Valgehobusemäe. 21 km.

Nädalake jälle läinud nagu niuhti. Kolmapäeval käisin korra suusatamas Järvel. Õuduk, milline jääväli oli. Taha tõusudele ei läinudki, ajus häiresignaal hakkas karjuma, et "trauma! trauma! trauma!". Vat nii õrnake olen juba. Sõitsin siis seda laste ringi mingi arv kordi (lugemine läks kolmanda juures segi juba ja kellal kadus pilt eest). Ühesõnaga 40 minutit võitlesin igasugu füüsikaliste jõududega ja tulin koju ära. Pärast vaatasin, et postkastis oli meil ka, et Järvel pole mõtet praegu suusatada. Aga tagantjäegi oli sellest vähe kasu.

Laupäeval siis käisime Valgehobusemäel Swedi Perespordisarja sõitmas. Vabatehnika vol 2 siis minu jaoks. Kuna ma täpselt ei mäletanud, kus metsavahel see koht täpselt asus, siis sättisin ennast Ruthi autole ja sellega seoses pidin jälle poolmaratoni sõitma kuna ajagraafik surus peale ja polnud piiramatult aega loodust nautida.
Olud olid täisa võrreldamatud eelmise nädalaga. Ses suhtes, et eelmine nädal suusk ise libises, endal polnud nagu eriti midagi vaja teha. Sel nädalal oli natuke värsket lund, kerge plusskraad ja kerge lörtsike, mis poolel maal sujuvalt vihmaks üle läks. Ühesõnaga ei libisenud. Võrdluseks, et kui eelmisel nädalal sain laskumisel kiiruseks 36 km/h, siis seekord kõigest 30km/h, kuigi laskumised olid tunduvalt sirgemad ja lihtsamad. Muidu mulle see rada meeldis tunduvalt rohkem. Algul olid tõusud ja lõpus olid tõusud, vahepeal oli sile maa. Mulle sellised järsud tõusud meeldivad rohkem kui selline künklik üles-alla variant.

Seekordne 21 km oli 700m pikem kui eelmisel nädalal :) Lõpuaeg oli 1.48 ehk siis 4 sekki aeglasem km keskmiselt kui eelmisel nädalal. Võitja aeg oli ka 6 minutit kehvem kui eelmisel nädalal, seega igati okei sõit. Enesetunne oli tunduvalt parem kui eelmisel nädalal. Treenimatus ikka annab veel tunda, kuid mitte nii hullult enam. Kahju oli, et nii kiirelt otsa sai. See 21 on ikka liiga lühike maa, kuskil 15 km peal saab alles mootori tööle normaalselt ja siis on kohe läbi kah juba. See viimane tõusude osa mulle meeldis, ma sain seal kolm naissuusatajat kätte ja päris pikalt sain eest ära. Ühesõnaga päris viimane ma vabatehnikas enam pole, väike rõõm seegi.

Njah. Ei oska seda poolmaratoni sõita. Lõpus ikka mõtlen, et pagan, tahaks veel suusatada ja et seda maad oleks pidanud suts kiiremini pressima. Selline poolik rõõm kuidagi.

Varvas on endiselt paistes, aga üldjuhul ei valuta, kui keegi sinna parasjagu peale ei astu, kui ma seda kuskile vastu ära ei löö ja midagi sellele peale ei viska. No reeglina iga päev üks neist ikka korra vähemalt juhtub. Varbaots ei paindu endiselt, aga üldiselt laseb elada. Uuel nädalal plaanis trenni ka uuesti jõuda. Kummilindid hakkavad kergelt ära tüütama juba ja rahutus kasvab. Tahaks muud ka teha juba.