Tuesday, February 19, 2019

Tartu Maratoni lastesõit

Comeback sai tõesti tehtud ja võib vist sissejuhatuseks kohe  öelda, et polnud väga  hullu midagi.

Kuigi lund oli vahepeal nii, et küll ja ülearugi, siis minu selle aasta kilometraažiks enne Tartut jäi 107 km. Ma kahtlustan, et väga palju inimesi stardis ei olnud, kes oleksid saanud vähem suusatada.
Suuremas osas läks kogu hooaeg vigastuse (ja siiski ka töö) nahka ja lõpus veits ka võibolla puhkamise nahka. Puhkuselt tagasi tulles oli selline tore "ah, ei viitsi täna" tunne ja viimase nädala panin lihtsalt laiska. Lõpuks suure hädaga sundisin paar päeva enne maratoni ennast jõusaali ja kui sellest muud kasu ei olnud, siis enesetunne läks vähemalt natuke paremaks. Samas puhkasin ühtlasi jalga ja seda oli ka vaja teha, sest kokkuvõttes sellest kuuest nädalast, mis arst mulle viimati paranemiseks lubas, on möödas alles kolm.
Aga tühja kah, mõtlesin mina, selle 32 kiltsa vana rasva pealt läbin ikka kuidagi.

Seekord tegin sellise liigutuse, et läksin bussiga otse kodust starti, stardis võtsin suusad ja läks lahti!
Heikki kaotasin juba enne starti silmist, isegi ei tea, kas ta oli minust eespool või tagapool.
Mina läksin umbes 15 minutit enne starti stardikoridori ja mitte kuskile ei olnud enam oma suuski panna. Panin lõpuks kuskile 3 tunni joone kõrvale, rajast väljapoole, mõttega, et küll topin ennast kuskile vahele.
Eelnevast võiks eeldada justkui stardis oleksid olnud päris sportlased, aga kui läks sõitmiseks, siis  kukuti vasakul ja paremal ja ees ja taga, millega seonduvalt pidin kohe mingil teisel laskumisel korraks maha istuma, sest mitte kuskile polnud minna.
Noh, tõusudel oli olukord parem ja alguses mul suusk natuke pidas ka, mistõttu sain natuke ettepoole trügida.
Rada oli mõnusalt jäine ja laskumised kiired, seega tuli palju rada vahetada, sest esiteks ma laskusin palju kiiremini alla kui teised mu ümber ja teiseks ees massiliselt kogu aeg kukuti ja sealjuures ka täiesti siledal maal. Samas see 40 km/h kiirusel raja vahetamine oli üsnagi mõnus adrenaliinilaks ja paar korda ma ikkagi tegin selliseid abituid tasakaalu otsimise liigutusi ka. Aga püsti ma jäin. Nii palju ikkagi on trennis käimisest kasu olnud. Juhei!

Suusk alguses natuke pidas ja siis ei pidanud kuskilt maalt üldse. Lõpus pidin ikka roomama tõusust üles, kui enam paaris lükata e jõudnud. Isegi kuuske astudes jalg lihtsalt libises. Aga kuna enamus niikuini oli paaristõukerada, siis eriti vahet ei olnud.

Igatahes ma ütleks küll, et Tartu Maratoni 32 km suusatamiseks on vaja rohkem tehnilisi oskusi kui 63 sõitmiseks, nii veidralt, kui see ka ei kõla. Lihtsalt ümberringi toimub nii ootamatuid liigutusi, millele tuleb jube kiiresti reageerida.

Heikkile kaotasin 6 minutit. Tagant järele on raske öelda, kui palju sellest jäi odavasse Tšehhi õllesse, kui palju (ja kas üldse) stardikohta ja kui palju (ja kas üldse) pidamismäärdesse. Fakt on mustvalgel protokollis kirjas ja tuleb kaotus väärikalt vastu võtta.
Aga ma sain lõpuni suusatada, jalg püsis enamvähem koos, ilm oli ilus ja kõik on hästi.
Aeg oli 2.48 midagi, aga see on hetkel üsna ebaoluline.

Kokkuvõttes olen ma nüüd lõpuks jõudnud punkti, kus 1) mul on aega ja 2) ma saan suusatada. Loomulikult on lumi selleks ajaks ära sulanud ja kõik uhkeldavad oma 800 suusakilomeetriga.
Võtab vanduma, eks.




Wednesday, January 23, 2019

Hakkame sättima!

Uus aasta on alanud nii ja naa. Emotsioonide skaala ühest äärmusest teise ja siis jälle tagasi, millel on otsene seos paranemise erinevate faaside ja tagasilöökidega ning ka maha sadanud lumega. Eks oli arvata ka, et kui muidu kunagi lund ei ole, siis nii kui suusatamine on tibakese komplitseeritud, sajab ilmtingimata normaalne hang alla. Selles suhtes elu jällegi ei üllatanud.

Nii. Paranemisest ma ei taha hetkel midagi lähemalt rääkida. On olnud pikk ja piinarikas protsess ja see ei ole veel päriselt läbi.

Aga comeback tuleb! ja hetkel ma ei pea silmas selle all ööklubi (kuigi see muidugi võib ka tulla) vaid Tartu maratoni algajate- ja lastedistantsi ja ma kavatsen seal Heikkit võita, kasutades selleks kõiki ausaid ja natuke vähem ausaid meetodeid, mis mul pähe tulevad :) Las uhab trenni teha nüüd suure hirmuga kuu aega :). Tartu maratoni lühikest distantsi pole ma varem mitte kunagi sõitnud, sest kuidas sa ikka lühikest sõidad, kui on võimalik pikka sõita, aga seekord on nii. Võibolla esimest ja viimast korda elus. Seega, veidi elevust väike võistlusmoment ikka tekitab.

Tahate pakkumisi ka teha või?

Monday, December 31, 2018

Apdeit

Nüüdseks olen ma olnud vigastatud nii kaua, et suurusjärk vist hakkab liginema kolmele kuule. Ei ole olnud lihtne :) Alates umbes 5. nädalast väga ei jaksa enam nädalates järge pidada. Kuskil 7-8 nädala peal tuli ikka hirmus auk ka korra, kui ma arvasin, et see jama ei lõppe enam mitte kunagi ära ja siis ma ei teinud mitte midagi, ülejäänud aja olen ikkagi pingutanud natuke, ennast kodust välja vedanud ja püüdnud mingit konditsiooni hoida, et pärast ei peaks alustama päris nullist ja + 10 kiloga. Õnneks on olnud ka piisavalt suunavaid jalahoope, mistõttu laias plaanis ei ole olukord väga hull.
Kuni detsembri keskpaigani hakkas jalg valutama kangi tõstes ja jalutades ja üleüldse. Samal ajal õnneks oli jube palju tööd ja eriti ei olnud aega ennast piinata mõtetega lähenevast lumest, suuskadest ja mingitest loomingulistest asjadest. Mis omamoodi oli üpris meeldiv ja muretu aeg :)

Kui lõpuks suusarada valmis sai, ei olnud ma sugugi esimene rajal vaid kogusin nädal aega vaprust, et katsetama minna, sest ma umbes arvasin, kuidas see lõppeda võib. Täpselt nii see lõppes ka nagu kartnud olin. Ehk siis esimene siiras rõõm kadus 1,5 km-ga ja 3 km peal andsin valule alla ja lonkasin koju.
See ei takistanud järgmisel päeval minna proovima klassikasuusaga ja see katsetus oli ainult õige natuke parem. Nende suuskadega koperdasin 5 km ikka ära. Ma isegi ei oska öelda, mis ühikutes oleks seda pettumust õige mõõta või millega võrrelda. Igatahes oli see suur.

Aga siis käsin ma füsioterapeudi juures, kes mind veidike retsis ja andis paar head trikki, mis ma ise natuke teistmoodi saaks teha kui ma sinnani teinud olin. Ja kui ma sealt uksest välja astusin, siis mul oli tunne, et maailm on muutunud.
Ja asjad hakkasidki tasapisi muutuma. Mõned päevad hiljem sõitsin klassikasuusaga (kuni valuni) 7km. Jõuluks võtsin endale aega, magasin neli päeva, olin natuke rebel ja lõhkusin natuke traditsioone, st kohandasin nii nagu mulle sobis ja see kõik mõjus väga tervendavalt.

Tagasi linna jõudes võtsin kõigepealt vabatehnikasuusad ja uhasin 13 kiltsa nagu naksti ilma et kuskilt midagi häda oleks teinud. Pärast muidugi veidi andis jalg endast märku, aga see ei ole enam tähtis, sest suusatada oli nii hea. Kuigi tõe huvides ütlen ka, et sellest järgmine kord suusakdel ei olnud enam nii lootustandev ja maratonidest me ikkagi veel ei räägi.

Kui veel tagasi vaadata aastale 2018, siis kuigi jooksmise mõttes läks kõik untsu ja valesti, siis suuskadega sai ikkagi pööraselt lahedaid asju tehtud ja nuriseda pole põhjust. Uuel aastal kõigepealt vaja ravi lõpetada ja eks siis näha ole, kas ja millised hullud mõtted pähe tulevad. Karta on, et küll nad lõpuks ikka tulevad! :)

Wednesday, November 7, 2018

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata.
Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta ju, kui sisuliselt on töötamiseks kõndida vaja ainult autost oma lauani. Aga tegelikult ikka koperdasin kohvi järele ja tõin printerist pabereid ära ja kõndisin oluliselt rohkem kui niisama kodus vedeledes. Ja et olmemöll on ka niikuinii, sest mingil määral  käisin ikka poes, pesin nõusid ja saatsin last kooli, ükskõik kas ma sain jalga maha panna või siis et väga ei saanud. Mis kõik eriti paranemisele kaasa ei aita.

Konkreetselt selle vigastuse puhul tegin ma parasjagu kuus korda nädalas jooksutrenni ja järsku enam ühtegi meetrit joosta ei saanud. Ega ka mitte kõndida. Mis tähendab, et kogu see rutiin, mille ma olin just ilusti sisse saanud, oli hoobilt läbi. Samas keha oli just ära harjunud koormusega ja terve esimene ja ka teine nädal ma tundsin, et mul on jube hea vorm ja läheb aina paremaks, aga ma ei saanud seda mitte kuidagi proovida või realiseerida, mis tekitas sellise kummalise konflikti, millega ma ei osanud suurt midagi peale hakata. Aga sain aru, et põhimõtteliselt oli kõik õigesti ajastatud. Välja arvatud pisiasi, et ei võtnud seda traumat piisavalt tõsiselt ja ei lasknud sellel korralikult ära paraneda.

Kui füüsilisest poolest rääkida, siis emost sain kaasa sellise jutu: "Kodus 2-3 päeva külmaaplikatsioone (jää peale panek) 10-15 min x iga 3-4 tunni tagant. Valu korral tbl. Paracetamoli maksimaalselt 1g x 4 öp, millele võib täiendavalt juurde võtta tbl. Ibuprofen maksimaalselt 400 mg x 4 öp. Rahu jäsemele, hoida kõrgemal, vältida jäseme rippuvat asendit. Verevalumitele Lioton geel. 3-4 nädalaks vähendada koormus jalale, vajadusel käimine abivahenditega, selle järel taastusravi. Raske füüsilise koormuse piirang 5-6 nädalat. Vajadusel töövõimetusleht perearsti juures."
Kõik. Siit edasi läheb tegelikult üsna huvitavaks, sest keegi sulle eriti väga ei ütle, millises vormis ja mismoodi ja kus ja kuidas sa peaksid taastusravi saama.
Õnneks aitavad sõbrad ja google. Ja aitab ka see, et ise tahaks hirmus kiiresti terveks saada, sest kohe tuleb lumi ju. See tähendab, et sa leiad ikkagi kõik need inimesed üles, keda sul vaja on asap .


Õhh. Natuke üle nelja nädala on nüüd sellest Tartust möödas ja  eelmisel nädalal käisin ennast arstile uuesti näitamas.  Arst võttis stoilise rahuga juba tuttava loomasüstla ja lükkas selle mulle seekord kanda. Mille peale ma jälle peaaegu pildi tasku oleks visanud, mitte niivõrd valu pärast, aga lihtsalt need süstlad on nii jäledad. No miks mul ei võiks olla selline vigastus, mille ravimiseks saab pikutada, jalg välja sirutatud pehme padjakese peale ja mingi aparaat tasa uinutavalt surisemas, ahh? Mis valusse puutub, siis valutama hakkas kogu värk alles korralikult pärast ja jõudis õhtuks umbes staadiumini "ahh, minge persse, ma ei taha kunagi enam joosta". Nooh, hommikuks oli see jälle taandunud staadiumini "kunagi ei taha maratoni joosta" ja eks ülejäänud arengud on teadagi pöördvõrdelises seoses valu ja mäluga. Tuhmub, tuhmub.. Igatahes mõned päevad hiljem hakkas valu tõesti tasapisi kaduma ja nädalavahetusel käisin kaks päeva järjest jalutamas juba. Minu arust ma isegi ei lonka enam. Või ma siis olen juba sellega harjunud.

Mis puudutab muid aspekte, siis jah, kindlustus küll katab suurema osa kulusid, kuid siiski maksad oma osa ärajäänud reisi ööbimiskuludest ikkagi kinni, sest sa oled ju lubanud, maksad emos, maksad arsti vastuvõtul, maksad apteegis, maksad taastusravi jne. Lisaks pead ignoreerima kõiki koledaid mõtteid, mis pähe tulevad (ja muidugi nad tulevad, sest aega on nüüd ju laialt käes), alates sellest, et sa ei ole eriti tore sõber ja et vat kui too päev oleks jätnud selle tegemata, siis vist oleks-poleks. Nagu mul üks hea tuttav ütles- see on nagu osaline identiteedi kaotus. Ja vot trenni tegemine on sellega võrreldes ikkagi väga lihtne. Vigastustest taastumine on advanced level.

Aga kuna ma olen ikkagi peaaegu et professionaalne vigastatu, siis ma olen suutnud üpris ratsionaalselt ja emotsioonivabalt paraneda ja teinud üpris teadlikult asju, millest võiks kasu olla ja mis on väga erinevad nendest asjadest, mida ma muidu teen. Niisiis olen ma käinud esimest korda elus vesiaeroobikas, õppinud vees vestiga jooksma, venitanud, painutanud, veel venitanud, leidnud veel ühe trenni, kus nagu mitte midagi ei tehtagi eriti, aga trenni lõpus on debiilselt hea olla. Hetkel olen ma valdavalt seisukohal, et ma elan üle selle vigastuse. Aga kohe hakkavad sõbrad jagama suusapilte ja selleks ma valmis ei ole, sest see sunnib otsa vaatama tõsiasjale, et tõenäoliselt jäävad sel talvel maratonid sõitmata.

Aga Amsterdami maratoni särgi tõi sõbrants ära ja ma lubasin, et panen selle selga, kui esimest korda jooksma lähen. Kahtlustan, et see on kõige kallim särk, mis mul kunagi olnud on :)



Monday, October 15, 2018

Läks nagu alati

Pakkumisi pole mõtet rohkem teha, sest hetkel on selge juba, mis õige vastus on (ülearune on vist lisada, et tegelikult on seda ka kõige rohkem pakutud).

Aga ok, kuna ma esiritta kohad lubasin, siis ma justkui peaks ka seletama, miks etendust ei toimu, kuigi mul ei ole seda üldse tore teha.
Lühidalt läksin ma Tartusse kiiret 10 km jooksma (esimese kilomeetri jooksingi kiiresti), aga keset seda jooksu jalg ikkagi otsustas, et nõup, mingit kiiret jooksu ei tule. Lonkisin üle valu lihtsalt lõpuni selle. Õhtul jäi jalg juba päris valusaks ja siis ma juba suhtlesin paaniliselt tarkade inimestega ja uurisin, mis kuradi värk minuga on ja kuidas ma saaks ikkagi maratoni joosta. Vastused tulid sellised.. ärevaks tegevad, ütleme.
Kui ma järgmisel hommikul voodist välja astudes röögatasin nii, et kõik lapsed tõusid voodites istuli, siis ma sain aru, et tuleb ikkagi minna arsti juurde ja fikseerida olukord ja võibolla isegi ravida.
Arst keelas kõik ära muidugi terveks igavikuks või nii, aga esialgu ma sellesse ikkagi ülemäära tõsiselt ei suhtunud. Sest ega sa ei jäta ju maratoni sellepärast ära, et arst ütleb, et ära jookse :) Plaan on ju tehtud ja puhkus graafikus kirjas! Konsulteerisin veel tarkade inimestega. Üldiselt kiskusid vastused ikkagi ühte auku, aga paar optimistlikumat ikkagi oli ka ja esialgu ikka oli lootus, et.. ahh..
Ühesõnaga täna seda lootust enam ei ole ja see maraton jääb jooksmata.

Ja kokkuvõttes sai kõik alguse sellest, et ma lõin surnuaias jala vastu äärekivi. Ei ole olemas noh!
Värske pilt minust

Thursday, September 27, 2018

Lootus sureb viimasena

Siit ta nüüd siis tuleb, publiku tungival soovil:
maraton nr 12 toimub 4 nädala pärast.
See plaan on paigas juba tegelikult üpris mõnda aega, aga ilmselgelt käis see klõps mu ajus, kus mulle jõudis kohale, et selle jaoks peaks peale unistamise ka veel midagi tegema, veidike liiga hilja, mistõttu tuleb nüüd üsna kaugel mugavustsoonist elada ja päästa, mis päästa annab. No näiteks eile olin ma ainuke lollakas, kes Järve metsas jooksis. Suured männid paindusid kahel pool teed tuules nii et isegi õudne oli ja kogu aeg vahtisin ülespoole püüdes kaardistada kuhu poole puud kukkuda võiksid. Rääkimata kõigest sellest, mis samal ajal taevast alla sadas ja et tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Iga sammuga ümisesin omaette, et jälk-jälk-jälk-jälk-jälk-jälk! Aga põhimõtteliselt kui juba tossudega uksest välja olen astunud, on trenn sama hästi kui tehtud, sest ebamugavam osa on möödas. Kuna mõnus hoog on praegu sees, siis on elevust palju ja omamoodi põnev, millega see kõik seekord lõpeb. Praegu mul ei ole sellist tunnet, et see võiks kuidagi väga hästi lõppeda :)
Veidike teeb mulle muret endiselt jalg, aga  jooksu mõttes saan asju ikkagi teha enamvähem nii nagu vaja võiks olla. Seoses sellega teen ma esimest korda elus korralikult venitusi, painutusi ja kõikvõimalikke ette-, üles- ja kõrvalehüppeid :)  No ma olen seda mõnikord varem ka teinud, aga mitte kõike korraga ja mitte nii korralikult.

Praegu ma arvan, et olenemata selle maratoni tulemusest ma rohkem kunagi enam maratoni ei jookse. Sest ma ei kujuta ette, et ma võiksin veel kuidagi rohkem olla võimeline end distsiplineerima ja organiseerima või siis ajaliselt tegema seda pikema aja vältel. Tundub üpris ebareaalne.
Aga ma jätan endale õiguse ja vabaduse vajadusel ümber mõelda :)

Niisiis kihlveokontorid on avatud ja parematele kohad esiritta broneeritud :)

Pakkumisi saab teha siin




Monday, September 10, 2018

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata.

Lühidalt kokkuvõttes jäi jalg ikkagi pärast eelmise laupäevast pikka trenni (mis toimus pehmel pinnasel ja valdavalt isegi mitte joostes vaid suusakeppidega kõndides) valusaks ja nii vähe, kui mul ka reaalsusega jamasid ennetavalt kokkupuuteid on, tabas mind selge teadmine, et mitte mingil juhul ei ole vaja asfaldil poolt maratoni joosta. Teeks üks kord elus ka midagi õigesti :)
Teip ja muu määdzik muidugi on olukorda tänaseks hüppeliselt parandanud ja.. aga.. Las paraneb rahulikult. Kaugemate ja põnevamate projektide huvides.

Kolmapäeval ma jooksin Järve metsas kohalikku sügisjooksu ja jalg lasi joosta küll, kuigi pärast ikkagi oli natuke valus. Aga laupäevasest trennist oli keha nii kange alles, et lihtsalt ei jõudnud joosta. Täitsa lõpp noh, nagu polekski kunagi trenni teinud. Millegipärast oli see mu jaoks väga naljakas. Kui esimene ring oli veel enamvähem, siis teise ringi ajal ma ikkagi ei jõudnud enam üldse. No päris ei kõndinud tõusust üles, aga palju puudu ka ei olnud. Aeg oli 28.30 umbes. Korra ma olen seda sama 2 ringi aja peale jooksnud ja siis jooksin 2,5 mintsa kiiremini :) Noh, siis toimus see laupäeva lõuna ajal, mitte kooli esimesel nädalal, kus sa üle kolme kuu oled ärganud kell 7 iga päev ja oled teinud pika ja väsitava tööpäeva ka alla. Ja see oluliselt kiirem jooks oli muidugi 5 aastat tagasi. A noh, fakt on, et vahe on 2,5 minutit, mis on jube palju. Hetkel see mulle erilist muret ei tee, lihtsalt vaatlen kui kuiva fakti.

Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan vähemalt maratoni särgi välja, siis olen makstud raha eest midagigi saanud, aga selgus et kui olid maratonilt ümber registreeritud poolikule maratonile, siis särki ei saanudki. Mitte, et mul särke vähe oleks või et hirmsasti vaja oleks olnud, aga  nii põhimõtteliselt tekitas see minus hämmeldust. Sest matemaatiliselt algosadeks lahti võttes oli tehe selline: kõigepealt registreerisin ennast maratonile, mille hind oli pmst poolmaratoni hind+ särgi hind+ veel natuke. Siis registreerisin ennast ümber poolmaratonile ja maksin ümberregistreerumise eest veel 10 euri, mille tulemusel kaotasin särgile õiguse.
Kokkuvõttes kui tõmmata paralleel, näeb see välja umbes selline, et tellite endale näiteks hunniku telekanaleid ja maksate selle paketi eest teatud summa. Siis saate aru, et vajate poole vähem kanaleid ja palute paketi ringi teha. Teile öeldakse, et jah, muidugi, võtame teilt kanaleid poole vähemaks, aga selle jaoks peate maksma paketivahetustasu ja kuutasu ka ei muutu. 

A tühja temaga. Ärajäänud maratoni järgsel hommikul on üsna tore tunne peeglisse vaadata ja nentida tõsiasja, et saab enamvähem tervena (st trennivõimelisena) ikkagi uude nädalasse ja ei pea ravimise peale aega raiskama.
Sest aega praegu väga ei ole.

Šokolaadiga on hetkel jälle hästi, kuigi nõuab üpris kindlat otsust ja teadvustamist, kui printeri juures on kommikauss, köögis on kringel ja sa istud 8 tundi täpselt nende kahe koha vahel ning sooja kringli imal lõhn imbub ninasõõrmetesse ja kuskile oimusagarasse. Nii lihtne on käsi välja sirutada. Aga põhimõtteliselt pole raske ka mitte sirutada. Ja iga kord, kui suudan käe välja sirutamata jätta, kasvab millimeeter sellist muhedat rahulolu. Kuna aju mitme probleemiga korraga ei suuda tegeleda, siis ma saan aru küll, et see tuleb mul praegu seetõttu nii hästi välja, et ma mingeid muid keerulisi asju edukalt ignoreerin ja edasi lükkan. Aga samas ma suudan ka seda arusaamist praegu enamvähem edukalt ignoreerida :)




Tartu Maratoni lastesõit

Comeback sai tõesti tehtud ja võib vist sissejuhatuseks kohe  öelda, et polnud väga  hullu midagi. Kuigi lund oli vahepeal nii, et küll ja...