Monday, May 21, 2018

XT Kevadrogain

Sel aastal jõudsime ka Kevadrogainile, kuigi ma püüdsin teha kõik, et ei peaks minema, sest ma nägin juba kaugelt, et ilmateade lubab 25 kraadi sooja ja päikest lagipähe. Aga Anne käratas peale, et istume kasvõi puu all 4 tundi, aga metsa me lähme. No ma ei julgenud vastu hakata, kuigi ma tean juba ammu, kuidas me tegelikult puu all istume. Lisaks oli ta mul kl 8 hommikul konkreetselt ukse taga, mis tähendas, et mul ei olnud põgenemisvarianti.

Seekord olime enne starti justkui juba natuke rohkem kohal kui eelmine kord. Vähemalt kaarti vaadates natuke oli huvi täitsa ja isegi panime mingi enamvähem plaani paika, mis me teeme. Noh, kuna rada oli all- ja ülevalpool Soodla veehoidlat, siis mina umbes silma järgi mõõtsin, et kui hullult litsume, siis võime jõuda tiiru peale teha veehoidlale ja võtame natuke punkte alt ja natuke ülevalt.
Samas, ma ei tea, kuidas ma üldse hetkeks nii suurelt mõtlesin, sest enne rogaini oli Annet hoitud kolm nädalat suletud ruumis kinni :) ja mul endal on parasjagu siuke motivatsioonivaba periood, kui  eriti ei ole suurt ja selget pilti, mida üldse teha või kuhupoole joosta ja sellest tulenevalt olen ma rohkem Aivazovski maale vaadanud ja veini joonud kui trenni teinud. Seega mingist erilisest vormist polnud nagu kummagi puhul eriti mõtet unistada.
Aga mõned kilod talvepekki on samal ajal ikkagi kuidagi õnnestunud maha saada ja see natuke jälle kompenseeris seda tegemata trenni poolt.

Igatahes- seekord valis Anne tempo ja mul oli selline mõnus rahulik chill metsas. Vähemalt esimesed kaks ja pool tundi, siis hakkas päike ikkagi oma tööd tegema ja edasi oli lihtsalt palav ja vastik. Mõtlesin, et peaks Anne iga kord enne rogaini paariks nädalaks isoleerima kuhugi, et oleks mõnus koos joosta :) Ma arvan, et umbes 100 meetrit olime stardist joosta jõudnud, kui oli selge, et ümber veehoidla me kindlasti ei jõua ja lisaks peab olema ettevaatlik ja vara tagasi tulema, sest kuuma me kumbki ei talu ja see võib meid jalapealt maha niita. Noh, ja nii enamvähem tegimegi. Võtsime järjest punkte mingile maale, algul jooksime, mingist hetkest valdavalt kõndisime. Aga vahepeal natuke jooksime ka mõnusas rahulikus tempos. Üpriski joostav maastk oli tegelikult, jalad said märjaks ainult poole sääreni ja see oli ka pigem meeldivalt jahutav ja kuivas väga kiiresti. Kuna mul oli aega ja pulss ei olnud kogu aeg 200 seekord, siis ma isegi vahepeal sain aru, kus me oleme ja rohkem kui kaks korda oli kaart õigetpidi käes. Raja valik sai selles mõttes üsna halb, et tagasi tulles lõpus oli 3 kiltsa puhast tühja jooksu lauspäikse käes. Samas teisest küljest, kui oleksime valinud ülemise kaardi poole, poleks arvatavasti kuigipalju võitnud, sest seal oli tunduvalt soisem ala. Ja kokkuvõttes oli meil suhteliselt ükskõik ka tulemusest, eesmärk oli eelkõige muust elust veidi eemal olla  ja see sai tehtud. Ja tegelikult oli täitsa tore ka. Kokku trampisime maha umbes 22,8 km (minu ja Anne kella aritmeetiline keskmine), päris viimased ei olnud ka ja õigeks ajaks saime koju kenasti. Ehkki me arutasime, et kohe kui tuleb selline päev (juhul, kui siuke muidugi üldse kunagi peaks tulema), et meil on mõlemal korraga hea päev, siis me ilmselt ahnitseme ennast ajaliselt lõhki ka.

Aga kui üldisemalt rääkida, siis ühtegi head plaani hetkel pole. Samas halba plaani ka ei ole :) Ootan oma mõtet number üks. Küll ta tuleb.
Võibolla siis, kui kuumalaine ära lõpeb ja aju millalgi sobiva temperatuurini maha jahtub. Novembris? Juunis?

Thursday, April 19, 2018

Tere kevad!

Tundub, et lund rohkem ei saja ja suusahooaja võib selleks korraks vist lõppenuks lugeda.
Kokku ma vist suusatasin umbes 520 km ehk siuke keskmine number vist. Aga samas suurema osa sellest märtsis ehk suhteliselt lühikese aja jooksul, mistõttu saabus isegi lõpuks hetk, kus mul sai suusatamisest isu täis korraks. Ja seoses sellega ma ei oska isegi öelda, kas ma olen hooajaga rahul või mitte. Üsna kange kontsentraat sai emotsioonidest kokkuvõttes, aga eks nüüd on oktoobrini muretult jalad seinal ja aega seda kokteili lahjendada ja seibideni välja analüüsida nii et vähe pole.

Suusahooaja lõpetasin seekord maratoniga Murmanskis. Sõbrad ja tuttavad olid enamuses väga imestunud selle üle, kuigi ma ei mõista, miks? Sest kui sa suusatad Islandil ja öösel Rootsis, siis Murmansk on üpris loogiline jätk sinna ritta. Kus siis veel?
Kahjuks tabas mind kolm päeva enne lennukile minekut mingi kahtlane tõbi ja see ei olnud mingi nohu ega köha või muu titelalin vaid mingi kapitaalsem error, mis segas suusatamist. Väga mures olin ja kahtlesin kõvasti, kas üldse minna, sest olgu sul neid kindlustusi kuipalju tahes, sellises kohas ei pruugi sellest kõigest mitte tuhkagi tolku olla, kui jamaks läheb. Ja tagasivaatavalt võib nentida, et ega seal vist ei oleks olnudki, sest nagu hotelliadminń teatas, neil päästeamet ja kiirabi töötavad ainult kaheksast viieni :) Õnneks kõik jupid püsisid hädaga koos täpselt nii kaua kui vaja oli.
Igatahes otsustasin ma ikkagi minna lootuses, et maratoni stardiks on kõik vinks-vonks (sest sinna oli ikkagi mitu päeva aega), sõidan seal jube kiiresti ja naudin kahesajaga.
Tegelikkuses olin esimesel päeval trennis esimesel tõusul peaaegu surnud ja ega väga palju paremaks ei läinudki. Kuigi ilm oli imeilus, päike paistis ja kõik oli nagu hästi, siis suusk ei libisenud üldse,  õhku ei olnud, jõudu ei olnud ja andis ikka kangutada.

vaade esimese tõusu otsast, kus ma olin juba väsinud
kusjuures see ei ole veel päris tõusu lõpp 
Maraton ise oli täpselt selle trenni koopia. Suusk ei libisenud üldse, ise olin esimese tõusu otsas täitsa kapsas ja pidin endale mitu korda meelde tuletama, et läksin sinna nautima mitte kannatama. Vahepeal õnnestus see isegi üsna veenvalt. Rada oli raske ja muidugi ma polnud elus kunagi varem 50 km uisku sõitnud ka. Kindlasti ei olnud see kõige arukamalt valitud koht just esimest korda proovimiseks, aga noh, eks mul selle arukusega ongi keeruline kokku-lahku suhe.

Lisaks kõikidele muudele hädadele kukkusin ma kuskil 16. km kandis laskumisel. Just oli üks äge kiire laskumine, lükkasin veel hoogu ka ja mõtlesin, et oi kui tore, polegi vist nii kiiresti kunagi mäest alla sõitnud. Ja täpselt siis lendas üks mees mu ees millegipärast kõhuli, ta suusad tulid jalast ära ja üks suusk lendas mulle täpselt vasaku suusa alla, mistõttu ma ei jõudnud enam mitte midagi teha ja maandusin enamvähem sama mitteelegantselt kõhuli, käed-jalad laiali. Selle vahega, et mul jäid suusad jalga ja kõik terveks, selle mehe maraton seal laskumisel lõppes, sest udupeenest suusaklambrist osa oli ta suusasaapa küljes.
Ausalt öeldes ma olin ikka päris šokeeritud, et minusugune osav laskuja nii labaselt maha tõmmati. Ja eks ma sain ikka päriselt veits haiget ka. Sealt edasi oli mu maraton ikkagi maratoni nime vääriline. Ma isegi ei oska tagant järele analüüsida, kas rohkem segas mind kokkupõrge maaga või kokkupõrge reaalsusega. Kokkuvõttes läksin ma ikkagi hoopis teistsuguste plaanidega. Aga lõpuni ma ikkagi kuidagi oma maratoni koperdasin. Ühesõnaga ma sõitsin umbes tund aega kauem, kui ma arvasin.

Järgmisel päeval sõitsin sama ringi korra läbi klassikasuusaga ja see oli kordades inimlikum. Suusk oli ka muidugi selline määritud, et sellega oleks võinud seinast ka otse üles astuda. Puhas rõõm. Kahjuks olin ennast eelmisel päeval selle uisuga sodiks sõitnud ja ega ei jõudnud liigutada väga. Aga mingi plõks käis kuskil 2 tunni juures ja kuskilt enam ei valutanud ja sealt edasi viimased 5 km ma tõesti nautisin iga meetrit ja kahetsesin, et lühikese klassika ja pika uisu valisin. Täpselt vastupidi oleks tulnud teha.

Venemaast võiks muidugi ka pikalt ja laialt kirjutada,  sest juba riiki sisenemine on sündmus omaette, muust rääkimata, sest seal ikka juhtub ja juhtub. Aga vot ei kirjuta. Minge vaadake ise :)

Ühesõnaga oli väga kurnav puhkus ja pärast läks kaks nädalat vaja veini- ja meditsiiniekspertide abi, enne kui enamvähem jalad alla võtsin uuesti. Praegu ma olen juba peaaegu valmis oma suuskadele järgi minema sinna, kus ma nad vedelema jätsin. Sporti ei teinud vahepeal mitte millimeetritki.

Aga üleeile- minestage nüüd- tegin väikse tiiru jalgrattaga.


Thursday, March 22, 2018

XT Talverogain

Seekord sõitis talverogain täiega suusahooaega sisse ja ma ei olnud selle üle üldse õnnelik. Jooksnud muidugi ei olnud tuhkagi. Nii et läks vana rasva pealt tegemiseks ja seda vana rasva on meil kahepeale kokku küll ja ülearugi :)
Enne starti oli juba päris ilus ilm. Väike miinuskraad ja päike paistis. Ehk siis ma sõin nukralt autos shokolaadi ja mõtlesin kui ilus suusailm läheb raisku lihtsalt. Ja see häiris mind üsna tugevalt.
Kui kaardid lahti teha lubati, siis ma vaatasin üpris lamba näoga seda kaarti ja ma ei suutnud üldse mõelda ega aru saada, mis vahemaadest me üldse räägime ja ei suutnud isegi punkte liitma hakata, mis kuskilt äärest tuleksid. Anne oli ka umbes samasuguse juhmi olekuga ja kehitasimegi õlgu, et ah, ükspuha, lähme vasakule ja eks siis töö käigus vaatame, mis ja kuidas.
Kuna ma ei olnud oktoobrist saadik jooksnud, siis startisime mõnevõrra vähem sildu põletavas tempos kui tavaliselt. Ka ei jooksnud me kõige tagumise punktini nagu me tavaliselt teeme (mis seekord oleks olnud tark tegu) vaid alustasime ettevaatlikult vasakust äärest.

Millegipärast oli jooksusamm täitsa olemas, kuigi tempo oli alguses kuskil minut kuni poolteist kehvem kui eelmisel kevadel, kui ma olin terve talv jooksnud. Samas viimasel tunnil ei olnud mitte mingit vahet eelmise aastaga, võib-olla isegi liikusime tiba paremini. Seega kokkuvõttes mingit väga drastilist vahet ikkagi ei olnud.
Lisaks veel fakt, et eelmisel kevadel sai joostud puhta maaga, seekord oli lumi ja väga jäine metsavahe. See jäine tee tekitas minus õudusvärinaid ja pool ajast, mis oleks võinud olla fun, läks muretsemisele, et jumala eest ei kukuks katki ennast.  Ainult idioot jookseb keset suusahooaega sellise jää peal, no ma mõtlen, et kui ta plaanib veel tükk aega suusatada. Õnneks ei pidanud kindlustuspoliisi seekord siiski käiku laskma.
Esimesed kaks tundi oli sellegipoolest täitsa tore. Siis hakkas ikkagi väsimus vaikselt tulema ja lisaks jooksime parasjagu üle Harku suusaraja, kus inimesed suusatasid. Hiljem söögilaua ääres tüdrukud rääkisid, et ilmselt jooksime me ainsast suusatatavast kohast üle, mis seal oli ja see Harku mets, kust nemad jooksid, küll ei olnud suusatatav. No ei tea. Igatahes ma oleks hea meelega kellegi suusasaabastest välja tõstnud seal.

Kokkuvõttes tegime sellise tubli enda tulemuse, ülearu väsinud ei olnud ja emotsioon ka pigem ikkagi positiivne. No minul isiklikult on alati hea meel, kui metsast õiges kohas välja saab :) Protokollis olime küll tavapärasemast tagapool, aga see info on rohkem ikkagi ainult statistilise väärtusega. Küll aga juhtus esimest korda selline asi, et ühes TP-s ei olnud ma punkti ära piiksutatud ja sellega kaotasime 8 punkti. No laias plaanis ei oma see erilist tähendust, sest ma ise tean, et ma seal tegelikult olin, tean, kus ja kuidas see juhtus ja järgmine kord olen targem. Võib-olla :)
Läbisime 23,39 km, eelmisel aastal samal üritusel 24,8. Kusjuures huvi pärast vaatasin ka veel tahapoole ja 2014 oleme isegi 27,2 km läbinud ja aastal 2013 samal üritusel 23,79 km, nii et puht kilomeetrite poolest kõige kehvem talverogain meie poolt.

Vot. Jooksmine protsessina ei olnud enam vastik, erinevalt viimastest kordadest, kui ma jooksmas käisin. Ma nüüd natuke mõtlen ja seedin seda jooksu-värki.
Aga kõigepealt tuleb veel viimased meetrid lund ära suusatada.

Tuesday, March 6, 2018

Nattvasan

Selle maratoni sissejuhatuseks tuleb ajas tagasi minna eelmise aasta märtsi, kui olime Šveitsis just trenni ära teinud, istusime kuskil puhvetis, jõime päikse käes õlut ja ajasime suusajutte. Seal üks Tartu poiss rääkis, et ta sõitis just läbi öise ja päevase Vasaloppeti. Oot-oot mis öise? uurisin mina ja tema rääkis pikalt-laialt mis ja kuidas. Ja oligi korras. Edasi oli mul täiesti kindel teadmine, et see tuleb ära sõita.
Öövasa sõidetakse täpselt samal rajal kus klassikaline Vasaloppet. Lihtsalt start on õhtul kl 20.00. Rajale lastakse turvalisuse huvides paarikaupa, tuleb koos sõita ja koos finišeerida. Juhul kui üks katkestab, kumbki finišaega kirja ei saa.
Ühesõnaga oli vaja leida inimene, kes oleks nõus öösel suusatama ja peale selle viitsiks ka minu tempos sõita. Ja seda ei olnudki vaja kaugelt otsida- Annika, kellega me koos oleme käinud erinevatel mitte just mainstream suusamaratonidel, kirjutas sellele ideele kohe suure rõõmuga alla.

Etapp nr 2 oli saada pihta regamisele, sest Vasa regamine on selline vahva nobedate näppude voor, kus 4 minutiga müüakse välja 16 000 kohta nagu naksti. Ma tegin arvutis 5 akent korraga lahti ja tuletasin meelde oma refreshimisoskusi ja tegelikult sain kohe esimese laksuga ära registreeritud, rahad makstud ja edasi oli ainult aasta aega vaja oodata suurt päeva. See tähendab ööd.

Etapp nr 3 oli teha kõvasti trenni, aga see jäi sujuvalt vahele nagu ikka. Kõigepealt polnud lund ja siis ma olin keset suusahooaega 5 nädalat täitsa surnt ja sinna ta läks. Õnneks Annika ei olnud jõudnud ka eriti suusatada ja seetõttu ei pidanud ta ka tegelikult päris ümber minu lisatiire sõitma.

Etapp nr 4 oli kohale jõudmine ja sellega läks üldiselt ka päris libedalt. Kuigi kohapeal selgus, et läbi bookingu võetud ööbimisega olime seekord saanud korraliku perseka, sest lubatud wifi, vets ja duširuum olid küll olemas, kuid teises majas. Lisaks oli pesemine tasuline! Ja väljas oli 23 kraadi külma.
-23 kraadi ehmatas ikka ära küll, kuigi lubati, et maratoniöö tuleb soojem. Sellegipoolest tulid ka juba hoiatusmeilid, et juhul, kui ei lähe soojemaks, tehakse pool distantsi ja tuleb sõita 90 km asemel 45.
Ja et kuna igal juhul tuleb külm öö, siis sellega seoses pannakse mõned joogipunktid juurde
 Aga kui väljas on külm, siis saab teha ilusaid pilte ja neid me ka klõpsutasime nii et vähe polnud.
Ei mäletagi, millal ma viimati üldse sellist temperatuuri õues kohtasin. Igatahes oli see väga ammu.

Suure külma kartuses mõtlesime väga hoolikalt läbi, mida ja kui palju rajale kaasa võtta. Täpselt nagu enne Tartu maratoni 2011 hakkas jälle see jutt pihta, et segane, õhukeste kinnastega sul kukuvad näpud küljest ära jne mille peale mina jälle lõin vedelaks ja ostsingi igaks juhuks paksud kindad. Kaks paari, et juhuks kui on vaja vahetada ikka kaa. Ühe termose ostsin ka juurde igaks juhuks.
Seljakotti sai seega pakitud kaks termost, akupank, kella laadija, telefoni laadija, varupatareid pealambi jaoks, kolm paari kindaid, müts, käte ja jalgade soojendajad ja siis veits süüa ka. Kokkuvõttes kaalus see päris palju, aga maha ka ei julgenud midagi jätta.

Stardi hetkeks näitas staadioni kraadiklaas -10, kõik muud kraadiklaasid väitsid -12. Ühsõnaga täiesti okei. Rajal oli kindlasti külmem. Võib-olla selline -15, kohati võis olla veidi veel külmem, arvaks põskede järgi. Aga päris -20 ka kindlasti ei olnud ikkagi.
Start oli väga ülev ja elev, muusika, tõrvikud ja põnevil pealampidega suusasõbrad. Võimas!
Ja nii ta algas.
Suusk pidas nagu oleks naelad all olnud. Kui 500 meetrit olime sealt esimesest tõusust üles trampinud, oli selge, et need krdi paksud kindad on täiesti ülearused ja võimatu on sõita siukstega. Kuskil 2,5 km peal vahetasingi kindad normaalsete vastu tagasi ja sain aru, kui loll ma olin, et jälle uskuma jäin seda "sõrmedkukuvadära" juttu. Mitu korda inimene teeb ühte sama viga?

Üldiselt oli esimesed 40 km täielik nauding. Klassikajälg oli ideaalne, suusk pidas (libisemist selle eest polnud ollagi, aga kellel see suusk ikka nii väga sellise temperatuuri juures libiseb), palju rahvast oli koos ja rada oli päris kenasti valge. Täiskuu ka natuke piilus pilvede vahelt. Arutasime omavahel, et sõitsime nii ilusa tehnikaga, et iga suusatreener kiidaks kui näeks. Kiiret polnud, rahulikult tulime.
Joogipunktides läks kõvasti aega kaotsi, sest kinnaste ära võtmine oli juba üpris aeganõudev tegevus. Rääkimata sellest, et seljakotis olid asjad ju kogu aeg kohti vahetanud ja midagi üles ei leidnud.
Pärast 40. km väsisin ma järsku ära ja kohe ikka väga ära. Kuna ma teadsin, et 45 km on pannkoogi- ja kohvipunkt, siis ma lugesin kilomeetrimärke selleni. Aga üllatus-üllatus (tegelikult tegemata kodutöö) - see punkt oli alles 2 km hiljem. Selleks hetkeks olin ma täitsa kutu ikka. Punktis võtsin suusad jalast ära ja kaanisin mingi liitri spordijooki sisse. Annika tõi pannkoogi ja kohvi kuskilt ja ma ei jõudnud seda pannkooki isegi närida. Lõpuks aitas Annika mul selle ära ka süüa :)
Kallasin sisse veel ühe geeli ja kohvi ja edasi oli minuga jälle kõik korras. Nagu oleks nupust uuesti sisse lülitatud.

Selleks ajaks Annika pealamp oli andnud otsad ja selgus, et minu pealambiga näeb ette umbes 3,5 meetrit, ei enam :) seega püüdsime sõita teiste lampide kulul ja päris suures osas see ka õnnestus. Kohati siiski jäime laskumistele ka üksi ja kuna midagi ei näinud, oli adrenaliinilaks selline, mis pani paar korda kiljuma. Minul oli kaks sellist napikat laskumistel, kus juba mõlemad jalad maast lahti olid, aga kuidagi õnnestus mitte kukkuda.
15 km enne lõppu sõitsime läbi külakesest, kus oli rada kahelt poolt tõrvikute ja tuledega pikalt ääristatud, kohalikud unetud ergutasid raja ääres ja pakkusid mustikasuppi. Sealt edasi oli veel mitmeid külakesi, kus olid lõkked, tõrvikud, valgusmängud ja mõnes kohas oli nii ilus, et tuli lihtsalt hetk seista, vaadata, nautida ja salvestada mällu, sest see oli lihtsalt nii kift.
Kuskil seal hakkasime ka juba arutama, kuidas ilusat finišipilti teha :)

Kaasa võetud seljakotis olevad asjad osutusid 90% ulatuses täiesti mittevajalikeks. Näiteks akupank teatas mulle, et temperatuur on liiga külm laadimiseks, kuigi ma toppisin selle ühe mõttetu paksu kinda sisse :)

Päikesetõus oli ka ilus muidugi. Päike tõusis üllatavalt kiiresti ja pärast seda sai lõpuks ometi täie lauluga laskuda. Ainult et siis polnud enam arvestatavaid laskumisi :)
Viimasel kilomeetril ütles Annika, et nüüd teeme lõpuspurdi ja saame need neli võistkonda kätte, kes meie ees on. Ma kiunusin veits vastu,et ah las lähevad, sest minu arust olid nad ikka väga kaugel, aga Annika pani gaasi ja ma pidin järgi minema, sest finišsse pidime ju koos jõudma. Ja me saime neist kõigist mööda. Tagant tuli küll veel üks paar meist omakorda mööda, aga ikkagi 3 kohta parandasime lõpuspurdiga.
Finiš! Tehtud! Jee!!


Aega läks 10 tundi ja 47 minutit
 
Tulemuse väärtus hakkas meie enda silmis järjest tõusma, info valguses, mis järjest meieni jõudis. Näiteks üle poole registreerunutest lõid juba enne vedelaks ega tulnud startigi ja iga kolmas startinud paar katkestas. Lisaks avastasime, et oleme vist esimesed ja ainsad Eesti naised, kes selle maratoni läbi teinud on ja selle valguses saab nüüd aasta aega oma ego soojendada, jalad seinale visata ja niisama nina nokkida.




Tuesday, February 27, 2018

Vahepeal on hästi ikka ka

Lõpuks on siis saabunud päriselt talv. Üle mingi saja aasta saab Järve metsas jälle suusatada. Ehk siis ma ootasin kaks aastat seda päeva, kui ma sain kontorist otse suusatama minna lõuna ajal. Seda suurem oli rõõm, kui see lõpuks saabus. Ja rõõm oli eriti suur, sest Järve metsas oli ülihea uisku sõita võrreldes Harku metsaga, kus oli keskelt rada üles sõidetud või võrreldes Nõmmega, mis on nii ülerahvastatud.
Esimest korda tegelikult käisin Järve metsas üks õhtu kl 21 ja seal ei olnud mitte kedagi, samas oli super rada. Ma lihtsalt nautisin ja naeratasin seal üksi.
Ma ei tea, miks see Järve mets mind nii õnnelikuks teeb.

Nädalavahetusel käisin Kõrvemaal ja sõitsin seal Tallinna maratoni lühikese distantsi ehk siis 19 kiltsa. Vot ja see oli ka 19 km naeratust ainult. Väljas oli kümme kraadi külma ja sadas kergelt lund ehk siis imeilus postkaardi sõit. Suusk oli mega hea ja tunne oli sellega võrdne.
Ja muidugi need Eesti sõitudele iseloomulikud hetked, kui enne starti näed samasuguse suusadiagnoosiga "palatikaaslasi" ja laskumisel enne kurvi keegi selja tagant hüüab "sada kilo vasakult!" ja sa saad aru, et pead võtma natuke paremale :) Mulle tuli pähe, et ilmselt on analoogseid asju hüütud ka mujal maratonidel, näiteks selges tšehhi keeles, aga ei ole osanud reageerida.

See neljane rong jõudis mulle järgi täpselt enne joogipunkti. Mina jõin, nemad ei joonud ja järgi enam ei jõudnud neile. Ehk siis kuskil 6 km enne lõppu vist.
Noh, tõusud lõpus kustutasid ikka, sest ega see Kõrvemaa on ka siuke 50 kiloste rada rohkem, aga kuna ma olin esimese otsa nii kiiresti kihutanud, siis viimased tõusud astusin väga rahulikult ja ei üritanudki enam uisusammu teha seal, kuna ma sain aru, et ma saan igal juhul enda kohta jube hea aja :)
Aga vaatasin, et väga pikalt nad eest ära ka ikkagi ka ei sõitnud ja finišis oli umbes minut vahe ainult.

Sellegipoolest tegin elu sõidu ja 1.22 läks finišaeg kinni. Kell näitas vahepeal selliseid kilomeetriaegu, mida minu silmad varem näinud ei ole. Korra olen varem ka seda ringi sõitnud aja peale, see toimus 5 aastat tagasi ja siis oli aeg 1.43. Nii et uisutamisoskus on kõvasti paranenud seoses klassikat mittesoosivate talvedega.
Ühesõnaga vahepeal on ikka asjad hästi ka.
Näiteks hakkab mul kohe puhkus ja see tõotab tulla üpris seiklusrikas.
Muidugi on plaanis natuke suusatada, aga saabuv külmalaine, millega ilmateade ähvardab, tähendab, et alustuseks tuleb klassikaliselt naiselik karjatus, et "issand jumal, mul pole midagi selga panna!" Kahtlustan, et viimati sai külma ilmaga sõidetud aastal 2011. Ja ma mäletan, et ainsad paksud kindad, mis mul elus olnud on, kaotasin ma Tartu maratonil tookord ära.

Monday, February 19, 2018

Oijah..

Ega ei ole tore kirjutada, et kogu suusahooaeg on läinud täiesti pekki siiani. Aga nii see täpselt on olnud.
Kurat küll noh!
Algusest alustades tahtsin ma soojenduseks sõita Suusahullude öömaratoni, aga see jäi ära kuna lund ei olnud. No enne seda jäi niikuinii kõik ära, sest lund ei olnud.
Pärast seda jäin ma haigeks ja seoses sellega ei saanud minna  Tamsalut sõitma ega ka mitte Alutaguse maratoni ja lõpuks umbes kaks päeva enne Tartut oli mul peaaegu okei olla jälle. Ja see peaaegu täendab ka ikkagi ainult peaaegu. Aga selleks ajaks olid kõik rongid juba läinud, trennid tegemata ja polnud mõtet ega ka tahtmist lõhkuma minna. Seega vaatasin Tartu maratoni telekast ja netist. Kuna rajal oli väga palju tuttavaid, siis oli see ka päris tore tegevus iseenesest.
Siinkohal tervitused Tartusse, kodanikule, kes elegantse kergusega jälle 9 tunnise tööpäeva rajal tegi, jumal teab, mitmendat korda. Minu lugupidamine ja kummardused maani!

Kui nüüd lõpuni enda vastu aus olla, siis paranemine arvatavasti oleks läinud terakese kiiremini, kui ma poleks kohe suusatama läinud, kui natuke parem oli, sest kokkuvõttes suusatada ma ikkagi ei jõudnud kohe üldse ja pärast iga katsetust oli paar päeva veel hullem olla kui enne. Aga kuidas sa siis ei suusata, kui pool aastat lund oled oodanud. Ikka ju proovid :) Ja see nõiaring kestis umbes neli nädalat järjest. Vahepeal tekkis juba üpris lootusetu tunne, aga tasapisi ja suure vaevaga läksid ringid ikkagi üha pikemaks ja viimased korrad on juba natuke unistamist lubavamad olnud. Klassika kilometraaž ei ole ka enam null päris.
Talv veel kestab ja vaatame, mis teha annab.

Selle eest olen ma ära vaadanud peaaegu kogu olümpia ja lugenud läbi mõned raamatud. Eile lugesin vanu olümpiamängude raamatuid ja niimoodi ajalise distantsiga lugedes üsna muhe kirjandus pooleks murduvatest suusaabastest ja ka dopingust. Aastatest 1976, 1984 ja 1988. Lugege!

Monday, January 8, 2018

Ette- ja tahavaated

Kui natuke vaadata järgi aastale 2017, siis ei teinud see mind sendi eesti targemaks (küll aga vanemaks). Jooksukilomeeterid sai kokku rohkem kui kunagi varem ja jooksutrennid oleks pidanud ka olema justkui sihipärasemad ja loogilisemad kui kunagi varem, aga välja kukkus üks ajaloo kehvemaid hooaegu. Võibolla ma kunagi viitsin välja mõelda selle põhjuse, miks nii läks, aga hetkel ma laiutan küll endiselt käsi ainult.

Selle eest suusavorm oli täitsa tipsen-topsen, kuigi mul väga pole seda millegagi tõestada. Aga ma ise tean, et suusatada oli hea kerge ja täpselt sedasama võin ma öelda ka alanud hooaja kohta, et need paar korda, kui ma suusa lume sarnase asja peale olen saanud panna, on tunne olnud väga hea. Kuigi keset rohetavat metsa vihmasajus eelmise aasta kunstlumel 1,3 km ringil tiirutamine ei ole päris see, mis ma alguses mõtlesin suusahooaja all, on see ikkagi parem kui üldse mitte midagi. Selles suhtes teeks küll suure kummarduse Jõulumäele, kus on ikka hullult punnitud, et inimesed natukenegi suusatada saaks. Aga no ei sõida ju sinna Tallinnast iga päev.

Joosta endiselt ei taha. Võibolla hakkan ma lihtsalt vanaks jääma. Aga võibolla võtan ma ainult natuke hoogu ja küll ma siis jooksen. Hetkel pole motivatsiooni, sest ma saan aru, et ma peaks rohkem panustama, et selle maratoniga lõpuks üks null teha, aga samas ma ei taha jälle rohkem panustada, sest mul pole ajalist ressurssi kuskilt väga võtta ja ma peaks hakkama juba ebamugavaid valikuid tegema. Aga need ei oleks jälle eriti mõistlikud. 
Niisama maratonide kogumine kui eesmärk omaette, ei paku mulle ka ideena midagi.  Noh ja kui maratoni ei taha joosta, siis võib väga vabalt kevadeni mitte joosta. Ühesõnaga ma poole jalaga olen ikkagi otsustanud juba loobuda.
Üleeile jooksin üle saja aasta esimest korda 10 minutit jooksulindil ja see oli üsna nüristav tegevus. Millegipärast on spordiklubis jooksulint niimoodi paigutatud, et otsevaates on suur kell ainult, mis üldse edasi ka ei liigu.  Samal ajal kui sõudekat tõmmates saab telekat vaadata, kusjuures sõudeka ajal ei ole kõrvaltegevus nagu vajalik eriti. Aga võibolla see ongi sellepärast nii, et inimesed ei unustaks ennast liiga kauaks jooksulindile, sest normaalne inimene peaks ikka õues jooksma.

Suusahooajaks on mul igasuguseid plaane, aga kisub vägisi sinnapoole, et need maratonid, mida ma kindlasti sõita tahan, ilmselt toimuvad, aga need on kõik klassika  maratonid ja klassikat saab meil siin ju hullult harjutada..:) Minul isiklikult on sel hooajal 0 km klassikat sõidetud. Aga eks seiklusjutud sellest ainult muidugi võidavad, sest mida sa ikka kirjutad, kui kõik on sujuv ja selge kui laul. Ikka kannatusest sünnib looming.