli juba päris okei.
Kift on see, et sõbrad- tuttavad on järjest uurinud, et mis seis on ja kas ma ikka jooksen ning rajale ja raja äärde lubanud toetama tulla ja see on mega lahe.