Monday, September 24, 2012

Mitte just parimas konditsioonis

Kaks nädalat siis maratonist möödas ja ega ma ennast ülearu hästi ei tunne. Hinges vist on suurem mõra kui varbas :)

Algatuseks käisin Spartas kehakoostist mõõtmas. Tulemus siis siin
no ega midagi üllatavat iseenesest ei ole. Tulemust ka eriti ei ole. Rasvaprotsent on kõrge, kaal on suur, midagi uut ei ole. Okei, natuke on rasvaprotsent alla tulnud (kevadel oli 33), aga kokkuvõttes ikka paks. Põhimõtteliselt peegelpilt on üsna adekvaatne. Peab menüü kriitilise pilguga üle vaatama ja midagi ette võtma.

Kaks korda käisin jõusaalis. Põhiliselt tegin sõudekat (millest mul on seitse vesivilli), natuke jooksulinti ja ratast. Jõusaalis oli täitsa okei, üksi vaikselt nokitsesin.

Nädalavahetusel toimus meil suusalaager ja osaliselt olin kohal. Reedel oli rullitrenn. Väga kehvalt tundsin ennast rullidega. Tasakaalu polnud, tehnikat polnud, edasi liikusin, aga see oli selline paras kangutamine. Treener ütles, et enesekindlus on kadunud ja täpselt nii see oligi. Korra võtsin suusad alt ära kui oli vaja natuke allapoole sõita. Pikapeale läks natuke paremaks, aga sellist mõnusat kerget tunnet ei tulnudki. Varvas andis endast märku üllatuslikult kohe kõige esimesel tõusul juba. Kuskil pärast 10. km ma enam seda tähele ei pannud.
Laupäeva hommikuses trennis tehti väike võistlus, jooks+ rullsuusk (mis iseenesest oli väga lahe) ja ütleme nii, et võitlusvaim on mul küll kõvasti kannatada saanud. Jooksus panid kõik mööda nagu postist, mis pole muidugi üllatus, aga ma isegi ei üritanud järgi pressida, mis omakorda jälle on suhteliselt enneolematu. Suusaosas natuke ikka pingutasin ka, aga mitte nii palju kui võinuks. Tehnika oli endiselt olematu, aga vähemalt ma laupäeval enam ei kartnud mäest alla sõita. Pärast võistlust sõitsime veel niisama tunnikese rahulikult ja siis oli juba selliseid toredaid hetki ka kui tundus, et täitsa tuleb jälle välja.

Laupäeva õhtupoolikul oli imitatsioonitrenn ja esialgu oli see täitsa tore. Kuskil 1,5 tunni möödudes hakkas varvas järsku väga segama ja lõpu kõndisin lihtsalt rahulikult, et mitte väga liiga teha. Positiivne on see, et kohe kui enam seda suusaliigutust ei teinud, ei olnud ka valus.
Kokku siis laagris tegin umbes 6 tundi trenni. Muu osa laagrist tuli ohverdada muude kohustuste pärast. Ja noh, kokkuvõttes on ilmselt isegi hea, et see koperdamine seekord videost üle vaatamata jäi. Ilmselt oleks veel kehvemaks teinud enesetunde.
Vot nii siis praegu. A küll ma kosun. Suusahooajaks tippvormi.
Või noh, vähemalt järgmiseks traumaks olen tippvormis.

Sunday, September 9, 2012

Tallinna maraton 2012

Nüüd on see siis möödas.
Närv oli nädal aega sees ja kuigi ma üritasin endale selgeks teha, et aeg ei ole seekord oluline, siis sisimas ma ikka sellega päriselt leppinud ei olnud, et ei saa ka seekord alla 5 tunni aega. Lootsin ikka, et sünnib ime ja kuidagi õnnestub. Heh :)

Stardist jooksime ära koos sõbranna Annega ja Sirlega. Anne pani kohe minema, Sirlega jäime koos jooksma ja silmist kaotasin ta 20. km kandis. Ajasime juttu ja tuletasime üksteisele meelde, et tempo läheb liiga kiireks. Väga hea oli joosta niimoodi. Ühesõnaga esimene ring oli täitsa okei. Trennikaaslasi oli raja ääres kohe mitu ja tore on joosta kui kaasa elatakse. Ruth oli veel eriti heas kohas, enne ringi lõpu tõusu just joogipudeliga.

Teise ringi algus läks ka ilusti. Ja siis Kadriorus hakkas pihta. Kõigepealt krambid. Siis läksid jalad paiste, mis tähendas, et iga sammu ajal andis varvas tunda. 5 tunni omad jooksid mööda ja siis läks korraks tuju täitsa ära. Mõtlesin, et kurat küll, miks ma selle nõmeda trauma pidin saama. Nii valus oli vahepeal, et nutt oli kurgus kui nüüd lõpuni aus olla. Korra juba mõtlesin, et lööngi käega ja jalutan lõpuni. Aga siis tuli joogipunkt, kus panin peoga soola, banaani, jõin palju vett ja läks paremaks. Siis mõtlesin, et kurat küll ei anna alla. Niimoodi ma võitlesin krampide ja varbavaluga 34. kilomeetrini. 34. km ma mõtlesin, et ah, minge seenele oma maratoniga, rohkem ma kunagi enam ei jookse seda. Siis läks järsku paremaks. 38. km läks veel oluliselt paremaks ja viimased kilomeetrid oli täiesti talutav joosta.
Mul tegelikult oli üks magneesium, mille ma plaanisin rajale kaasa võtta, aga ma andsin selle eile õhtul sõbrannale, kes täna oma esimest maratoni jooksis. Poodi uue järgi ei viitsinud enam minna ja see oli viga. Oleks pidanud tulema selle peale, et 3 nädalat jooksupausi võib krampidega lõppeda. Pärast muidugi selgus, et Ruthil oli magneesium kotis, a siis mul polnud veel häda midagi ega taibanud küsida.

Ja finišisse ma jõudsin. Imede ime. Ja uue isikliku rekordi sain kah. 5.18.06 siis esialgne aeg. No peab rahul olema. Kuigi see ei olnud see jooks, mis ma oleksin joosta tahtnud, siis täna ma enamaks võimeline polnud. Imet ei sündinud. Trauma rikkus kõik ära ja emotsioonid ongi sellised seinast seina praegu. Ma olen täitsa kindel, et kolm nädalat tagasi oli 4.59 mul jala sees, aga noh, see kõik ei maksa enam midagi. Parematel hetkedel jälle mõtlen, et ülikõva, et ikka üldse ära kannatasin. Paremaid hetki on tegelikult rohkem. .

Tossu sain jalast kätte küll kääre kasutamata, aga varvas on väga paistes. Aga noh, nüüd on aega ravida küll.
Ega siis midagi.
Tuleb minna viiendale katsele :)

Sunday, September 2, 2012

Loetud päevad maratonini

Sel nädalal tegin kaks trenni.

Esmaspäeval siis plaanipärane trenn, kus seekord mängiti võrkpallilaadset mängu. Ühesõnaga nagu võrkpall, ainult et palli püüti ja visati. No ei olnud tore. Terve trenn mõtlesin ainult sellele, et keegi mu varba peale ei astuks, liigutasin nii vähe, et pall just varbale ei kukuks ja noh, selline pooleldi tehtud asi pole ikka see. Pärast tegin jõusaalis natuke sõudekat peale ja see tegi olemise vähe paremaks. Pärast esmaspäevast trenni ma mõtlesin üsna nukraid mõtteid. Et täielik ebaõnn ja nii. Ühesõnaga kuradi kurat. No ikka üksjagu kahju oli endast ikka.

Kolmapäeval käisin siis salaja jooksmist proovimas nagu terve internet juba kõva häälega pasundanud on :)
Kui tossud jalga panin, selgus, et tossudega ma normaalselt ikka käia ei saa vaid võtab lonkama. Huvitav oli see, et joosta sain päris ilusti. Ainult mäest alla joostes oli valus ja pidin kuidagi koperdama. Kokkuvõttes üpriski lootustandev. Jooksime 5 km ka ainult muidugi. Pärast tegin otsa sixbaci, kus ma jaksasin üllatuslikult hästi teha asju. Paar viimast harjutust pidin ainult ära jätma, sest seal oli kole palju varbaid vaja kasutada.
Igatahes kolmapäevasest trennist olid mul pühapäevani kõhulihased valusad.

Rohkem trenni ei teinud. Laupäev ja pühapäev harjutasin lihtsalt tossudega kõndimist. Pühapäeval oli juba päris okei.
Kift on see, et sõbrad- tuttavad on järjest uurinud, et mis seis on ja kas ma ikka jooksen ning rajale ja raja äärde lubanud toetama tulla ja see on mega lahe. 

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...