Tuesday, September 12, 2017

SEB 2017

Viimastel päevadel on SEB- teemalist infomüra igast kanalist niigi oksendamiseni olnud.
Seega ma teen oma SEB lühidalt, lakooniliselt ja detailidesse laskumata: kannatasin ära, raisk! :)
Napilt ja sõprade abiga. Oli halb ja vaevaline nagu kogu hooaeg olnud on. Silm ei säranud ja polnud tore.

Aeg oli täpselt sama, mis eelmisel aastal Helsinkis ehk 5.44 ja mingid kopikad.  Rõõmustada pole põhjust, aga kurvastada tegelikult ka mitte. Oli selline vaimu virgutav psühholoogiline harjutus. Uusi vigastusi ei ole ja vanad asjad ei seganud tegelikult. Lihtsalt sattus olema niigi kehva hooaja kehv päev.
34. km. Ainuke ilus hetk sellel maratonil.
Aitäh Pille! :))

Noh, nüüd on kaelast ära ja jälle hea rahulik. Ei taha tükk aega ühtegi maratoni joosta :)
Püüan selle kiirelt ära unustada ja  tasapisi suusahooajaks valmistuma hakata.

Sunday, September 3, 2017

Viimane nädal

Ja ongi viimane nädal jäänud.
Veidikese on jooksutunne läinud paremaks ja jalg kergemaks. Aga ainult veidike.
Tulnud on selline mõnus maratonieelne elevus, mida pole ammu tundnud ja mis on nii lahe tunne. Natuke on hirmus ka, sest pikki jookse ei ole seekord teinud eriti üldse. Ja ega maratonil ei tea kunagi, kuidas asjad olema hakkavad.

Vaatasin natuke oma esimest kümmet maratoni ja tulemuste järgi on rida selline:

5:05:27 Tartu Linnamaraton 03.10.2015
5:18:06 SEB Tallinna Maraton 09.09.2012
5:21:03 Riga 20.05.2012
5:23:24 Mulgi maraton 18.07.2015
5:32:51 Vana-aasta jooks 20.12.2015
5:34:05 Stockholm 01.06.2013
5:35.04 SEB Tallinna Maraton 11.09.2011
5:39.08 Tartu Linnamaraon 01.10.2016
5:44.56 Helsinki City 13.08.2016
5:56:30 SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

On üsna võimatu ennustada, kuhu vahele seekordne maraton tuleb, sest kõige korralikumalt pikki jookse tegin ma enne Helsinkit, mis kokkuvõttes platseerus näete isegi kuhu. Ja kolm kõige rohkem lambist peale lennatud maratoni on Riia, Mulgi ja Vana-aasta.  5.18 jooksin mõraga varbaluus ja enne 5.05 ei ole ma ka mingit erilist trenni teinud.  Mis kaalu puudutab, siis näiteks kõige parem ja kõige halvem maraton on täpselt samas kaalus joostud. Kõige suurema kaaluga peaks olema joostud 5.23 ja kõige väiksema kaaluga 5.35. 
Nii et mingit loogikat siit ei leia. Küll aga tuleb välja, et ma pole 5 aastat Tallinna maratoni jooksnud. Vau. Aeg läheb kiiresti.

Sellel aastal ei ole ma pikkadele jooksudele panustanud, aga selle eest olen jooksnud tõuse ja lõike umbes mitu korda ja hüpanud hüppenööriga. Aga seda ikkagi tunduvalt vähem kui oleks võinud. Ühesõnaga ma pole viitsinud pingutada eriti millegipärast. Evelin kirjutas mulle tegelikult täpselt, kuidas jooksma peaks, et saaks alla 5 tunni maratoni, aga ma olen sellest ikkagi üsna diagonaalis üle lasknud.
Vot.
Ilmateade lubab meile maratoniks 9 kraadi sooja ja lausvihma. Khmm.. :)
Ja esimest korda lähen Nike tossuga maratoni jooksma ja mul pole õrna aimugi, mis sellest välja tuleb.  
Aga noh.. kannatame ära! :)

Monday, August 14, 2017

No ei ole noh

No ei suju jooksuga sel aastal sugugi. Midagi nagu otseselt häda ei ole olnud, pole vigastanud ja muidu ka justkui võiks ju kõik olla, aga järg läks käest ära, võistlused olen kõik ära jätnud ja tegelikult pole ka erilist motivatsiooni. Kuigi võiks ju nagu olla. Aga ei ole seda õiget tunnet, ei ole noh.

Enne Rakvere jooksu kolmapäeva hommikul mõtlesin, et regan siis ära ennast ikkagi ja teen paar kiiret liigutust. Aga üllatuslikult oli regamine juba teisipäeval otsa saanud. Tavaliselt on ikka kolmapäeva õhtuni, vahel isegi neljapäevani, aga seekord siis nii. Tühja kah, mõtlesin, ja lambist kohale minema ka ei hakanud. Kuna mul oli üpris kummaline puhkus, mis reaalselt tähendas kohati hoopis raskendatud tingimustes töötamist, siis ei viitsinud hakata uut keerulist projekti aretama ja lihtsalt molutasin nädalavahetuse maha. Puhkasin!
Nuusutasin hoopis maal lilli ja vaatasin lähenevaid äiksepilvi, mis Pärnust valutult mööda sõudsid. Pärast  oli hea meel, et regamise maha magasin, sest see esimene tund aega kuumust oleks mu jaoks väga räige olnud :)
Kunagi mitu aega tagasi panin end SEB maratonile kirja, et no selleks ajaks ikka juba jooksuvorm on. Aga nüüd on sinna jäänud vähem kui kuu ja rekordiplaanidele olen nüüdseks juba käega löönud. Läbima võib-olla ikkagi lähen- trenni mõttes ja uus äge rada ka ikkagi vaja ära joosta.
Plaan B on, et 14 ja 33 km läheb rada üsna kodu lähedalt ja kui ikka jamaks läheb, lähen vaikselt koju ära :)
Finiš muidugi on kodule veel lähemal, seda fakti ei tohi ka unustada.



Aga ratta reksi tegin vahepeal ära! Ja tegin sellise elegantse kaarega, et kimasin  55 km jupi ühe jutiga otsa lõpetuseks. No ikka elu pikim distants ja puha.
Täis pumbatud rehvidega ei olnud protsess nii vaevaline kui veits tühjema rehviga, olgu tõe huvides öeldud. Kilomeetriaeg tuli ka vähe kabedam. Jõudsin Tundmatuksjäädasoovivalkodanikul kõrval sõita nii et ta eriti ei unnanudki :) Niimoodi oli hulka lõbusam muidugi ja tuules sõitsin ka mõnda aega.
Aga sellega nagu uudishimu on praeguseks rahuldatud ja rohkem ei viitsi endale midagi tõestama rattaga hakata. Tartu rattamaratoni stardis mind kindlasti ei ole, igaks juhuks mainin, et ei hakataks arvama kohe midagi :)

Üritaks nüüd kuidagi jooksulainele pihta saada natuke ja päästa veel, mis päästa annab.
Praegu mul on jala sees umbes 5.30, ma arvan nii tunde ja kogemuse järgi.
Täna jooksin trennis umbes tempoga, mis oleks vajalik 4.30 maratoni jooksmiseks ja selles tempos jõuan ma 8 kiltsa joosta, rohkem väga ei oleks tahtnud. Keskmise pulsiga 168 :) Kui just karu oleks taga ajanud, oleks ehk mõned kilomeetrid veel jaksanud.

A mingi 5.15 peale võiks veel äkki punnida?

Monday, July 31, 2017

Mis nüüd saab?

Nii.
Eile ma käisin rattaga sõitmas ühe tundmatuks jääda sooviva kodanikuga :) No me oleme mõned korrad varem ka koos käinud, aga kuna see "koos sõitmine" reeglina tähendab seda, et esimesel ristmikul on sada meetrit vahe, siis edasi on umbes nägemisulatus ja järgi ootab ta mind umbes seal, kus on plaanis ümber keerata, siis ma ei tea, kas see kvalifitseerub just koos sõitmise alla. Mina terve tee tavaliselt pressin järgi olematus tempos, samas on see tempo mul juba meeldivast tsoonist selgelt üle ja suurema osa ajast mõtlen, et milline kuradi jupp selles protsessis küll tore võiks olla. A üksi ma ei viitsiks elus nii pikka ringi rattaga teha. Ja pikk ring tähendab ikkagi, et suurema osa parimast söögiajast olen külmkapist ohutus kauguses. Nii et rohkem selline arstirohi- ei meeldi, aga saan aru, et kasulik.

Krt ma olen ammuilma imestanud, et mismõttes inimene ostab endale jalgratta, suht olematu vormi pealt istub selga ja paneb siukses tempos, et ma ei jõua lihtsalt järgi, ometi mul võiks ju olla ka mingi vorm olemas. Siiani ma arvasin, et ma lihtsalt ei oskagi rattaga sõita. Aga eile me vahetasime korraks rattad ära ja siis ma sain aru, et krt see ei olegi vist üldse päriselt nii! Lihtsalt rattal ja rattal on nii suur vahe, et kui ma enda rattaga pean päris korralikult punnima, et sõita 20 km/h, siis selle teise rattaga oli 25 km/h väga kerge vändata. Isegi 30 km/h ei olnud mitte midagi ülemäära surmavat, kui natuke joonele panime, tuli 35 km/ h ka nagu naksti korraks. Oi ma nautisin seda, kui hübriidimees kõrval väntas nagu jaksas ja näost järjest punasemaks läks, samal ajal kui ma kõrval kolm korda rahulikumalt vändates vilet lõin.

Ma olen siiani täitsa šokeeritud sellest infost. No ma uskusin enne ka, et rattal ja rattal on vahe, aga et see niiiiijubekuradisuur on, see on ikkagi üllatus. Kusjuures tegemist ei ole ka mingi väga fancy esimese otsa udupeene rattaga vaid sellise keskmise korraliku hübriidrattaga.
Vahetuse käigus selgus ka tõsiasi, et mu rattal on lisaks muule veel rehvid ka tühjad, pärast pumpamist polevat nii hull olnud, a siis ma enam ei proovinud oma ratast. No kes neid rehve katsub noh :)

Kohe ei teagi, mida arvata või kuidas selle infoga edasi elada.

Friday, July 21, 2017

Suvised värgid

Ahoi!
Vahepeal on poolest suvest saanud juba sujuvalt ajalugu :)
Jõlä kiire oli vahepeal, aga nüüd on juba pool stepslit väljas ja peaaegu puhkus (st teksadega tööl, korralikud lõunad ja kell 17.00 pastakas kukub).
Olen vahepeal tegelenud natuke igasuguste asjadega: rulluisutanud, rullsuusatanud, jooksnud, roomanud mööda saali põrandat, hüpanud hüppenööriga, sõitnud rattaga ja võib-olla isegi veel midagi, mis mulle praegu meelde ei tule.

Üldiselt on mulle väga sobilik suvi olnud, pole palav ega midagi. Sellegipoolest ei ole spordiga just ülearu hästi läinud.
Rattaga muidugi kukkusin algatuseks nii et terve külg oli sinine ja radioloogid ei suutnud otsustada, kas mu pöidlas on mõra või mitte. Ilmselt ei olnud. Või kui, siis väga väike :) Igatahes nädal aega läks trenni mõttes täiega metsa ja teine nädal oli ka selline hädaorg. Ei saa öelda, et intsident oleks kuidagi minu ja rattavahelisi suhteid parandanud. Samas ei teinud ka hullemaks. Ei pakkunud enne mingit rõõmu, ei paku ka nüüd. Niisama, pulsiga 110 umbes, mulle tegelikult täitsa meeldib rattaga tiksuda, aga kohe kui natuke on vaja tõusu sõita või tempot teha, kaob mul igasugune huvi ära ja on jube ebameeldiv. Sellegipoolest olen ma mõned korrad rattaga tööl käinud, no et sõita vähem autoga ja lisaks avastasin, et rattaga saan kiiremini tööle, kui ühistranspordiga, isegi kui sõidan kilomeetri võrra suurema ringi. Niisiis olen ma juba sada kiltsa sel aastal rattaga maha sõitnud, mis tähendab, et liigun isikliku rekordi graafikus, mis on vist 199,x km ühel aastal. Põhimõtteliselt on mul selle ületamiseks vaja veel 10 päeva rattaga tööle sõita, mis on täiesti tehtav.

Jooksust.
1) Kõigepealt tahtsin ma joosta Elva südaööjooksu. Aga lõpuks läks see projekt nii keeruliseks ja kalliks kätte ära, et loobusin. Jõle kahju oli, sest ma treenisin selle jaoks spetsiaalselt ja tahtsin seal 10 km isikliku reksi joosta.
2) Jooksin Võidupüha maratonil 21,1 km ja see jooks oli halb ja raske. Ei oska öelda, miks see nii vaevaline oli, aeg oli 5 mintsa kehvem kui Riias ehk siis 2.22 ja taastusin ka pikalt sellest. Võib-olla (aga ainult võib-olla) oli oma osa ka selles, et eelnevalt sai tehtud kole pikki tööpäevi ja magamamineku kellaaeg läks ka tavapärasest suvisest 02.00st kuskil tunnike edasi. Ja sinna starti sai ka otse kontori laua tagant kihutatud pärast poolikut tööpäeva ja need "otse roolist jooksud" ei ole eriti minu teema. Palav ja tuuline oli ka. Aga Riias oli ka palav, nii et see ei lähe justkui vabandusena arvesse.
3) Plaanisin joosta Mulgi maratoni 21,1 km, aga see võistlus jäeti lihtsalt ära.
Nii et kokkuvõttes pole mul mitte ühtegi sellist võistlust olnud, millega võiks rahul olla kasvõi natuke.
Aga iseenesest jooksukilomeetreid ikkagi tasapisi koguneb.

Rullsuuskadega olen ka sõitnud mõned korrad (kilomeeterid on hetkel umbes sama paju kui rattaga) ja tegin isegi ühe võistluse vahepeal, niisama trenni ja funi mõttes. Noh, rullivõistlusega on nii, et seal käib võistlus ainult iseendaga, sest see on nii marginaalne ala ja selline tavaline suusasõber eriti ei taha rulli sõita millegipärast. No ja nendega, kes sõidavad, ei ole jälle midagi võrrelda :) Aga tegelikult oli see väga lahe. Esiteks oli väga soe ilm, teiseks sai rullid korraldaja käest ja üpris lahe on üritada sõita kiiresti rullidega, mida sa pole kunagi varem alla pannud. Kokku oli vaja sõita 5 ringi Pirital ja mul oli enda jaoks eesmärk nr üks see otsast lõpuni püstijalu läbida ilma uute vigastusteta ja eesmärk nr kaks oli sõita see 14,5 km ära ajaga 1.05. Mõlemad õnnestus ära teha- ei kukkunud, midagi ei lõhkunud ära (väljaarvatud suurel hulgal vesiville kätel) ja aeg oli isegi gramm alla tunni. Tegin enamvähem kõige kiiremaid liigutusi, mis ma elus üldse teinud olin ja üldiselt olin rahul endaga. Väikse ajalise nihkega võiks natuke asju ümber hinnata kuna vahepeal olen ma saanud natuke targemaks ja võib-olla ka natuke osavamaks, aga tühja kah, las ta jääb. Igatahes oli tore ja muu ei ole oluline.

Järgmisena oli mul plaanis joosta Rakvere ööjooks. Aga nüüd ma avastasin, et mul on siis täpselt päriselt puhkus ja no kes teab, mis sellest saab :) Ühesõnaga planeerimises olen ma täiega feilinud järjekordselt.
Aga noh. Eks neid jookse tuleb veel ja veel.

Tuesday, May 23, 2017

Rigas pooliks

Riiast pole viitsind midagi veel kirjutada, aga vist peaks ikka midagi arvama jooksuhooaja avastardist.
Riiga ma jõudsin jooksueelsel õhtul kl 22 kopikatega. Ja ma olin nii jube väsinud, sest pärast kurnavat puhkust (millest ma polnud päriselt taastunud) oli tegemata töö hunnik taevaani ja seda kaost oli vaja kiiresti ja tulemuslikult hävitada, lisaks oli veel sada miljon muud kohustust, mis vajasid kiiret reageerimist.

Peale muu väsitava tegin ma teisipäeval alla killer-trenni Nõmme tõusudel, millest olid kõik lihased laupäevani valusad. Ja boonusträkina oli  varvas ka valus, mis pani mind muretsema, kas ma üldse saan lõpuni joosta.

Niisiis oli hea stressivaba startida, sest ma teadsin, et rekordit joosta ma niikuinii ei jõua. Tuli lihtsalt minna nautima ja linna vaatama. Mitte et seda Riia linna vähe näinud oleks, aga Riia on lihtsalt lahe linn ja võib vaadata ikka aegajalt üle. Ööbimiskoht oli ka mõnusalt 60 meetrit stardist (ja see ei maksnud praktiliselt mitte midagi!), nii et väga mugav.

Kuigi start oli 8.30, oli stardis juba palav. Enam ei üllata asjaolu, et aasta kõige soojemad ilmad on parasjagu siis, kui ma olen plaaninud pikema jooksu teha. Noh, see juhtus jälle.
Kuna ma alguses eriti kihutama ei hakanud, ei väsinud ma ka väga ära. Varvas hakkas tundma andma esimest korda kuskil 7. km-l, aga läks üle ja lasi joosta. Uuesti andis endast märku kuskil 14.km-l, aga ka siis jäi valu varsti järgi. 19. km.st edasi oli üsna ebamugav, aga kannatas ikkagi joosta.
Ilm oli miski 22 kraadi ja päike lagipähe, mistõttu kallasin mütsi sisse palju kordi vett ja mõtlesin tänutundega Heikkile, kes mulle seda trikki tutvustas eelmisel kevadel.
Muidu oli üllatavalt mõnus jooks kevade kohta. Kannatas isegi väikse lõpuspurdi teha, kuigi see oli üsna valus. Aeg oli 2.17, sinna auku ma olen miski neli korda juba jooksnud, nii et "oma tulemuse" tegin ära. Viimati jooksin septembris 6 sekki kiiremini, nii et talvega pole jooksuvorm kuskile kadunud seekord. 6 sekki varu kindlasti oleks olnud, kui oleks mõnes joogipunktis apelsini söömata jätnud näiteks, a kust ma teadsin :)

Pärast finišit ei saanud ma selle eest üldse kõndida, võtsin tossud jalast ja koperdasin paljajalu ringi.
Igatahes tuleb minna uusi tosse jälle ostma, sest nende roosadega meil ei sujunud ikka üldse. Ei ole need üleni geeliga tossud minu jaoks. Millest moraal, et kui sa oled leidnud tossud, mis on okeid, siis jää nende juurde ja ära osta edevamat mudelit, ükskõik, mida sulle räägitakse. Isegi kui poes 15 minutit on nendega tore joosta, ei tähenda, et tegelikult ka tore on. Probleem on ainult selles, et samasuguseid nagu vanad olid,  enam ei toodeta.
Varbavärgiga läks vist seekord kergelt- tuli natuke teipida, tossud sajatuste saatel elegantse kaarega Daugava jõkke lennutada ja kõikidel kingadel kontsad alt ära saagida. Nii lihtne see oligi. Praeguseks on peaaegu korras ja kannatab tasakesi trenni teha. Hüpata veel väga ei taha, aga jooks läheb küll iga päevaga paremaks.

Riias ma jooksin maratoni aastal 2012 ja vahepeal on teinud üritus läbi suure arengu. Kui 2012 oli 20. km joogipunktis vesi otsas ja 30. km kandis olid teenäitajad kadunud ja linn tühi, siis nüüd Riias enam selliseid muresid ei ole. On suur jooksupidu, möllu kui palju, Tallinnaga täiesti võrdne või vat veel kraad uhkemgi juba. Üpriski meeleolukas. Maratonirada naaberriikidest kõige kergem, sildadele jooksud on ainsad tõusud ja need ei ole midagi erilist. Soovitan kindlasti minna sinna.
Kui te korraks oma kinesioteibi vedelema jätate, on teil pärast kodus sellised lapsed :)

Friday, May 5, 2017

Huh!

Kas te teate kedagi, kes läheks Islandile ilma korraliku fotokata, tühja telefoniga ja mittetöötava telefonilaadijaga, aga selle eest korralikult määritud suuskadega? Jah, teate küll.
Ehk siis nagu tähelepanelik blogilugeja kindlasti märganud on, pole silpigi kirjutatud suusahooaja lõpetamisest ja lubatud klassikamaratonist. Need sündmused lihtsalt ei olnud veel toimunud.

Islandi reis on üks pikemalt unistatud, soojendatud ja lõpuks ka planeeritud asju mu elus üldse. See mõte hakkas mu peas aktiivselt keerlema, ja enam elada ei lasknud, umbes kolm aastat tagasi, kui Worldloppet selle maratoni oma kalendrisse lisas. Eelmisel aastal magasin maha aja kui punti kokku pandi ja seekord hakkasin juba eelmise aasta mais uurima võimalikke variante, augusti lõpus vist oli juba rahvas koos ja jutud lukus, septembris maratonile registreeritud ja lennukipiletid ostetud, edasi tuli ainult kannatlikult oodata.

Island on koht, millest võiks pikalt kirjutada, aga ma ei kirjuta vot.
Igatahes sai korralikult turistitatud ja ilusaid pilte on mu telefonis sadade kaupa. Kuna emotsioone on nii palju ja need on alles nii värsked, siis ma pean oma ajus ja pildikataloogis Islandi faile alles korrastama ja süstematiseerima hakkama.
Igatahes lühiresümee on, et Islandilt tagasi tulles oled vaene, aga õnnelik! :)

Kui maratonist rääkida, siis lund oli umbes meeter. Ilusat, valget ja puhast lund, kuhu kellegi kliistrine suusk ei olnud värvilisi triipe vedanud.

Stardis paistis päike ja puhus nii palju tuult, et lipud olid sirged, aga kuna me olime juba mitu päeva aklimatiseerunud, siis me juba nentisime rõõmsalt, et ilm on super.
Laias plaanis  võiks maratoni distantsi jagada kolmeks: esimene ots oli rada jäine ja umbes 2 kraadi sooja, ühtlasi olid seal ka suured tõusud, keskmisel osal olid korralikud miinuskraadid ja kohati värske lumi, samas olid juba ka mõned kiired laskumised ja kolmandal osal oli rada pehme ja vesine, miski +6 kraadi (?) ja palju kiireid laskumisi, sekka mõned pikad tõusud. Ühesõnaga sellist varianti, et sul algusest lõpuni hea suusk on, minu arust seal eriti võimalik ei olegi saavutada.
Tõusumeetreid selle 50 km peal on umbes kaks korda rohkem kui Tartu Maratonil, seega üsna sportlik rada :)

Mina läksin Islandile oma uute skinidega ja eks ma need tegelikult just selle maratoni jaoks ostsin ja testisingi. Kui esimsel kolmandikul ei libisenud mu suusk üldse ja ka pidamise suhtes oli natuke õrnake jäises rajas (rajast väljas muidugi super luks pidamine), siis teisel kolmandikul töötas mu suusk täitsa ideaalselt. Kahjuks 13 või 14 km laskumisel hoogu lükates kaotasin ma ära parema suusakepi kulbi /homeeriline naer/ ja seega ei õnnestunud mul seal heal osal sõita üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Ma ei tea, mis värk mul nende suusakeppidega on.
Aga pärast aegu kõrvuti vaadates selgus, et tulin selles raja osas kiiremini laskumistelt alla kui mõni, kes määrdega suusaga sõitis, nii et skinid libisevad küll- vähemalt teatud tingimustes. Kuna lund oli umbes meetrine kiht, siis nii kui hetkeks oma katkise kepi unustasin, vajus see praktiliselt käepidemeni lumme. Korra kukkusin tänu sellele päris hea hoo pealt (lükkasin laskumisel hoogu juurde noh) ja esimest korda elus sain suusatades korraga huule veriseks ja silma ka kergelt siniseks.

Mida teha kui lõhud Islandi maratonil suusakepi? Esialgu mitte midagi. Tuled vaikselt edasi, naudid loodust, teed pilte.
Selliseid pilte

ja selliseid pilte

ja siis selliseid pilte
ja siis veel selliseid pilte


ja nii edasi..
Mega onju, tühja sest suusakepist!

Suusakepi lootus tekkis alles 35. km joogipunktis, kui onud hoogsalt hakkasid ühe suusakepi otsa lahti sulatama. Paraku see ots ei sobinud minu algelise suuakepiga sugugi. Aga nad vähemalt püüdsid.


Järgmisena pakuti mulle asenduseks üht keppi, aga kuna see oli mulle 20 cm liiga pikk ja lisaks oli tal rihm katki, siis ma otsustasin käigupealt, et see ei ole arukas vahetus. Enda kepi viin ma koju ja lasen sinna uue otsa panna, aga asenduskepp oleks tähendanud, et mu olukord poleks pruukinud olla grammigi parem, lisaks oleks pidanud ma niikuinii uued kepid ostma, sest pärast finišit panime ju kohe minema sealt külast ja poleks millaski oma invakeppi tagasi saanud. Ühesõnaga ratsionalist minus sel hetkel võitis. Pealegi oli lõpuni ainult 15 km lükata ja ma teadsin, et 7 viimast sellest on allamäge.
Viimasel kolmandikul mu suusk ei olnud enam nii hea, kui raja keskel. Laskumistel libiseti mööda, aga tõusudel sain sama seltskonna uuesti kätte ja enamvähem samas seltskonnas ma liikusin.
Viimased 7 km oli tõeline rõõm, sest seal olid tõesti ainult laskumised ja need olid väga nauditavad. Üks eesti tüdruk, kellel 8 km enne lõppu tõusul eest ära läksin kuskil paarisaja meetriga, libises minust pikal laskumisel mööda nagu postist ja finišiaegades oli vahe minu arust juba üle 2 minuti.

Ilus ilm oli lõpuni välja. See tähendab, et päike paistis ja midagi kaela ei sadanud. Tuul oli muidugi kohati metsik. Suusakepid lükkas ikka viltu ja kaks korda nägin rajal, kuidas tuul naise pikali lükkas. See oli muidugi selline kribal ca 45 kilone naine ka, aga sellegipoolest.
Ilm Islandil on üldse selline põnev teema, Kohalikud ütlevad selle kohta, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Ja tõesti, kõik muutub ja vaheldub nii kiiresti, et ei ole mõtet ilmast eriti midagi rääkida.
Järgmisel päeval oli mul sellest ühe kepi najal suusatamisest kange täpselt vasak pool kerest, mis oli üpris koomiline :)

Niisiis võib selle suusahooaja nüüd kokku võtta lühidalt tõdemusega, et lund ei olnud üldse, aga miski 530 km kanti õnnestus kuidagi ikka ära suusatada. Suurem osa sellest on sõidetud Alutagusel. Miinimumprogramm ehk üks klassika ja üks uisumaraton sai tehtud ja ega muud ei olegi öelda.
Järgmiseks hooajaks on ka mingid plaani moodi asjad olemas ja kuna need ei ole ka maailma kõige tagasihoidlikumad, siis tuleb hakata kohevarsti usinalt trenni tegema :D

Edit. Ups! Selgus, et tegelt sõitsin isegi kaks uisumaratoni, Alutaguse läks täitsa meelest. Nii et siis ikkagi üle miinimumprogrammi.