Friday, July 20, 2018

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal jälle see Aafrika ja rikub kõik mu plaanid ära. No ei taha joosta, kui 29 kraadi on. Pole lihtsalt mõtet tappa ja mingit rõõmu ka ei tunne ju sellest. Solberdad niisama vee ääres ja eks muid suviseid tegemisi on ka piisavalt palju, millega jooksmisele kuluvat aega saab kenasti täita.

Näiteks laupäeval käisin ma Metro Luminali kontserdil ja no vat see ikka oli midagi. Kõik, kes üheksakümnendatel avatud meeltega tudengid olid, on ilmselt selle muusika saatel õlut joonud, liimi nuusutanud või kuskil äärel seistes elu mõttetuse üle juurelnud.
Noo, Metro Luminal oli veel parem kui vanasti, sest lisaks Jancisele, kes on niikuinii geenius, on neil uus laulja ja sealjuures tunduvalt rohkem minu maitsele vastav kui eelmine. Lihtsalt nii nauditav on kuulata kui inimene oskab laulda. Ja Robin Juhkental oskab ikka kohe väga hästi laulda. Kõik vanad hitid laulis täpselt nii nagu vaja oli ja uued laulud olid juba tema nägu, mis mulle ka väga meeldisid. Uued laulud on natuke vaoshoitumalt depressiivsed ja peenemad, ma julgeks väita. Soovitan sajaga kuulama minna. Hingel hakkab hea.

Sinna otsa kuulasin praktiliselt sama soojaga ära ka GNR-i, mis ei ole nüüd just mu lemmikbändide top kolmekümnes ja Axli poster ei ole kunagi mu seinal rippunud, aga ikkagi päris tore kogus nostalgialaksu, lisaks oli tore ilusa ilmaga (haahaa!) lauluväljaku murul õlut juua. Kuna mina kuulun ka nende inimeste hulka, kellel soojendusbändid rohkem hinge soojendasid kui põhibänd, siis ma väga suuri sõnu selle põhilise vokaalinstrumentaalansambli kohta ei teeks. Aga Slashi kitarrisoolode pärast ikkagi tasus juba minna.

Noh ja sinna see trenniaeg sujuvalt ümber paigutub.

Homme ma tahaks joosta 21 km esimest korda sel hooajal, aga pilk ilmateatele viib tuju ja motivatsiooni. Viimase tõsise trenni tegin poolteist nädalat tagasi. Kuumus tapab. Vorm langeb. Motivatsioon langeb kõige kiiremini hetkel.
Eile hiilisin pimeduse varjus korraks jooksma. Higi mitte ei tilkunud vaid jooksis nagu kraanist. kui ma umbes 8.30/km tempoga tiksusin. No misasi see on, ma küsin? Kas nii saab elada? Mis elu see on?
Eks ma korjan põllu ääres lilli vahepeal ja püüan ajalimiiti ära mahtuda, no juhul kui päris käega ei löö enne.
Appi, kui palav on!
Aga õnneks tuleb kohe 10 kuud normaalset ilma.
Kannatame ära.

Tuesday, June 26, 2018

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jooksmise jooks. Esiteks on see nii lühike (4,5 km), teiseks on rajaprofiil selline, kus alguses on 2 km siledat maad, siis tuleb joosta mäest alla järve äärde, siis on kilomeetrine lauge tõus kolme tamme juurde, siis korraks kergelt mäest alla ja siis viimane 300 meetrit on lossikate seinast üles, mis kirstu kaane korralikult kinni naelutab. No ja kolmandaks on emotsionaalne mõõde ka muidugi selline, mida mujal ei ole.  Aga ma olen seda kindlasti juba mitu korda kirjutanud, arvestades, et ma pole kuskil mujal nii palju startinud kui seal.

Viimastel aastatel pole mul sellist teravat tunnet olnud, et tahaks sealt üles joosta, aga seekord mõtlesin, et miks ka mitte! Jooks oli täpselt sama õudne nagu alati on olnud :D Lõpp oli nii raske, et kuidagi roomasin sealt tõusust üles ja langesin nagu niidetult. Aga ka lõbusam osa oli traditsiooniline: klassijuhataja oma teeotsas, naabritüdruk samas kohas, kus alati, hunnik klassikaaslasi, kes kõik kujutasid ette, et on 20 aastased :) ja terve rida muid tuttavaid, keda pole sada aastat kohanud.
Siis kui algas pikk lauge tõus, jooksis mööda üks klassivend, kes ütles, et veab mu hea ajaga ära, et istugu ma ainult tuules. Ja ma umbes sada meetrit pingutasin ka, siis vaatasin, et ikka veits on palju ( muidu oleks küll ilusa rajarekordi saanud, tõesti). Natuke enne kolme tamme läks üks klassiõde ka mööda ja temaga ma suutsin peaaegu viimase tõusu alguseni vahet hoida. Ja viimasel tõusul läks veel üks klassivend mööda ja krt talle ka järgi ei jõudnud minna. Umbes 100 meetriga läks 20 sekki eest ära :)

Nõudis päris hoolega kaevamistööd, et leida üles oma vanad tulemused ja vist peaks siis olema selline rida:
2008a 28.41
2010a 29.31
2011a 26.50
2012a 26.48
2013a 26.42
2014a 26.15
2018a 27.04

No ei ole viga. Päris lähedale parimatele päevadele. Kokkuvõttes olen ma vahepeal ikkagi mõnevõrra vanemaks ka jäänud. Kuigi 2014 aasta tulemus pani mind imestama, sest ma ei mäleta sellest suvest mitte tuhkagi, mida ma siis tegin või ei teinud. Blogis laiutab ka mitu kuud tühjust selles kohas. Ometi olen siukse aja jooksnud. Hmm. Igatahes 2014 on ainuke aasta alates 2010.a, kui ma ei ole jooksnud maratoni. Ega ka mitte poolikut maratoni. Aga lappasin huvi pärast läbi treeningpäeviku ja see ikkagi andis vastuse küsimusele, mida ma tegin 2014 aasta suvel pärast sellist jooksu: õige muidugi, ravisin jälle luukaid. Noh, valdavalt valede vahenditega :) aga lõpuks need ikkagi ära paranesid.
Tolkuse raba


Ühesõnaga tunne on tagasi, et võiks ju joosta küll natuke.

Järgmisel päeval käisime rabas jalutamas ja kui ma vaatetornist alla ronisin, siis tundsin, et reielihas on ikka kange mis hirmus :)

Eks vaatab vaikselt edasi.

Wednesday, June 13, 2018

Plaane ikkagi veel eriti ei ole, aga..


..jooksmine läheb juba palju lõbusamalt ja tundub, et hakkan oma laulu jälle üles leidma ja kuidagi kuskile järje peale tagasi saama.
Kui vahepeal oli selline imelik periood, kus kõik maailma asjad ajasid mind vihaseks (kõik olid nii halvad- peale minu!), siis suure viha väljaelamiseks läksin sinna jooksutrenni, kus ma käisin 2011 aasta suvel ja võibolla äkki 2012 ja kus ma peaaegu surin iga jumala kord. Ausalt öeldes oli see jube tark mõte, võib praeguse seisuga väita. Kuna ma lugesin huvi pärast üle oma 2011 suve postitusi, siis ma peaks mainima, et eriti midagi pole muutunud :)
 Algul oli jube raske ja kuna seal käivad inimesed, kes minust näiteks maratoni jooksevad tund kuni kaks kiiremini, siis lõikudes võis vahet mõõta ikkagi kalendriga, aga mul oli sellest niii mõnusalt absoluutselt ükskõik. Jooksin nagu jõudsin, aga pingutasin ikka nii, et tatt ripakil. Pärast tegin veel kõht-selg- küljed peale, siis lohisesin koju ja ei jõudnud isegi vihane enam olla. Toibusin nädal aega, ravisin haigeid lihaseid ning kogusin uut portsu viha ja siis järgmine kolmapäev tegin täpselt samasuguse trenni. Vist kuus nädalat järjest olen seal trennis käinud ja see on olnud päris teraapiline. Kuri pole enam kogu maailma peale :) Nüüdseks olen ma võimeline vähemalt kõiki harjutusi kaasa tegema vähem või rohkem korralikult ja viimased korrad pole ühtegi hüpet tõusul enam vahele ka jätnud. Ja veel ma olen märganud, et lõike joostes vahe ei ole nii issandjumalkuisuur vaid tasapisi väheneb, mis tuleneb sellest, et null vormi pealt on ju hea lihtne algul areneda. Ja kuna ma näen, et see vahe väheneb, siis ma jälle omakorda pingutan rohkem. Ja hea tunne on, kui olen viitsinud pingutada. Ehkki mul ei ole selget vastust, miks peaks inimene tahtma pingutada kui sama hästi võib ka mitte pingutada.

Kool sai läbi ja pooled kohustused on mitmeks kuuks maas, see on suve juures väga meeldiv aspekt. Ühtlasi hakkas ka jälle aeg, kui pool elu on maale kolitud ja Märjamaa bensukas enam ei küsita, mis kohvijook, mul seal topsis on. sest iga kord on sama ju. Aegajalt tuleb muru niita ja maltsa sikutada peenrast ja sel aastal ka metsikult kasta, sest kogu aeg on nagu mingi Sahara siin.

Eile ma võtsin välja rullsuusad ja tegin selle aasta esimesed suusakepijäljed asfaldile. Oi, ma seda rullsuusatamist ikkagi armastan väga ja isegi väga-väga. Ega ma vist ei ole seda kunagi öelnud ka.. :) Ja tuli välja kah enamvähem okeilt. Mitte nii kergelt nagu ma sügisest mäletan, aga mingi tasakaal oli täiesti olemas ja keha ikkagi mäletas, kuidas see vigur käis. Kergelt väsis triitseps ära lõpuks, aga need kohad, mis muidu iga aasta alguses kangeks jäävad, sel aastal tunda ei andnud kuidagi. Ja ühtegi vesivilli ka ei saanud. Imelik. Ühtlasi avastasin, et esimesed rullsuusad olen nüüdseks läbi sõitnud praktiliselt ja on aeg uued osta. 7 aastat ja lugematu hulk kilomeetreid hiljem.


Suusad tõin ka koju lõpuks, klassikamääre on all ilusti, et juhuks kui.. :)


Tuesday, June 5, 2018

Rimi Juunijooks

Nii. Pärast pikka elu üle järelemõtlemist hakkas mul lõpuks igav ja panin jala joonele. Viimati olin ma jooksuvõistluse stardis ee.. ää.. Paide-Türi äkki? Ühesõnaga sada aastat tagasi. Kuna tunne ei olnud eriti tugev, siis alustasin tagasihoidlikult Kadriorus 5 km jooksuga, sest selle ma olin ikkagi juba igaks juhuks ära testinud, et 5 km joosta ma jõuan. No et iseküsimus, mis ajaga, aga kindlasti ei pea vähemalt kõndima. Lisaks olen ma elus ainult ühe korra 5 km aja peale jooksnud ja see oli ka tegelikult 4,7 km, nii et eriti traumeerivat võrdlusmaterjali ei ole ajaloost ka kuskilt võtta.

Nädala alguses ma mõtlesin, et võiks mingi 26 mintsaga ära ju joosta. Pärast teisipäevast jooksu mõtlesin, et ok, 28 minutiga äkki. Pärast kolmapäevast jooksu mõtlesin, et kurat, üle 30 mintsa oleks ikka veits jama.
Stardis oli muidugi mingi 40-50 kraadi kuuma ja päike paistis lagipähe. Siis ma mõtlesin veel ainult, et faaaakkk! :)
Muidugi ma alustasin jälle kuskilt viimasest reast ja pidin hakkama kõvasti mööda jooksma, mis oli alguses üpris keeruline, sest jube kitsas oli. Peaaegu minut läks stardipaugust jooneni jõudmiseks, kuigi rahvast polnud justkui väga palju. Protokollist vaatasin, et stardijoonest sain üle 755. ja finišis olin 380 kopikatega, nii et trügimisvormiga on hästi. Psühholoogiliselt oli väga meeldiv mööduda inimestest, füüsiliselt- mitte väga  :)
Jooks oli algusest peale raske, aga kokkuvõttes sain alla poole tunni vähemalt. Vist oli umbes 28.30 kanti ja neto aeg 27.30 midagi ehk siis pole väga hädagi. Aga keskmine pulss oli 174 ka muidugi :)
Huvitav, et joostes oli mul selline tunne, et tegelikult jõuan ma natuke kiiremini joosta, aga ma lihtsalt ei taha praegu. Täpselt samasugust mõtet mäletan SEB 2016 poolmaratonilt, siis oli täpselt samasugune ilm ja mõlemal korral oli pärast finišit tunne, et oleks see finišijoon 500 meetrit hiljem olnud, siis vist oleks pilt läinud. Kuumus on ikka väga õudne ja ma saan aru, kui lihtne on kuumaga ennast tilgutite alla joosta, sest mingid radarid loobivad ajju täiesti moonutatud infot reaalsusest. Huhh. Läks jälle hästi.

Õnneks on see õudne kuumus nüüd läbi ja saab elama hakata jälle.
Mitte et ma oskaks öelda, mida see nüüd täpselt tähendama peaks.



Monday, May 21, 2018

XT Kevadrogain

Sel aastal jõudsime ka Kevadrogainile, kuigi ma püüdsin teha kõik, et ei peaks minema, sest ma nägin juba kaugelt, et ilmateade lubab 25 kraadi sooja ja päikest lagipähe. Aga Anne käratas peale, et istume kasvõi puu all 4 tundi, aga metsa me lähme. No ma ei julgenud vastu hakata, kuigi ma tean juba ammu, kuidas me tegelikult puu all istume. Lisaks oli ta mul kl 8 hommikul konkreetselt ukse taga, mis tähendas, et mul ei olnud põgenemisvarianti.

Seekord olime enne starti justkui juba natuke rohkem kohal kui eelmine kord. Vähemalt kaarti vaadates natuke oli huvi täitsa ja isegi panime mingi enamvähem plaani paika, mis me teeme. Noh, kuna rada oli all- ja ülevalpool Soodla veehoidlat, siis mina umbes silma järgi mõõtsin, et kui hullult litsume, siis võime jõuda tiiru peale teha veehoidlale ja võtame natuke punkte alt ja natuke ülevalt.
Samas, ma ei tea, kuidas ma üldse hetkeks nii suurelt mõtlesin, sest enne rogaini oli Annet hoitud kolm nädalat suletud ruumis kinni :) ja mul endal on parasjagu siuke motivatsioonivaba periood, kui  eriti ei ole suurt ja selget pilti, mida üldse teha või kuhupoole joosta ja sellest tulenevalt olen ma rohkem Aivazovski maale vaadanud ja veini joonud kui trenni teinud. Seega mingist erilisest vormist polnud nagu kummagi puhul eriti mõtet unistada.
Aga mõned kilod talvepekki on samal ajal ikkagi kuidagi õnnestunud maha saada ja see natuke jälle kompenseeris seda tegemata trenni poolt.

Igatahes- seekord valis Anne tempo ja mul oli selline mõnus rahulik chill metsas. Vähemalt esimesed kaks ja pool tundi, siis hakkas päike ikkagi oma tööd tegema ja edasi oli lihtsalt palav ja vastik. Mõtlesin, et peaks Anne iga kord enne rogaini paariks nädalaks isoleerima kuhugi, et oleks mõnus koos joosta :) Ma arvan, et umbes 100 meetrit olime stardist joosta jõudnud, kui oli selge, et ümber veehoidla me kindlasti ei jõua ja lisaks peab olema ettevaatlik ja vara tagasi tulema, sest kuuma me kumbki ei talu ja see võib meid jalapealt maha niita. Noh, ja nii enamvähem tegimegi. Võtsime järjest punkte mingile maale, algul jooksime, mingist hetkest valdavalt kõndisime. Aga vahepeal natuke jooksime ka mõnusas rahulikus tempos. Üpriski joostav maastk oli tegelikult, jalad said märjaks ainult poole sääreni ja see oli ka pigem meeldivalt jahutav ja kuivas väga kiiresti. Kuna mul oli aega ja pulss ei olnud kogu aeg 200 seekord, siis ma isegi vahepeal sain aru, kus me oleme ja rohkem kui kaks korda oli kaart õigetpidi käes. Raja valik sai selles mõttes üsna halb, et tagasi tulles lõpus oli 3 kiltsa puhast tühja jooksu lauspäikse käes. Samas teisest küljest, kui oleksime valinud ülemise kaardi poole, poleks arvatavasti kuigipalju võitnud, sest seal oli tunduvalt soisem ala. Ja kokkuvõttes oli meil suhteliselt ükskõik ka tulemusest, eesmärk oli eelkõige muust elust veidi eemal olla  ja see sai tehtud. Ja tegelikult oli täitsa tore ka. Kokku trampisime maha umbes 22,8 km (minu ja Anne kella aritmeetiline keskmine), päris viimased ei olnud ka ja õigeks ajaks saime koju kenasti. Ehkki me arutasime, et kohe kui tuleb selline päev (juhul, kui siuke muidugi üldse kunagi peaks tulema), et meil on mõlemal korraga hea päev, siis me ilmselt ahnitseme ennast ajaliselt lõhki ka.

Aga kui üldisemalt rääkida, siis ühtegi head plaani hetkel pole. Samas halba plaani ka ei ole :) Ootan oma mõtet number üks. Küll ta tuleb.
Võibolla siis, kui kuumalaine ära lõpeb ja aju millalgi sobiva temperatuurini maha jahtub. Novembris? Juunis?

Thursday, April 19, 2018

Tere kevad!

Tundub, et lund rohkem ei saja ja suusahooaja võib selleks korraks vist lõppenuks lugeda.
Kokku ma vist suusatasin umbes 520 km ehk siuke keskmine number vist. Aga samas suurema osa sellest märtsis ehk suhteliselt lühikese aja jooksul, mistõttu saabus isegi lõpuks hetk, kus mul sai suusatamisest isu täis korraks. Ja seoses sellega ma ei oska isegi öelda, kas ma olen hooajaga rahul või mitte. Üsna kange kontsentraat sai emotsioonidest kokkuvõttes, aga eks nüüd on oktoobrini muretult jalad seinal ja aega seda kokteili lahjendada ja seibideni välja analüüsida nii et vähe pole.

Suusahooaja lõpetasin seekord maratoniga Murmanskis. Sõbrad ja tuttavad olid enamuses väga imestunud selle üle, kuigi ma ei mõista, miks? Sest kui sa suusatad Islandil ja öösel Rootsis, siis Murmansk on üpris loogiline jätk sinna ritta. Kus siis veel?
Kahjuks tabas mind kolm päeva enne lennukile minekut mingi kahtlane tõbi ja see ei olnud mingi nohu ega köha või muu titelalin vaid mingi kapitaalsem error, mis segas suusatamist. Väga mures olin ja kahtlesin kõvasti, kas üldse minna, sest olgu sul neid kindlustusi kuipalju tahes, sellises kohas ei pruugi sellest kõigest mitte tuhkagi tolku olla, kui jamaks läheb. Ja tagasivaatavalt võib nentida, et ega seal vist ei oleks olnudki, sest nagu hotelliadminń teatas, neil päästeamet ja kiirabi töötavad ainult kaheksast viieni :) Õnneks kõik jupid püsisid hädaga koos täpselt nii kaua kui vaja oli.
Igatahes otsustasin ma ikkagi minna lootuses, et maratoni stardiks on kõik vinks-vonks (sest sinna oli ikkagi mitu päeva aega), sõidan seal jube kiiresti ja naudin kahesajaga.
Tegelikkuses olin esimesel päeval trennis esimesel tõusul peaaegu surnud ja ega väga palju paremaks ei läinudki. Kuigi ilm oli imeilus, päike paistis ja kõik oli nagu hästi, siis suusk ei libisenud üldse,  õhku ei olnud, jõudu ei olnud ja andis ikka kangutada.

vaade esimese tõusu otsast, kus ma olin juba väsinud
kusjuures see ei ole veel päris tõusu lõpp 
Maraton ise oli täpselt selle trenni koopia. Suusk ei libisenud üldse, ise olin esimese tõusu otsas täitsa kapsas ja pidin endale mitu korda meelde tuletama, et läksin sinna nautima mitte kannatama. Vahepeal õnnestus see isegi üsna veenvalt. Rada oli raske ja muidugi ma polnud elus kunagi varem 50 km uisku sõitnud ka. Kindlasti ei olnud see kõige arukamalt valitud koht just esimest korda proovimiseks, aga noh, eks mul selle arukusega ongi keeruline kokku-lahku suhe.

Lisaks kõikidele muudele hädadele kukkusin ma kuskil 16. km kandis laskumisel. Just oli üks äge kiire laskumine, lükkasin veel hoogu ka ja mõtlesin, et oi kui tore, polegi vist nii kiiresti kunagi mäest alla sõitnud. Ja täpselt siis lendas üks mees mu ees millegipärast kõhuli, ta suusad tulid jalast ära ja üks suusk lendas mulle täpselt vasaku suusa alla, mistõttu ma ei jõudnud enam mitte midagi teha ja maandusin enamvähem sama mitteelegantselt kõhuli, käed-jalad laiali. Selle vahega, et mul jäid suusad jalga ja kõik terveks, selle mehe maraton seal laskumisel lõppes, sest udupeenest suusaklambrist osa oli ta suusasaapa küljes.
Ausalt öeldes ma olin ikka päris šokeeritud, et minusugune osav laskuja nii labaselt maha tõmmati. Ja eks ma sain ikka päriselt veits haiget ka. Sealt edasi oli mu maraton ikkagi maratoni nime vääriline. Ma isegi ei oska tagant järele analüüsida, kas rohkem segas mind kokkupõrge maaga või kokkupõrge reaalsusega. Kokkuvõttes läksin ma ikkagi hoopis teistsuguste plaanidega. Aga lõpuni ma ikkagi kuidagi oma maratoni koperdasin. Ühesõnaga ma sõitsin umbes tund aega kauem, kui ma arvasin.

Järgmisel päeval sõitsin sama ringi korra läbi klassikasuusaga ja see oli kordades inimlikum. Suusk oli ka muidugi selline määritud, et sellega oleks võinud seinast ka otse üles astuda. Puhas rõõm. Kahjuks olin ennast eelmisel päeval selle uisuga sodiks sõitnud ja ega ei jõudnud liigutada väga. Aga mingi plõks käis kuskil 2 tunni juures ja kuskilt enam ei valutanud ja sealt edasi viimased 5 km ma tõesti nautisin iga meetrit ja kahetsesin, et lühikese klassika ja pika uisu valisin. Täpselt vastupidi oleks tulnud teha.

Venemaast võiks muidugi ka pikalt ja laialt kirjutada,  sest juba riiki sisenemine on sündmus omaette, muust rääkimata, sest seal ikka juhtub ja juhtub. Aga vot ei kirjuta. Minge vaadake ise :)

Ühesõnaga oli väga kurnav puhkus ja pärast läks kaks nädalat vaja veini- ja meditsiiniekspertide abi, enne kui enamvähem jalad alla võtsin uuesti. Praegu ma olen juba peaaegu valmis oma suuskadele järgi minema sinna, kus ma nad vedelema jätsin. Sporti ei teinud vahepeal mitte millimeetritki.

Aga üleeile- minestage nüüd- tegin väikse tiiru jalgrattaga.


Thursday, March 22, 2018

XT Talverogain

Seekord sõitis talverogain täiega suusahooaega sisse ja ma ei olnud selle üle üldse õnnelik. Jooksnud muidugi ei olnud tuhkagi. Nii et läks vana rasva pealt tegemiseks ja seda vana rasva on meil kahepeale kokku küll ja ülearugi :)
Enne starti oli juba päris ilus ilm. Väike miinuskraad ja päike paistis. Ehk siis ma sõin nukralt autos shokolaadi ja mõtlesin kui ilus suusailm läheb raisku lihtsalt. Ja see häiris mind üsna tugevalt.
Kui kaardid lahti teha lubati, siis ma vaatasin üpris lamba näoga seda kaarti ja ma ei suutnud üldse mõelda ega aru saada, mis vahemaadest me üldse räägime ja ei suutnud isegi punkte liitma hakata, mis kuskilt äärest tuleksid. Anne oli ka umbes samasuguse juhmi olekuga ja kehitasimegi õlgu, et ah, ükspuha, lähme vasakule ja eks siis töö käigus vaatame, mis ja kuidas.
Kuna ma ei olnud oktoobrist saadik jooksnud, siis startisime mõnevõrra vähem sildu põletavas tempos kui tavaliselt. Ka ei jooksnud me kõige tagumise punktini nagu me tavaliselt teeme (mis seekord oleks olnud tark tegu) vaid alustasime ettevaatlikult vasakust äärest.

Millegipärast oli jooksusamm täitsa olemas, kuigi tempo oli alguses kuskil minut kuni poolteist kehvem kui eelmisel kevadel, kui ma olin terve talv jooksnud. Samas viimasel tunnil ei olnud mitte mingit vahet eelmise aastaga, võib-olla isegi liikusime tiba paremini. Seega kokkuvõttes mingit väga drastilist vahet ikkagi ei olnud.
Lisaks veel fakt, et eelmisel kevadel sai joostud puhta maaga, seekord oli lumi ja väga jäine metsavahe. See jäine tee tekitas minus õudusvärinaid ja pool ajast, mis oleks võinud olla fun, läks muretsemisele, et jumala eest ei kukuks katki ennast.  Ainult idioot jookseb keset suusahooaega sellise jää peal, no ma mõtlen, et kui ta plaanib veel tükk aega suusatada. Õnneks ei pidanud kindlustuspoliisi seekord siiski käiku laskma.
Esimesed kaks tundi oli sellegipoolest täitsa tore. Siis hakkas ikkagi väsimus vaikselt tulema ja lisaks jooksime parasjagu üle Harku suusaraja, kus inimesed suusatasid. Hiljem söögilaua ääres tüdrukud rääkisid, et ilmselt jooksime me ainsast suusatatavast kohast üle, mis seal oli ja see Harku mets, kust nemad jooksid, küll ei olnud suusatatav. No ei tea. Igatahes ma oleks hea meelega kellegi suusasaabastest välja tõstnud seal.

Kokkuvõttes tegime sellise tubli enda tulemuse, ülearu väsinud ei olnud ja emotsioon ka pigem ikkagi positiivne. No minul isiklikult on alati hea meel, kui metsast õiges kohas välja saab :) Protokollis olime küll tavapärasemast tagapool, aga see info on rohkem ikkagi ainult statistilise väärtusega. Küll aga juhtus esimest korda selline asi, et ühes TP-s ei olnud ma punkti ära piiksutatud ja sellega kaotasime 8 punkti. No laias plaanis ei oma see erilist tähendust, sest ma ise tean, et ma seal tegelikult olin, tean, kus ja kuidas see juhtus ja järgmine kord olen targem. Võib-olla :)
Läbisime 23,39 km, eelmisel aastal samal üritusel 24,8. Kusjuures huvi pärast vaatasin ka veel tahapoole ja 2014 oleme isegi 27,2 km läbinud ja aastal 2013 samal üritusel 23,79 km, nii et puht kilomeetrite poolest kõige kehvem talverogain meie poolt.

Vot. Jooksmine protsessina ei olnud enam vastik, erinevalt viimastest kordadest, kui ma jooksmas käisin. Ma nüüd natuke mõtlen ja seedin seda jooksu-värki.
Aga kõigepealt tuleb veel viimased meetrid lund ära suusatada.

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...