Wednesday, May 23, 2012

Taastun

Paar päeva siis maratonist möödas ja võib öelda, et polnud hullu midagi.

Praegu lõin lahti selle lehe ja ehmatasin korralikult. Kellelegi ikka saatuslikuks saanud jooks. Päris hirmutav, et pidevalt keegi ennast teise ilma jookseb. Peaks vist igaks juhuks ka spordiarstile ennast näitama. Huvitav, kas tõesti on võimalik, et enesetunne on hea muidu, aga lihtsalt süda ütleb üles? Või mis neil siis ikkagi juhtub? Kuskil täpsemalt kunagi ei kirjutata, mis juhtus ja miks juhtus. Aga tahaks teada ju, mis siis ikkagi saatuslikuks saab.  Oskab keegi kommenteerida?

Järgmisel päeval jalalihased olid veidi kanged ja õhtuks väsis selg veidi ära, aga midagi hullu küll ei olnud. Tavaline olek pärast raskemat trenni. Ma ise arvasin, et pärast kolm tundi tagasisõitu võtab raami päris kõveraks, aga seda ei juhtunud. Uni tuli õhtul tunnikese varem vaid kui tavaliselt. Ülejärgmine päev ei saanud aru midagi enam.
Positiivne on see, et küüned jäid seekord kõik alles ehk siis suvalt tehtud tossu-ost on kogemata väga hästi õnnestunud.
Aga iga maraton sulle ikkagi midagi õpetab ja ikka mõni ootamatus tuleb. Seekord ei hõõrunud pulsivöö enam räigeid veriseid triipe, kuid seekord hõõrus kaelakett kaela nii lahedalt ära, et välja paistab nagu oleks keegi üritanud mu pead maha saagida :) Ja kuna ma seekord panin numbri natuke allapoole, siis numbri ääred on ka kehal veidi veriste triipudena näha. Üldiselt siiski igas elemendis kahjud iga korraga järjest väiksemad.

Katsun siis vaikeslt võtta ja mitte kohe lõhki tõmmata ennast. Kogemused sügisest on veel meeles, mis juhtub kui trenniga lolliks minna pärast maratoni. Seekord saab kõik tehtud targasti.
Keskendun algatuseks sellele, et kaalust alla võtta. Kui ma tänavapildis näen välja täitsa keskmine naisterahvas, siis maratonirajal oli paaris kohas üleval kaamera ja ma vaatasin, et  maratoonarite taustsüsteemis näen ma välja ikka täitsa paras pelmeen. No mitte et see nüüd oleks uudis või üllatus olnud, aga seal rajal kuidagi eriti teravalt tajusin, et tuleb alla võtta. Ja kiiresti. Võibolla taluks kuuma ilma ka paremini kui vähem kaaluks. Ja kes ütleb, et septembris ei või olla jälle 23 kraadi sooja.

Maratoni statistika siis selline
sept 2010 5.56
sept 2011 5.35
mai 2012  5.21
natuke ikka tuleb kopikaid sealt viie tagant maha.


2 comments:

  1. ma käisin ja väntasin eile tunnikese ratast. ilmatuma mõnus oli. jalad täna ka kohe kõvasti pehmemad:)

    ma ise kaldun arvama, et seal peab mingi tervisehäire olema. terve mõistus keeldub uskumast, et pingutad end surnuks, st tunned, et keha ei jõua, aga ikka jätkad mingil moel. aga mine sa tea.

    ReplyDelete
  2. Saab.. kahjuks... adrenaliin aitab kaasa, et enam oma keha adekvaatselt ei tunne. Vaat, kui palju on uudiseid noortest tervetest sportlastest, kellel vaatamata heale tervisele on treeningul, või lausa võistlustel, süda seisma jäänud. Siiski tihedamalt juhtub see pingutuse järel ja noored sportlased leitakse surnuna dušši alt või kodu põrandalt. Ka Eestis on seda juhtunud: http://sport.postimees.ee/272396/lootustandva-eesti-jalgpalluri-surma-pohjustas-sudameatakk/

    ReplyDelete

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...