Wednesday, November 7, 2018

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata.
Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta ju, kui sisuliselt on töötamiseks kõndida vaja ainult autost oma lauani. Aga tegelikult ikka koperdasin kohvi järele ja tõin printerist pabereid ära ja kõndisin oluliselt rohkem kui niisama kodus vedeledes. Ja et olmemöll on ka niikuinii, sest mingil määral  käisin ikka poes, pesin nõusid ja saatsin last kooli, ükskõik kas ma sain jalga maha panna või siis et väga ei saanud. Mis kõik eriti paranemisele kaasa ei aita.

Konkreetselt selle vigastuse puhul tegin ma parasjagu kuus korda nädalas jooksutrenni ja järsku enam ühtegi meetrit joosta ei saanud. Ega ka mitte kõndida. Mis tähendab, et kogu see rutiin, mille ma olin just ilusti sisse saanud, oli hoobilt läbi. Samas keha oli just ära harjunud koormusega ja terve esimene ja ka teine nädal ma tundsin, et mul on jube hea vorm ja läheb aina paremaks, aga ma ei saanud seda mitte kuidagi proovida või realiseerida, mis tekitas sellise kummalise konflikti, millega ma ei osanud suurt midagi peale hakata. Aga sain aru, et põhimõtteliselt oli kõik õigesti ajastatud. Välja arvatud pisiasi, et ei võtnud seda traumat piisavalt tõsiselt ja ei lasknud sellel korralikult ära paraneda.

Kui füüsilisest poolest rääkida, siis emost sain kaasa sellise jutu: "Kodus 2-3 päeva külmaaplikatsioone (jää peale panek) 10-15 min x iga 3-4 tunni tagant. Valu korral tbl. Paracetamoli maksimaalselt 1g x 4 öp, millele võib täiendavalt juurde võtta tbl. Ibuprofen maksimaalselt 400 mg x 4 öp. Rahu jäsemele, hoida kõrgemal, vältida jäseme rippuvat asendit. Verevalumitele Lioton geel. 3-4 nädalaks vähendada koormus jalale, vajadusel käimine abivahenditega, selle järel taastusravi. Raske füüsilise koormuse piirang 5-6 nädalat. Vajadusel töövõimetusleht perearsti juures."
Kõik. Siit edasi läheb tegelikult üsna huvitavaks, sest keegi sulle eriti väga ei ütle, millises vormis ja mismoodi ja kus ja kuidas sa peaksid taastusravi saama.
Õnneks aitavad sõbrad ja google. Ja aitab ka see, et ise tahaks hirmus kiiresti terveks saada, sest kohe tuleb lumi ju. See tähendab, et sa leiad ikkagi kõik need inimesed üles, keda sul vaja on asap .


Õhh. Natuke üle nelja nädala on nüüd sellest Tartust möödas ja  eelmisel nädalal käisin ennast arstile uuesti näitamas.  Arst võttis stoilise rahuga juba tuttava loomasüstla ja lükkas selle mulle seekord kanda. Mille peale ma jälle peaaegu pildi tasku oleks visanud, mitte niivõrd valu pärast, aga lihtsalt need süstlad on nii jäledad. No miks mul ei võiks olla selline vigastus, mille ravimiseks saab pikutada, jalg välja sirutatud pehme padjakese peale ja mingi aparaat tasa uinutavalt surisemas, ahh? Mis valusse puutub, siis valutama hakkas kogu värk alles korralikult pärast ja jõudis õhtuks umbes staadiumini "ahh, minge persse, ma ei taha kunagi enam joosta". Nooh, hommikuks oli see jälle taandunud staadiumini "kunagi ei taha maratoni joosta" ja eks ülejäänud arengud on teadagi pöördvõrdelises seoses valu ja mäluga. Tuhmub, tuhmub.. Igatahes mõned päevad hiljem hakkas valu tõesti tasapisi kaduma ja nädalavahetusel käisin kaks päeva järjest jalutamas juba. Minu arust ma isegi ei lonka enam. Või ma siis olen juba sellega harjunud.

Mis puudutab muid aspekte, siis jah, kindlustus küll katab suurema osa kulusid, kuid siiski maksad oma osa ärajäänud reisi ööbimiskuludest ikkagi kinni, sest sa oled ju lubanud, maksad emos, maksad arsti vastuvõtul, maksad apteegis, maksad taastusravi jne. Lisaks pead ignoreerima kõiki koledaid mõtteid, mis pähe tulevad (ja muidugi nad tulevad, sest aega on nüüd ju laialt käes), alates sellest, et sa ei ole eriti tore sõber ja et vat kui too päev oleks jätnud selle tegemata, siis vist oleks-poleks. Nagu mul üks hea tuttav ütles- see on nagu osaline identiteedi kaotus. Ja vot trenni tegemine on sellega võrreldes ikkagi väga lihtne. Vigastustest taastumine on advanced level.

Aga kuna ma olen ikkagi peaaegu et professionaalne vigastatu, siis ma olen suutnud üpris ratsionaalselt ja emotsioonivabalt paraneda ja teinud üpris teadlikult asju, millest võiks kasu olla ja mis on väga erinevad nendest asjadest, mida ma muidu teen. Niisiis olen ma käinud esimest korda elus vesiaeroobikas, õppinud vees vestiga jooksma, venitanud, painutanud, veel venitanud, leidnud veel ühe trenni, kus nagu mitte midagi ei tehtagi eriti, aga trenni lõpus on debiilselt hea olla. Hetkel olen ma valdavalt seisukohal, et ma elan üle selle vigastuse. Aga kohe hakkavad sõbrad jagama suusapilte ja selleks ma valmis ei ole, sest see sunnib otsa vaatama tõsiasjale, et tõenäoliselt jäävad sel talvel maratonid sõitmata.

Aga Amsterdami maratoni särgi tõi sõbrants ära ja ma lubasin, et panen selle selga, kui esimest korda jooksma lähen. Kahtlustan, et see on kõige kallim särk, mis mul kunagi olnud on :)



Monday, October 15, 2018

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige rohkem pakutud).

Aga ok, kuna ma esiritta kohad lubasin, siis ma justkui peaks ka seletama, miks etendust ei toimu, kuigi mul ei ole seda üldse tore teha.
Lühidalt läksin ma Tartusse kiiret 10 km jooksma (esimese kilomeetri jooksingi kiiresti), aga keset seda jooksu jalg ikkagi otsustas, et nõup, mingit kiiret jooksu ei tule. Lonkisin üle valu lihtsalt lõpuni selle. Õhtul jäi jalg juba päris valusaks ja siis ma juba suhtlesin paaniliselt tarkade inimestega ja uurisin, mis kuradi värk minuga on ja kuidas ma saaks ikkagi maratoni joosta. Vastused tulid sellised.. ärevaks tegevad, ütleme.
Kui ma järgmisel hommikul voodist välja astudes röögatasin nii, et kõik lapsed tõusid voodites istuli, siis ma sain aru, et tuleb ikkagi minna arsti juurde ja fikseerida olukord ja võibolla isegi ravida.
Arst keelas kõik ära muidugi terveks igavikuks või nii, aga esialgu ma sellesse ikkagi ülemäära tõsiselt ei suhtunud. Sest ega sa ei jäta ju maratoni sellepärast ära, et arst ütleb, et ära jookse :) Plaan on ju tehtud ja puhkus graafikus kirjas! Konsulteerisin veel tarkade inimestega. Üldiselt kiskusid vastused ikkagi ühte auku, aga paar optimistlikumat ikkagi oli ka ja esialgu ikka oli lootus, et.. ahh..
Ühesõnaga täna seda lootust enam ei ole ja see maraton jääb jooksmata.

Ja kokkuvõttes sai kõik alguse sellest, et ma lõin surnuaias jala vastu äärekivi. Ei ole olemas noh!
Värske pilt minust

Thursday, September 27, 2018

Lootus sureb viimasena

Siit ta nüüd siis tuleb, publiku tungival soovil:
maraton nr 12 toimub 4 nädala pärast.
See plaan on paigas juba tegelikult üpris mõnda aega, aga ilmselgelt käis see klõps mu ajus, kus mulle jõudis kohale, et selle jaoks peaks peale unistamise ka veel midagi tegema, veidike liiga hilja, mistõttu tuleb nüüd üsna kaugel mugavustsoonist elada ja päästa, mis päästa annab. No näiteks eile olin ma ainuke lollakas, kes Järve metsas jooksis. Suured männid paindusid kahel pool teed tuules nii et isegi õudne oli ja kogu aeg vahtisin ülespoole püüdes kaardistada kuhu poole puud kukkuda võiksid. Rääkimata kõigest sellest, mis samal ajal taevast alla sadas ja et tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Iga sammuga ümisesin omaette, et jälk-jälk-jälk-jälk-jälk-jälk! Aga põhimõtteliselt kui juba tossudega uksest välja olen astunud, on trenn sama hästi kui tehtud, sest ebamugavam osa on möödas. Kuna mõnus hoog on praegu sees, siis on elevust palju ja omamoodi põnev, millega see kõik seekord lõpeb. Praegu mul ei ole sellist tunnet, et see võiks kuidagi väga hästi lõppeda :)
Veidike teeb mulle muret endiselt jalg, aga  jooksu mõttes saan asju ikkagi teha enamvähem nii nagu vaja võiks olla. Seoses sellega teen ma esimest korda elus korralikult venitusi, painutusi ja kõikvõimalikke ette-, üles- ja kõrvalehüppeid :)  No ma olen seda mõnikord varem ka teinud, aga mitte kõike korraga ja mitte nii korralikult.

Praegu ma arvan, et olenemata selle maratoni tulemusest ma rohkem kunagi enam maratoni ei jookse. Sest ma ei kujuta ette, et ma võiksin veel kuidagi rohkem olla võimeline end distsiplineerima ja organiseerima või siis ajaliselt tegema seda pikema aja vältel. Tundub üpris ebareaalne.
Aga ma jätan endale õiguse ja vabaduse vajadusel ümber mõelda :)

Niisiis kihlveokontorid on avatud ja parematele kohad esiritta broneeritud :)

Pakkumisi saab teha siin




Monday, September 10, 2018

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata.

Lühidalt kokkuvõttes jäi jalg ikkagi pärast eelmise laupäevast pikka trenni (mis toimus pehmel pinnasel ja valdavalt isegi mitte joostes vaid suusakeppidega kõndides) valusaks ja nii vähe, kui mul ka reaalsusega jamasid ennetavalt kokkupuuteid on, tabas mind selge teadmine, et mitte mingil juhul ei ole vaja asfaldil poolt maratoni joosta. Teeks üks kord elus ka midagi õigesti :)
Teip ja muu määdzik muidugi on olukorda tänaseks hüppeliselt parandanud ja.. aga.. Las paraneb rahulikult. Kaugemate ja põnevamate projektide huvides.

Kolmapäeval ma jooksin Järve metsas kohalikku sügisjooksu ja jalg lasi joosta küll, kuigi pärast ikkagi oli natuke valus. Aga laupäevasest trennist oli keha nii kange alles, et lihtsalt ei jõudnud joosta. Täitsa lõpp noh, nagu polekski kunagi trenni teinud. Millegipärast oli see mu jaoks väga naljakas. Kui esimene ring oli veel enamvähem, siis teise ringi ajal ma ikkagi ei jõudnud enam üldse. No päris ei kõndinud tõusust üles, aga palju puudu ka ei olnud. Aeg oli 28.30 umbes. Korra ma olen seda sama 2 ringi aja peale jooksnud ja siis jooksin 2,5 mintsa kiiremini :) Noh, siis toimus see laupäeva lõuna ajal, mitte kooli esimesel nädalal, kus sa üle kolme kuu oled ärganud kell 7 iga päev ja oled teinud pika ja väsitava tööpäeva ka alla. Ja see oluliselt kiirem jooks oli muidugi 5 aastat tagasi. A noh, fakt on, et vahe on 2,5 minutit, mis on jube palju. Hetkel see mulle erilist muret ei tee, lihtsalt vaatlen kui kuiva fakti.

Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan vähemalt maratoni särgi välja, siis olen makstud raha eest midagigi saanud, aga selgus et kui olid maratonilt ümber registreeritud poolikule maratonile, siis särki ei saanudki. Mitte, et mul särke vähe oleks või et hirmsasti vaja oleks olnud, aga  nii põhimõtteliselt tekitas see minus hämmeldust. Sest matemaatiliselt algosadeks lahti võttes oli tehe selline: kõigepealt registreerisin ennast maratonile, mille hind oli pmst poolmaratoni hind+ särgi hind+ veel natuke. Siis registreerisin ennast ümber poolmaratonile ja maksin ümberregistreerumise eest veel 10 euri, mille tulemusel kaotasin särgile õiguse.
Kokkuvõttes kui tõmmata paralleel, näeb see välja umbes selline, et tellite endale näiteks hunniku telekanaleid ja maksate selle paketi eest teatud summa. Siis saate aru, et vajate poole vähem kanaleid ja palute paketi ringi teha. Teile öeldakse, et jah, muidugi, võtame teilt kanaleid poole vähemaks, aga selle jaoks peate maksma paketivahetustasu ja kuutasu ka ei muutu. 

A tühja temaga. Ärajäänud maratoni järgsel hommikul on üsna tore tunne peeglisse vaadata ja nentida tõsiasja, et saab enamvähem tervena (st trennivõimelisena) ikkagi uude nädalasse ja ei pea ravimise peale aega raiskama.
Sest aega praegu väga ei ole.

Šokolaadiga on hetkel jälle hästi, kuigi nõuab üpris kindlat otsust ja teadvustamist, kui printeri juures on kommikauss, köögis on kringel ja sa istud 8 tundi täpselt nende kahe koha vahel ning sooja kringli imal lõhn imbub ninasõõrmetesse ja kuskile oimusagarasse. Nii lihtne on käsi välja sirutada. Aga põhimõtteliselt pole raske ka mitte sirutada. Ja iga kord, kui suudan käe välja sirutamata jätta, kasvab millimeeter sellist muhedat rahulolu. Kuna aju mitme probleemiga korraga ei suuda tegeleda, siis ma saan aru küll, et see tuleb mul praegu seetõttu nii hästi välja, et ma mingeid muid keerulisi asju edukalt ignoreerin ja edasi lükkan. Aga samas ma suudan ka seda arusaamist praegu enamvähem edukalt ignoreerida :)




Wednesday, August 29, 2018

Ülemiste

Trenni mõttes jooksin ümber Ülemiste järve ka, ehkki ma polnud sugugi kindel, kas jalg joosta kannatab. Aga kuivõrd seal ikkagi 90% on pehme pinnas, siis riskisin. Ja jalg kannatas. Väga kergelt andis korra tunda 5. km kandis ja siis kuskil 9,5 kandis, aga ei hullu midagi.
Jooks ise oli selles mõttes mõnus, et jooksin rahulikult, Uulu jooksuga vahe oli nii väike, et väga nagu ei tahtnud kiiremat liigutust teha, kuigi ma sain aru, et teoreetiliselt oleks isegi alguses võinud joosta õige natuke kiiremini.
Igatahes ma jooksin enamvähem ilusti kuni rada metsa keeras ja tõusud hakkasid, siis sai aur otsa ja tõusud kõik jalutasin rahulikult üles. Tõusudel läks mööda sada inimest vist umbes, mis ei olnud üldse tore. A noh, mitte kõik maailma inimesed siiski.
Kell näitas keskmist pulssi 143 :), mis ei ole eriti reaalne, aga kindlasti ei jooksnud ma ka väga kõrge pulsiga. Aeg oli 1.31.38 vist ja võrrelda saab seda näiteks 2015. aasta ajaga, siis sellele kaotasin täpselt 2 minutit. Üks kord olen ma veel jooksnud ümber Ülemiste järve, see oli aastal 2008 ja sellest ajast jooksin ma jälle 2 minutit kiiremini. Nii et isiklikus statistikas selline keskmine tulemus.
Kui natuke vasakule ja paremale vaadata, siis 2015 jooksin poolteist kuud hiljem senise parima maratoni. Seega põhimõtteliselt on kõik peaaegu graafikus. Ainult mingeid jälke olmejamasid ja bürokraatiat on nii palju, et nende peale läheb jube palju närve ja energiat, mida ma omakorda taastan šokolaadiga ja see omakorda mõjub mulle umbes nii, et 50 grammi šokolaadi on +100 grammi kaalunumbris kohe. Mis omakorda teeb jälle jooksmise raskemaks ja ühtlasi rikub tuju.
Seega peaks natuke koomale tõmbama šokolaadiga ja justkui võiks olla kõik hästi.

Ainult et hetkel puudub idee, kuidas šokolaaditsüklist välja saada. See lüliti on ajus kuidagi kinni kiilund.

Üks suur sündmus juhtus suvel veel: nimelt pesamuna õppis abiratasteta sõitma,  kuigi ma arvasin juba, et seda mitte kunagi ei juhtu. Aga sellele eelnevalt ja eriti järgnevalt olen üpris mitu korda sõitnud rattaga ja kokkuvõttes olen väga lähedale vändanud oma elu rekord-ratta-aastale (filoloogid võivad selle kokku-lahku käki siin õigeks parandada :)). Ehk siis kui ma eelmisel aastal sõitsin 253,23 km rattaga ja arvasin, et seda ma mitte iialgi üle ei sõida enam, siis sel aastal on mul sellest puudu veel umbes 25 km, nii et vist ikkagi sõidan võibolla.
Ma ei saa jätta mainimata, et minu suhted rattaga pole grammigi paranenud.

Thursday, August 23, 2018

Juba teist korda ei tule mul ühtegi sobivat pealkirja pähe

See õudne suvi on nüüd lõpuks otsa saanud ja oleks aeg vist kaod kokku võtta ja uued eesmärgid püstitada.
No seda kuuma ma ei talunud ikka üldse, aga see oli kohe algusest selgemast selgem. Ja mida päev edasi, seda väljakannatamatumaks kuumus muutus. Eluks vajalikud organid läksid ükshaaval ja mitmekaupa ellujäämisreziimile ja kui ma vahepealse 5 või 6 nädalat kokku võtan, siis trenni mõttes ei teinud ma praktiliselt mitte midagi. Ja mitte midagi muud ma ka eriti ei teinud. Ainus, milles ma hea olin, oli tööl käimine, saabusin esimesena ja lahkusin viimasena, sest tööl konditsioneer armsalt surises kõrva ja sai mõnusalt ignoreerida kuumalainet. Seda hullem oli šokk ja masendus muidugi kontorist väljudes.

Kuhu ma siis pooleli jäingi. Ajaa.. selle 21 km ma siiski jooksin läbisin ja see oli ikka päris jube kannatusterada. Enam ei mäleta, mitmes nädal Aafrikat parasjagu oli, aga igatahes oli väga palav. Jooksin Lilli piiripunktist Ruhja ehk siis sulav asfalt ja palju tõuse lõõskava päikse all. Joosta suutsin 6. km postini, sealt edasi ma lihtsalt jalutasin lõpuni. Vahepeal tegin mõned jooksusammud, aga pea hakkas ringi käima ja pilt virvendama, seega ikkagi kõndisin. Ja aeg oli ka sellele vastavalt nii õudne, et ei tahaks väga kirja pannagi, aga olgu pealegi: 2.45 midagi, mis ühtlasi oli mu elu kõige aeglasem 21 km. Juhei! Noh, eks oli muidki tegureid, mis tol päeval jooksmise raskeks niikuinii oleks teinud, aga jään praegu selle juurde, et põhiliselt ikkagi tegi kuumus liiga. Kõik ülejäänu nõuaks natuke laiemalt lahtikirjutamist, pikemalt ajas tagasiminekut ja taustainfo lahkamist, aga ega ma mingi kirjanik ei ole.
Pärast seda nn jooksu, sõitsin kodukülla ja veetsin mitu tundi kohalikus järves ja lihtsalt jahtusin ja ujusin. Ühtlasi oli ka ootamatut kohtumisrõõmu ja loba pikemaks ajaks. Lõpuks sain sellise jalakrambi, et vedas, et järvest välja sain. Üpris ehmatav oli. Eriti ehmatav oli, et järgmisel päeval järgmises lombis ujudes lõi jalga samasugune kramp. Ja kõige ehmatavam oli arusaam, et vees ei kuule sind mitte keegi, kui jamaks läheb.

Pärast seda jooksukatset jätkus samasugune leitsak ja ma enam isegi ei üritanud joosta. Vedelesin teleka ees kõik õhtud, silmad pahupidi. Kuni ühel päeval juhtus nii, et laps sai oma treenerilt jooksukava trennivabaks perioodiks ja kuna ta üksi eriti ei viitsinud minna, siis ma lubasin, et lähen koos temaga, aga mitte enne kui kl 23. Kuna lapsuke kannatlikult ootaski kella 23ni, siis mul ka taganemisteed enam ei olnud ja läksingi temaga jooksma. Kava oli selline mõnus, lühikesed kerged jooksud ja ma otsustasin need üle elada. Elasin ka. Ja kuidagi sain mingisuguse rütmi natuke tagasi ka.

Ega ei ole veel head jooksusammu, aga tasapisi tuleb mingi tunne uuesti ja lühikestel lõikudel olen päris kiireid liigutusi teinud. No enda kohta kiireid ikka, eks.

Kuna tükk aega ei olegi midagi eriti imelikku juhtunud, siis siinkohal pakuks ka värskemaid ideid, kuidas ennast vigastada võib. Nimelt käisin ma laupäeval kalmistule küünalt viimas ja astusin ühe kivi peale natuke valesti, mistõttu jalg läks viltu ja lõin selle hüppeliigese muna (kurat teab, mis selle jupi anatoomiline pealkiri on) vastu äärekivi serva, mistõttu verd natuke nirises ja jalg läks siniseks. Noh, esialgu oli üpriski valus, aga järgmisel päeval tunda ei andnud.
jooks ise oli päris lahe, paduvihma üle ei kurda :)

Ülejärgmisel päeval jooksin Uhlast-Rotikülla lakkamatus paduvihmas ja kuskil 8. kilomeetril hakkas jalg valutama. Ja üpris häirivalt. Lõpuni sain ikka joosta, aga samal õhtul jalga enam maha panna ei saanud. Ja ka mitte järgmisel päeval, kuigi ma lubasin siis suure suuga tõusu jooksma minna trenni. Haahaa!  Selle jamaga seoses olen rattaga tööl käinud, et võimalikult vähe kõndida.
Muidu oli selline päris lootustandev jooks, julgeks öelda. Paremate päevadega ei võrdle muidugi ja pole vajagi. 10,4 km ja aeg oli 1.06 ehk siis peaaegu rahuldav, arvestades, et osa rada oli metsas ja porilombid olid põlvini. Või õigupoolest teeb selle rahuldavaks asjaolu, et ei jooksnud päris viimase piiri peal ja põhimõtteliselt oleks jaksanud ikkagi veel joosta vajadusel.

Tallinna maratoni ma kindlasti ei jookse, kuigi ma enne kuumalainet panin ennast sinna kirja. Aga uus plaan on juba olemas, peaasi et jupid koos püsivad.

Ongi diagonaalis vist kõik.

Friday, July 20, 2018

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal jälle see Aafrika ja rikub kõik mu plaanid ära. No ei taha joosta, kui 29 kraadi on. Pole lihtsalt mõtet tappa ja mingit rõõmu ka ei tunne ju sellest. Solberdad niisama vee ääres ja eks muid suviseid tegemisi on ka piisavalt palju, millega jooksmisele kuluvat aega saab kenasti täita.

Näiteks laupäeval käisin ma Metro Luminali kontserdil ja no vat see ikka oli midagi. Kõik, kes üheksakümnendatel avatud meeltega tudengid olid, on ilmselt selle muusika saatel õlut joonud, liimi nuusutanud või kuskil äärel seistes elu mõttetuse üle juurelnud.
Noo, Metro Luminal oli veel parem kui vanasti, sest lisaks Jancisele, kes on niikuinii geenius, on neil uus laulja ja sealjuures tunduvalt rohkem minu maitsele vastav kui eelmine. Lihtsalt nii nauditav on kuulata kui inimene oskab laulda. Ja Robin Juhkental oskab ikka kohe väga hästi laulda. Kõik vanad hitid laulis täpselt nii nagu vaja oli ja uued laulud olid juba tema nägu, mis mulle ka väga meeldisid. Uued laulud on natuke vaoshoitumalt depressiivsed ja peenemad, ma julgeks väita. Soovitan sajaga kuulama minna. Hingel hakkab hea.

Sinna otsa kuulasin praktiliselt sama soojaga ära ka GNR-i, mis ei ole nüüd just mu lemmikbändide top kolmekümnes ja Axli poster ei ole kunagi mu seinal rippunud, aga ikkagi päris tore kogus nostalgialaksu, lisaks oli tore ilusa ilmaga (haahaa!) lauluväljaku murul õlut juua. Kuna mina kuulun ka nende inimeste hulka, kellel soojendusbändid rohkem hinge soojendasid kui põhibänd, siis ma väga suuri sõnu selle põhilise vokaalinstrumentaalansambli kohta ei teeks. Aga Slashi kitarrisoolode pärast ikkagi tasus juba minna.

Noh ja sinna see trenniaeg sujuvalt ümber paigutub.

Homme ma tahaks joosta 21 km esimest korda sel hooajal, aga pilk ilmateatele viib tuju ja motivatsiooni. Viimase tõsise trenni tegin poolteist nädalat tagasi. Kuumus tapab. Vorm langeb. Motivatsioon langeb kõige kiiremini hetkel.
Eile hiilisin pimeduse varjus korraks jooksma. Higi mitte ei tilkunud vaid jooksis nagu kraanist. kui ma umbes 8.30/km tempoga tiksusin. No misasi see on, ma küsin? Kas nii saab elada? Mis elu see on?
Eks ma korjan põllu ääres lilli vahepeal ja püüan ajalimiiti ära mahtuda, no juhul kui päris käega ei löö enne.
Appi, kui palav on!
Aga õnneks tuleb kohe 10 kuud normaalset ilma.
Kannatame ära.

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...