Monday, May 30, 2022

Tartu rattaralli

Haah! Elus ma poleks arvanud, et siukse pealkirja kunagi kirjutan, aga siin ta on! Ja kuigi ma omaarust läksin sinna ikkagi üpris salaja ja isegi mitte oma autoga, juhtus ikka nii, et ma olin vist ainult ühe jala autost jõudnud välja tõsta, kui üle parkla kostus röögatus, et "C rattarallil,wtf?!!" No siuke wtf emotsioon vist on mul endal ka ikkagi selle ralli kokkuvõttev märksõna.

Alustades sellest, mida kõik küsivad, kuidas ma sinna üldse sattusin, siis see oli umbes nii, et Pille vist pressis, et lähme sõidame pool rallit ja ma ütlesin, ei iial! ja et kui ma üldse kunagi sõidan, siis pika. Pille ütles, et davai, teeme pika siis. Küll ma üritasin vingerdada hiljem, et mul pole ratast, aga Pille oli just uue ratta ostnud ja ütles, et laenab mulle vabalt oma vana ratast. Siis ma ütlesin, et klippidega ei sõida, Pille pani rattale pedaalid tagasi jne. Lõpuks mul nagu polnud enam ühtegi head põhjust keeldumiseks. Seda ratta laenamist lükkasin siiski kogu aeg edasi ja lõpuks esimest korda sõitsime kaks nädalat tagasi koos väikse tiiru sellega. Too päev oli veel mingi eriti jälk tuul ja ma mõtlesin,et ma pole midagi nii rumalat väga ammu lubanud ja kahetsesin juba kogu südamest. Siis ma lükkasin seda ratta harjutamist ka veel edasi, sest sain mingi tuumanohu ja ratas oli nii kuradi ebamugav jne nii et kokkuvõttes saingi vist kolm korda hädaga sõitmas käidud enne. 

Erinevalt Tartu maratoni teistest aladest, mida ma olen kõiki teinud ja mis on lihtsalt siuksed, et mine kohale ja naudi, siis rattarallil pidi ikka korralikult juhendi läbi lugema, kinnitama mingeid asju ja üldse mõtlema, kus sa oled ja mis sa teed. Põhimõtteliselt oli vist valida, kas startida oma vanusegrupist või siis kuskilt tagant tempogrupist. Kuna ma polnud elus ühtegi meetrit grupis sõitnud, siis selle grupi ma välistasin kohe. Lisaks startis see 15 mintsa hiljem ja ajalimiit oli kriitiline. Samas ma mõtlesin, et kõik need grupid sõidavad pärast mööda ja see mõte oli ka nagu õudne, Lõpuks ma ikkagi startisin oma vanusegrupist ja algul oli kõik väga tšill. Proovisin sõita ühe paari tuules ja  läks nagu ludin. Kuni mingi suur grupp tuli tagant ja sõitis nii lähedalt mööda, et see oli õudne. Päriselt ma ei saa aru, et kui sul on nagu terve maantee käes kus sõita, no misjaoks sa pead vastu õlga sõitma inimesele, eriti kui võiks ju arvata, et ta võib ka kukkuda sulle ratta ette selle liigutuse peale. Õnneks ei kukkunud, aga need kaks "minu inimest" said selle operatsiooni käigus eest minema. Tagumised grupid sõitsid normaalsemalt mööda. Või siis ma ei olnud ise enam nii paanikas, sest selleks ajaks ma olin juba migid õudsed laskumised ka ära sõitnud, kus ma kuskil 45 km/h kiiruse juures juba hirmust piduritele olin mitu korda hüpanud :) 

Kuni esimese joogipunktini oli kõik väga hästi. Aga edasi läks huvitavaks. Kui ma joogipunktist minema sain, nägin, et üks suurem punt just tuli sinna. Kütsin kohe veel mööda ühest naisest, ise rõõmustades, et ma olen ikka veitsa parem rattasõitja kui ma arvasin ja panin veits tempot juurde heast meelest. Olles sõitnud ära mingi ühiku aega, hakkasin mõtlema, et oot, a kus see grupp on, mis mu selja taga oli. Jõudsin ühte teeristi, kus näitas otse Tartu 22 ja siis ma sain aru, et midagi on valesti. Ühtegi rattaga inimest kuskil ei paistnud. Võtsin telefoni välja, rajakaardi ette, google mapsi ette ja sain aru, et olingi pannud mööda mingist pöördest. Kui see mulle kohale jõudis, kaalusin esimese mõttena otse Tartusse sõitmist. Esimese šokiga tundus mulle, et ma olen mingi 5 km mööda sõitnud, mis tähendab, et kui ma sõidan tagasi, on mul pool tundi aega juba läinud. A siis ma ikka arvutasin natuke nii ja naapidi ja mõtlesin, et hea küll, sõidan tagasi, võibolla ikka jõuan aega. Hiljem sain aru, et nii suurt ringi ei olnud ka, 6km ainult. Tõe huvides ma ütlen, et see oli ainus koht terve selle 128 km peal, kus ei olnud inimest, kes oleks öelnud, et ära peab keerama. Ülejäänud raja ulatuses oli kõik väga hästi sellega. Aga kirjeldatud sündmus leidis aset justnimelt suurel ja ohtlikul Jõhvi-Tartu maanteel.


Leidsin selle pöördekoha ülesse. See oli mäe otsas, pisikeste kollaste siltidega nooleke mõlemal pool teed liiklusmärgi küljes, suurusega 20x40 cm, keset laiuvaid kollaseid rapsi- ja võilillepõlde. Mõni ime, et ma seda tähele ei pannud. Tagasi sõites tuli selja tagant üks jalgrattur ja küsis, kas ma tean, kus me oleme. Ehk ma ei olnud ainus inimene, kes sealt mööda sõitis, aga ma taipasin seda veidi varem. Pärast seda, kui ma olin juba õigest teest ära keeranud, möödus minust veel üks rattur, järelikult oli tema ka valesti sõitnud ja tundub, et veel kaugemale. Ma olin ikka üsna traumeeritud sellest, et selline asi sai üldse juhtuda sellise kaliibriga üritusel. See võttis tuju ära. Edasi sõitsin 40 km täiesti üksi, kohtamata ühtki korraldajat ega sõitjat ega üldse mitte kedagi. Aga parasjagu olin just jõudnud selle ainsa tee peale, kus ma elus käinud ei olnud, mis oli pikk ja üksildane ja risti voortega. Polnud seal ei loomi ega inimesi ega ülepea mitte midagi. Iseenesest oli seal väga lahe tee, aga tõusud olid sellised, et käigud said otsa ja alla sõites pressisin hoolega pidurit, sest kogu aeg olid kurvid vasakule ja paremale. 

Mingil hetkel jõudsin Alatskivile ja seal olid kõik keeramiskohad ilusti inimestega märgistatud, kuigi ma selleks ajaks juba paaniliselt vahtisin kõike silte tee ääres ja poleks enam vist valesti läinud. Kui toidupunkti jõudsin, oli seal üks poiss ja kõik need viimast sõitjat turvavad kiirabid ja möllud. Ühesõnaga ma olin jõudnud järele viimasele võistlejale :D

Olime kõik võrdselt üllatunud seal punktis. "Kust teie tulete?" küsisid nad hämmastunult, sest kellegil polnud aimugi, et siuke asi võis ka juhtuda. Mul läks ikkagi inimesi nähes tuju paremaks ja raam ka polnud enam nii kange justkui. Kiirabionud küsisid, kas sõidame edasi ja ma kõhklemata ütlesin, et muidugi. See poiss, kellele järgi jõudsin, ütles ka, et paneme ikka edasi. Oli ikka lõbusam kahekesi sõita küll. Lisaks oli meil tohutu eskort sabas turvamas. Alguses sõitsime ilusti kordamööda ees ja sai selline paras õppesõit, mida normaalsed inimesed teevad tavaliselt enne kui nad rallile ronivad. A noh, millest sa siis kirjutad, kui sa elus kõiki asju õigesti teed, ahh? Mu tempo oli nats kiirem kui sellel poisil, eriti vastutuult ma kuulsin, kuidas tal oli raske, aga ma sain aru, et targem on ikkagi koos minna. Sellegipoolest kilomeetril 82 (minu järgi siis 88) sai mul järsku väga kõrini sellest rattast ja asfaldist ja kuna tempo vastutuules kukkus ja ajalimiit oli nii nibinnabin, siis ma plaanisin järgmises joogipunktis maha tulla. Kõik oli kange ja normaalset asendit enam ei olnud nagu kuidagi. Aga enne kui ma seal üldse jala maha toetasin ja jõudsin suu avada, teatas kiirabimees, et no nüüd on juba kohe lõpp, enam pole mingit varianti ka, et ei sõida lõpuni ja ma ei julgenud siis ka enam midagi öelda.  Mingid inimesed hoidsid mu ratast, keegi täitis mu joogipudeli, ma lihtsalt seisin ja sõin seal. Ja mõtlesin, et nüüd sai küll kõikide Tartu maratoni osalustasude eest söödud, kus ma kunagi käinud olen. Pärast vaatasin, et 20 minutit olen söönud kokku raja peal. Ok, seal sees on ka orienteerumise aeg paar minutit.

Kui ma seal uuesti jala pedaalile panin, siis ma juba teadsin, et ma jõuan lõpuni . Poisil oli veits raskem ja ta ütles, et ma sõidaks eest ära, aga ma ütlesin, et ei jäta teda maha, istugu lihtsalt seljataga. Viimases joogipunktis siiski jätsin, sest siis oli selge, et maha enam ei võeta ja mõtlesin ainult, et oi kurat, ma pean saama selle medali. Viimased 10 kiltsa oli päris tore, polnud enam neid lagedaid tuulevälju ja mulle hakkas kohale jõudma, et ma teengi selle päriselt lõpuni. Mingi suur maantee pandi mu pärast korraks seisma, see oli ka lahe :) Üks veidramaid hetki oli, kui avastasin, et olen Annelinna sillal, sõidan keset kaherealist autoteed vastassuunas ja mul polnud vähimatki aimu, kustpoolt ma tulin ja kuidas ma sinna sain. Aga noh, siis oli kohe finiš ja medal ja kõikvärk tehtud, suht napilt aga kindlalt ajalimiidis sees ilusti. Jube hea meel oli millegipärast!

Mida ma tahaks ära märkida, on kõik need inimesed, kes olid raja ääres ja viitsisid viimastele kaasa elada, see oli lihtsalt nii äge ja liigutav. Kõik need vabatahtlikud koolilapsed ergutasid ja plaksutasid, poe ees  õlut libistavad mehed Peipsi ääres, kaasaarvatud see teed mööda taaruv pidune tüüp, kelle ma oleks peaaegu alla ajanud, tee ääres istuvad vanaprouad, igaüks ütles mõne hea sõna. Väga kift!

Vot. Siuke lugu juhtus. 

1 comment:

  1. Väga äge! Nii see, et Sa ralli läbisid, aga samavõrra tore oli ka tekst! Aitäh nende vahvate emotsioonide eest! Merje

    ReplyDelete

Tartu rattaralli

Haah! Elus ma poleks arvanud, et siukse pealkirja kunagi kirjutan, aga siin ta on! Ja kuigi ma omaarust läksin sinna ikkagi üpris salaja ja ...