Rigas Maratons

Enne starti sai ilusti kokku lepitud, et numbreid ei aja taga, naudime Riia linna ja et poisid ootavad mu ilusti ära, ükskõik kui kaua ma jooksen.

Stardis sain ma kokku kahe eesti tüdrukuga ja koos jooksime esimesed 7 km. Jooksime 4.30 jänesele järgi. Ma teadsin küll, et see on liiga kiire mu jaoks, aga näha oli ka juba see, et tuleb väga palav ilm. Seega mõtlesin, et pärast niikuinii ei jõua, siis vähemalt on aega jalutamiseks.

Esimesed 7km olid täitsa okei. Selleks ajaks oli ilm juba nii soojaks läinud, et siis hakkas juba palav ja võtsin natuke tempot maha ja tiksusin 10 sekundit aeglasemalt järgmised kilomeetrid. 14km jäid jalad kangeks kergelt juba, aga midagi hullu veel polnud. Esimene raske hetk tekkis 19. km, siis tegin esimese lõigu kõndi. Lihas oli kange ja metsikult palav oli minusuguse pingviini jaoks. Kohe tuli 20. km joogipunkt ja seal oli vesi otsas. Eelnevates punktides vett küll oli, aga seda pidi ise kausist võtma tassiga. Spordijook oli enamus punktides otsas. Ühesõnaga 21. km vaheajapunktist läbi minnes käis korramõte läbi pea, et peaks katkestama. Aga otseselt midagi ju häda ei olnud ja otsustasin ikka edasi tiksuda. Kuskil 23. km lõpus pakkus üks jalgrattaga sõitev poiss, et kas ma tahan juua ja andis mulle pudeli spordijooki.. See mu raskest kohast üle aitas kah.
Edasi oli joogipunkte juba piisavalt (21. km jooksjad ju keerasid rajalt maha) ja kui varem nägi joogipunktis ainult apelsinikoori, siis edasi olid juba apelsinid ka täitsa olemas.
No ja nii ma vaikselt tiksusin. Teine pool oli selline, et kordamööda jooksin ja kõndisin. Mõnel kilomeetril jooksin rohkem ja mõnel vähem. Kuskilt mul valutama ei hakanud, ses mõttes oli kõik korras. Lihtsalt ma ei jõudnud joosta, aga see oli juba ette teada ja see hirmus päike lõi selle viimase naela veel kirstu.
GPS keeldus koostööst. Esimest korda pani pildi tasku kui jooksime kuskilt viadukti alt läbi, edasi iga kord kui jooksin läbi veekardina. Panin muudkui uuesti käima, et enamvähem mingi pilt oleks liikumiskiirusest.


Kui oli jäänud 6 km lõpuni, helises mu telefon ja tütreke teatas, et ma pean talle kleidi ostma Riiast. Ausalt öeldes väga virgutav kõne oli, kohe samm läks nagu pikmaks ja tuju rõõmsamaks.
5 km enne lõppu helises jälle telefon ja helistas seekord Heikki ja küsis, kas ma olen katkestanud. Lubasin ta maha lüüa, et ta mu Riiga vedas. Aga iga samm kodu poole läks sealt edasi nagu lihtsamalt ja üle joone ma igatahes jõudsin.
Aeg siis 5.21.03, mis on mu enda jaoks täitsa ootuspärane, ma teadsin, et kuskile 5.20 ja 5.40 vahele ma jooksen praegu. Sügisene jooks oli ikka tunduvalt kergem ja mõnusam, Kevadine oli selline kangutamine rohkem.
Järgmise maratoni ma jooksen alla viie tunni. Elu on näidanud, et kuskilt sealt 5 tunni pealt jookseb piir, kus jook saab otsa ja rada hakatakse üles võtma. Viimane jänes oli ka 4.30. Ja hotellist pidi välja buukima kl 13 ehk ka 4.30 joostes oleks jõudnud veel.
Ühesõnaga plaan on puhata ja siis hakkaks lõpuks trenni ka tegema. Septembris siis jookseks lõpuks ühe korraliku maratoni kah.