Monday, August 27, 2012

Töö käib

Invasport ka kirja siis:
K 30 min kummilinte
N 40 min kummilinte
L 1h 10 min jõusaal

Noh, kõigil oli muidugi jube naljakas, eksole. Haidihaahaa :) Vat ei mängi malet, turvakingad jalas ja kiiver peas nagu te kõik soovitate. Pole plaaniski.
No tegelikult on mul endal ka veel naljakas. Aga ainult sellepärast, et mõte sellest, et ei tule maratoni, on kuidagi abstraktne ja ebareaalne. Varsti pole võibolla üldse naljakas. Esialgu ma ikka plaanin startida ja ka finišeerida. Alla 5 tunni ajast muidugi mõrase varbaluuga ei ole mõtet vist unistada. Aga kui ei proovi, siis ei saagi teada.

Muidugi oli vahepeal vaja restoranis sünnipäeval käia. Kurat kui nõme oli plätudega restos olla :) Õnneks oli see Ruthi sünnipäev ja sünnipäevalaps ainult itsitas. Ühesõnaga nalja kui palju jälle.

Igatahes siis uus generaalplaan näeb ette seda, et mitte kaalus juurde võtta, teha jõukohast trenni ja varsti tasapisi varvast proovida.

Laupäeval jõusaalis proovisin 10 minutit kiirkõndi lindil ja polnud häda midagi.See tähendab, et valus ei olnud. Paiste läks küll pärast, aga õhtuks tõmbas jälle tagasi.
Muidu laupäeval oli jõusaalis lahe. Täitsa tühi oli, ainult mõned päris sportlased ja mina oma katkise varbaga :) Tegin spinni, siis sõudekat ja skiergot. Päris meeldis kohe. Peaks rohkem käima täitsa..

Vat nii siis praegu.


Tuesday, August 21, 2012

EI OLE VÕIMALIK!!!

Praegu helistas mulle Pärnu haigla erakorralise meditsiini osakonnast radioloog ja ütles, et kuna nad vaatavad üle nädalavahetusel tehtud pildid uuesti kontrolli mõttes, siis nad leidsid ikkgi mu neljanda varba ülemisest lülist mõra.
Ma minestan praegu, ausõna.
Aasta ebaõnnestuja tiitel paluks mulle. Aitäh jah.

Monday, August 20, 2012

Rest. Ice. Compression. Elevate.

Siukse sildi sain kaasa Pärnu erakorralise meditsiini osakonnast :)
Aga esimesed asjad esimesena, nagu ütleb üks paksude prilliklaasidega mees mu autoraadios iga päev, kui töölt koju sõidan.
Kahe nädala trenniraport siis algatuseks:
T 57 min rullsuuska
N 30 min kummilinte
R 5,1 km jooks
E 30 min kummilinte
T 6,03 km jooks
N 25,5 km jooks
P 45 min spinn

No ütleme nii, et peaaegu plaanipäraselt läks. Rullsuusatrenniga oli nii, et kuna pikk jooks oli veel nädalavahetusst jalgades, siis mõtlesin, et tiksun paar kerget ringi ja ütlen, et sorry, ma täna rohkem ei jõua :) Reaalis juhtus nii, et trenn oli hoopis teises kohas seekord ja noh, muidugi ma ei viitsinud seda enne üle vaadata. Niisiis läksin sinna, kus alati ja sõitsin siis üksi, täpselt nii nagu tahtsin. Ja tahtsin teha ainult paaristõukeid, jalgu tõsta ei jõudnud. Õigemini ma isegi ei proovinud.. Lihtsalt tegin rahulikult 9 km paaristõukeid ja tulin koju tagasi. Päris mõnus oli.

Pikk jooks sai siis ka tehtud, mille üle ma olen uhke. No ok, tegelikult oleks ju võinud joosta 30 km ja ilmselt peaks ka kiiremini jooksma, aga minu kohta täitsa vinksvonks. Jälle uus trenni reks. Seekord siis 25,5 km ja aega läks 2.57. Jooks oli kergem kui see eelmine 23, mis ma hiljuti tegin. Seega justkui tasapisi miskit läheb paremaks. Selle jooksu tegin veel tööpäeva õhtul, seega väike varu justkui peaks veel olema. Raskeks läks kuskil 22. km, aga nii raskeks ei läinud, et oleks pidanud kõndimislõike tegema. No lõpuks oli jälle jooksust muidugi kõrini, aga kui oleks väga vaja olnud, oleks ikka veidi veel pressinud.
Nagu ikka häiris mind veepudel, üldse ei meeldi sellega joosta. Lihtsam on joosta pudel käes kui pudel seljas.

Trauma siis muidugi kah natuke enne tähtsat starti :) Järjekordne täiesti ajuvaba olmetrauma. Seekord siis lihtsalt laps hüppas jala peale kuidagi nii lollisti, et varvas ragises mis jube ja veits hiljem läks potisiniseks ja paiste kui poksikinnas. Ragin oli väga ebameeldivalt tuttav, ütlen ausalt. Hirmuhigi oli ikka otsa ees, kui erakorralisse lonkasin. Kõik see aeg, mis ma seal istusin, mõtlesin, et dziisas kraist, kui nõme oleks kirjutada siia, et mul on järjekordselt enne hooaja tähtsaimat võistlust varbaluumurd. Õnneks ma ei pea seda kirjutama. Luu on terve ja arvati, et vigastus paraneb kiiresti. Esialgu jääb muidugi õhku küsimus, kas piisavalt kiiresti ja et isegi kui paraneb, siis 30. kilomeetril võib see siiski segama hakata. Aga noh, eks näis, praegu siis kaks päeva möödas ja lühikese maa peal saan lonkamata käia juba. Üle saja meetrine lõik kipub ikka valulikuks  minema. Aga samas, pikki jookse rohkem niikuinii polnud plaanis ja saab rahulikult puhata.

Päev hiljem tegin spinni trenni, seda varvas õnneks kuidagi ei sega. Selline mõnus invatrenn :) Aga kohutavalt igav. Trenal olid patareid ka tühjad, seega küsisin lapse käest algul umbes iga kuue minuti tagant, mis kell on, lõpuks juba iga 2 minuti tagant :) Vanasti oli trena teleka ees, siis läks nagu lõbusamalt, nüüd on otsevaade naaberaia puulatvadele ja pole pooltki nii kütkestav.

Nojah. Eks vaatab siis. Teeb algul miskit muud rahulikult ja nädala pärast ehk saab joosta ka uuesti.
Loodame parimat. Ikka lõpuni optimist :)

Monday, August 6, 2012

Kahe trenniga nädal

T rullsuusk 1h 20 min
P jooks 3h 5 min
Kõik.

Esmaspäevase trenni jätsin vahele ja selle asemel käisin hoopis RHCP kontserdil, mis ka teatud määral võiks ju trenni alla kvalifitseruda. Ikkagi neli tundi püstijalu ja pärast sprintisin oma kangete jalgadega Lauluväljakult Kadriorgu viimase trammi peale.

Teisipäeval käisin suusatamas. Alguses lasti paar ringi sooja teha ja tundus, et tasakaal on sinna metsa jäänud. Kuidagi käed ja jalad üldse koostööd ei teinud millegipärast. Aga siis ütles treener, et sõida nüüd üks ring 70% maksimumist ja mu aju kohe tõlkis selle lahti, et lubatakse sõita peaaegu nii kiirsti kui jõuan. Ja üllataval kombel jaksasin ma selle ringi paaristõugetega läbi sõita. Muidugi ma sõitsin liiga kiiresti. Trennis ongi kõige keerulisemad sellised kohad, kus öeldakse, et tee 70% või et jookse kolmanda käiguga. Algul mul ainult üks käik oligi, teine variant oli, et ei jõudnud üldse joosta. Suusaga ka umbes sama. Nii hästi ennast ikka veel ei tunne, et teaks kuskohas see 70 täpselt on. Eks ma ikka kipun ennast üle hindama ja panen alati rohkem kui vaja on. Ühesõnaga treener ka arvas, et ma ikka liiga hullult kihutasin ja käskis teise samasuguse ringi veel sõita. Teise ringi ajal hakkasin natuke nagu ära väsima, aga pärast selgus, et kihutasin veel rohkem. Ja teise jõudsin ka paaristõukega läbi sõita. Pole varem kunagi jaksanud nii pikalt paaristõukeid teha. Ma ise arvan, et ei ole tegemist mingi hüppelise arenguga vaid mingi eufoorilise üleväsimusest tuleneva seisundiga, kus enam ei tunneta, kes sa oled ja mis sa jõuad, lihtsalt teed, sest koguaeg laksab nii ägedaid emotsioone peale ja väsimust lihtsalt enam ei tunne. Ühesõnaga selline ohtlik koht, kust on pisike samm pika vigastuseni.
Järgmise päeva lõunaks olid mul kõik vööst ülespoole jäävad lihased valusad. Ja nii oli see ka veel neljapäeval ja reedel. Igaks juhuks jätsin laupäeval ka veel trenni tegemata. Ega päriselt ei kujutanud ette ka kui suur see eelmise nädalavahetuse matka koormus ikkagi oli.

Pühapäeval oli mul tegelikult plaan joosta umbes 15 km. A kodus hakkasid ässitama, et jookse siis maale, et sõidame mööda ja võtame su peale. Leppisime ilusti kokku, kust kaudu läheme ja hakkasin tasapisi tiksuma. Plaan oli joosta hästi aeglaselt ja see oli väga lihtne kuna selgus, et jalad on täitsa kanged. Aga joosta kannatas küll. Muidugi kohe, kui esimene kilomeetr täis tiksus, kadusid pilved taevast kui nõiaväel ja päike lajatas lagipähe, mis eriti tore ei olnud, aga esialgu ei olnud ka väga hull. Kui linnast välja sain, oli üsna tugev vastutuul, mis natuke jahutas, aga samas jooksmise ikka raskeks tegi. No vahet pole, mõtlesin, rahulikult tiksun ja kella ei vaata. Kui 15 km täis sai, hakkas vesi otsa saama ja mõtlesin, et nüüd nad võiks mu juba auto peale korjata. Aga need ahvid ei tulnud kuskilt veel. Niisiis jooksin ja jooksin ja jooksin ja kui 21 km täis sai, oli mul juba päris tõsiselt kopp ees jooksmisest, kurk kuivas ja kirusin, et teist teed ei läinud, oleks saanud Audru poest juua osta. Sealt edasi tegin mõned kõndimise lõigud ka juba. Lihas läks järjest kangemaks, muidu polnud viga. Lõpuks siis saabus hooldetiim ja korjas mu peale kui kell näitas, et joostud on 23,92 km. Tiksusin seda 3 tundi ja 5 minutit. Uus trennirekord siis joostud. Ja no nüri, nii nüri on pikka maad üksi joosta. Kuskil 15-16 km on veel talutav, aga edasi ei ole enam üleüldse kohe tore.
Aga kust sa leiad endale jooksukaaslase, kes viitsib sinuga joosta 25 km ja sealjuures veel sellises tempos?

Maal viskasin korraks puu alla maha, jõin tassi kohvi ja edasi tegin korraliku tööpäeva maal. Kaevasin, juurisin, tassisin, tõstsin jne. Kokku vist umbes 7 tundi füüsilist tööd.

Vot. Rohkem polndki midagi.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...