Suusahulluse laienevad dimensioonid

Täna siis on see päev, kui ma sain endale elu esimesed rullsuusad. Siiani sõitsin Sparta omadega, mida hääd inimesed oma auto pagassis alati kaasas viitsivad vedada õnneks. No hull ost jah, tean ise kah. Oleks olnud palju mõistlikumaid kohti, kuhu raha paigutada. Aga nii äge on sõita nendega ju. Ja emotsioon ongi see, mis loeb. Tühja sest mõistlikkusest. Ja tsiteerides kaasaegset klassikat "kes suvel ei harjuta, see ei jõua talvel sentimeetritki suusatada!"
Esmatutvus sai ka sobitatud ja Lillepi pargis mõned ringid tiirutatud. No kift oli sõita küll. Muidugi pole mul endiselt kiivrit ja see viga tuleb kiiremas korras parandada. Esiteks on Lillepi pargis palju inimesi, kes rajal jalutavad ja silt lugeda ei oska/suvatse/viitsi ja teiseks on üsna palju algajaid rulluisutajaid, kes vaevu jalgel püsivad ja on laskumisel ülimalt ohtlikud. See ainus väike laskumine, mis seal on, on täpselt sellise kurviga, et ei näe, kes sealt vastu võib tuisata. Viimasel ringil näiteks oli seal proua toidukotiga, kes hetkeks ei suutnud otsustada kummale poole ta astub ja ma pidin ikka päris imelisi liigutusi tegema, et talle mitte otsa sõita. Aga läks hästi.
Täna oli Lillepis muidu imelikult hõre. Ilmselt suurem osa uisutajaid toibus eilsest maratonist või siis puhkuste aeg on raja puhtaks löönud, igatahes oli meeldiv sõita.
Mingid kinnaste moodi asjad peaks ka muretsema, sest erilise siidikäena sain vesivilli jälle pöidlale.
Kokku sõitsin 1h ja 9 mintsa, maad sai 10,96km ja kalorit läks 776. Keskmine pulss 153. Pulss veits kõrge, aga süüdistan selles pingelist ja pikka tööpäeva seekord.