Sunday, February 27, 2011

Mulgi suusamaraton. Suusk oli hea.

Pärast Tartut ei teinud suurt midagi. Teisipäeval võtsin suusad, mis vahepeal olid saanud võluväel määritud ja katsetasin korraks. Pidas ja libises. Sõitsin 4 km, minek oli hea, ainult et päris külm oli (-17 näitas auto kraadiklaas).
Niisiis laupäeval Mulki. Enne starti vaatasin, et minu vanuseklassis on 4 naist ja kõik on varasemate tulemuste põhjal suht ühte auku suusatanud ja et tuleb äge võistlus, mis põhimõttelislt oleks isegi võidetav kui olud sobiksid. Ehk sellist, kellele tunniga kaotaks, polnudki.
Laupäeva hommikul ärkasin ma täitsa normaalse nohuga. Lisaks valutas põlv ja paremasse säärde lõid krambid. Määrisin mingit ämma taruvaiguviina peale ja täitsa okei oli. Sõidu ajal ei seganud igatahes miski.
Stardist panin kohe kaksikutele järgi ja esimesed kilomeetrid sõitsin 4.49, 4.14, 5.00, 5.08, 4.56 ja noh.. siis oli toss väljas kah ja kümme aastat nooremad kaksikud kadusid eest, ei jõudnud mina neile järgi pressida:)
6. kuni 16. km olin ma peaaegu surnud, ausalt :) Tempo kukkus ja tehnika lagunes. Aga sõita oli ikkagi mõnus, sest mul olid selle hooaja kõige paremad suusad laupäeval, ilm oli mõnus, rada oli mõnus ja kõik oli muidu viis pluss. Muuseas suusad olid mul seekord Sparta poiste määritud.
Sõideti siis kuus 5 km pikkust ringi ja iga ringi lõpus oli staadioniring, kus elati kaasa ja ergutati ja väga lahe oli. Staadioni kommentaator muuseas kiitis, et mul on väga ilus tehnika, nii et siinkohal võib rahulolevalt nentida, et midagi on trennist külge ka jäänud. No eks ma staadionil võtsin ennast vähe kokku kah, metsavahel tegin vahepeal küll selliseid liigutusi, et Teppan oleks minestanud, kui näinud oleks :)
Viimase ringi alguses tegin ringiga sisse doktorile, keda mul vaja võita oli ja pagan, see tunne oli ülimalt meeldiv. Viimasele ringile läksime kolmekesi. Minuga koos üke mees vanusegrupist M70 ja naine N50. Nuh, siledal maal sõitsime võrdselt, aga iga tõusuga sain natuke eest ära ja lõpuks ma neid mõlemaid võitsin. See oli ka meeldiv.
Oma vanuseklassis jäin siis viimaseks, aga samas vanuseklassi võitjale kaotus ainult 20 mintsa, pole palju ja viimane olla pole minu jaoks mingi probleem. Parem pikal distantsil viimane kui lühikesel tagant poolt neljas.
Ja noh, aeg 2.43. Nii kiiresti pole ma elusees 30 km sõitnud. Seega olen tulemusega igati rahul seekord. See oli selline sõit nagu ma oleks pidanud sõitma Tartus.
Pärast maratoni hakkas põlv uuesti valutama ja õhtul võttis päris lonkama. Valu lõi kuidagi imelikult säärde ja varvastesse. Peab hakkama uurima, mis värk on. Põlvejama on vana asi ja eks oli ka oodata, et võib hakata tunda andma.

Monday, February 21, 2011

Tartu. Hirmul on suured silmad.

See õudne külmapaanika, mida igast meediakanlist mu silmi ja kõrvu paiskus, jättis mulle sügava jälje. Eriti see pilt nendest mustaks külmunud sõrmedest. Küll ma mõtlesin ja põdesin kas minna starti või mitte. Väike terviseprobleem tegi ka veits muret. Lõpuks mõtlesin ikka, et tühja kah, põhimõtteliselt saab kahe sõrmega ka trükkida ja kõige mustema stsenaariumi korral tuleb lapsed koolitada arveid sisestama.
See et Heikki stardist loobus tegi mu enesetunnet veelgi õõnsamaks. Ostsin spordipoodidest kokku kõike, mis mind vähegi külma eest kaitsta võiks.
Algne plaan oli ööbida Tartus, aga teel Tartusse pöörati mu usk ümber ja nii ma ööbisingi raja ääres (nagu ma pärast eelmist untsu läinud Tartut ka suure suuga lubasin). Jõle mõnus oli tegelikult. Hommikul sai magada kaua ega pidanud poole öö ajal sõitma kuskile.
Noh. Ladusin siis selga kõik, mis mul oli, uurisin targematelt, mis nemad arvavad, aga kõik andsid selliseid põiklevaid vastuseid, et no kes see täpselt nüüd teab. Mõni arvas, et laskumistel hakkab hullult külm, mõni et ahh, pole hullu midagi. No mina igatahes olin küll mures.
Ja kui siis see stardipauk ära käis, olin ma esimesel tõusul juba higine. 4. km-l higi lausa tilkus. Ära ka ei julgend riideid anda. Tirisin vestiluku lahti ja oli palju parem. Harimäelt alla tulin nagu Batman, hõlmade lehvides.
Noh vat jah. Külm. Paksul inimesel energiakulu suurem kah teadupoolest ja nii ma siis veetsin suure osa toitlustuspunktides süües ja juues. Hirm oli, et äkki tuleb ilge haamer ja pean katkestama. Veel üht katkestamist poleks mu õrn hing üle elanud.
25. km-l hakkas pidamine tasapisi kaduma ja pärast 30. km läksin igast aimatavast tõusust ka juba kuuske üle. Sileda maa peal kannatas sõita ilusti. Korra ühes punktis üritasin minna suuski määrima, aga seal oli nii mega järjekord, et kiire arvutus näitas, et ei ole mõtet pool tundi oodata.
Libisemine oli täitsa okei, aga ma olen sealt Harimäelt ka kiiremini alla saanud, see on kindel. Kui ilm soojemaks läks, hakati laskumistel minust jälle mööda sõitma.
Ilm oli jõle kift, tuju oli hea, kõht oli täis (liiga täis kui aus olla) ja rahulikult suusatasin. Vajutada ei julgend. Järsku oli juba 50. km ja avastasin, et kohe on läbi. Siis hakkas kiire ja siis ma sõitsin kõigist mööda. "Kõigist" on siinkohal muidugi ilukirjandus. Aga mul oli jõudu veel finiš ka nii palju, et oleks rahulikult veel 20 km sõita võinud.
Noh. Maraton sai siis läbitud keskmise pulsiga 156, kella järgi veetsin tp-des 32 minutit :) ja aeg siis kahvatu 6.23.23.
Oleks võinud ju varem vajutada vähe rohkem, aga noh, see on selline tagant järele tarkus.
Ühesõnaga maratonist sai matk. Aga vaatamata sellele sõitsin 20 minutiga isikliku reksi üle. Nii et eriti miskit põdeda pole. Vorm on hea, mis siis et numbrites eriti ei kajastu.
Selle eest oli see maraton tõeliselt nauditav ja medali üle on mul väga hea meel. Kuidagi psüühhika sai paika jälle loksutatud.
Oi, ma järgmine aasta panen siukse aja, et on pandud :)

Nüüd puhkan veits ja laupäeval lähen sõidan koduradadel veel ühe maratoni. Tahaks seal hästi sõita. Täpsemalt on mul seal vaja võita üht doktorit, kes kunagi 15 aastat tagasi mulle pidas epistleid alkoholi ja suitsetamise kahjulikkusest.

Thursday, February 17, 2011

Lahinguväljal näeme, raisk!

Nii.
Igasuguste kõhkluste ja kahtlustega olen nüüd ühele poole saanud ja eile hommikul viisin oma suusad määrimisse. Poisid lubasid seekord vähe paremad suusad ka teha. Alutagusel pingutasid pidamisega natuke üle, tunnistasid nad ise ka. Noh, märkasin jah, kui stardis esimese tõuke järel pidin ninali lendama:)
Õhtul lugesin ajakirja Jooksja uut numbrit (jõle mõnus on lugeda ajakirja, kus on kõik tuttavad näod. Ja need on kõik säravate silmadega suusatajad. Tervitan! ) ja mõtlesin, et see külmapaanika on vist tiba üle pingutatud siiski. Lapsena sai käidud 25 kraadise külmaga uisutamas ja suusatamas, polnud siis mingeid tuule- ega veekidlaid riideid ega midagi. Ja polnud ju pool tundi, ikka pool päeva. Jäime kõik ellu. Mul on isegi meeles, kui tulime isaga vanaema juurest hommikusele bussile, jala 12 km, väljas oli ligi 30 kraadi külma. Et kes seal stardis siis veel peaks olema kui mitte minusugused pingviinid.
Nüüd siis tuleb otsast pakkima hakata ja puuduvaid asju muretseda.
Magneesium seekord kindlasti. Pärast Alutagust, kui suusasaapaid hakkasin jalast sikutama, lõid säärtesse krambid. Ilmselt on see külma ilma probleem, sest varem pole neid kunagi olnud suusatades. Säärised kavatsen ka hankida (tervitan kudujat kah!).
Buff on ka veel puudu. Labakindad saan. Suusasaabastele oleks mingit kaitset vaja, tuleb nuputada. Külmakreem on puudu veel.
Kas päikseprillid kaitsevad silmi külma eest? Või peaks mingid spets prillid olema?
Mõtlesin, et paneks radikuliidivöö, hoiab neerud soojas ilusti. Aga tekkis küsimus millise kihina see paigutada. Sooja pesu alla või peale?
Geelid on vaja osta. Üks geel jäi Alutaguselt järgi, aga selle ma suutsin taskusse unustada ja pesin koos jakiga kenasti ära :). Igaks juhuks viskasin minema.
Mis veel?
Süüa. Palju süüa. Päris huvitav, kui palju külma ilmaga on kalorikulu suurem. Alutagusel näitas kell 1811 kcal, aga pakun, et reaalne kalorikulu oli vähemalt 2500. Igatahes jõudsin ma maratonieelse kaalu alles täna hommikuks taastada. Nüüd siis Tartu jaoks tankima. Makaronidest on mul kõrini igatahes juba. Muidu ma ei söögi tegelikult makarone. Liha tahaks hoopis.
Igatahes, starti. Lähme teeme ära.

Tuesday, February 15, 2011

Kas kellelgi karu kostüümi on laenata?

Tartu maratonini siis loetud viimased päevad.
Tunne on pehmelt öeldes kehv. Kehva enesetunde põhjuse leidsid tohtrid ka üles ja putitatakse üles kenasti nädalalõpuks. Polnudki süüdi vähene uni.
Hetkel olen väga kahtleval seisukohal, kas startida või mitte. Ilmaennustused varieeruvad -18 kraadist -24 kraadini ja kõhedust tekitavad mõlemad. Mida selga panna? Alutagusel selgus, et kõige ebameeldivaks osutusid märjad kindad. Teise paari kindaid saaks muidu tasku ka panna. Aga kui suur vahe on näiteks -15 ja -20 kraadil? Kas tuleks kiht riideid panna juurde või läheks ikkagi paljuks? Kui palju ilm soojeneb selle aja jooksul?
Suusk siis jälle ilmselt ei libise. Unistus alla 6 tunnisest finišiajast muutub järjest kahtlasemaks. Võibolla peaks laenama kostüümi ja tiksuma selle lõbusa seltskonnaga rahulikult finišisse, lapik põues.

Suuski pole veel määrdevõluritele viinud. Hommikuni on aega otsustada.
Võitlusvaim on null.

Saturday, February 12, 2011

Alutaguse. Tehtud.

Kõigepealt magasin ma hommikul sisse. Kell lihtsalt ei helisenud. 6.50 ärkasin, jõudsin jooksupealt putru ja kohvi keeta ja 7.25 olin uksest väljas.
Stardis oli -15 kraadi ja täpselt sama temperatuur ootas ka finišis. Võeh. Enne starti juba mõtlesin, et regan ennast ümber lühikesele. Aga siis nägin peatreenerit ja kurtsin, et külm on, tal läksid silmad suureks, et mis külm, pole ju külm. Noh, siis oli nagu piinlik lühikesele minna ja kobisin ikka starti.
Ripsmed olid juba enna härmas kui stardipauk käis. Sõrmed sulasid üles kuskil kolmandal kilomeetril ja varbad viiendal. Noh, kannatas sõita küll. Õnneks jätkus mõistust võtta kaasa mask.
Suusad ei libisenud üldse. Ega sellise temperatuuriga hästi ei libisenud nad kellelgi, aga selles pundis, kus mina sõitsin, tuhisesid inimesed laskumistel eest ära, tasasel maal sain nad kätte ja tõusul sain mööda. Siis tuli uus laskumine ja jälle tuhisesid mööda. Nii terve distantsi.
Paaristõukeid ei jõudnud üldse teha. Laskumistest tulin ainult paaristõukega alla :) Ühesõnaga raske oli. Väga raske. Ja just psühholoogiliselt oli täna eriti raske. 20. km läks füüsiliselt ka raskeks ja päris aktiivselt võitlesin mõttega, et katkestan. Kuidagi polnud fun ja polnud väga tuju. Aga 20. km oli tp ja seal puhkasin vist 2 minutit lausa ja sõin rahulikult kurki ja banaani ja jõin teed. Siis läks jälle lihtsamaks ja tasapisi tiksusin nii nagu jõudsin. 30. km oli jälle raske ja siis tuli meelde, et taskus on geel. Pistsin pintslisse. Pärast seda läks viimane ots jälle lõbusamalt. Katkestamise mõte saatis mind 33. kilomeetrini (seal ma katkestasin esimesel korral). Kui sellest kilomeetripostist mööda sain, siis hakkasid kilomeetriajad ka jälle paremaks minema.
Niisiis on mul 2009. aasta katkestamise ja 2010. aasta aja 4.42.05 kõrvale tuleb sel korral aeg 3.55.08. Noh, pole paha. Punase laterna rollist väljas ja parandus 47 minutit on mu arust üsna oluline vahe(pole ju enam 20 aastane ka, eksole). Aga häirib, et need katkestamise mõtted nii kergelt tulevad. Pole minu moodi. Praegu on muu olme ja koormus ka suht suur, kuidagi selline üldine väsimus ja kurnatus on sees. Ei olnud seda funi ja sära täna jälle ja oleks jaksanud tibakese veel välja pigistada küll tegelikult. Ja seepärast ei tunne ka tulemusest erilist rõõmu.

Monday, February 7, 2011

Valed otsused

Laupäeva õhtuni veel mõtlesin, kas minna või mitte minna. Igaks juhuks õhtul tahtsin suusad lasta ära määrida, et eks siis hommikul vaatab. Ei õnnestunud kuskil vahele pressida oma suuski. Noh, et stardis ka saab ju määrida, kui minek on.
Hommikul läks uni pealt millegipärast 7.29 ja vaatasin, et jõuan ilusti. Kodus kohmerdasin ka muidugi kaua, aga ajavaru oli minu arust piisavalt. Ma muidugi sellega ei arvestanud, et Narva maanteel on remont ja et Lääne-Virumaal pole ühtki teeviita seal, kus neid vaja oleks. Ja et kaardilugejana olen ma leebelt öeldes kehv. Ühesõnaga lõpuks oli seis selline, et tuli kõvasti ketsi anda ja nibin-nabin 10.55 jõudsin registreerima ja kui stardipauk käis, olin juba üsna lähedal stardipaigale. Tegelt oleks pidanud laskma rahulikult suusad ära määrida ja 10 mintsa starti hiljaks jääma. Aga mõtlesin, et 12 km peal saab äkki miskit määrida. Reaalsus oli see, et seal sai ainult juua. Siis mõtlesin, et sõidan nii palju kui viitsin ja tapma ei hakka ennast.
Noh, määrimata suusaga värskel lumel vabatehnikat sõita polnud üldse lõbus. Esimesest meetrist peale pidi punnitama. Km ajad ei olnud üldse kõige kehvemad, aga igasse tõukesse läks nii palju jõudu, et toss oli varsti väljas. Suure osa maast sõitsin paaristõugetega klassikajäljes. Algul oli kergem, pärast oli see ka raske. Need kaks ägedat kurviga laskumist olid muidugi mõnusad, sest kiirust ei olnud ollagi ja tänu sellele jäid luud murmata ja suusad terveks:) No punnitasin oma 25 km ära ja siis ei viitsinud rohkem. Selg jäi kuskil 20. km peal valusaks ikkagi, siis hakkas käsi veits tunda andma ja lõpuks põlv ja polnud erilist motiivi pingutada. Tähtsad stardid alles tulemas. See jalad harkis suusatamine pole ikka minu stiil. A noh, vähemalt sai proovitud. Oleks veits parem päev olnud, oleks korraliku aja saanud. Või siis et oleks lühikesele distantsile kirja pannud, oleks saand ka täitsa talutava finišiaja. Oleks. Poleks. Noh, supp oli seal hea ja vähemalt sai Nõmmele-Piritale- Järvele vahelduseks teist rada proovida. Rada oli muidu kift ja võiks sinna teinekordki minna. Klassikajälg oli korralik ja oleks võinud vabalt klassikasuusaga minna.
Kokku siis täpselt 25 km, keskmine pulss 163, max pulss 180, aeg 2.36.

Ühesõnaga hea näide sellest, kuidas ei tohiks maratoni sõitma minna. Ettevalmistus puudulik. A noh, tühja kah. Sai kallis trenn ja üks kogemus jälle juures. Alutagusele hetkel väga ei kisu. See varane ärkamine ja teise Eesti otsa kolistamine ei ole üldse mõnus. Aga ma jõuan umbes 10 korda ümber mõelda veel.

Wednesday, February 2, 2011

Testsõit

Niinii. Vahepeal ei teinud ma mitte midagi terve nädala. Vahtisin lakke, õgisin mandariine ja vaatasin telekast juunioride EM-i, Soome meisrtikaid ja lõpuks ka iluuisutamist, mida ma muidu kunagi ei vaata. Kuidagi siuke kerge nördimus oli, et suusatada ei saanud. Ei olnud isu ka midagi muud teha. No kuidasmoodi sa sunnid ennast jooksma, kui on võimalik suusatada. Jooksmine on raske sport, suusatamine puhas rõõm. Ühtlasi oli vaja ju puhata ka vist spordist ja boonusena sai kodus hulk tegemata asju korda aetud. Laupäevast oli käsi parem ja pühapäevast niisama jõudeolekus ei andnud enam tunda.
Eile siis võtsin oma suusad ja tegin test-trenni. Ilm oli muidugi jälle "mega". Miski imelik graafik on sel talvel- nädala sees on igasuguseid temperatuure, lausa -20 kohati, aga niikui tuleb teisipäev, on raudselt sula ja sajab vihma, lörtsi või jumal teab veel mida. Niisiis klassikasuusaga Pirital. Lasin kliistri alla panna, aga noh, sama hästi oleks võinud nende suuskadega ka uisku sõita. Niisiis oli paaristõuke trenn puhtalt. Sõitsin täpselt 5 km, aega läks veits üle 28 minuti, liikumiskiirus 10,6 km tunnis, keskmine pulss 139. Rohkem ei julgend teha igaks juhuks, kuigi tunda ei andnus midagi. Toidupoes pärast hakkas kergelt valutama, aga ei miskit hullu.
Eile siis juhtus nii, et olime Heik(k)idega kõik kolmekesi samal rajal, samades tingimustes ja kõik klassikasuuskadega. Jättes kõrvale selle, et üks nest sõitis 2x pikema maa kui mina ja teine 5x pikema maa (ja kõik muud pisiasjad, et mis tempos keegi trenni tegi eksole :D) võiks eilse trenni pealt nö medalid ära jagada. Kirvega arvutades ja spekuleerides kaotan 47 mintsa Heikile ja 28 mintsa Heikkile. Finišiajad oleks vastavalt 5.10, 5.29 ja 5.57, kui 63 km peale laiali tõmmata. Nii et kui lumi ära sulab või mõnel muul põhjusel ei viitsi teise Eesti otsa kolistada, siis vähemalt on jõujooned paigas ;)
Plaanid muutuvad mul praegu neli korda päevas umbes. Tahaks jubedalt suusatada. Tallinna radadele tahaks vaheldust ja Tamsalu maraton hakkas kipitama. Uurisin teistelt ka, et mis ja kuidas, aga enamus pole seal käinud. Kaks tütarlast, kes on käinud, ütlesid, et hea rada, suht kerge ja nii. Siis sattusin kellegi blogile, kus kirjutatakse, et laskumised on päris karmid ja tunduvalt hullemad kui Nõmmel. Novot ja keda sa õnnetu inimene siis uskuma pead?
Mida teha nädalavahetusel? Kus suusatada? Kui palju suusatada? Mis stiilis suusatada? A kui ma kukun? Puhkamisest aitab mulle nüüd küll.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...