Monday, October 5, 2020

Tartu

 Nii. :)

Millegipärast oli mul väga vaja joosta esimene jooks just täpselt seal, kus ma jala ära lõhkusin ehk siis niimoodi vaba käega Tammsaarele viidates: mida inimene teeb, kui ta on kaotanud sihi- läheb tagasi algusesse.  No esialgses ideaalses plaanis muidugi oli see umbes nii, et ühtlasi võiks joosta ka 10 km isikliku rekordi. Vähemalt sellise kontseptsiooniga ma spetsiaalselt harjutama hakkasin.

Kui algusest peale hakata, siis jooksuplaani lasin teha endale 31.augustil, sest siis mul tuli järsku tunne, et nüüd või mitte iialgi. Esimese nädala lõpus tegin esimese pikema jooksu ja see oli nii vaevaline, et  mõtlesin, et aisajumal, kuskohast see pool tundi aega küll maha peaks tulema ja täitsa ulme, et ma üldse nii kiiresti kunagi joosta olen jõudnud. Aga samas jalg elas selle ilusti üle, nii et treenisin edasi ja eesmärgi tõmbasin natuke allapoole, et üritaks joosta 59.59, kuigi ma sain aru küll, et see ka eriti reaalne ei olnud, a no see oli piisavalt hea eesmärk, et kannatas kõik trennid ära teha ilusti ja sundis ikkagi pingutama.

Kolmandal nädalal tegin ühe sellise trenni, kus hüppasin ja jooksin treppidelt üles ja alla ja seal sain  veelkord kinnitust, et põhiline vigastus on ikkagi mu peas ja kui ma haigele jalale ei mõtle, siis võin ma teha igasuguseid asju. Sain hüpata edaspidi ja tagurpidi ja üks külg ees ja teine külg ees ja mitte midagi ära ei lagunenud. Paar päeva hiljem sain lõpuks joostud ka esimest korda ühe kilomeetri alla 6 minuti, ok see oli 5.58, aga ikkagi alla 6! Samas kolmanda nädala pikk jooks oli jälle selline, et mitte mingit märki sellest, et võiks ligilähedalegi tunnile joosta, minu arust küll ei olnud.

Neljandal nädalal jooksin ühes trennis juba kolm kilomeetrit alla 6 minuti, a need olid niimoodi ühe kaupa ja pikkade pausidega, samal ajal silmad pahupidi õhku ahmides. Päris 200 pulss ei olnud, a üle 190 oli küll korduvalt :) Ja selle teadmisega ma Tartusse läksingi, sest aeg sai otsa. No, et ma tunniga ei jõua, see oli selge, aga kui palju üle läheb, see oli enda jaoks küll huvitav. Samas oli neljandal nädalal ka üks siuke trenn, kus ma oma arust jooksin mõned kiirendused, aga kuna jalg oli nii kange mingist eelmisest trennist, siis see oli täpselt nagu et vajutad lülitit, aga midagi ei juhtu. Nii et kogu aeg alla-üles virrvarr ja see lõi suure pildi täitsa segi.

Esimest korda mõtlesin ma kaks päeva enne starti, et a mis siis saab, kui läheb samamoodi kui eelmine kord, aga ma lõpuni seda mõtet ei mõelnud. Stardieelsel hommikul käisin ma hommikul  kl 7 jooksmas ja tagasi tulles esimest korda oli mul jalg valus üle pika aja. Siis mul ikkagi kergelt hakkas sees keerama ja terve see viimane päev ma üritasin aru saada, kas mul päriselt ka jalg  valutab või mul on lihtsalt närvid läbi.


Tartu. 

Tartusse jõudsime kohale 2 tundi enne starti, mis oli iseenesest tore kuna ma kogemata olin õele kirjutanud, et ta tuleks mulle kl 13 finišisse vastu, sealjuures mainimata, et start on kl 14 :) Ühesõnaga sai seal lobisetud ja kaasa elatud ja ei olnud aega igasugu lollusi eriti kokku mõelda. Mul oli tehtud strateegiline plaan, et jooksen esimesed 2km ajaga 6.30/km ja siis kus alles vajutan seal silla peal, kus linna poole tagasi keerab. Tegelikult jooksin ikkagi esimesed 2 km 6.00 enamvähem, sest kõik oli okei ja niigi oli tunne, et on varu küll veel. Nooh.. see Annelinna sild oli ka tegelikult alles 4,5 km peal, kuigi minu arust on ta varem küll eespool olnud, aga no hea küll siis. Sealt tagasi keerates ma sain aru, et ega juurde panna pole tegelikult tuhkagi. 5 km märgi juures näitas kell 30.01 ja siis ma hakkasin ootama seda kohta, kus ma päriselt enam ei jõua. See koht tuli umbes 6 km juures. Päris sellist hetke ei olnud, et kohe üldse enam ei jõudnud, aga tunni aja graafik libises käest ja edasi oli juba täitsa stressivaba jooks. Muidugi ma jälle mäletasin, et sealt pöörde kohast on ainult sile maa, sest jõe äärest läheb ju rada. Tegelikult seal ikka tõusis nii, et vähe polnud ja iga meeter ülespoole joonistas selle hõreda jooksuvormi reljeefselt välja. See on nii imelik, et tõusud ununevad.

Igatahes jõudsin ma joosta lõpuni, kell näitas 1.02 ja kõik jäi terveks. Jess! :) Siit on hea edasi minna, ainult et hetkel mul puudub visioon, et kuidas ja kuhu siis täpsemalt. 


Tuesday, September 22, 2020

Juunijuuliaugust

Kui vahepeal ei olnud nagu üldse kirjutamise vaimu peal, siis nüüd pole tükk aega keegi survestanud ja on kuidagi jälle siuke tunne, et täitsa tahaks kohe kirjutada. Nagu üks tuttav keka õps ütles, et kui ta tahab, et lapsed teeksid mingi kiire spurdi, siis ütleb, et jookske sinna postini rahulikult, kiiresti pole vaja. Siis on kindel, et läheb võidu spurtimiseks. Novat inimene tahab teha ikkagi nii nagu tahab, mitte nii nagu peab või keegi ütleb, et võiks.

Üsna omapärane aasta on olnud. Kui mingeid mahlakamaid ja sealjuures presenteerimist kannatavaid palasid välja otsima hakata, siis ühtteist siiski leiab  ka.

Nii. Jaanuaris tegime me sõbrannaga ekspromt nädalalõpu Vuokatti suusatama kuna lund ei tulnud vaatamata suurtele posimistele ja loitsudele millimeetritki ja inimene peab ikkagi suusatama saama, kui tal on vaja. Koroonat ei olnud siis küll veel leiutatud, aga ma jäin enne seda reisi mingisugusesse pre-koroonasse ja põhimõtteliselt hooaja ainus normaalsel lumel suusatamine oli selline suusakeppide najal haigena tuigerdamine meeldivalt soliidsetes miinuskraadides. Siis kui Eestis tuli maha lumi lõpuks kolmeks päevaks, olin ma parasjagu Pariisis hoopis ja sain pooltelt sõpradelt lumest ja suuskadest südamekeste ja kahjurõõmsate allkirjadega pilte kümnete kaupa. Nii nunnu. Noh ja siis tuli koroona, mis jättis ära mu ainsa kindlalt planeeritud suusamaratoni. Ühesõnaga suusahooaeg sai ikkagi olla hullem kui kunagi varem, kuigi seda oli peaaegu võimatu uskuda.

Koroona ajal hakkasin ma hästi ettevaatlikult tütrega jooksmas käima ja võimlesime tublisti, sest tundus ikkagi üsna debiilne täiesti tervena 24/7 korteris passida. Vaevalt jõudsin mingisse enamvähem minimaalsesse jooksuvormi, kui jalg hakkas tunda andma, mille peale ma ehmatasin kaameks ja rohkem ei jooksnud meetritki, a no siis oli juba soe ja valge ja muud trennid ka avatud, nii et sai sujuvalt vahetada ühe ala teise vastu välja. 

Suvel tegin igasuguseid asju, sealjuures sõitsin ma esimest korda sel aastal rattaga 1000 km. 1000 jah, mitte 100, minestage nüüd, vat.  Kusjuures ma sõitsin mingi virtuaalse rattaralli lühema distantsi ära ja lisaks käisin esimest korda elus rattamatkal Lõuna-Eestis, kus ma uhasin Haanjas 340 kiltsa rattaga. Rattamatk ise nõuaks tegelikult eraldi postitust, aga noh las best of jääb ikkagi kuskile õlle kõrvale, eks :). Igatahes ei kukkunud ma Haanjas ennast rattaga sodiks ja ma sõitsin sealt mägedest 50 kiltsa tunnis alla nagu naksti. Küll aga kukkusin ma Meenikunno rabas, kus ma sõitsin esiratta laudteel kahe laua vahele kinni ja lendasin üle lenksude näoli pehme sambla peale. See, kes mu seljataga sõitis, ütles, et olevat olnud 10 punkti vääriline kukkumine ja et kui ta kunagi elus peaks kukkuma rattaga, siis ta tahaks just samamoodi kukkuda.

Sellegipoolest pidin ma pärast natuke jalga ravima ja seoses sellega pidin tegema ümber augusti plaanid kõik. Alguses ma plaanisin ikkagi Bontidega sõita Tartus 42 km rulluisumaratoni, a pidin selle korrigeerima ümber rullsuuskadeks ja sõitsin hoopis Saku tee peal, kus asfalt on sile ja tõuse pole. Metsik teipimine eelnes sellele üritusele, a läbi ma selle ikkagi lükkasin, kuigi väljas oli mingi 30 kraadi kuuma ja kõik meie joogipudelid varastati ära. Vahepeal istusime ikkagi pingil ka mõlemas sirge otsas ja puhkasime jalgu. Selles mõttes see virtuaalvõistlus on ikka jama ja pool asja on puudu. Paraku just see pool, mis elevust ja emotsiooni tekitab, niisama trenn on ikka trenn. Medali üle ei tundnud ma vähimatki rõõmu. Mõtlesin, et rohkem neid virtuaalasju ei tee. Sama hästi võiks niisama stopperiga metsas trenni teha ja trenni lõpus 20 euri prügikasti visata.

Praegu mul on tunne, et ma olen leidnud mingid salarelvad, kuidas jalg koormusele vastu peab. Või noh, tegemist on spordi mõttes siiski aabitsatõdedega, milleni jõudmine on mul väga keerulisi ja valusaid teid pidi läinud. Põhiline pusimine on just näiliselt kõige lihtsamate asjade kallal. Kõige suurem probleem ongi, et pole aega ja pole kannatust. A samas ma olen aru saanud, et mõlemad on kuskilt ikkagi leitavad hea tahtmise korral. Töö käib.



Friday, September 11, 2020

Thursday, January 9, 2020

BT4 Hea uus aasta!

Lõppenud sporsdiaasta kokkuvõte ka veel tegemata. Polegi neid numbreid väga niimoodi sel aastal vaadanud, sest ega seal õigupoolest ei olegi midagi vaadata. Fookus oli paranemisel ja selles mõttes võib aasta lugeda küll õnnestunuks. Ühtki uut vigastust ei saanud ja vanadega on hetkel hästi. Sirgjooneline järeldus võiks olla, et kui sa midagi ei tee, siis sinuga midagi hullu ei juhtu ka. Samas on raske ka midagi igavamat ette kujutada kui nukra näoga lakke vaatamine, eksole.

Aastal 2019 jooksukilomeetreid kokku paramparapaa.. 127! :)

Viimati oli mul nii kehv jooksuaasta aastal 2009, a noh, loeb ikkagi see, et aasta lõpuks ma sain joosta täitsa vabalt. Kõige rohkem kilomeetreid  ehk siis 41 jooksin novembris. Jaanuar- märts null ja siis on veel neli kuud sellised, kus sai joostud  4-6 km terve kuu peale.
Aga aasta lõpus ma panin ikkagi esimest korda jala joonele ja jooksin ära ühe vahetuse teatemaratonil ehk siis miski 8,4 km  või mis ta oligi. Ja kui ma sinnani ei olnud aasta jooksul ühtegi kilomeetrit alla 7 minuti jooksnud, siis seal ma jooksin nii, et kopsud väljas ja kesmine kilomeeter tuli koguni 6.11. Sealjuures esimese kilomeetri jooksin isegi 5.25 ja teine kilomeeter oli ka alla 6 minuti, aga siis jõud rauges :)
Kuna mul polnud aimugi, et ma suudan siiski teha nii kiireid liigutusi hetkel, tegi rõõmu küll, et polegi lugu nii kehv. Ma ei taha väga öelda, mida ma pärast seda jooksu esimesena mõtlesin. Aga ma ütlen, et kõik lihased valutasid kolm päeva pärast seda, mis ilusti reaalsusse kohe tagasi tõi.

Suusakilomeetreid sain kokku aastal 2019 närused 270, mis võib olla ka viimase kümne aasta kõige väiksem number, aga vist siiski ei ole ka, sest kui parasjagu lund on olnud, on mul ilmtingimata midagi muud häda olnud. Samas praegu võiks muude komponentide pärast suusad vabalt suitsema tõmmata, aga ei tule seda lund ju kuskilt otsast. Detsembris ma suusatasin näiteks kokku 47 km, kõik Jõulumäel, eelmise aasta lumel ja lakkamatus vihmasajus. A noh, parem ikka kui päris null ja jube kift et inimesed viitsivad niimoodi vaeva näha ja möllata asja pärast, mis ratsionaalselt võttes kuidagi mõistlik ei ole.
Ühesõnaga sellest ei ole üleüldse midagi rääkida, välja arvatud võibolla detail, et ma ei võtnud esimesel korral ühtegi suusakeppi kaasa kogemata, sest ma teadsin, et kõik mu suusad on Pärnus, a Pärnus selgus, et suusakepid kõik on jällegi Tallinnas. Kuna igas  korralikus garaažis ikka midagi asenduseks leiab, siis nii ma sõitsin kellegi lapse suusakeppidega, mis olid umbes 20 cm liiga lühikesed. Oli veits imelik, aga ega eelmise aasta lume peal suusatada on iseenesest juba imelik, nii et lihtsalt oli ainult natuke rohkem imelik kui muidu oleks olnud.

Rattaga sõitsin kokku 673 km ja vot see omakorda on imelikum kui kõik muud imelikud asjad kokku. Aga sellest ma juba rääkisin.

Ja ongi kõik. Alguses mõtlesin, et kirjutan, et olen jube palju käinud dünamilises venituses sel aastal, a kui statistikat vaatasin, selgus, et 9 korda aasta jooksul ja ei ole nagu eriti palju. Selgus, et tegelikult olen ma isegi rulluiskudega rohkem sõitmas käinud, kuigi ma ise mäletan hoopis teistpidi.

Põhimõtteliselt on nüüd suusahooaeg ja mul on muidugi igasugu vahvaid plaane tehtud, natuke rohkem ja vähem hulle, aga kus kurat mu lumi on, ahh?! Ja et ei oleks liiga lihtne suusatada, kui lumi lõpuks kunagi ikkagi tulema peaks, sõin ma jõulude ajal igaks juhuks mitu kilo juurde kah suurest kurvastusest, et lund ei ole. Täpsemalt siis novembris +2 ja detsembris veel + 2. Juhhei!

Kusjuures ma ei mäleta, et kogu mu suusatatud elu jooksul üldse nii mõttetut talve oleks varem olnud.
Ja kui ma saaks iga kord ühe euro, kui keegi (kahju)rõõmsalt hõikab, "noh, ei suusatagi vä?" võiks varsti töölt ära tulla.



Monday, October 7, 2019

BT3. TA OK Rogain. Vetla.

Pärast kõiki neid aastaid (KUUS!!!), kui me korraga Annega pole oktoobri alguseks terved püsinud, juhtus see lõpuks siiski. Seekord olin ässitaja esimest korda mina kuna mul üks kolleeg rääkis kuidas ta läheb ja oli nii elevil sellest, et ajas metsa-isu peale. Anne eriti vast ei puigelnud ja oli kohe nõus, lihtsalt teatas, et ta ei ole trenni teinud üldse ja vist ei jõua väga kiiresti liikuda,
Hästi, mõtlesin mina, ongi tore, saab rahulikult metsas jalutada. Mõeldes samal ajal, et sellist dialoogi oleme me iga kord pidanud ja siis ikka 5.30 km tempoga stardist minema pühkinud ja ikka lõpuni ära olnud metsas.
Aga üllatused hakkasid juba varahommikul pihta, sest selgus, et maha on sadanud esimene lumi.
Jee! :)
Seega sai tehtud hooaja esimene lumeingel ja ühtlasi ka aklimatiseerutud. Anne millegipärast lumeinglit ei soovinud teha ja etteruttavalt ütlen, et ma arvan, et see vähene aklimatiseerumine saigi seekord otsustavaks.

Esimene rõõm lumest asendus veidikese murega, sest taevast sadas edasi alla igasugu kahtlaseid asju, sealhulgas ka selliseid, mille kohta eesti keeles isegi õiget  sõna olemas ei  ole. Mis tähendas, et igal pool oli märg  ja külm. Mina isiklikult ei olnud selleks üldse valmis. Kunagi ammu ma vaatasin ilmateadet. aga siis minu arust näitas kuiva ilma ja rohkem ma sellele tähelepanu ei pööranud. Õnneks päris lühikeste pükstega ei läinud :) Aga muidugi polnud mul mütsi ega kindaid ja riided olid ka kõige õhemad võimalikest.

Noh. Alguses ikkagi stardist ära me jooksime, aga see ei olnud 5.30 tempo. Oli umbes 7.00 ja ma mõtlesin, et oo kui tore, selle tempoga ma mõnda aega pean vastu küll. Kohe, kui ma olin selle ära mõelnud, lendasin algatuseks metsavahel kõhuli :) Ja üsna pea ütles Anne, et nüüd ta ei viitsi rohkem joosta, millest mul oli veits kahju kuna mu enesetunne oli tegelikult väga hea. Aga edasi siis valdavalt kõndisimegi, mõned lühikesed sörgijupid tulid ainult sisse ehk siis tempo oli väga-väga rahulik. Punktid olid keerulistes kohtades ja kaht punkti otsisime päris kaua taga. Läksime valesti ja siis tagasi ja siis jälle uuesti ja.. noh, esimest korda oli mul kaasas kompass ja paar korda me suuna selle järgi paika vist isegi saime, kuigi enamus kordadest käratas Anne, et "pane ära see lollakas kompass, see on kasutu!"  :) Ausõna, mina ei tea, mille järgi ta nendes kohtades orienteerus, sest mina isiklikult ei oleks mõnes kohas ka parimat fantaasiat  kasutades osanud arvata, et me oleme kuskil teel (nagu ta väitis), mis võiks ka kuhugi viia (mida ta ka väitis ja mis lõpuks osutus ka õigeks). Ühtlane võsa oli mu jaoks, aga Anne meid sealt igatahes välja tõi. Umbes 3 tunni pealt vist Anne hakkas ka rääkima, et hakkame vaikselt tagasi minema. Aga kuna mul oli kõik hästi, siis ma ei võtnud seda ka eriti tõsiselt esialgu.
Mul oli tegelikult täitsa tore, polnud väsinud, kuskilt ei valutanud, aastaajad vahetusid nii kiiresti, vahepeal oli ilm isegi ilus ja oli ka idüllilisi kaadreid



Muidugi oli ainult jõlä külm, sest ega see lumi igalt poolt ära ei sulanudki, vahepeal sadas seda isegi juurde, see tähendas, et puude otsast muudkui tuli teda alla ja niitmata heinapõlde ületades oli ka kõike muud kui palav. Vahepeal ma jooksin veel täiega sisse okastraati, mis oli oi kui kibe ja äestas 20 cm nahka sääreluult, siis natukeseks võtsime tempot veel maja ja siis mul hakkas ikka juba korralikult külm, mis pärast kaht korda  jõe läbimist (umbes poole reide oli vesi)  millegipärast taandus. Annel oli veel külmem, lisaks tekkisid veel mõned hädad ja nii me esimest korda elus otsustasime, et lähme lihtsalt ära. Hea küll, Anne otsustas, mina siiski lahkusin areenilt pisukese kahjutundega, sest ma oleks tahtnud ikkagi lõpuni metsas olla, samas survestama ka ei hakanud, sest ei tahtnud vastutust võtta ja olukord tundus mõttetult riskantne.

Olime metsas 5 tundi ja tagasi vaadates on sellel muidugi rohkem positiivseid kui negatiivseid külgi. Esiteks 5 tundi on meeldivalt paras aeg, et pole vaja pikalt taastuda sellest, teiseks oli ikkagi külm ja hetekel hoian veits hinge ikkagi kinni, et ei jääks haigeks, 8 tunniga sellises tempos (ja krt nii nagla riietusega) oleks see olnud ilmselt vältimatu. Jutud said räägitud ja aju sai veits hapnikku peale, nii et kokkuvõttes on kõik hästi. Läbisime 22.5 km, valdavalt võsas, aega läks 4.57 ja mu keskmine pulss oli 118, mis siinkohal ei ole märk üliheast vormist vaid pigem sellest, et oligi päriselt külm.
Vot.
Nüüd võiks seda lund natuke rohkem peale visata.


Wednesday, September 18, 2019

BT2 ehk TRM 40

Kuna ma juba ratta ostsin, siis loomuliku jätkuna sai ässitajate tagantõhutusel kirja pandud ka Tartu rattamaratonile. Ma regasin sinna umbes 3 päeva enne toimumist, olles eelnevalt valmis saanud keerulise logistilise plaaniga, skeemitades ja leppides igast asju kokku. Ja nii kui ma "maksma" nupu ära vajutasin, hakkas igasugu imelikke asju juhtuma, mis kõik mu eelnevalt läbimõeldud plaanid ära rikkusid. Aga keskendudes asjadele, mis vaatamata kõigele ikkagi juhtusid, kihutasin pühapäeval otse kodust starti.

Otepää staadionile jõudes istusime veits aega autos ja ootasime, et vihm jääks vähe hõredamaks ja saaks numbri ära tuua. Mingil hetkel see juhtuski ja väljas oli ikka nii ebameeldiv, et tõsimeeli arutasime, et läheks hoopis Aurasse või siis Tartusse sünnipäevale ja pugiks mõnusasti kooki. A lõpuks jõudsime otsuseni, et sõidame 10 km ära ja kui on ikka jälk, siis keerame ümber ja tuleme tagasi.

Startisin kuskilt eelviimasest reast ja Heikki hüüdis seljatagant, et kui on sitt, siis sõida otse läbi! Ja kõik see 40 km ma seda püüdsin ka teha, sest suuremas osas ainult sitt seal oligi :)
Alguses nagu ei osanud kartagi, et see rada nii kehv on, mõtlesin, et kui saab selle heinamaa sealt läbitud, siis hakkan kihutama, ühtlasi mõtlesin, et Heikki teeb tempot ja sõidan ta tuules kuskile 2 tunni lähedale. Aga tühjagi, pärast heinamaad hakkas üks suur ja lõpmatu raskesti läbitav mülgas, mis minusuguse suurepärase rattasõitja jaoks oli ikkagi enneolematu ja käsitlematu kogemus. Kuidas pagan sa sõidad seal, kui sa ainult linnavahel ja siledal teel sõitnud oled, ahh?
10. km vaheajapunktis näitas kell 50 minutit stardist ja ma mõtlesin, et issand, siin läheb neli tundi niimoodi ju! Teine 10km oli kõige lõbusam ja seal ma ikkagi püüdsin sõita natuke kiiremini, isegi laskumisel lasin pidurid lahti ja kiirus läks üle 40, kuigi see kruusatee seal oli mõnusalt treppis ja käed olid krampis varsti laskumistest. Kolmas 10 km oli vist olude mõttes kõige kehvem, seal tuli ikka rattaga vahepeal jalutada pikki lõike ja samal ajal jälgida, et jalanõud kinni ei jääks mülkasse. Ja viimane 10 oli vist natuke parem, aga siis ma väsisin ära ja kuigi ma plaanisin teha lõpuspurdi, keerasin viimasel kahel kilomeetril muudkui käike allapoole ega jõudnud kuhugi spurtida.
Ja aega läks veits üle 3 tunni ehk siis täpselt tund kauem kui ma olin nagu arvestanud :)

Üldiselt ma pean ikkagi ütlema, et kaht asja, mis tavaliselt rattasõidu ajal on, seekord tõesti ei olnud: palav ei olnud ja igav ka ei olnud! Ja oli kohe päris lahe ja huvitav. Jälgisin, mismoodi inimesed sõitsid, kuidas kukuti külili vasakul ja paremal. Hoidsin silmad lahti, jälgisin mängu, sain päris kiiresti aru, kust on parem sõita ja kuhu ei maksa väga trügida. Õppisin, õppisin.. :) Ma ise kordagi külge maha ei pannud. Oma ratta vastu koperdasin paar korda küll kui oli vaja kõndima hakata. Tõenäoliselt sellest on mul mingid arusaamatult suured sinikad, sest mingeid muid intsidente minuga ei juhtunud.

Ajaa, mööda ma sain väga palju sõita ja võibolla mul sellepärast on ka selline hea emotsioon. Vaatasin, et koht on ka ilusti paranenud iga vaheajapuntiga, kuigi ma lasin viimase kilomeetriga vist 10 inimest mööda uuesti. Lisaks sain ma aru, et ma olen endale kogemata ja sõprade abiga päris hea ratta ostnud.
Ühesõnaga tegelikult oli täitsa tore! :)

Monday, September 9, 2019

Boonusträkk. Ehk mida ma siis suvel tegin

Hellõu!
Publiku tungival soovil lisalugu ehk kas ma päriselt ka ei jookse ja misasja ma siis teen ja et ma võiksin ikkagi kirjutada, isegi kui mul pole millestki kirjutada. Novat jah eksole.

Alustuseks ütlen kohe ära, et terve suve peale kokku olen ma jooksnud umbes 52 närust kilomeetrit ja mul ei olnud ka sellist tunnet, justkui peaks väga jooksma. Ja õudselt mõnus suvi oli kuna mingit maratonisurvet ei olnud. Paranesin rahulikult vigastusest, liigutasin natuke, tegin kodus remonti, kohtusin meeldivate inimestega, veetsin toredasti aega ja tõmbasin töökoormust ka alla kõvasti, et natuke hinge tõmmata ja kohe siis uue lauluga üle võlli kütma hakata.

Jalg paraneski korralikult ära 10 kuuga nagu alguses EMOs kohe öeldi. Ma poleks seda oma kõige halvemas unenäos ka uskunud, et päriselt nii ongi. Noh, tehniliselt paranes see võibolla ära siiski 6 või 7 kuuga, ülejäänud aeg oli selline psühholoogiline hirmust vabanemine, et issand, kohe läheb kõik katki ja appi ma ei julge jalga maha panna korralikult.

Orienteerumas olen käinud lapsega ka suve jooksul vist 9 korda nagu kokku sai loetud ja on olnud väga tore. Alustasime sinisest rajast ja poole hooaja peal kolisime üle rohelisele rajale. Tallinnas saab orienteeruda esmaspäevast neljapäevani iga päev, terve suvi ja meie valik lähtuski sellest, mis koha poolest oli enamvähem meeldiv ja ilm pidi ka ilus olema. Lapsele meeldib metsas rohkem, aga metsas peab jällegi jagama asjast palju rohkem ja nii oleme rohkem siiski linnaorienteerumisi teinud. No lihtne on, kui kaardi ühes ääres on meri või raudtee :D

Ehk siis lühiresümee on, et suve lõpuks olen ma terve, aga selle eest jube kehvas vormis. Ehkki mitte enam nii kehvas kui kuu aega tagasi, kui ma mingi paari päeva jooksul kaks korda olin sunnitud fikseerima kui jube allakäik minuga toimunud on. Esimene kord ma jooksin ühes trennis koos teiste inimestega samas tempos, millises ma eelmisel aastal tegin selliseid kergeid sörke ja mu pulss oli seekord stabiilselt 187. Ehk siis korralik võistlus :) Ja teine kord oli rullsuusatrennis, kui vile peale koos teistega kihutama pidi. Faakk. Ma arvan, et see oli mu selle suve kõige halvem hetk üldse :) Teisest küljest mulle jälle meeldib, kui põhjus-tagajärg seos on loogilised. No et kui sa ei tee trenni, siis sa ei jõua ka. Selles mõttes on jälle kõik lihtne ja õige. Võibolla selliste pikkade vigastuste suurim väärtus ongi see, et õpid mitte võrdlema vaid võtma asju nii nagu nad parasjagu on.

Nii. Aga aasta spordiuudis on see, et murdusin lõpuks surve all, ostsin endale jalgratta ja olen sõitnud oma maailmarekordi laia kaarega üle. Hetkel peaks olema 605 km ja see ületab mu senise hooajareksi rohkem kui kaks korda.
kõige esimene pilt rattast
Mul on olnud paar päris vahvat rattasõitu, mida ma olen päriselt ka nautinud ja minu suhted rattaga on paranenud veidike. Kohe on tekkinud ka mingid uued probleemid, mida ma varem pole märganud. Nimelt kurvides olen ma väga koba ja teiseks lendavad igasugu putukad silma pidevalt.
Aga ebakindlus rattaga on ikkagi selline, et näiteks rulluiskudega olen ma sel aastal kiiremini mäest alla sõitnud kui rattaga. Selles mõttes mingist erilisest tuhinast ka nagu rääkida ei saa.

Kui rulluiskudest rääkida, siis see on omakorda sportlikus mõttes selle suve kõige lahedam teema.
Kõigepealt ma käisin sõitmas Pärnus poolmaratoni rulluiskudega. No niisama, et korraks söögilauast
eemalduda ja et oleks tore ka ikkagi. Aga kohe kui start anti, sadas taevast alla selline äiksevihm, et laine loksus ikkagi pahkluuni ja ringteed, mida rajal tuli ohtralt läbida, olid jube libedad. Ehk siis oli üpriski adrenaliinirohke üritus. Aga püsti ma jäin ja finišisse ma sain, isegi päris viimane vist ei olnud, kuigi mul olid ainsana seal sellised eelajaloolised uisud.
Pildil on vist minek kolmandale või neljandale ringile, vahepeal oli finiš kokku kukkunud seoses keeruliste oludega.


Eelnevast lähtudes tekkis mõte, et peaks rulluiskudel rattad ära puhastama, ei kurat lausa vahetama, või suuremad rullid ostma või.. millest keeruliste mõttekäikude järel jõudsin lahenduseni, et vahetasin uisud üldse välja edevate Bontide vastu, millega ma esimese hooga õieti püstigi seista ei osanud. A mis siis, perspektiiv loeb, onju :) Bontid on madalad uisud ehk jalga miski ei toeta ja tegevus sai ikka hoopis teistsuguse tähenduse ja kõik eelnev rulluisutamine ei lähe enam üldse arvesse. Kõigepealt käisin ma neid katsetamas Saku kergliiklusteel. Kui esimene ehmatus oli üle läinud, sain ma aru, kui lahe nendega sõita on. Lihtsalt karta ei tohi. Ja ma sõitsin ja sõitsin ja nii tore oli. Tegevus toimus 4 päeva enne Tartu rulluisumaratoni ja ma mõtlesin, et vuhisen selle Tartu  pooliku distantsi nagu niuhti läbi.
esimene Bonti katsetus
Aga tegelikult oli algatuseks Tartus jube palju tõuse, teiseks oli jälgilt palav ilm ja  kolmandaks olid mul Tartus mingi teise või kolmanda tõusu ajal jalad jumala väsinud juba ja hakkasid sissepoole vajuma, mistõttu ei olnud mingit viuhti ja siuhti juttu enam :) Kui see suur laskumine tuli, olid mul jalad juba täiesti kanged ja pidin ikka korraks mõtlema, et hoian kaks jalga maas, hoian kaks jalga maas.. Aga alla ma sain ilusti ja see tunne seal laskumisel oli ülilahe, kuigi ma hetkeks vaatasin, et kui see poiss, kes seal pikali on, nüüd natukene ennast valele poole liigutab, siis on pekkis. Aga see poiss tegi kõik õigesti. Edasi läks aga järjest hullemaks, sest tõusudest ei jõudnud üles sõita ja need kuradi uisud ainult segasid liikumist. Lõpuks ma lihtsalt seisin kuskil tõusu peal ja mõtlesin, et kurat, ma ei viitsi kannatada.. ja katkestasin, kuigi ma olen endale varem lubanud, et kunagi enam ei katkesta ühtegi võistlust kui väga vaja pole. Ilmselt oleks punninud lõpuni, kui mul poleks olnud nii mugav katkestada ja kui mul poleks olnud sellist muhedat dialoogi meditsiinipunktis, mistõttu ma jõudsin mõtteni, et ma võin seda katkestamist endale lubada küll, sest kokkuvõttes oli mõte ikkagi selles, et tore oleks. Ja tore oli selleks korraks juba ära olnud.

Järgmine aasta õpin ma nendega sõitma ja siis vaatame uuesti.
Vat nii.
Muud polegi olnud väga.

Tartu

 Nii. :) Millegipärast oli mul väga vaja joosta esimene jooks just täpselt seal, kus ma jala ära lõhkusin ehk siis niimoodi vaba käega Tamms...