Tuesday, May 23, 2017

Rigas pooliks

Riiast pole viitsind midagi veel kirjutada, aga vist peaks ikka midagi arvama jooksuhooaja avastardist.
Riiga ma jõudsin jooksueelsel õhtul kl 22 kopikatega. Ja ma olin nii jube väsinud, sest pärast kurnavat puhkust (millest ma polnud päriselt taastunud) oli tegemata töö hunnik taevaani ja seda kaost oli vaja kiiresti ja tulemuslikult hävitada, lisaks oli veel sada miljon muud kohustust, mis vajasid kiiret reageerimist.

Peale muu väsitava tegin ma teisipäeval alla killer-trenni Nõmme tõusudel, millest olid kõik lihased laupäevani valusad. Ja boonusträkina oli  varvas ka valus, mis pani mind muretsema, kas ma üldse saan lõpuni joosta.

Niisiis oli hea stressivaba startida, sest ma teadsin, et rekordit joosta ma niikuinii ei jõua. Tuli lihtsalt minna nautima ja linna vaatama. Mitte et seda Riia linna vähe näinud oleks, aga Riia on lihtsalt lahe linn ja võib vaadata ikka aegajalt üle. Ööbimiskoht oli ka mõnusalt 60 meetrit stardist (ja see ei maksnud praktiliselt mitte midagi!), nii et väga mugav.

Kuigi start oli 8.30, oli stardis juba palav. Enam ei üllata asjaolu, et aasta kõige soojemad ilmad on parasjagu siis, kui ma olen plaaninud pikema jooksu teha. Noh, see juhtus jälle.
Kuna ma alguses eriti kihutama ei hakanud, ei väsinud ma ka väga ära. Varvas hakkas tundma andma esimest korda kuskil 7. km-l, aga läks üle ja lasi joosta. Uuesti andis endast märku kuskil 14.km-l, aga ka siis jäi valu varsti järgi. 19. km.st edasi oli üsna ebamugav, aga kannatas ikkagi joosta.
Ilm oli miski 22 kraadi ja päike lagipähe, mistõttu kallasin mütsi sisse palju kordi vett ja mõtlesin tänutundega Heikkile, kes mulle seda trikki tutvustas eelmisel kevadel.
Muidu oli üllatavalt mõnus jooks kevade kohta. Kannatas isegi väikse lõpuspurdi teha, kuigi see oli üsna valus. Aeg oli 2.17, sinna auku ma olen miski neli korda juba jooksnud, nii et "oma tulemuse" tegin ära. Viimati jooksin septembris 6 sekki kiiremini, nii et talvega pole jooksuvorm kuskile kadunud seekord. 6 sekki varu kindlasti oleks olnud, kui oleks mõnes joogipunktis apelsini söömata jätnud näiteks, a kust ma teadsin :)

Pärast finišit ei saanud ma selle eest üldse kõndida, võtsin tossud jalast ja koperdasin paljajalu ringi.
Igatahes tuleb minna uusi tosse jälle ostma, sest nende roosadega meil ei sujunud ikka üldse. Ei ole need üleni geeliga tossud minu jaoks. Millest moraal, et kui sa oled leidnud tossud, mis on okeid, siis jää nende juurde ja ära osta edevamat mudelit, ükskõik, mida sulle räägitakse. Isegi kui poes 15 minutit on nendega tore joosta, ei tähenda, et tegelikult ka tore on. Probleem on ainult selles, et samasuguseid nagu vanad olid,  enam ei toodeta.
Varbavärgiga läks vist seekord kergelt- tuli natuke teipida, tossud sajatuste saatel elegantse kaarega Daugava jõkke lennutada ja kõikidel kingadel kontsad alt ära saagida. Nii lihtne see oligi. Praeguseks on peaaegu korras ja kannatab tasakesi trenni teha. Hüpata veel väga ei taha, aga jooks läheb küll iga päevaga paremaks.

Riias ma jooksin maratoni aastal 2012 ja vahepeal on teinud üritus läbi suure arengu. Kui 2012 oli 20. km joogipunktis vesi otsas ja 30. km kandis olid teenäitajad kadunud ja linn tühi, siis nüüd Riias enam selliseid muresid ei ole. On suur jooksupidu, möllu kui palju, Tallinnaga täiesti võrdne või vat veel kraad uhkemgi juba. Üpriski meeleolukas. Maratonirada naaberriikidest kõige kergem, sildadele jooksud on ainsad tõusud ja need ei ole midagi erilist. Soovitan kindlasti minna sinna.
Kui te korraks oma kinesioteibi vedelema jätate, on teil pärast kodus sellised lapsed :)

Friday, May 5, 2017

Huh!

Kas te teate kedagi, kes läheks Islandile ilma korraliku fotokata, tühja telefoniga ja mittetöötava telefonilaadijaga, aga selle eest korralikult määritud suuskadega? Jah, teate küll.
Ehk siis nagu tähelepanelik blogilugeja kindlasti märganud on, pole silpigi kirjutatud suusahooaja lõpetamisest ja lubatud klassikamaratonist. Need sündmused lihtsalt ei olnud veel toimunud.

Islandi reis on üks pikemalt unistatud, soojendatud ja lõpuks ka planeeritud asju mu elus üldse. See mõte hakkas mu peas aktiivselt keerlema, ja enam elada ei lasknud, umbes kolm aastat tagasi, kui Worldloppet selle maratoni oma kalendrisse lisas. Eelmisel aastal magasin maha aja kui punti kokku pandi ja seekord hakkasin juba eelmise aasta mais uurima võimalikke variante, augusti lõpus vist oli juba rahvas koos ja jutud lukus, septembris maratonile registreeritud ja lennukipiletid ostetud, edasi tuli ainult kannatlikult oodata.

Island on koht, millest võiks pikalt kirjutada, aga ma ei kirjuta vot.
Igatahes sai korralikult turistitatud ja ilusaid pilte on mu telefonis sadade kaupa. Kuna emotsioone on nii palju ja need on alles nii värsked, siis ma pean oma ajus ja pildikataloogis Islandi faile alles korrastama ja süstematiseerima hakkama.
Igatahes lühiresümee on, et Islandilt tagasi tulles oled vaene, aga õnnelik! :)

Kui maratonist rääkida, siis lund oli umbes meeter. Ilusat, valget ja puhast lund, kuhu kellegi kliistrine suusk ei olnud värvilisi triipe vedanud.

Stardis paistis päike ja puhus nii palju tuult, et lipud olid sirged, aga kuna me olime juba mitu päeva aklimatiseerunud, siis me juba nentisime rõõmsalt, et ilm on super.
Laias plaanis  võiks maratoni distantsi jagada kolmeks: esimene ots oli rada jäine ja umbes 2 kraadi sooja, ühtlasi olid seal ka suured tõusud, keskmisel osal olid korralikud miinuskraadid ja kohati värske lumi, samas olid juba ka mõned kiired laskumised ja kolmandal osal oli rada pehme ja vesine, miski +6 kraadi (?) ja palju kiireid laskumisi, sekka mõned pikad tõusud. Ühesõnaga sellist varianti, et sul algusest lõpuni hea suusk on, minu arust seal eriti võimalik ei olegi saavutada.
Tõusumeetreid selle 50 km peal on umbes kaks korda rohkem kui Tartu Maratonil, seega üsna sportlik rada :)

Mina läksin Islandile oma uute skinidega ja eks ma need tegelikult just selle maratoni jaoks ostsin ja testisingi. Kui esimsel kolmandikul ei libisenud mu suusk üldse ja ka pidamise suhtes oli natuke õrnake jäises rajas (rajast väljas muidugi super luks pidamine), siis teisel kolmandikul töötas mu suusk täitsa ideaalselt. Kahjuks 13 või 14 km laskumisel hoogu lükates kaotasin ma ära parema suusakepi kulbi /homeeriline naer/ ja seega ei õnnestunud mul seal heal osal sõita üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Ma ei tea, mis värk mul nende suusakeppidega on.
Aga pärast aegu kõrvuti vaadates selgus, et tulin selles raja osas kiiremini laskumistelt alla kui mõni, kes määrdega suusaga sõitis, nii et skinid libisevad küll- vähemalt teatud tingimustes. Kuna lund oli umbes meetrine kiht, siis nii kui hetkeks oma katkise kepi unustasin, vajus see praktiliselt käepidemeni lumme. Korra kukkusin tänu sellele päris hea hoo pealt (lükkasin laskumisel hoogu juurde noh) ja esimest korda elus sain suusatades korraga huule veriseks ja silma ka kergelt siniseks.

Mida teha kui lõhud Islandi maratonil suusakepi? Esialgu mitte midagi. Tuled vaikselt edasi, naudid loodust, teed pilte.
Selliseid pilte

ja selliseid pilte

ja siis selliseid pilte
ja siis veel selliseid pilte


ja nii edasi..
Mega onju, tühja sest suusakepist!

Suusakepi lootus tekkis alles 35. km joogipunktis, kui onud hoogsalt hakkasid ühe suusakepi otsa lahti sulatama. Paraku see ots ei sobinud minu algelise suuakepiga sugugi. Aga nad vähemalt püüdsid.


Järgmisena pakuti mulle asenduseks üht keppi, aga kuna see oli mulle 20 cm liiga pikk ja lisaks oli tal rihm katki, siis ma otsustasin käigupealt, et see ei ole arukas vahetus. Enda kepi viin ma koju ja lasen sinna uue otsa panna, aga asenduskepp oleks tähendanud, et mu olukord poleks pruukinud olla grammigi parem, lisaks oleks pidanud ma niikuinii uued kepid ostma, sest pärast finišit panime ju kohe minema sealt külast ja poleks millaski oma invakeppi tagasi saanud. Ühesõnaga ratsionalist minus sel hetkel võitis. Pealegi oli lõpuni ainult 15 km lükata ja ma teadsin, et 7 viimast sellest on allamäge.
Viimasel kolmandikul mu suusk ei olnud enam nii hea, kui raja keskel. Laskumistel libiseti mööda, aga tõusudel sain sama seltskonna uuesti kätte ja enamvähem samas seltskonnas ma liikusin.
Viimased 7 km oli tõeline rõõm, sest seal olid tõesti ainult laskumised ja need olid väga nauditavad. Üks eesti tüdruk, kellel 8 km enne lõppu tõusul eest ära läksin kuskil paarisaja meetriga, libises minust pikal laskumisel mööda nagu postist ja finišiaegades oli vahe minu arust juba üle 2 minuti.

Ilus ilm oli lõpuni välja. See tähendab, et päike paistis ja midagi kaela ei sadanud. Tuul oli muidugi kohati metsik. Suusakepid lükkas ikka viltu ja kaks korda nägin rajal, kuidas tuul naise pikali lükkas. See oli muidugi selline kribal ca 45 kilone naine ka, aga sellegipoolest.
Ilm Islandil on üldse selline põnev teema, Kohalikud ütlevad selle kohta, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Ja tõesti, kõik muutub ja vaheldub nii kiiresti, et ei ole mõtet ilmast eriti midagi rääkida.
Järgmisel päeval oli mul sellest ühe kepi najal suusatamisest kange täpselt vasak pool kerest, mis oli üpris koomiline :)

Niisiis võib selle suusahooaja nüüd kokku võtta lühidalt tõdemusega, et lund ei olnud üldse, aga miski 530 km kanti õnnestus kuidagi ikka ära suusatada. Suurem osa sellest on sõidetud Alutagusel. Miinimumprogramm ehk üks klassika ja üks uisumaraton sai tehtud ja ega muud ei olegi öelda.
Järgmiseks hooajaks on ka mingid plaani moodi asjad olemas ja kuna need ei ole ka maailma kõige tagasihoidlikumad, siis tuleb hakata kohevarsti usinalt trenni tegema :D

Edit. Ups! Selgus, et tegelt sõitsin isegi kaks uisumaratoni, Alutaguse läks täitsa meelest. Nii et siis ikkagi üle miinimumprogrammi.

Tuesday, April 18, 2017

Kus sel aastal joosta?

Vaikselt tuleb hakata mõtlema, et mida suvega peale hakata. Kus joosta? Mida joosta? Millal joosta?
On ka võimalus mitte joosta muidugi, aga no misasja sa ikka selle pika valge ajaga linnas paremat teha oskad.
Jalgratas mind endiselt ei huvita, pigem täheldan süvenevat tõrget.
Niisiis tuleb jääda jooksu juurde. Kuigi sellega on ka igavene häda ja viletsus.
Vahel ma mõtlen, et ei viitsi enam maratoniga jampsima hakata, aga siis tuleb jälle kevad ja ma mõtlen, et kurat, sel aastal jooksen ära alla 5 tunni, siis saab kaelast ära, tossud varna ja blogi lukku panna. Sest pooleli on ka imelik jätta, kui juba alustatud sai. Ikka idioodi järjekindlusega läbi seinte! :)
Vaatame siis, mis see hooaeg toob.
Algus on olnud selline, mille kohta võiks arvata nii ja naa.
Ühtpidi olen ma, arvestades kuupäeva, päris usinalt jooksnud. Ja kilomeetrid tulevad päris kergelt. Samas on need kilomeetrid olnud nii aeglased, et ülearu palju optimismi ei sisenda.
Jooksen trennis madalama pulsiga kui varem. Algul oli see õudne piin, nüüd olen harjunud, aga ma tahaks joosta paju kiiremini.
Hetkel ei ole plaani paika pannud, kus maraton joosta. Olen kaalunud erinevaid maratone, aga ei ei ole veel head plaani. Kes esimesena hea ja sütitava plaaniga peale lendab ja suudab selle mulle veenvalt maha müüa, sellega ma maratoni jooksma lähen. Kindlasti mitte mai kuus. Aga juuni ja edasi tuleb juba kaalumisele.
Aga kui lähematest jooksuplaanidest rääkida, siis on mul plaanis esialgu Riias 21 km joosta. Alguses oli plaan joosta seal uhke uus isiklik reks, aga sellist hoogu praegu kuskilt ei paista. Samas aega veel on ja eks ma vaikselt pusin edasi ja proovima ikkagi lähen arvatavasti.

Nii. Vahepeal olen ma aidanud järele nõrgemaid külgi ja hakkasin orienteerumist õppima. Kõik teavad, et ma võin põhimõtteliselt koduaeda ka ära eksida ja see on nüüd jälle mitmeid kordi kinnitust saanud. Kaarti ei tunne, ühtegi tingmärki üldiselt ka mitte. Pärast hiljem olen mõned asjad välja guugeldanud uudishimust.
Esimene kord käisin koos tütrega orienteerumisteisipäevakul. Jõudsime nibin-nabin enne stardi sulgemist kohale, valisime mingi keskmise raja, saime kaardi ja jooksime suvalises suunas umbes kilomeetri. Siis mulle tundus, et vist ei olnud õige suund. Küll ma üritasin seda kaarti käes keerutada ja aru saada, kus kurat ma olen. No null. Olgu öeldud, et tegevus toimus Kadriorus, mille mõlemas servas olen ma tegelikult mõned aastad elanud.. :) Lõpuks üks mees aitas kaardi õiget pidi kätte ja siis hakkas mingi udune ettekujutus tekkima, võtsime suvalises järjekorras 6 punkti ja olime jube rahul endaga. Ühtlasi seletas see mees ka kompassi põhimõtte laias plaanis ära ja tuli välja, et see ei olegi raketiteadus.
Teisel korral käisime Merimetsas. Enne seda teist korda läbisin ma kompassi kasutamise kursuse vol 2 ja laenasin kompassi, lisaks sain veel igasugu rännutarkusi kaasa rajale ühelt targalt inimeselt. Käisin jälle koos tütrega ja seekord võtsime kõik punktid järjest nii nagu ette nähtud oli. Aega läks miski poolteist tundi (ja see ei jäänud selle taha, et laps ei jõudnud joosta), 3,5 km ringist sai meil reaalsuses 7,5 km umbes, aga tehtud ta sai ja väga võimalik, et see jääbki pikaks ajaks mu orienteerumise tippsaavutuseks.
Kolmas kord käisin üksi. Järve metsas. No Järve metsas olen ma vist viimase viie aasta jooksul olnud rohkem kui kodus :) Keegi ei jõua neid kilomeetreid kokku arvutada, mis ma seal jooksnud ja suusatanud olen. Loomulikult võtsin suht keerulise raja. Aega väga jälle ei olnud, sest jõudsin jälle nii hilja, seega tuli ikka korralikult talda ka anda. Algus läks täitsa normaalselt, aga neljandat punkti ma enam üles ei leidnud. Ühtegi inimest ka kuskilt ei paistnud, selline normaalne "karu mets" oli. Mina pole seal igatahes kunagi käinud :). Lõpuks hakkas aeg nii peale pressima, et jooksin suvalist teedpidi lihtsalt tagasi ja piiksutasin suvalised punktid kõik läbi, mis teele sattusid. Ühesõnaga Järve mets ikka täitsa feilide feil :D Aga kuna ma olen seal Ülemiste aia taga jooksnud väga palju, siis vähemalt koju ma oskasin tulla. No mis ma oskan öelda? Piinlik lugu :)
Kõige selle valguses paneb mind imestama, et kuidas pagan ma küll selliste olematute teadmistega põhikooli lõputunnistuse sain. Aga võibolla ongi parem, kui teatud asjad ajaloohämarusse ja legendide tasandile jäävad :)

Wednesday, March 22, 2017

XT Talverogain

Nii. Ühel päeval tuli üle kolme aasta stiilipuhas kõne Annelt: "panin meid rogainile kirja". Just täpselt nii, mitte et äkki läheks või midagi :) Mul pidi komm kurku minema. Mis? Kus? Nii äkitsi? Lappasin kalendri läbi ja kae imet- oligi vaba see kuupäev.
Anne teatas, et ta pole kaks aastat trenni teinud. Ma mõtlesin, et küll on tore, siis ta ei tapa mind ära vähemalt. Kiire arvutus näitas, et see toimub nädal pärast Engadini ja kindlasti on mul siis jalg kange ja puhkusest alles väsinud. Aga neli tundi külmkapist eemal tuleb inimesele kindlasti ainult kasuks. Ühesõnaga oli tulemas mõnus lonkimine metsas ja palju loba.
Kui Anne kohale hõljus ja sai vahepealne elu diagonaalis kokku võetud, hakkas muidugi tasapisi imbuma, et "kolm korda olen jooksmas käinud", "no jaanuaris ka natuke jooksin" "tegin lastega paar triatloni" jne. Jajah! @pole kaks aastat trenni teinud. Siis oli juba selge, et mingit jalutamist loomulikult ei tule.
Ja ega ei tulnudki. Kaardi saime 5 mintsa enne starti ja tegime tavapärase tööjaotuse, mina arvutasin, kus rohkem punkte on ja Anne vaatas, mis punktide ümber toimub. Alguses jooksime linnavahel ilusti 6 mintsa kilomeeter tempos, mis oli päris okei. Või noh, õigupoolest oli see minu dikteeritud tempo, Anne oleks ilmselt jooksnud kiiremini, aga mulle tundus see selline piiripealne juba. Ja ega kiiret ei olnud ka tegelikult.
Metsas oli tore. Kohe päris meeldis. Polnud nii ammu käinud ju. Suht alguses kohe jooksin säärega vastu mingit puuoksa ja järgmised viis minutit ma mõtlesin, et kas mul jookseb mööda säärt veri või on mul lihtsalt selline tunne. Aga siis läks see meelest ära ega meenunudki enne kui pärast riideid vahetades tuvastasin augu jalas ja tõdesin, et oligi veri siis. Igatahes liikumist see ei seganud, ses mõttes ebaoluline auk.
Seekord oli jõle palju kraave ja kõik olid silmaga hinnates sellised, et eeldasid 3 meetrist kaugushüpet. Mina hüppasin stabiilselt 2.80. Ehk siis igas võimalikus kraavis olin ma põlvini vees.
Anne hüppas kraavidest veits kabedamalt üle, aga selle eest katsetas ta ühe kraavi peal olevat jäätükki, mis läks ta jala all pooleks ja ta lendas elegantse kaarega sealt vööni kraavi. Mina muidugi lõkerdasin kalda peal naerda, selle asemel, et käsi ulatada.

Päris ära me ei eksinud, aga mõned vead tegime rohkem kui tavaliselt. Lisaks väsisin ma pärast kaht tundi ka ära. Me küll jooksime joostavates kohtades peaaegu lõpuni välja, aga tempo oli lõpus ikka olematu. Kiiremad kõndijad liikusid kindlasti kiiremini. Anne muidugi ära ei väsinud, kappas ees ja vahepeal ootas mind järgi. Ma oleks vist jõudnud ka natuke kiiremini liigutada, kui väga vaja oleks olnud, aga väga ei olnud ju :)
Lõpptulemusena saime täitsa normaalse keskpärase tulemuse, aga kohe sai ka selgeks, et me ei planeerinud just kõige paremat rada. Pärast uurisin tükk aega kaarti ja avastasin, et ma olin liiga pimestatud tagumisest 9 punnisest kontrollpunktist ja jätsin kaks punkti tähele panemata viirutatud ala ääres, mis tähendas, et tegelikult arvutasin ma valesti. Ma ei teagi kohe.. kui joosta ei jõua, siis sellest ei ole iseenesest midagi hullu, aga kui arvutada ei oska, siis on ikka kehv tunne küll veits. Ometi ma olen ju nii tark! :)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi paus oli väga pikk, saime õigeks ajaks metsast välja, läbisime 24,8 km, ikka oli tore ja päris rooste pole läinud. Natuke ainult. A küll me kosume.
Vist lähme mõnikord veel.

Tuesday, March 14, 2017

Engadin

Maratonijutud ei jää siiski tulemata, mis siis, et lund ei ole.
Kui hakkas kohale jõudma, et päriselt võibki lumi sel aastal taeva jääda, hakkas maratoni värk ikka kripeldama, võtsin kõne Jürile ja küsisin, kas tal on Saksa maratonile (mis oli umbes 5 päeva pärast tol hetkel) juhtumisi vaba kohta. Jüri ütles, et ei ole, aga  et kuule, Šveitsis vist üks koht jääb vabaks, et sinna äkki saaks. Ütlesin, et davai, lähme siis Šveitsi, peaasi, et saab suusatada.
Ja me läksimegi.
Muidugi sain ma 4 päeva enne minekut totaalse tuumanohu ja veel viimasel õhtul ma kahtlesin, kas üldse starti lähen, aga hommikuks oli olukord palju parem. Ja muidugi olid mul kaasas suusasaapad, mida ma ainult poes proovinud olin, nii et küsimärke lendles õhus. Juhtuma hakkas ka kohe koduuksest välja astudes igasugu asju, aga eks sellepärast ju ära käiaksegi.
Šveitsi sõitsime läbi Frankfurdi ja Milano, sealt edasi rendibussidega. Milanos oli 19 kraadi sooja. Lind laulis ja pungad olid puul. Päris imelik oli seal talvesaabastega olla, jõhkralt palav oli! :).

Aga üleval mägedes, St Moritzis paar tundi hiljem oli korralik -5 umbes ja käis parasjagu sprindivõistlus, kui sinna jõudsime. Saime eestlastele ka kaasa elada ja päris suusatajaid meetri kauguselt vaadata. Lund oli kõriaugni. Mu nohu kadus seal hõredas õhus nagu lõigatult.
Vot nii.
St Moritz on umbes 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Mägede põhjapoolsetel külgedel on liustikud, mis päriselt ära ei sula kunagi. Ehk siis peaaegu nagu paradiis :)

Järgmisel hommikul läksime suuski proovima ja rajaga tutvuma.
Hommikul oli 12 kraadi külma. Aga kui päike välja tuli, siis muidugi kõrvetas nii mis kole. Õnneks sai maratoni expolt kaasa haaratud päiksekreem ja sellega ennast kohe sisse kreemitatud, aga etteruttavalt olgu öeldud, et ega sellest erilist tolku ei olnud, pandakaru päevitus on esinduslik ja nahka koorub näolt.
Plaan oli üle vaadata kurikuulus padjamägi ja niisma sõita natuke. Alguses sõitsime padjamäest üles ja mul oli ikka jube raske seal. Pulsi viskas kohe 170ni ja liikusin nagu tigu. Kõik kihutasid eest minema, ma pööritasin silmi, tegin pilte ja ootasin kuni pulss allapoole langes, siis läksin tasakesi edasi. Noh, jättes kõrvale olematu tempo, oli päikse käes ikka ilus suusatada küll. Suusasaapad õnneks ei seganud, kuigi olid veidi ikka harjumatud algul.


Jupike padjamäest inimestevabalt nägi välja selline.


Iseenesest mitte midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Kurv ühtepidi, siis kurv teisipidi, väike slaalom puude vahelt, kurv paremale ja otse alla kaussi laskumine, kust sai päris hea hoo sisse. Aga juba siis olid kurvid kergelt ära sahatatud ja lahtise pudru all oli jää.
Kokkuvõttes ma sain aru, et tuleb lihtsalt mängu jälgida ja äärest tasakesi minna.


Muottas Muraglilt oli selline vaade
Kui rada oli üle vaadatud, sõitsime gondliga ühte kohalikku mäetippu, mille nimi oli vist Muottas Muragl, istusime seal 2456 meetri kõrgusel, nautisime vaadet, päikest ja kohvi. Aklimatiseerusime ühesõnaga. Päike paistis, inimesed olid kõik nii õnnelikud ja ega endal oli ka selline mõnus muretu olemine seal.

Järgmisel päeval, kui oli maratoni start, oli mul minek juba hoopis teine kui päev varem. Organism oli ilmselt hõreda õhuga kohanenud, enesetunne oli väga hea ja suusk oli ka super.
Väga mõnus oli sõita, kift rada, ilusad vaated. Algul läks rada pikalt mööda järve jääd, seal oli ruumi laialt ja sai uisutada nagu jaksasid. Kui tuli esimene tõus, siis seisin seal tõusu all 10 minutit ja lihtsalt ootasin, et saaks edasi suusatada. Ka järgmiste tõusude all tuli seista ja oodata, sest rahvast oli nii jube palju. Paraku startisin ma ka kõige viimasest grupist, mistõttu ühel laskumisel, kus mul oli kiirus 48 km/h röögatasin selges eesti keeles, et "ei astu ette!" Noh, sai aru küll :) Aga üldiselt laskumistel väga hullusti ei sahatatud ja mahtus mööda ilusti.
Padjamäel ei olnud parasjagu väga palju inimesi kõhuli, kui ma sealt alla tulin. Muidugi oli see korralikult ära sahatatud ja lumi vaalus, aga kuna kõik sahatasid millegipärast seal jäise osa peal, siis just sealt pehme lume pealt mahtus ilusti otse kahe rea vahelt läbi.
Raskeks läks mul 5 km enne lõppu. Siis sain siukse haamri, et tõusul vaevuvaevu koperdasin edasi, päris seisma ei jäänud,  aga palju puudu ka ei olnud. Õnneks tuli päästev pikk laskumine, aga siis kohe uus tõus, mis ei olnud terav, aga sel hetkel tundus jube pikk. Lisaks oli ju palav, libisemine läinud, lumi pehme. Edasi oli iga vaevu aimatav tõusuke ka raske, aga siis oli kohe õnneks lõpp kah.

Raja ääres oli väga palju rahvast, kes kõik innukalt kaasa elasid ja nimepidi ergutasid. Kuna mul on selline tavaline kohalik nimi seal, siis oli ergutuskoor väga vinge, pakuti õlut ja coca-colat :D Jõin igal pool, kus vähegi võimalik oli (v.a õlu) ja kindlasti rohkem kui tavaliselt. Selle eest ei olnud mul kaasa ühtegi geeli ja noh, lõpus võib-olla jäi see täpselt puudu.

Ühesõnaga.. tehtud! Emotsioonid vägevad, kõike oli nii palju - aastaajad, riigid ja tegevused vaheldusid nii kiiresti, et see virrvarr tekitab tunde justkui oleks olnud nelja päeva asemel kaks nädalat ära Eestist.

Tagasitulles oli jälle kevad ja sõime Como järve ääres jäätist, päikseprillid peas.
Kevad on kohe siinsamas, inimesed!


Monday, February 27, 2017

Skinide test vol 3 ja vol 4

Kuigi ma Tartu Maratoni ei sõitnud, oli mu nädalavahetus otsast ääreni sporti täis.
Algatuseks istusin kogu valge ja päikselise aja umbses korvpallisaalis mürareostuse käes ja elasin kaasa noorsportlastele. Kuigi laias plaanis kukub korvapall mu lemmikalade järjekorras pidevalt tahapoole, siis ausalt öeldes oli üks mäng nii põnev, et emade fännklaab karjus üksmeelselt hääled ära ja emotsiooni oli oioi kui palju.
Aga see selleks. Siis kui oli enamvähem alles pime või juba pime, käisin suusatamas ikka ka.
Vabariigi aastapäeval sõitsin hommikul vara Harku metsas ja olin seal ainus inimene suuskadel. Kõik suusatajad olid ju maratonil. Oli väga nauditav suusatamine. Päike paistis ja puha. Isegi muru ei paistnud kuskilt lume alt välja. Inimesed jalutasid metsas ja kõik olid nii rõõmsate nägudega.

Laupäeva hommikul läksin klassikasuuskadega Nõmmele. Rajatraktor just lõpetas klassikajälje ajamist ja olin esimene, teine või äärmisel juhul kolmas, kes oma suusad värskesse klassikajälge asetas. -5 kraadi! Harvaesinev külmalaine sellel talvel! :) Jätsin seekord panemata suuskadele jäätumisvastase sprei ja mõtlesin, et vaatan kas läheb suusa karv jäässe nagu hoiatati. Ei läinud veel pooleteise tunniga, mis ei tähenda, et näiteks kolme tunni peal ka poleks läinud. Sõita oli väga hea. Suusk pidas ideaalselt lausa, libisemine oli ka justkui enamvähem, kui ma oma test-puu järgi arvestan. Üldse oli selline meeldiv trenn, kus ma tundsin esimest korda elus vist, et ma olen päris hea suusataja. See ebaadekvaatne emotsioon on põhjustatud samast asjaolust, et suusatajad olid kõik ju Otepääl ja Nõmme ringi olid vallutanud valdavalt inimesed, kes ei olnud just väga palju oma elus suuski näinud ja väiksed lapsed, keda lapsevanemad olid otsustanud väske õhuga karistada :)

Pühapäeval jõudsin Nõmmele kell jubapime, aga rahvas veel igatahes suusatas. Väljas oli +2 kraadi ja sadas tihedat vihma. Rada oli täiesti jääs, suusajälg oli kohati täiesti ära sõidetud ja seal, kus teda oli, lainetas koledalt. Sillalt alla sõites oleksin peaaegu kõhuli lennanud, sest jäljest polnud seal haisugi ja pimedas ei näinud ka tuhkagi. Ühtlasi jäi mul algul suure ähmi ja koperdamise tõttu fikseerimata kui kaugele suusk libises. Pärast ei läinud sinna laskumisele üldse enam kurja välja kutsuma.
Jäätumisvastast spreid seekord ka ei pannud. Alguses suusatasin lahedalt vahelduvat, suusk pidas täitsa ilusti. Pidamine jäi kehvemaks, aga ühesammulist paaristõuget (või mis selle nimi ongi) sai ilusti sõita, arvestades olusid oli mul täitsa okei suusk ja visuaalse vaatluse põhjal ütleks, et ikkagi vist platsi parima pidamisega suusk. Kui suusa ära võtsin, siis mingit jäätumise värki ei täheldanud.
Nii et lühema maa peal igatahes pole hullu, kui sprei ununeb panemata. Päris külma ilmaga muidugi ei tea ja see jääb sel talvel ka teada saamata. Vist.

Tuesday, February 21, 2017

Tartus ei sõida

Tartu maratoni jätan sel aastal vahele. Seega on plaanis kohe rikkuda rida, kus ma olen täpselt üle aasta saanud TM tulemuse kirja.
Esiteks ma ei viitsi seal Otepääl tiirutada. Terve see hädine talv on olnud üks suur tiirutamine olematutes oludes, sellest ilmselt kõige suurem vastumeelsus. Tagumises otsas tähendab see tiirutamine seda, et esimene ring on starditrügimine ja iga järgmise ringi ajal tahab ports inimesi sinust mööduda, mis on üsna ebamugav, sest kohati see rada ikkagi ei ole just ülearu lai.. Teiseks on puudu kõik Tartu maratoni olulised komponendid, alates ühisstardist lõpetades lumiste metsavaadetega. Ma saan aru, et aega ei fikseerita ja distants ei ole ka ju mingi eriline väljakutse.
Lisaks on Tartu maratoni regamistasu aetud nii kõrgeks, et alla enam teistele Euroopa maratonidele ei jää ja kokkuvõttes ei olegi rahaliselt eriti vahet, kas sõita Tartus või siis Soomes või hoopis Poolas näiteks. Ja kuna seal Otepääl on juba üksjagu sõidetud kah, siis ma otsustasin, et sel aastal sõidan mujal.
Noh, eks see on ka selline riskibisnis, sest ega seda lund pole ju õieti kuskil, aga no eks siis vahib niisama ilma ja inimesi, laenutab jalgratta ja võtab mõne mäevaatelise kurvastuse-veini :)