Tuesday, December 17, 2013

2013

Teeme selle koleda postituse ka siis jälle ära :)
Nagu ma aasta alguses kirjutasin, saab alati hullemaks minna. Ja läks ka.

Suured riskid, kõrged kukkumised. Valusad laksud. Valesti ja veel valesti ja siis veel valesti.
Kurat küll noh :)

Tegelikult oli muidugi ilusaid hetki ka, aga keskenduks seekord siiski negatiivsele :)
Teen väikse puhkuse ja tõmban juhtme seinast. Vaja akusid laadida ja kangema promillilise lahusega haavu ravida.
Küllap siis jaksab uuel aastal uue hooga uusi vigu teha :)
Tsauh.
 













Friday, December 13, 2013

Suusahooaeg ikkagi

Ehee. Muidugi hakkas mõte suusatamisest ennast järjest sügavamale pähe istutama ja lõpuks ei paistnud selle alt enam mitte miskit välja. Ainult palavikuline soov suusatada. Kasvõi sada meetrit. Inimene ikkagi peab saama suusatada, kui ta tahab. Saagu või hullem, aga kui on vaja, siis on vaja. Punkt.

Olgu siis öeldud, et mingil hetkel oli mul põletik vist jalgadest pähe löönud (see võis ka olla vastupidi, et enne oligi peas ja siis lõi jalgadesse), aga ma lubasin suusahooaja üldse vahele jätta ja vaja oli muidugi pudeli peedi peale kihla ka vedada, et ma ühtegi meetrit ei suusata. Eriti loll ühesõnaga. Aga noh, õnneks on see ainult vein ja mina seda solki niikuinii ei joo :)

Algatuseks liimisin ma kinni oma katkise suusaotsa. See oli suhteliselt seiklusrikas protseduur, aga kui lähtuda lõpptulemusest, siis ikkagi võib öelda, et edukas.

Kui suusk esimest korda lund puudutas, oli tunne täpselt selline :)
täitsa lõpp, kui hea oli! Selline täielik kergendustunne. Lõpuks ometi saab suusatada ja ei pea muid asju meeldivaks mõtlema. Lahe! :)
Vot.
Järgmine päev käisin ka suusatamas. Oleks olnud üks neist harvadest juhustest, kui ma oleks jõudnud õigeks ajaks trenni, aga auto ei läinud käima. Laulsin talle ja rääkisin nagu lapsega ja pool tundi hiljem läks ta käima kah ilusti. A muidugi olin ma siis juba jälle hiljaks jäänud. Eks siis suusatasin enamvähem nii kaua kui rada suusa alt ära sulas. Harjutusi kannatas teha küll, kuigi ma kiunusin natuke, et ei saa ja nii. Öeldi, et pole sul häda midagi :) ja tegelikult ega ei olnud ka. Muidugi natuke olid jalad ikka kanged järgmisel päeval, aga tundub, et kõik on hästi praegu.

Nüüd siis pole lumest jälle õhkagi alles, mis on kurb. Tahaks veel suusatada. 
Aga samas on detsember üks keeruline kuu ja nüüd on vähemalt aega tegeleda muude asjadega. Ikka see keeruline olme, kus sa pead tegema exceli tabeli laste ürituste ja enda trennide ja muude asjade jaoks ja kus kolmandik ridu lõpuks kattuma hakkab. Aga noh, elame üle. Kohe läheb kergemaks.

Monday, December 9, 2013

Mitmes Slovakkia on?


Spordi mõttes täiesti null nädal. Tugitoolispordi mõttes oli veel kõvem nädal kui eelmine, sest olin kaks päeva haige lapsega kodus ja sain juba neljapäeval ja reedel logeleda teleka ees. Ühtlasi sain ma ka puhata ja paraneda rahulikult. Magasin keset päeva ja puha.


Kõik oli peaaegu et tore, aga siis sadas ootamatult lumi maha ja kui tuli teade, et laupäeval on Kõrvemaal suusatrenn, siis ma käisin juba suuski tõstmas ja mõtlesin, et kas on liiga raske tõsta koos jalaga või juba kannataks. Mõtlesin, et käin jalutamas ära ja siis otsustan. Jalutamine väsitas endiselt niimoodi ära, et poolteist tundi bjuuti sliipi tuli kohe otsa teha. Ühtlasi oli ka selge, et kui ambitsioonid algavaks hooajaks on suuremad kui mesikäpa kostüümis lasteüritustel lehvitada ja raja ääres trennikaaslatele joogitopse ulatada, siis tuleb kodus olla ja ära kannatada. Nuh, istusin nukralt kodus igaks juhuks.

Muidugi on mul juba parem tänaseks. Võibolla peaks veel paranema ja ootama, aga näete ise, mis akna taga toimub. Võimatu on mitte minna suusatama ju. Vist. Vähemalt on see väga raske. Ja kust sa tead, kas juba oled terve või ei ole. Kui ma kõik tuled ja viled maha keeran ja lihtsalt püüan kuulata ja taibata, siis ma kuulen, kuidas hääl mu peas sosistab, et  "suusata, C, suusata!" :) Aga teisest küljest jälle jalavalu on kole ja seda tagasi ei taha. Aga samas jälle võibolla ei tuleks tagasi. Riskida või mitte riskida? Millal riskida? Kas täna on homme? 
Kus mu suusad on?!




Wednesday, December 4, 2013

Võta isiklikult



Niisiis olen ma kaks nädalat valdavalt horisontaalis veetnud oma vaba aja. Natuke käisin jalutamas. Jalutamine on nii väsitav, et kohe jälle teleka ette pikali. Õnneks on telekas juba see tore hooaeg, kui näidatakse talisporti ja nädalavahetusel pole  vaja kanalitki eriti vahetada. Pulti tuleb valvata ainult. Reklaamipauside ajal magasin ja ühtlasi magasin maha ka pool laskesuusatamist ja pool suusahüppeid.
Üks päev käisin jõusaalis ka. Mitte, et mingit erilist trenni oleks teha tahtnud vaid lihtsalt kodust välja minemise mõttes, et perekond ei hakkaks harjuma, et ma olengi nüüd koguaeg kodus :)
Kuna mul lisaks põletikule jalgades oli põletik ka kuskil kuradi kaelanärvis või midagi, siis ega ma käsi ka liigutada ei saanud. Aga trenni oli vaja minna, eks :) Niisiis polnud jõusaalis peale spinningu midagi teha. No surmigav on spinning mu jaoks, aga mis sa hädaga teed, eks.
Õnneks tuli üks tuttav, keda ma sada aastat näinud pole ja ajasime pikalt juttu, samal ajal tegi mulle põhjaliku ülevaate loengust, millest siingi juttu. No eks ma olen eksinud nende kõikide asjade vastu+ veel mõndade elementaarsete asjade vastu, eks seal on ka vastused, miks on nagu on. Koormus on selgelt liiga suur, aga samas on harjumupärases tsüklis mugavam edasi toimetada kui hakata asju muutma. Ühesõnaga enne ei liiguta kui tool tagumiku all põleb ja enam edasi lükata ei anna.


Suusatajad samal ajal olid lumelaagris ja ladusid feissari täis vastikuid lumiseid suusapilte. Kadedaks tegi muidugi, mis seal salata. Aga noh, eks tuli alla neelata kuidagi. Sõbralistist ei hakanud blokkima veel seekord :)

Pühapäeval käisin uuesti jõusaalis ja proovisin korra sõudekat. Vara veel. Tõmbas ikka jalad valusaks kohe. Sõidan praegu tööle bussiga ja magan terve tee nii minnes kui tulles, õhtul jään teleka ette magama. Jalad enam eriti ei valuta.

Vot. Kuigi kõik on nagu halvasti, tunnen ma ennast millegipärast täitsa hästi. Aga vist ainult senikaua kuni jõulupeod pihta hakkavad ja tuleb otsa vaadata faktile, et ükski kleit ei mahu selga. A noh, võtame rahulikult. See päev –see mure.






Sunday, November 24, 2013

Plaan C

Jätaks põnevama osa vahele ja esitaks  lihtsalt fakti, et mõlemas jalas on põletik.


Aga keskendudes positiivsele: õhtul kardina vahelt paistis õrn lumesadu.



Monday, November 18, 2013

Päramootor, kosmosesüstik ja Peeter Paan

Imelik nädal oli. Viskas sisse selliseid helgeid hetki, mis olid naiivselt optimistlikud  nagu Ilmar Trulli luuletused. Konditsioon tundus nagu väga hea olevat. Aga oli ka täiesti vastupidiseid hetki. Ehk siis selline kaootiline. Samas kehvade hetkede juures ei saa alahinnata ka vastiku olme osa ja kurja saatust, mis mulle nädala jooksul juba teise parkimistrahvi tõi, telefoni ära uputas ja suusasaabastesse virsikumaitselist jääteed kallas. No comments, please.
Trennid sellised:
T pump express 45 min
K jooks 1h 12min
N core fit
P pump fx 1h

Teisipäevane pump oli raske. Vist üks raskemaid, mis üldse olnud on. Skiergo võistlus oli kätes ja jalgades täitsa tunda veel. Rasked olid just kükid. Aga ka triitsepsi harjutustega käed värisesid.

Tasakaalu otsingud viisid mind core fiti trenni, kus ma ka mitte kunagi varem käinud polnud. Täitsa tore trenn oli. No natuke paremini õnnestus kui see üleeelmise nädala functional body. Natuke vähem oli tasakaalu ja rohkem selliseid mulle sobivaid harjutusi. Igatahes tundsin ma seal täitsa hästi ennast.

Pühapäeva õhtune pump  oli selle eest väga hea ja ma mõtlesin, et peaks raskema kangiga proovima järmine kord. Tulin just vanemate juurest, kus ma midagi muud ei teinud kui mängisin aliast ("roheline, elab botaanikaaias ja sööb lapsi") ja istusin laua taga, kus lõunasöök läks sujuvalt üle õhtusöögiks. Seega selline puhand (aga ülesöönud) inimese trenn siis. Aga pärast trenni olin täiesti kutu. Ja esmaspäeval olin ka täiesti väsinud. Ja täna hommikul on biitseps valus. Hmm. Mida sellest arvata?





Sunday, November 10, 2013

Lund endiselt ei ole

Kaks nädalat kadunud jälle ajaloo prügikasti.
Trenniraport:
K jooks 1h 18min
N pump express 45min
R  functional body 1h 5min
L imikas 2h 16min
E jõud 10min
T jõud 40 min
K jooks 58 min
N jõud 1h 10min
L imikas 2h 47 min+ suusaergomeeter

Nii. Functional body oli selline trenn Sparta tunniplaanis, mis tundus okei ja mis ajaliselt oli täpselt lõunaajal. Läksin vaatama, mis seal tehakse. Rohelist värvi trenn (ehk lihtne alguseks) ja kuna mul oli pumpist raam kange, tundus täpselt paras olevat.
Et seal midagi lihtsat tegelikult ei ole, sai suhteliselt kiiresti selgeks. Nimelt oli tegemist harjutustega, mis ei nõudnud jah erilist jõudu, kuid selle eest väga head tasakaalu. Dziisas kraist. Võiks ju arvata, et suusatrennis on mingi tasakaal tulnud. Tühjagi. Null. Vat sulle siis suusatajat, püstigi ei seisa ühel jalal. Kui mul kunagi sobiv auk tekib, siis ma ilmselt lähen sinna trenni  veel. Tõestama endale, et tegemist oli eksitusega  ja tegelikult mul on tasakaal olemas ja lihtsalt oli kehv päev :)

Imika tegime eelmisel nädalal Ruthiga kahekesi. Selline sissejuhatav trenn mälu värskendamiseks, et kuidas see käiski. Käis küll. Ruth ajas tõusudele ka ikka, ma ise poleks nii tubli kindlasti olnud. Aga kui juba mindud sai, siis selgus, et minek polnud üldse paha.

Sellel nädalal sai tehtud natuke jõu- ja ilunumbreid. Nimelt siis suusaergomeetrit tiritud. Neljapäeval 500 meetrit ja laupäeval 1km. No on ikka kole ala küll see sprint :) 500 meetrit on selline distants, kus tuleb tirida täiest jõust ja silmad kinni ehk siis väga raske. 1000m on natuke lihtsam minu jaoks, sest seal saab grammikese kergemalt tõmmata. No mõlemad tegin ära, ajad vastavalt siis 2.09 ja 4.32.
Kilomeetri tirimine laupäeva hommikul kl 10 on muidugi päris hea äratus organismile. Ja ma tõmbasin ikka peaaegu pildituks kah. Aga positiivne on see, et kui ma viimasel ajal olen olnud siuke nahahoidja, siis need kaks võistlust pingutasin maksimaalselt, mitte mingit varu ei jäänud kuskilt, seepärast on ka selline mõnus rahulolu tunne. Eelmine kord oli mu kilomeetri aeg 5.02, seega vahe on ikka üüratu ja midagi on vähemalt trennist kasu olnud.
Pärast seda hirmsat kilomeetrit vedelesin maas natuke ja siis trenni :) Esimene suusatrenn siis üle oi kui pika aja. Kuigi kerge värin oli sees ergomeetrist, oli trennis kuidagi meeldivalt kerge. Tempo sobis, tõusud sobisid, isegi liigutus tuli nagu välja. Vähemalt mulle endale tundus, et peaaegu nagu päris. Õnneks vist ei filmitud ka seekord ja ebasobivat infot saab edukalt ignoreerida.

Kokkujooksnud asjad on kuidagi lahti mõeldud, failid ajus on süstematiseeritud, katalogiseeritud, mõned kustutatud, mõned osavalt peidetud, mõnes asjas lihtsalt vaatenurka muudetud ja päris hea on praegu. Kaal on stabiilne, aga las ta siis olla. Küll ta langeb. Elame üle.

Thursday, October 31, 2013

Tartu Maratoniks 77!


Algselt polnud see küll minu projekt vaid õllesõbra oma, kes siis lubas mitte õlut juua ja 77 peale kaalu alla saada. A kui mina oma suitsuvaba naljaga pihta hakkasin, sai kähku selgeks, et pole minulgi see 77 püüdmatus kaugustes. Niisiis võistlus! :)

Esimest korda lajatas kaal 70  29. septembril ehk siis kuuga 4 kg juures nagu niuhti :) Ja umbes seal 70 kandis kuu aega kõikunud on ka. Max number oli 70,9. Ehk siis + 4,5 kg.
Oi kurat kui kehv tunne see 70 oli alguses. Tempo 4 kilo kuus tähendab, et 2 kuuga 8, 3 kuuga 12..
ja see mõte oli ikka hirmus küll. Trennis ma pole kuu aega käinud, sest tunne on siuke paks ja raske ja kurat koguaeg filmitakse ju tehnikat :) Ja ma mõtlesin, et ma ei jaksa hulludega neid 3 tunniseid aeroobseid trenne teha ja mul pole aega ja.. ja üleüldse. Ja eriti just üleüldse oli siukse masekas peal.  Vahepeal ikka lööb pinna kõikuma, vaja maha istuda ja järgi mõelda, kes sa oled ja mis sa tahad ja kas sa üldse õiget asja ajad.
Aga inimene harjub kõigega. Isegi 70 kiloga. Või noh, kohaneb kuidagi elu võimalikkusega sellises kaalus. Kohe kui ma selle mõttetu paanika ära lõpetasin ja konstruktiivse plaani tegin, hakkas asi paremuse poole pöörduma. Siit ka vastus ühes teises blogis tõstatatud küsimusele, et kui kaua kestab masendus? Masendus kestab täpselt nii kaua kui sa tal kesta lased.

Kuna ma kaalu pärast nii palju ohkisin, siis laps otsustas mind aidata ja koostas mulle menüü. Hehh :)

Vahel mulle tundub, et kaalu saaks kiiresti alla ainult siis, kui süüa jääkuubikuid ja suhkruvaba piparmünti, aga ma olen liiga laisk ja mugav (ok liiga mõistlik ka) sellisteks ekstreemsusteks. Samas maksimalistina ma tahaksin kõike ja kohe ja juba eile oli vaja. Mõistlikud variandid võtavad kõik aega, aga lõpuks nad ikkagi töötavad ja täna hommikul rõõmustas kaal mind numbriga 69,2.

Seega terve oktoobri nokitsesin omaette ja tegin suht intensiivseid trenne, põhiliselt jõusaali ja pumpi, aga käisin ka jooksmas. Kang läheb küll kergelt üles praegu ja tunne on siuke tugev. Eelmisel nädalal käisin ventis ja jumpis näiteks, mis mõlemad on väga intensiivsed. Ventis pole mul kunagi varem nii kerge olnud. Raske oli ikkagi, olgu tõe huvides öeldud, aga enam pärast hüppeid pilt ees ei kõikunud ja pulss tuli kiirelt alla. Pärast trenni kannatas isegi saunas käia. Trikk on arvatavasti selles, et mu pulss on kolinal allapoole kukkunud. Ja päris kõvasti kukkunud.
Jumpi trennis pole ma varem käinud, välja arvatud siis kevadel kui Maris tegi meile pump& jump koos, nii et enamvähem ma teadsin, mis seal toimub. Tahtsingi teada, et kaua jaksan hüpata seal. Ja jaksasin tegelikult ikka enamvähem terve tunni. Mis ikka üllatas küll mind ennast.
Jumpi trenni vahepeal on mõned sellised tantsulised sammud, mis minusuguse puujala jaoks on täielik kosmos, aga kuna mul ikkagi oli aega hingata ka vahepeal, siis mõnele sammule sai lõpuks pihta kah ja väga õudne ei olnud. Iseenesest Marise trenn mulle meeldib kuna see on ka jälle sellest seeriast, kus viimane välja pigistatakse. Kuna ma olin eelmine päev jõusaalis möllanud kõvasti, siis pärast jumpi oli toss nii väljas, et vedelesin teleka ees ja lapsed tõid mulle külmkapist kotlette ja toppisid suhu (ei tea, kust need kilod tulevad, eks).
 Rulle pole laagrist saadik alla pannud erinevatel põhjustel. Näiteks üks nädal ei läinud auto käima ja enamasti sajab pärast tööd vihma ja sellist entusiasmi praegu ei ole, et viitsiks sellistes raamides ennast kohale vedada. Nüüd on veel pime kah. Võtame siis koondnimetusega "laiskus" teema kokku.

Vot. Nüüd siis lund ootama. Tüdinenud suvest juba ja talverehv sai ka alla pandud.





Monday, October 7, 2013

Jäneda rogain

Niisiis jälle rogainile. Rogainiga on nii, et ma iga kord kirun ennast, et miks ma küll ei öelnud konkreetselt "EI!" ja kiukiuu, jälle peab kl 6 ärkama laupäeval. Aga kui ma seal juba kohal olen, siis on hea meel, et viitsisin.

Seekord ma teadsin juba ammu, et mul tuleb väga mõnus rogain. Sest Anne pole märtsikuisesest vigastusest paranenud ja vahepeal üldse midagi teinud, mis tähendas, et mu vorm pidi olema tunduvalt parem hetkel. Ehk siis tuleb mõnus aeroobne trenn. Seega ma tõstsin nädala alguses jõusaalis kangi umbes nagu Savickas :) ja kolmapäeval ladusin pumpis natuke liiga optimistlikult kettaid kangile, mistõttu väljaastete viimases seerias pidin krt viilima natuke :) Ühesõnaga teadsin, et rogain tuleb jalutades ja puhkamisele eriti ei mõelnud.

Enne kui üldse spordiks läks, kallasin ma poolteist liitrit spordijooki autosse istme sisse. Nii et tuli veega hakkama saada rajal. Ja sai kah ilusti. Üldse seekord rajal läkski ainult vesi, üks juustuga võiku, üks sefiir ja pool geeli. Ülejäänud kraam tuli kõik tagasi koju tassida.

Aga nagu ma arvasingi, nagu stardipauk käis, siis polnud jalutamisest enam juttugi, pandi ikka jooksuga minema. Esimese kilomeetri jooksime 6.02 :), aga ma kuulsin, et Annel oli juba raske. Edasi läksime kohe jooks/kõnnile üle, sest mingit pointi polnud teda päris ribadeks joosta. Noh, ma üksi ju metsast välja ei saa, seega tuli kaaslast hoida püsti ja kontaktivõimelisena vähemalt :) Aga jooks/kõnd varianti suutsime teha üllatavalt kabedalt. Esimese tunni lõpuks hakkasid pumpi väljaasted säärtes ja reites ka natuke tunda andma siiski, kergelt siiski õnneks. Aga ma tundsin, et oleks Annel kasvõi natuke parem päev olnud, oleks ma päris hädas olnud oma kangete jalgadega.
Natuke vist siiski keerasime vinti üle, sest pisivigu tegime rohkem kui varem oleme teinud. 3. ja 4. tund olid kõige raskemad, sest Annel jalg valutas ja hakkasime pehmet pinnast vältima, mistõttu tegime suuremaid ringe. Seal sai tehtud ka suuremad strateegilised otsused, mis tagantjärele hinnates ei olnud kõige õigemad, aga kuna Anne jalg oli kahtlane, siis otsustasime, et kokkuvõttes pole vahet, kas meie koht on 150 või 250 ja tuleme kuue tunni peal välja. Mulle tundub, et üks pikemaid jooksuotsi üldse jäi kuuendasse tundi tegelikkuses, sest Annel läks paremaks ja kokkuvõttes võtsime veel punkte ja olime ikka praktiliselt lõpuni metsas. Tulime välja ajaga 7.29 ja läbisime 44,3 km. Natuke enne lõppu said kõik mõõtmisvahendite akud tühjaks, nii et +/- 1 km võib mõõtmisviga ka olla. Nii palju pole varem kilomeetreid saanud, aga kunagi varem pole ka nii kuiv olnud ja rajavalik kah selline, mis võimaldas kiiremaid kilomeetreid vahele teha. Tulemus oli kuskil keset nimekirja nagu alati, NN klassis kindlalt esimese poole sees, ühesõnaga igati vinksvonks. Mälu värskendamiseks võtsin eelmise aasta ka ette võrdluseks ja ülla-ülla, isegi koht on sel aastal parem natuke, nii üldarvestuses kui ka NN klassis.
Järgmine aasta jälle.Vist.
Ja karu jälle ei näinud.

kaart siin
punkte ma täpselt ei mäleta ja kaardi järgi järjekorda tuvastada ei suuda, aga läksime üles alguses :)

Thursday, September 26, 2013

Sügise avaakordid

Eile hommikul lõin ma endale auto ukse ilusti kulmu alla naksti :D Verd voolas ja puha. Auk ei ole väga suur, selline 1,5 cm võibolla. No võibolla oleks võinud lasta ühe ilupiste tikkida, aga ei viitsinud sõita haiglasse sellepärast. Tööaeg oli ka ikkagi ju :)
Hmm. No igaks juhuks jätsin lõunase trenni vahele ja mõtlesin, et õhtul lähen.

Pärast lõunat hakkas silmaring kitsamaks tõmbuma ja mõlemad silmad paistetasid nunnult peaaegu et kinni :D Seega õhtuse trenni ajal vedelesin ma kodus diivanil, jääkuubik otsa ees ja silmad pärani kinni.

Täna hommikuks on silmad natuke rohkem lahti. Aga see lõhki löödud kulm hakkab võtma kenasid sügisvärve :)


Monday, September 23, 2013

Suvi läbi


Nonii, kalender keeras ette juba paljulubava aastaaja ja tuleb hakata juba vaikselt meenutama, mis värk kevadel suuskadega jäi ja kus need üldse pandud sai. Ma mäletan,et vabatehnika suusad  sai katki sõidetud. Ja et vabatehnika pani jälle põlve pekki. Nende pisiajadega peaks arvestama.

Jooksuhooaja peaks ka kuidagi kokku võtma või? Eeee.. äää.. Esimese hooga ütleks, et täitsa ebaõnnestunud ja jäi praktiliselt vahele. Aga faktid päris seda ei kinnita. Parandus tuli tegelikult igal distantsil. Välja arvatud see õnnetu maraton :) Ja kui ma nüüd ikka eelmise aastaga võrdlen, siis jooksukilomeetreid on sama palju, pigem juba mõni rohkemgi, aga need sai kõik kevadel varakult joostud juba ehk väga ammu. Aga eks need negatiivsed kogemused aitavad õppida ja näha asju, mida pole tähele pannud. Või mida pole tahtnud näha. Vahel on asjad ikka ehmatavalt teistmoodi kui osavalt konstrueeritud mugavustsoon neid paista laseb.
Vot tak. Joosta ma eriti ei viitsi, vähemalt mitte nii maniakaalselt kui kevadel. Väiksemaid trenne vast ikka teen lume tulekuni, aga ühtki võistlust ei plaani sellesse aastasse enam.

Nädalavahetusel käisin suusalaagris ja nagu alati, oli äge. Jalg on kuidagi kindlamaks muutunud ja Jõulumäel ma enam jalga ei värista. Väga mõnus oli. Ma olen vist umbes sada korda kirjutanud, aga mulle see rullsuusk ikka väga meeldib. No nii äge on. Ja eriti äge on kui natuke välja ka tuleb. Ja kui enam laskumistel ei ürita paaniliselt varbaküüsi asfalti suruda, on veel ägedam.Tehnikaga on nagu on st vahepeal juba täitsa on, aga kui on vaja kiiremini liigutada, siis laguneb kõik ära. Ehk siis tuleb lahendada mõistatus kuidas sõita kiiresti kiirustamata. Keeruline. Aga eks töö käib ja küll ta tuleb.
Hea on see, et jalad pidasid ka laagri koormusele vastu ja tahaks loota, et ongi nüüd lõpuks kõik korras selle teemaga.

Peale laagri, kus sai tehtud imikat, jõusaali ja rulli, mahtus eelmisse nädalasse veel üks rullitrenn ja üks pump fx.  Kokku selline korralik 9 tunnine nädal.









Monday, September 16, 2013

Tartu rattamaraton, 40 km




 Kui ma hommikul Otepääle jõudsin, oli mu ratas Tehvandi staadionil, ootas mind. Kummid täis pumbatud ja number küljes. Mis oli väga nunnu :)


Stardini oli 2 tundi aega, jube külm oli. Käisin sörkimas natuke, et sooja saada, aga ikka oli külm. Jätsin kileka peale igaks juhuks. Haige ka ikkagi ju veits (kuigi sellel hommikul enam kopsutükke ei köhinud).

Kui öeldi, et minut on stardini, polnud me veel stardiväravatest seeski. Teadlikult sai viimasesse ritta hoitud ja venitatud, aga selgus, et stardikoridoris tehti veel miskit statistikat rataste kohta ja lõpus hakkas tibake kiireks minema. No mul isiklikult polnud kiiret kuskile, aga osad kodanikud veidi nurisesid.
Ühesõnaga: start! Esimene ots oli suur uimerdamine ja üsna kiiresti sai selgeks, et viimasest reast startimine ei olnud hea mõte.  Sest isegi kui mu rattasõiduoskused ja kogemused puuduvad, on mul suurte startide kogemust piisavalt, et oleks võinud tükk maad eespoolt minna. A kes seda teadis, et seal selline jalutamine toimub.
Esimene ots ei julgenud ma laskumistest üldse alla sõita. Aga enamasti polnudki võimalik, sest ees pidurdati kõvasti. Samas suuri kukkumisi seal taga ei näinud. Kahekaupa olid mõnes kohas võsas, aga ka hõredamalt kui ma ette kujutasin. Mingil hetkel hakkasid laskumistel kõik mööda kihutama, tõusudel sain jälle kätte. Ja ühelt hetkel kui järjekordne punt mööda laskus, mõtlesin, et mida kuradit! ja võtsin ka lõpuks käed piduritelt maha. Ühel hetkel ei kartnud enam, et kukun. Selline imelik adrekas tuli ikka sisse kergelt. Muidugi tuli päike välja ja hakkas palav, mistõttu ma tegin riietumise pausi ja toppisin kileka pakiraami vahele.
Tuules sõitmise pointile sain pihta kuskil viimasel viiel kilomeetril, kui ma sain aru, et mitte mu ratas ei ole kehv vaid käike oleks pidanud vasaku käega teisele poole keerama.. :)  Lõpus kruttisin kõik põhja ja kihutasin viimasel kilomeetril veel päris mitmest tüübist mööda.
Vaatasin huvi pärast vaheajapunkte ka ja kohad siis:
10 km 1727
17 km 1638
28 km 1592
40 km 1571
ühesõnaga sõiduoskus järjest paranes.
Aeg 2.24. Ja polnudki päris viimane.

Rattatiim oli mul väga kõval tasemel, viidi, toodi, finišis elati kaasa ja puha, see oli ikka väga lahe. Virisesid ainult, et mu ratas pidi jube raske olema. No ma ei tea, tehku trenni või midagi :)

 Kas järgmine aasta jälle, selles ma küll kahtlen, sest nii tore ikka ka ei olnud. Aga mine sa hullu tea. Ma olen korduvalt öelnud, et ma rattaga ei sõida kunagi..






Thursday, September 12, 2013

Nutt ja hala

Niih. Kaks suitsuvaba nädalat möödas ja tänaseks on mu positiivsuse tase hinnanguliselt kukkunud Balzacist Dostojevskini, ma ütleks.  No päris Raskolnikovi tase ei ole just, aga ikka selline korralik keskmine Dostojevski. Mängur vähemalt.

Alustades algusest köhisin ma juba eelmine nädal oma kopse puhtaks, aga see nagu muud elu väga ei seganud. Pärast seda SEB jooksu loomulikult läks asi kordades hullemaks ja esmaspäeva õhtuks oli selge, et korralik bronhiit on kohal. Naiss. Naiss. Viimati oli mul bronhiit.. siis kui ma viimati suitsetamise maha jätsin. Mul tuleb meelde küll, milline piin see oli. Võeh. Ühesõnaga nüüd on see jälle kohal ja tunne on, et sellesse ma suren. Või kui mitte, siis ma tõenäoliselt ei sure kunagi.

Muidugi keegi ei usu, et ma olen haige. Arvavad, et lihtsalt üritan rattamaratonist viilida. Või siis et äärmisel juhul olen ennast haigeks mõelnud, et mitte startida. No hetkel on mul niisama seisteski tasakaaluga probleeme (arvatavasti seepärast, et mu vererõhk on 87/47 stabiilselt juba mitu päeva). Rattaga viskaks esimese paari meetri peal külili arvatavasti. Aga tundub, et sinna starti mind viiakse kasvõi kraanaga kui ma ise kõndida ei jõua. Peaasi, et nalja saaks, eks. Kui inimesel on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi :)

Nii. Ja veel negatiivset. Kui esimesel nädalal kaalu juurde ei tulnud, siis teisel nädalal on +2,5 kg olemas, mis paneb sügavalt kahtlema, kas mul ikka on seda vaja. Ma mõtlen veel ja vaatan, kui kiiresti kaal tõuseb, kui mu enda kriteeriumide järgi kriitiliseks läheb, siis lõpetan selle loobumise ära.  Aga muidu ma eriti ei piinle enam võõrutusnähtude käes. Mind ei häiri, kui inimesed suitsetavad kuskil, poolik suitsupakk ei tekita minus kiusatust. Aga hetkel on raske näha seda positiivset poolt.

Ja mis on huvitav, on see, et nagu kõik suitsetajad, olen ka mina sadu ja sadu kordi kuulnud seda kui halb on suitsetamine ja et kuule, sa võiks maha jätta. Ja siis kui sa lõpuks ütled, et vat jätsingi maha, siis need samad inimesed vaatavad sulle arusaamatute nägudega otsa ja küsivad: miks?  Ja mul pole sellele ühtki mõistlikku vastust.

Ja kurat, mul on kontoris hiir, kes mu võileiva vahelt sinki söömas käib. Siga selline.

Edit. Võileivavaras koos sõbraga  kinni püütud lillevaasi ja mulle ilusti hommikuks lauale jäetud :)

Sunday, September 8, 2013

SEB, 21 km

Tükk aega mõtlesin, kas joosta Tallinnas 10 km või 21 km. Lõpuks valisin 21 sellepärast, et seda distantsi pole üldse sel aastal jooksnud ja seal ei pea nii hullult kihutama. Kui on ikka kehv päev, tiksud rahulikult lõpuni, kui vaja viskad Pirital mere ääres korra pikali jne.  Ainult üks ring.


Starti oodates nägin paljusid tuttavaid minemas maratoni teisele ringile. Sai neile kaasa elatud ja täitsa äge oli vaadata neid erinevaid tüüpe, kes  sealt kõik mööda jooksid. Mõned pintsakutes, mõned korvpalliga, mõned jänesekostüümis jne

Ega mul muud strateegiat polnud kui et joosta seni kui jalad valutama hakkavad või siis lihtsalt kuni ära väsin. Ilm oli muidugi perversselt palav järjekordselt.
Stardist alates oli kohe tunne, et minek on hea. Isegi väga hea. Supporting team oli mul seekord kõva, aga väga palju nende abi ei läinudki vaja. Kuskil 17. km peal siiski oli see käsi joogipudeliga täpelt õigel meetril. Ja sealt edasi oli ergutamisest päris palju abi.
Raskeks läkski kuskil 18. km alguses, siis ma vist oleks kõndinud ka natuke kui Ruth poleks rattaga kõrval sõitnud ja karjunud, et nüüd tuleb tahtejõu pealt lõpuni pingutada. Ja ma pingutasin. 20 km peale oli ehitatud mingi eriti nõme sild, kus ma peaaegu kõhuli oleks käinud ja mis iseenesest oli täiesti ajuvaba sild.  Milleks, kodanikud rajameistrid?  21. km tõusu alguses oli Ruth jälle kohal ja aitas tõusust üles. Vastata talle ma siis enam ei tahtnud midagi, selle jaoks enam energiat ei jagunud :)
Noh, ja siis oligi kõik.
Nii lihtsalt käiski
Aeg 2.06.10
Isiklik reks paranes 6 minutit
Jalad ei valuta ja kõik on hästi.

Friday, September 6, 2013

Müüa koer. Pole kordagi haukunud.

Niih. Keeruline nädal on seljataga.
Mõned trennid tegin ka
T rulluusk 2h
K ratas + jooks + ratas 1,5h
N pump express 45 min

Kolmapäevane trenn siis siuke eksklusiiv koos trennimaniakiga ja suusavihkajaga, kes igaks juhuks mulle jooksutrenni järgi sõitsid, et ma alt ära ei hüppaks ja ratast ikka harjutaks.Tegelikult oli täitsa tore nendega ja vast õpetustest on miskit kasu ka. Igatahes selline lootustandev tunne jäi. Käiku isegi vahetasin ja puha :)

Ma ei hakka pikemalt jutustama sõltlase piinadest, osad teavad isegi ja osad nagunii ei mõista seda pilves selgimistega perioodi, kui paar korda päevas tahaks hüüda "ema anna padruneid!" ja kõrvus kumiseb see laul. Õhh. A kui need masendavad momendid välja jätta ja suurt pilti vaadata, siis pole väga vigagi.
Jalad ei valuta
Kaal pole tõusnud
Pulss kukkus nagu kolin
Joosta on kergem


Then why the hell am I so sad?

Monday, September 2, 2013

Nüüd!

Eelmine nädal läks hoopis teistmoodi kui alguses plaanis oli. Emotsioon oli hea ja mõtlesin, et seda head tunnet tuleks kuidagi mõistlikult ära kasutada ja veits mugavustsoonist välja astuda.
K jooks 7,8 km+ sixback

R pump FX
L jooks 9,3km
P ratas 17,2 km
Kõigepealt käisin ma kolmapäeval jooksmas. Täitsa üksi. See juhtus esimest korda sellel suvel. Nõudis tibake mediteerimist alguses, aga kokkuvõttes ei olnudki väga viga. Laupäeval käisin veel korra jooksmas ja tunne oli täitsa okei.

Nii. Rattamaratoni teemal on siin pikalt juba jauratud ja hetkel on seis selline, et keegi on mu nime kirja pannud ja eile toodi mulle ratas, et palun jah, sõitke. Nutt tuli peale :) Käisin kohe proovimas ka Järve metsas ja ma ei jõudnud sealt esimesest künkastki üles vändata. Kruttisin neid käike siia ja sinnapoole, aga aru ei saand tuhkagi,et kuidagimoodi parem või lihtsam oleks. Ikka üks ja sama igav väntamine. Aga eks ma kannatan ära selle 40 kilti.Või siis katkestan. Ei, kurat, seda rõõmu ka ei tahaks kinkida. Ei katkesta vat. Või noh, kui sellel vokil mingi tehniline probleem tekib, siis ma muidugi jätan ta metsa ja kogu lugu.

Pump FXs käisin uuesti. Oli täitsa tore, jõudu nagu isegi täitsa oli. Triitseps andis kolm päeva tunda pärast, muud polnud häda. Tegin kerge kangiga kah muidugi.

Ja lõpuks nii kõva avaldus, et jätsin maha suitsetamise. Pauhti, päevapealt vat. Ilma mingite plaastrite, nätsude ja vuuduuta, toore tahtejõuga. Lihtsalt tuli selline tunne, et kas nüüd või mitte iialgi. Väga võimalik, et ma mõtlen ümber varsti, aga praegu on nii. On küll hetki, kui ma mõtlen, et ma olen peast segi, et mulle selline mõte pähe üldse tuli. Aga eks võtab ühe päeva korraga esialgu ja vaatab,mis sellest projektist saab.

Tuesday, August 27, 2013

Wild thing! You make my heart sing!

Vahepeale siis jälle seiklusjutte maalt ja merelt ehk Alliansloppet 2013 ehk siis sai tehtud veel üks ekskursioon Rootsimaale.

Niisiis Alliansloppeti rullsuusamaraton, 48 km klassikat. Ühesõnaga piisavalt hull asi, et huvi tekitada :) No ikka nii hull, et enne seda sõitu kaks nädalat olin ikka juba kerges paanikas. Oskusi ja kogemusi ju pole ja laskumised on hirmsad. Aga ma tahtsin näha kuidas see asi välja näeb ja nii sai mindud vaatama. Ootusi rohkem ei olnud kui see, et ei peaks koju Göteborgi haiglast helistama, et tulge järgi.

Kuna tegemist on võistlusega, kus eriti turiste ei käi, siis enne starti lugesime veel kindluse mõttes üle juhendi, kus oli kirjas, et sõidetakse kaks ringi ja teisele ringile mineku ajalimiit (ehk siis 24 km vaheaeg) on 2h ja 30 min. Nuh, väike arvutus näitas, et kiiret kuskile pole ja saab suht rahulikult läbi koperdada. Enne starti muidugi läks jälle ilm ka palavaks ja juba siis oli selge, et joogipunkte on minu jaoks vähe, aga noh, ei viitsinud enam tagasi ka minna pudeli järgi.
Rada oli selline, et alguses oli üks 500 meetrine tõus, siis olid mõned kurvidega laskumised ja veel rida väiksemaid tõuse ja teine pool rajast siis selline siledam. Esimesed laskumised olid päris hirmsad, sest ega ei näinud ju, kas seal kurvi taga mõni kõhuli maas ka on või mitte. Aga alla ma sealt tulin ja püsti ma jäin. Jee! :) Edasi oli juba puhas fun. Väga mõnus oli sõita.
Esimene ring sai kuidagi kahtlaselt kiiresti otsa ja siis ma juba hakkasin mõtlema, et kuskil on miski kala. Kell näitas 16 km. Läks päris palju aega kui mulle kohale jõudis, et  tuleb vist siiski kolm ringi sõita. Teise ringi alguse tõusust üles ronides lõid korraks säärde krambid ja janu oli tappev, a kui sealt juba allapoole sai, läks paremaks ja kui joogipunkt lõpuks tuli, siis kaanisin seal mingi liitri vett sisse vist. Edasi oli jälle tore kuni ringi lõpuni. Ringi lõpus selgus nimelt, et see 2.30 oli kontrollaeg siis hoopis 32 km lõpus ja sellest olin ma 10 mintsaga üle sõitnud. Seega kolmandale ringile enam ei lastud.

No suht koomiline oli, ses mõttes, et oleks teadnud, oleks pingutanud ilmselt ära. Aga ei teadnud ju. Pärast kodus võtsin selle juhendi ka välja, mis enne starti koos numbriga anti ja mida ma ei vaevunud isegi vaatama. Ja seal on tõepoolest sulaselges rootsi keeles kirjas, et kolm ringi ja kolmandale ringile mineku kontrollaeg on selline. Ühesõnaga tasub ikka paberitele pilk peale heita teinekord :) Eks nad enne starti seal ka ilmselt seda rääkisid, aga kogu tegevus käis rootsi keeles ja liiga palju pingutamist oleks nõudnud teksti süvenemine.

Vat nii siis seekord. No mis ma ikka oskan öelda. Väga ei kurvasta, sest tegelikult oli väga väga kift ja ses mõttes ka kõik korras, et midagi ära ei murdnud, aga eks natuke ikka kripeldab, et lugeda ei viitsinud. Väga võimalik, et poleks ikka ajalimiiti jõudnud, aga oleks võinud vähemalt pingutada.

Pärast sõitu polnud midagi häda, polnud isegi kange kuskilt. Aga järgmine hommik ärkasin selle peale, et sääreluud valutasid. Ei olnud tore. Siis ma mõtlesin, et küll on hea, et seda viimast ringi ei sõitnud. Ja vaja oli mingi 500 km autoga sõita. Õuduk :) Aga sõidetud sai ja väga hull ei olnudki. Õnneks vahepeal tehti paar peatust ka.  Laevas oli kõik juba korras ja unustatud. Kuid järgmisel hommikul oli jalavalu jälle platsis. Päeva peale läks üle. Tänane hommik oli juba lootustandvam ja eks peab nüüd väga rahulikult võtma, et ei juhtuks nii nagu juhtus eelmine kord.

Igatahes oli lahe, sai paar päeva puhatud ja tunne on absoluutselt suurepärane, tänan küsimast :)




Monday, August 19, 2013

Nädala kiirülevaade

Tegin 2 trenni
Värvisin 2 lage
Vaatasin 20 tundi MMi
Saabi hakatakse uuesti tootma

:)

Monday, August 12, 2013

Teravamaid elamusi kah

Algusest lõpuni lahe nädal oli.
Lühikokkuvõte trennidest
E jooks+ jõud 2h, jooksu oli 10 km
T rullsuusk 1h 38m, 14,4km
K sixback 30min
P rullsuusk 1h 47m, 24,5km

Esmaspäevases trennis oli kõigepealt väga palav. Maastikuringil natuke viilisin, aga üldiselt oli täitsa talutav :) pärast oli vaja joosta testjooks uuesti, mis oli ka täitsa okei. Aeg oli natuke paranenud. Jooksuisu sellegipoolest tagasi ei ole tulnud. Palju rohkem kui paranenud testjooksu aeg, rõõmustas mind asjaolu, et esimest korda kolme aasta jooksul õnnestus teha harjutus "vastaskäsivastasjalg" nii, et see kordagi segi ei läinud ja isegi ei pidanud mõtlema, et oot kurat kumb käsi see nüüd oligi. Lahe!

Rullsuusa trennis oli jätkuvalt jube palav. Aga selle eest muidu oli tore. Harjutused lähevad järjest keerulisemaks. Alguses tunduvad suhteliselt võimatud, aga siis hakkan otsast pusima ja lõpus hakkab midagi täitsa sinnapoole juba tulema. Mõni ei tule ka muidugi.

Kolmapäeval oli veel palavam ja tegelikult ma ei plaaninud üldse trenni minna, aga lasin ennast ikka sixbacki ära rääkida. Sada aastat pole käinud seal ja no raske oli ka kohe. Õnneks nii lühike trenn, et kannatas ära. Pärast läksime kinno ja jõime limonaadi :). Kõhulihased olid kolm päeva valusad.

Pühapäeval käisin  Nevene rullsuusamaratonil 21 km sõitmas Jõulumäel. Selline vahva avantüür siis. Ega ma sinna mingit aega ega kohta sõitma ei läinud (ülejäänud olid kõik sportlased ja uisusuusaga), niisama tšekkama, kas julgen mäest alla sõita ja kas tehnikast midagi alles ka jääb, kui natuke kiiremini liigutada. Eks ma ikka veidi muretsesin ka, esiteks sellepärast, et kui kukun, siis on pekkis ja teiseks sellepärast, et lühikese distantsi start oli poolteist tundi enne pika starti ja kartsin, et sõidan päris pikalt üle sellest stardiajast ja võin kuidagi lollisti ette jääda.
Igatahes olin kohal poolteist tundi enne starti (see juhtus küll esimest korda elus) ja sõitsin korra raja läbi. Rada oli 3,5 km pikk ehk siis võistlusel tuli 6 ringi läbida. Juba esimesest laskumisest alla sõites üritasin suusakeppe asfalti suruda, nii et sädemeid lendas :) Tõsiselt õudne oli. Järgmised laskumised päris hirmuhigi otsaette enam ei võtnud, aga raja lõpp oli jälle selline, et kurvis tippisin abitult ühelt rullilt teisele ja mõtlesin, et issand küll, mis mul ometi arus oli. Soojendusringi lõpus mul igatahes jalad värisesid.
Aga kui stardipauk ära käis, siis enam nii hirmus ei olnud. Pidi lihtsalt alla sõitma.  Mida ring edasi, seda lahedam oli  ja kohe täitsa meeldis noh, laskumised olid lõpuks ikka väga nauditavad. Kui 4 ringi läbi sai, siis ma vaatasin, et lõpuaeg tuleb täpselt teise starti sisse. Kuna start ja finiš olid samas kohas ja enne finišit oli kurviga laskumine, siis ma muretsesin küll, et äkki sõidan maha kellegi kogemata. Tegelikult jõudsin ilusti 3 minutit enne finišisse ja stardi ootajad olid ilusti tee vabaks jätnud ja mingit probleemi polnud. Lõpuaeg oli 1.27.10 või midagi taolist. No väga rahul olen, et püsti püsisin 6 ringi. Ma muidu arvasin, et sõidan kuskil 1.40 kanti. Pole paha. Väike varu vast jäi ka.
Ah, üks lahe seik veel. Nimelt vahepeal läks ilm jälle palavaks ja neljandal ringil joogipunktis mõtlesin, et kallaks natuke vett kiivri vahele. Aga see vesi hakkas kohe mööda prille alla jooksma, mistõttu enam mõnda aega eriti midagi näha ei olnud. Pühkisin prillid puhtaks, aga siis tuli laskumine ja nii kui pea natuke ettepoole kallutasin, jooksis kiivri vahelt veel vett mööda prille alla. Õnneks oli selline lihtne koht ja eriti vaja näha ei olnud. Pole varem prillidega sõitnud ja täitsa ootamatu asjaolu oli minu jaoks :)
Ühesõnaga igati nauditav võistlus, korraldus väga viis, kaasaelajaid kuipalju ja emotsioonid siis ainult positiivsed. Eks neid positiivseid oli vaja ka.

Sunday, August 4, 2013

Õunu kukub pots ja pots

Sai tehtud väga kerge nädal:
T rullsuusk 2h 10m 19,5km
L ratas 1h 16m  20,2km
P ratas1h 2m 16,7 km

Teisipäev  algas sellega, et avastasin puugi. Elevust kui palju muidugi. Guugeldasin nii entsefaliidi kui borrelioosi läbi ja korraks võttis päris kõhedaks. Aga siis tuli mulle meelde, et hiljuti mulle ju süstiti selline kokteil jalgadesse, et see oleks pidanud ka kõige vingema puugi juba enne tapma kui see õieti maanduda jõudis ja nii ma eriti muretsenud pole. Visuaalsel vaatlusel ei oska hetkel miskit halba aimata ka.
Teisipäevane trenn oli selline hirmus koperdamine alguses. Mitu nädalat polnud sõitma käinud ja esimene tund läks jälle tasakaalu otsimisele. Kahjuks jah iga pikem paus teeb rullil jälle ebakindlaks. Vihma ka sadas, mis tegi asja veel tiba keerulisemaks. Aga pärast läks järjest paremaks. Kolmapäeval ja neljapäeval andsid jalad nats (väga kergelt siiski) tunda jälle ja ma otsustasin mitte trenni teha.

Laupäeval oli mul kindel plaan teha Pärnus rullsuusaring. Aga selgus, et maha olin unustanud suusasaapad :) Niisiis oli valida kas joosta või sõita rattaga. Ja mitte hetkekski ei tulnud mõtet, et äkki läheks jooksma. Rattaga kruiisisin niisama linnavahel ja õppisin käsipidurit kasutama. Tegelikult oli täitsa lahe. Keegi oli vahepeal käiku vahetanud ja veeres vähe paremini justkui :)

Nii. Plaane lubasin augustis tegema hakata ja üks kindel plaan sai juba tehtud ka: Tallinna maratoni ma sel aastal ei jookse. Võibolla mingi lastejooks või 10 km, aga kindlasti mitte maraton. Hetkel kuidagi vabanenud sellest "pean alla 5 tunni aja saama" kinnisideest. Las ootab oma aega.

Ja sarjast "selliseid asju juhtub ainult minuga": täna kukkus mu telefon arbuusi sisse, mistõttu see enam ei tööta :) Skype, fb ja mail eksole.

Monday, July 29, 2013

Ja läheb paremaks

Põletik hakkas lõpuks ikka järgi andma ja natuke olen juba liigutanud kah.
Eelmisel nädalal alguses veel jalutasin, aga nädala lõppu mahtus juba võrkpalli ja muid sportlikke elemente ka. Avastasin, et paljajalu kruusateel ja murul kõndimine mõjus pagana hästi.
Võrkpalli sai ka maal muruväljakul paljajalu mängitud. Võrkpall oli muidugi selline paras tsirkus rohkem, aga mõned kiiremad liigutused tuli ka ikka teha. Nii ammu pole palli puutunud, et esimesed kolm servi läksid täiesti metsa ja vastuvõtt ka selline, et käed sain küll alla, aga 100% maandus kartulivagude vahele. Pärast hakkas jälle meelde tulema kuidas see vigur käis.

Pärast võrkpalli sai välja otsitud kuul, ketas ja oda, mida pole aasta aega näppinud (kuigi oleks ju võinud, sest tegelikult on need lahedalt keerulised asjad) ja läks võistluseks.
Tulemused olid umbes sama lootusetud kui aasta tagasi: meeste oda 19.00 (eelmisel aastal 13.24), meeste ketas 10.15 (eelmisel aastal 12.04), 5kg kuul 6.63 (eelmisel aastal 6.14). Nuh, toore jõu pealt natuke on tulnud kuuli ja oda juurde, aga tehnikast ei ole muidugi õhkagi. Kettaheiteks oli endal juba nii palju pöördeid sees, et kettasse enam ei jagunud :)

Järgmisel päeval loopisin pool päeva oda. Lõpuks oli käsi haige ja karta on, et enne järgmist aastat jälle meelde ei tule, et meil oda on.

Edasi oli mul nädal aga puhkust, mis möödus põhiliselt autoga mööda Eestimaad paarutades. Algul mõtlesin, et sporti ei tee puhkuse ajal. Aga kuna ma sõitsin sõbranna juurde, kellega me koos rogainil käime (ja kes sellest märtsi rogainist siiani vigastatud on), siis selge see, et kaks hullu koos ikka ööpimeduses jooksma hiilisid. Jooksime 7 km kruusateel ja mõlemad rõõmustasime, et ajee, saabki joosta. Jalad pärast valutama ei hakanud. Väga cool.
Järgmisel päeval sõitsin rattaga natuke ja endiselt oli kõik hästi.

Nädalavahtusel oli suusatajatega perematk Setumaale kus sai metsas matkatud, tõuksiga sõidetud, füüsilist tööd tehtud ja orienteerutud kaks päeva. Korraldajad olid palju vaeva näinud meie lõbustamisega ja emotsiooni oli ikka kogu raha eest :) Planeerimata situatsioonikoomika ja uute legendide sünd niikuinii. Oli väga tore ühesõnaga. Eriti tore oli, et jalad ei hakanud valutama. Korraks andis tunda kergelt teise päeva hommikul ja teine moment oli kui pärast viimast trenni kuskil Räpina järves vette läksin, kus vesi oli nii külm nagu jää oleks alles hommikul läinud. Aga see oli tõesti korraks ja üldiselt on hästi. Vist.

 


Sunday, July 14, 2013

Luuümbrise põletik

Viimase postituse ja arsti vahele mahtus veel üks hirmus Pärnu ots autoga. Kui ma lõpuks linna tagasi jõudsin, olid mu jalad juba korralikult paistes ja valutasid vahet pidamata. Tunne oli nagu sääred hakkaks lõhkema. Päris jube tunne oli.

Neljapäeval siis õnnestus arsti juurde jõuda ja ametlik diagnoos siis ongi luuümbrise põletik. No eks ma seda arvasin ise ka, aga kogu internet ju väitis, et see paraneb 3 nädalaga ja ravib ainult aeg. Õigupoolest järgnes alati sellele lause, et juhul kui ei parane, siis.. aga nii kaugele ma ei lugenud. Pärast lugesin, aga see oli liiga hirmus, et midagi taolist võiks minuga juhtuda. Oleks võinud 2 nädalat varem minna ühesõnaga. Aga siis veel nii hull polnud ju :) Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis hulluks läks pärast seda, kui sai veidi veini ja õlut joodud. Ei tulnud selle peale, et seisund nii kehv on, oma arust oli juba peaaegu korras.
Arstionu võttis sellise poole meetrise nõelaga loomasüstla ja lükkas selle mulle mõlemasse säärde. Ütleme nii, et süstla nägemine tekitas peaaegu südari, aga protseduur ise väga hull polnudki.
Pärast süste hakkas paistetus tasapisi alla minema ja jalavalu natuke järgi andma. No eks ikka valutavad, aga vähem. Iga päev on grammi võrra parem.

Arstionu lubas ujuda ja rattaga sõita. See siis esialgu kõik. Kumbagi ma neist ei teinud, sest a) Tallinnas pole ratast ja ratas mulle ei meeldi b) ujumiseks peab jõle kaugele minema c) kokkuvõttes olin ma ikka täitsa läbi kah. Täitsa adekvaatsed põhjused minu arust. Magasin hoopis 15 tundi ööpäevas ja käisin vaikselt jalutamas mööda kultuurikilomeetrit (muuseas, kas keegi oskab öelda, mis seos sellel kilomeetril täpsemalt kultuuriga peaks olema?). Jalutamine on väsitav. Ja palav on ka ju.

Hetkel väga ei stressa. Uuel nädalal uued süstid ja küll ta paraneb.
Stockholmi maratonist sai päris valus õppetund. Loodetavasti ma suudan sellest midagi õppida ka.







Monday, July 8, 2013

Jalad jätkuvalt valutavad

Juuli algas ilusti kahe trenniga:
E jooks+ harjutused+ saalihoki, kokku 2h
T rullsuusk 1h 50 min
ja edasi läks käest ära.
Jooksutrenn oli nii raske, et jube. Esiteks joosti maastikul, teiseks päris palju tõuse ja kolmandaks liiga kiire minu jaoks. Aga jalad algul ei andnud tunda. Alles siis kui kästi kõval pinnasel väike ring otsa teha, oli sammu pealt kõik järsku ja joosta ei saanud. Hüpped jätsin vahele, ei suutnud isegi mitte proovida.
Noh, teisipäeva õhtul oli hädasti vaja kontsaga kingad jalga panna, mis lõppes loomulikult jalavaluga.
Neljapäevaks oli peaaegu okei.
Reedel oli vaja sõita bussiga Viljandisse (ja väike konts oli ka jalas) ja hakkas peale jälle. Võtsin küll Paides juba kingad jalast ja sirutasin jalad ülbelt üle kahe tooli, aga see ei päästnud midagi. Õhtul läks peoks ära, sai natuke tantsitud ja nii, mis tähendas, et hommikul jalad jälle valutasid.
Viljandist sai võetud suund Schillingule. Siis oli juba olukord selline, et kingad lendasid kohe jalast ja kui Kurjam peale tuli, siis esimese osa ajal ma istusin lihtsalt maas, ei jaksanud enam seistagi (loomulikult on netiavarustes ka foto sellest kenasti olemas :) ). Ise veel suur fänn ja pungisõber. Teise poole seisin küll püsti, aga hüpata ja näppu visata ei jaksanud. Vaatasin ainult, et keegi varvastele ei astuks jumala eest :D Täitsa halenaljakas. Aga Kurjam ise oli muidugi väga hea ja ehe. Kogu üritus üldse oli väga kift tegelikult. Selline vintage hõnguline hipivärk, pikituna Emmaljungade ja Velbaumiga.
Kilingi- Nõmmest öösel Pärnu sõites jooksid vastu rogainijad ja natuke oli kahju ikka ka, et ei saanud minna. A no mis sa teed, 12 tundi rogaini ei oleks ma parimagi tahtmise juures suutnud läbida, selles olen ma küll täiesti kindel. Natuke süümekaid võtab maha, et Anne pole ka eelmisest rogainist veel terveks saanud ja talle oli ka tegelikult parem, et ei läinud, kui nüüd ikka aus olla.

Täna hommikul sõitsin Pärnust Tallinna autoga. Valmistusin korralikult, panin jooksutossud jalga ja arvutasin, palju on optimaalne kiirus, et saaks võimalikult kiiresti jala pedaalilt maha ja samas vangi ka veel ei läheks. Õudne, õudne. Linna jõudes jalad niimoodi valutasid, et helistasin paaniliselt kõikidele kodanikele, kes mind kuidagi võiksid osata aidata. Ibuprofenist sai alustatud. Algul tõmbas kohe väga heaks, aga ei mitte kauaks. Tund möödas ja hakkab tasapisi tuttav valupoiss sääreluu kallal krõbistama.
No näis, näis. Loomulikult kõik maailma jalavalueksperdid puhkavad juulis või on nende juurde neli kuud järjekord. Loodame siis, et ibukas aitab. Kontsaga kingad lendavad kõik ahju.
Vot.  Ideid? Soovitusi?



Monday, July 1, 2013

Juuni läbi


Juuni möödus taastumise tähe all.
Esimene nädal oli kõige raskem. Maraton oli vaimselt ja füüsiliselt täiesti ära kurnanud. Õigupoolest oli esimeses nädalas kaks helget hetke: rullsuusatrenn ja ... rullsuusatrenn. Paraku oli ka see liigutus ikkagi liiga suur koormus  ja jalad hakkasid pärast veel rohkem valutama. Aga tunne rullidel oli tõesti väga hea. Kõik ülejäänud aja tiksusin niisama tuima näoga laua taga ja jätsin mulje justkui teeks tööd või vedelesin teleka ees. Kuna uni oli läind ja söögiisu ka, siis kaal kukkus 2 kg allapoole nagu kolin. Stress sobib mulle.
Noh, sai neid jalgu siis tohterdatud igasugu möksi ja nõiasõnadega ja tasapisi ilmnes ka paranemise märke. Ja vaimu sai ka loputatud nii spas, maakodus kui ööklubis, mispeale maailm jälle õigetpidi pöörlema hakkas.

Esimest korda panin tossud jalga 3 nädalat pärast maratoni, traditsiooniks saanud Jaanijooksu stardis. Mõtleisn, et lihtsalt proovin, kas jalad kannavad ja kui kannavad, siis ei kihuta. Väljas oli täpselt minu ilm ka muidugi, ehk 28 kraadi ja päike lagipähe :). Ja need vahvad tõusud muidugi ka. Jalg kandis küll, aga mingit sellist tunnet, et tahaks võidu joosta, ei tulnudki õnneks. Kuna algul ei kihutanud, siis viimased 2 km mäkkejooks ei olnudki nii jube hull ja kõndisin ainult treppide osa. Finišis selgus, et isikliku jooksin üle 6 sekiga, mis oli täitsa ootamatu. Enne starti, grillvorst suunurgas, ma deklareerisin, et rekordit täna ei jookse ja eesmärk on lihtsalt õhtustele kaloritele ruumi teha ja mitte kuumarabandust saada.
Rohkem jooksnud pole ühtegi meetrit. Muidugi pärast seda Jaanijooksu olid paar päeva jalad valusad jälle, aga mitte väga hullult. Viimane nädal on täitsa okei olnud, kui välja arvata reedene autosõit Pärnusse, kaks tundi gaasivajutamist pani parema jala kergelt valutama. Tagasi tulin bussiga igaks juhuks.

Ahjaa, rattaga olen ka mõned korrad Pärnus ja maal kruiisinud, aga mingeid pikki otsi pole viitsinud teha. Rohkem niisama taastusravi mõttes.
Kokku siis vahepeal sõitsin 40 km rattaga ja 67 km rullidega, jooksin 4,58 km ja rohkem juunis midagi ei teinudki.
Juuli läheb ka täitsa plaanivabalt ja enesetunde järgi. Ühtki eesmärki praegu pole ja ühelgi võitlusel ka kirjas pole. Mis ei tähenda iseenesest muidugi midagi.

Monday, June 3, 2013

Stockholmi maraton

Esimene katastroofi aimdus jõudis minuni juba enne lennujaama jõudmist kui ma avastasin, et UNUSTASIN KOJU KELLA! Täitsa pael, kuidas selline viga küll juhtus? Väga lihtsalt, mõtlesin, et laen korralikult kella täis ja sinna juhtme külge ta jäi. Pulsivööd mul polnud plaaniski kaasa võtta, et nahakahjustusi võimalikult vähe oleks. Niikuinii maratoni joostes pulssi kunagi ei vaata ju. Seega kogu mu suur arvutamine mis km kui kiiresti joosta, osutus täiesti mõttetuks. Lugesin enne maratoni umbes kolm korda  seda artiklit. Palun täiendage seda veel pisiasjaga, et elementaarseid asju ei tohiks maha unustada. Ma kontrollisin küll vist kolm korda, kas mul on kaasas kaks tossu ja õiged sokid, aga kell.. njah :(

Järgmine ebameeldiv üllatus tabas mind siis, kui lennuk svenssonite maal rattad maha pani. Nimelt mul jalad jõhkralt valutasid. Sääreluud, mulle tundub. Olin täitsa kindel, et küllap see on närvidest ja läheb üle. Õhtul magama minnes jalad endiselt valutasid, aga magada sain küll ilusti.

Stardihommikune melu oli muidugi võimas. Igas metroo peatuses tuli järjest rohkem ja rohkem jooksjaid, kõigil suund üks. Vetsu järjekorras tundsin, et kurat, jalad valutavad. Enne starti tegin väikse sörgi, jalad olid kanged kui pakud, aga mõtlesin, et ahh, küll paremaks läheb.

Stardipauk. Jalad valutasid. Stardis nägin 5 tunni jänest ja 4.30 jänest. 4.45 oli oma õhupalli ilmselt kaotanud. 5 tunni jänesega koos jooksin ja mul oli raske eimesest meetrist peale. Mulle tundus, et ma jooksen natuke kiiremini kui peaks, aga tappev tempo ka ei olnud. Üllatuslikult ei kadunud jalavalu ja kange olek kuskile ja 7. km hakkas optimism tasapisi kaduma ja reaalsus kohale jõudma. Esimest korda sain mingi pildi ajast 10 km, kus kell näitas 1.19 stardist. Kuna minu start oli 10 min hiljem, siis reaalne aeg oli 1.09, võibolla veel paar minutit vähem. Oli natuke plaanitust kiirem, kuid mitte selline, mis oleks pidanud mind nii kiiresti ära tapma. 12 km peal tegin esimesed sammud kõndi, sest jalad olid nii kuradi valusad. Korraks jäin seisma ja mõtlesin, et tulen maha, 30 km sellises seisus läbida tundus täisti võimatu. Aga siis mõtlesin, et pool aastat ikkagi plaanitud üritus, särgi toon ära. Muide kuskil seal olid kõrvuti 4.15, 4.30 ja 5.00 jänesed, nii et nende tempo oli ikka väga lambikas. Kuskil päris taga, kui ma juba 5 tunni graafikust olin väga palju maas, jooksid minust mööda veel üks 5.00 ja 4.30 jänes, nii et jänestega ei ole mõtet arvestada.

Raja ääres oli nutvaid katkestajaid, tüüpe tilgutite küljes, kedagi vist elustati ja mulle tundus, et mul ikka nii hull vist ei ole. 15 km med punktis lasin mingit geeli määrida ja natuke sellest oli abi. Edasi jooks oligi ainult med punktist med punktini. Kuna hakkas sadama ja sadu läks järjet tihedamaks, siis järjest vähem oli sellest kasu. No ja edasi oligi selline lausvihmas sörk/kõnd nagu kannatas. Kuskil 37 km kandis vist anti kohvi ja siis ma mõtlesin küll, et nüüd tahaks rahulikult maha istuda selle kohviga, teha ühe suitsu ja lihtsalt alla anda. Aga mõte sellest, et lõpuni on nii vähe, ikka hoidis kuidagi rajal.

No kannatasin lõpuni ära. Pärast finišijoont viskasin pikali maha kuskile lompi ega suutnud uskuda, et tõesti selline maraton oligi. Masendav. Ma isegi ei vaadanud, mis finišikell oli.

Muidu enesetunne üldiselt pärast finišit ei erinenud palju enesetundest enne starti. Õhtul isegi jalad enam ei valutanud. Küll aga valutasid uuesti järgmisel õhtul kui juba tagasi Eestis olin. Üks tuttav maratoonar pakkus, et äkki oli valutavate jalgade põhjus justnimelt lennureisis. Võib see tõesti olla võimalik?

Muidu oli kõik tore. Stockis mulle meeldib. Normaalne kohv, igas urkas on wifi ja kõik räägivad inglise keelt. Kõik toimis, hea kindel rootsi värk. Nalja sai ikka kah ja poleks ma läinud koos selle teise sportlasega, siis ma oleks ikka seigelda saanud kõvasti.

Nuh, mis seal ikka. Valus laks, aga eks see läheb üle. Mis sitasti, see uuesti!


Monday, May 27, 2013

KKK: Noh, kuidas tunne on?

Eelmisel esmapäeval jõudsin üle mitme aja jälle päris trenni. Trenn oli  siis jooks+ harjutused topispalliga. Topispalli sai päris pikalt loobitud, aga see ei tundunud nagu väga raske. Järgmiseks lõunaks olid kergelt ainult seljalihased valusad ja rõõmustasin, et vat kus on vorm :) Aga vara rõõmustasin, õhtupoole jäid valusaks käed (eriti randmest küünarnukini) ja jalad ja päev hiljem andsid tunda kõhulihased ja kogu see vaevatud olek möödus umbes laupäevaks. Vat siis sulle lihtsad topispalliharjutused. Ometi oleks justkui jõusaalis vahepeal käinud ja puha. Toimunu pani mind sügavalt kahtlema, kas mul üldse mingigi vorm on olemas või ma olen seda ainult endale ette kujutanud.
Ühesõnaga täitsa läbi võttis see trenn.Muidu oli ka kiire nädal ja olmelist jooksmist jube palju. Väsimus oli koguaeg kallal, seega otsustain mitte trenni teha, kuigi teisest küljest ikka kripeldas, et peaks natuke tegema. Aga ma ignoreerisin seda kripeldust üsna edukalt.
Kokku saigi ainult kaks trenni:
E 1h 5 min jooksu+ 40 min topispalli
L 32 min jooksu.

Laupäeval jooksin staadionil ja ma ei suuda välja mõelda ühtki igavamat trenni kui rahulik jooks staadionil. Õnneks lastel hakkas ka kiiresti igav ja tulime koju ära. Laupäeval oli jalg täiesti kange alles, kuigi pulss oli nagu õpikus, mingi 120 kopikatega. Kui maratoni päev ka selline on, siis.. tühja kah, lennukile pole õnneks vaja joosta.

No ei oskagi öelda ega arvata, mis laupäeval toimuma hakkab. Tunne on nagu alati, et trenni on liiga vähe tehtud, kuigi kui nüüd numbreid vaadata, siis pole nii palju enne maratoni kunagi jooksnudki. Kuna ma sel aastal olen enamus jookse teinud hommikul, siis nende hommikuste jooksudega ongi sellline imelik värk, et tegevus toimub nagu poolunes alles, lõunaks on juba ununenud, et sai trennis käidud ja koguaeg on tunne, et üldse midagi pole teinud.


Aga kui nüüd järgi mõelda, siis juba vigastusteta starti jõudmine oleks  päris kõva sõna ja sellele ma olen praegu väga väga lähedal :)

Monday, May 20, 2013

2 nädalat stardini

Eelmisel nädalal tegin kolm trenni:
T jooks 7,4 km, 57 min
N jooks 7,5 km, 59 min
L jooks 2+7+2km, 1h 5 min

Eelmise nädala väsimus sai seljatatud ja teisipäeva hommikune jooks oli jälle väga mõnus. Neljapäeval oli ka täitsa tore joosta.


Laupäeval käisin Maijooksul, kuigi ma lubasin, et sinna kunagi enam trügima ei lähe. Aga siis mõtlesin, et võiks ju enne 21 000 startijaga jooksu natuke trügimisvormi ja tempo muutustele reageerimist proovida. Lisaks olin ma reganud jooksule ema, õe ja õetütre, kes küll vahepeal kiunusid, et liiga pikk ja nad ei saa ega jõua, kuid lõpuks olid kõik ilusti stardis ja siis mul oli moraalne kohustus ka joosta ju.

Mulle tundus, et ma päris gaas põhjas ei alustanud, aga kui esimene km täis piiksus, näitas kell 4.52, mispeale ma ehmatusest kohe tempot maha võtsin. Kolmandal kilomeetril läks ikka korraks raskeks ka kui rada natuke tõusis ja 5. km tõusul lasin juba päris lintalönta üles, aga laskumisega kosusin ilusti ära ja mõtlesin, et hoian lõpuspurdi jaoks nats tagasi. Tagantjärele tundub, et natuke isegi oleks võinud varem lõpuspurdiga alustada, aga 7 km osutus ootamatult lühikeseks ja finišitõus kergmaks kui kartsin :) Igatahes jooksin täitsa korraliku aja 36.57 ja koht oli vist 490. Täitsa tubli minu arust.
Maijooksu kronoloogia siis selline:
2010 45.53
2011 40.55
2013 36.57
Ühesõnaga läheb paremaks küll, kui trenni teha.

Ülejäänud perekond oli ka tubli, eriti emps, kes tegi ikka väga tubli aja ja kelle koht vanuseklassis on selline, mida ma kunagi ilmelt üle ei suuda maijooksul joosta. Kui ta finišis oma jooksust rääkis, siis ma sain aru küll, kust mu võitlusvaim pärineb :) Üldiselt tuleks emps rohkem kaasa võtta jooksudele, sest tal oli kaasas oma küpsetatud lihaleib ja kommid, mida me pärast jooksu mõnuledes pugisime. Jooksu finišis anti ka muidu süüa, aga väga kummaline menüü oli. Külmsupp ja sojajook! Möhh? 



Vat. Nüüd siis polegi rohkem midagi jäänud kui hoiduda lollidest olmevigastustest. Kontsaga kingi ei kanna ja katusel õlut ei joo. 

Monday, May 13, 2013

3 nädalat stardini

Nonii. Jooksust sai mul vahepeal kergelt kõrini. See 5 km võistlus oli liig mis liig, aga samas.. mine tea, milleks hea.
Igatahes esmaspäeval ja teisipäeval olin ma täitsa väsinud. Edasi läks paremaks, aga kuna ootamatult algas suvi, siis tuli ka suvehooaeg ja maakodu avada, mistõttu oli vaja tööd teha ja eriti aega ka polnud trenni jaoks. No midagi ikka, aga pikk jooks jäigi tegemata. Kuna töö oli füüsiline nagu maal ikka, siis vast pole hullu kokkuvõttes. Ausalt öeldes oli ikka räigelt palav ka, mis igasuguse soovi joosta ära võttis. Eks selle kuumaga ilmselt tuleb harjuda, aga praegu on küll raske. Muud asjad tundusid palju atraktiivsemad. Rullsuusad näiteks, aga neid ma vist ei julge enne maratoni alla panna. Ma käisin isegi kuuri all jalgratast silitamas ja nõudsin, et see ära remonditaks.
No tühja kah, las ta siis jääb. Või siis ma vaatan, kui väsinud ma õhtuks olen, äkki viitsin pikemalt tiksuda.
Ühesõnaga sai selline nädal:
K jooks 5,8 km 45 min
R jooks 6,8km 47 min+ jõud 45 min
L jooks 8km 1h 5min+ batuut 20 min+ jalgpall 1h
P spinning 30 min+ batuut 20 min

Haah, batuut on väga hea trenn minu arust. Ei olegi vaja palju hüpata, aga lihased annavad päris hästi tunda pärast. Kindlasti saab seal lastega suvel palju hüpatud.

Ehk siis liigutud nagu täitsa sai, aga jooksukilomeetreid veidi vähevõitu. Muid kilomeetreid koguneb maal muidugi kiiresti ja palju. Kunagi vaatasin, et isegi laua katmisega toa ja grilli vahet taldrikute ja kahvlitega käies tuli kilomeeter nagu naksti kokku.

Tunne enam väga optimistlik ei ole.



Monday, May 6, 2013

4 nädalat stardini

Sel nädalal kaldusin plaanist välja natuke. Alguses plaanisin teha kolm jooksu ja viimase siis pikemalt, aga kuna mind laupäval räägiti kuidagi ära 5 km võistlusele, siis pühapäeval oli jalg tiba kange ja igaks juhuks väga pikka jooksu ette ei võtnud.
Sai siis selline:
K jooks 41 min, 5,47 km+ lihas 30 min
N jooks 52 min, 7,01 km
L jooks 38 min, 6,5 km
P jooks 1h38 min, 12,83 km+ lihas 25 min

Nuh,  vist mõned kilomeetrid võiks veel olla. Samas las siis olla natuke alla kui üle.
Aga laupäevase jooksu kohta siis kirjutaks lahti, et käisin Järve metsas talgutel. Joosta polnud plaanis, küll aga oli plaanis laps lastejooksule saata. Kuidagi siiski juhtus nii, et ühel hetkel oli nimi kirjas ja  tegin metsa all soojendusjooksu. Stardis ringi vaadates oli kohe selge, et erilisi šansse võita ei ole :) Ja kui stardipauk käis, jäingi kohe maha. Enamvähem mingi 500 metrit jaksasin Ruthi sabas ära kannatada, siis hakkas vahe tasapisi muudkui venima. Pressisin nii nagu jõudsin, aga mida pole, seda pole. Esimese ringi lõpus oli mul toss täista väljas ja korraks isegi mõtlesin, et ei lähegi teisele ringile. Aga siis Marius karjus raja äärest, et kõige suurem võit on võit iseenese üle ja ma mõtlesin, et ei kurat, kui ma juba tulin, siis nii kergelt alla ei anna. Teise ringi esimesel tõusul oli mul hapnikukraan juba nii kinni, et kõndisin tõusust üles ja mäest alla ka, et natuke hapnik jälle liikuma mahuks. Edasi kannatas joosta jälle ja teise tõusuga enam selliseid raskusi ei olnud.  Noh, läbi ta lõpuks sai ja finišis selgus, et enda kohta tegin super jooksu. Aeg 26.09 on kindlasti kaugelt kaarega mu elu parim 5 km.
Kuna rahvast oli millegipärast väga vähe, siis vaatamata sellele, et olin pika vahega viimane, õnnestus saada naiste klassis auhinnaline kolmas koht :) Uhh, sprint on ikka raske mu jaoks. Huvitaval kombel hakkasid kuskil 3. km alates tunda andma kõhulihased, täitsa enneolematu kogemus.
Ühesõnaga natuke ikka see ulmeline aeg ehmatas ära ja võtsin pühapäeval rahulikult. Tuul oli ka suur, kui veel vabandusi otsida, miks pühapäeval jooks plaanitust lühemaks jäi.
Sel nädalal vaja kindlasti ära teha üks pikk jooks ja siis edasi vaja ainult terve püsida.
Teoorias ei tundu ületamatult keeruline.


Monday, April 29, 2013

Meie tohime üle piiri minna!

Sellise vahva steitmendi on meie hoovi lapsed keksukasti kõrvale kirjutanud. Mulle meeldib kui avaralt mõeldakse ja eks see lause iseloomustab mind ka päris hästi vist.
Lapsega mängisin ühe mängu keksu ka. Olete proovinud täiskasvanuna? Täielik feil. Esiteks on hüppamine oluliselt keerulisem kui ma lapsepõlvest mäletasin, teiseks ühel jalal seistes kivi üles võtta osutus keeruliseks, kolmandaks ostus keeruliseks ka kivi täpselt kasti viskamine ja neljandaks on jõle väiksed kastid ja mitte piirile astuda on pagana keeruline. Ühesõnaga kaotasin, kuigi lapsel hakaks minust kahju ja tegi vahepeal minu kasuks sohki :) Vat jah, on hetki kui tuleb tunnistada, et vananemine toimub täie hooga, ürita eest joosta kuidas tahes.
Trennid ka kirja:
T jooks 6,2 km, 48 min
N jooks 7,47 km, 50 min
R jooks 10,02 km, 58 min
P jooks 17,03 km, 2h 1 min+ lihas 25 min

Sai jälle täitsa viisakas nädal. Võibolla oleks võinud pühapäevase jooksu paar kilomeetrit pikemaks venitada, aga võibolla ka mitte. Jõudu ja viitsimist oli, aga kõht läks tühjaks ja mõtlesin, et lähen parem sööma koju.

Reedel oli plaanis kiire 10 km ja noh, läks veidi liiga kiireks. Kui mu ametlik 10 km rekord on 1.02 ja eelmisel suvel olen 21km sees saand 10 km vaheaja 1.01, siis jah, aprillis hommikul kell 7 jooksin aja 57.55 ehk siis esimest korda elus alla tunni. Tõde on see ka, et ma pole 10km eriti jooksnudki, kiired jooksud jäid eelmisel aastal lühemaks. Sain selle jooksu eest virtuaalselt veits vast pead ka, aga kuna enesetunne on jätkuvalt suurepärane, siis ma arvan, et ei ole hullu midagi.
Noh, pinge hakkab tasapisi üles kerima. Viis nädalat on jäänud, järgnevad kaks on kõige tähtsamad. Esimese unenäo ebaõnnestunud Stockholmi maratonist olen ma juba ära näinud.

Sunday, April 21, 2013

6 nädalat veel

Ja õnnestumiste reas üks nädal juures.
Trennid:
T jooks 5,23 km, 44min
K jooks 7,13km , 49 min
R jooks 8,98km,  56 min
L jõusaal 1h
P jooks 20,47km, 2h28min

Nädala alguses olid jalad ikka väga kanged. Kui nüüd aus olla, siis alles reedeks oli see eelmise laupäeva koletrenn jalgadest kadunud.
Pühapäevane jooks teeb eriti head meelt. Kes oleks võinud arvata, et koidab päev, mil ma kirjutan, et 20 km oli mõnus ja kerge jooks. Aga siin see päev on. Algselt plaanisin joosta 17 km hoopis, aga kuna ilm oli super ja jalg kerge, siis mõtlesin, et teen siis juba 20 km täis.  Ma ikka juba kuskil 10 km peal hakkasin ootama seda hetke, mil raskeks läheb ja väga enam ei viitsi, aga seda ei tulnudki. Täitsa uus kogemus.

Ühesõnaga läheb jätkuvalt hästi praegu millegipärast.

Monday, April 15, 2013

7 nädalat veel

Veel üks korralik nädal seljataga.
Sel nädalal sai natuke kiiremaid liigutusi ka tehtud. Joosta oli endiselt mõnus, hommikune jooks endiselt töötas ilusti.
Trennid:
T jooks 44 min 7,16km
K jooks 51 min 7,1 km
R jooks 42 min 7,09 km
L pump&jump 1h
P jooks 1h 42min 14,07 km
T ja R sai siis proovitud veidi kiiremat sammu ja väga hull ei olnudki. Täitsa juba tuleb.
Hull oli laupävane trenn, mis toimus suusahooaja lõptamise raames. Seekord oli Marise trenn ja see koosnes pooleldi Pump FXst ja pooleldi Jump FXst. No pumpi trennis ma olen kaks korda käinud ja see trenn mulle sobib. Sellega probleeme polnud. Aga siis kui hakkas Jumpi osa, siis ma mõtlesin, et njaa.. hüppamine las jääb ikka noorematele ja kergematele inimestele. No ikka väga raske oli minu jaoks. Samas ma tunnistan, et tekkis küll väike huvi, kas tõesti jaksaks tund aega järjest niimoodi hüpata trennis.
No igatahes juba samal õhtul andsid reie- ja tagumikulihased kergelt tunda. Öösel ärkasin iga kord kui külge keerasin. Pühapäeva hommik oli valus. Kann oli kange, jalgadest rääkimata. Aga jooks oli ikkagi vaja ära teha. Seega ma seisin trepi ülmisel astmel ja mõtlesin, et kas minna trepist või liftiga alla. Sain hädaga siiski trepist ka mindud.
Pühapävase jooksu algus oli umbes selline nagu maratonil see koht, kus sa oled juba haamri saanud, aga suudad tasapisi siiski edasi liikuda, päris kõndida pole vaja veel. Ma kahtlustan, et ma pole mitte kunagi varem sellises konditsioonis jooksnud, rääkimata siis veel, et nii pikka distantsi. Esimesed kaks kilomeetrit olid väga rasked, siis läks järjest kergemaks. Kuskil 12. km lõpus jälle läks jalg jälle väga kangeks, aga kuna ma olin otsustanud, et teen ilusti lõpuni, siis tegin ka. Isegi tempos püsisin ilusti.

Järgnev öö möödus samamoodi kui eelmine, ärkasin iga kord, kui oli vaja külge keerata :) Õudne, õudne. Tänane olek pole grammigi parem kui eilne. Ei, vist siiski natuke on, st kann ei ole valus enam, aga reilihased on sama valusad kui eile. Eks paar päeva tuleb vähe kergemalt võtta, mis muud.
Kaalu viskas tänaseks tagasi 69,0ni, mis numbrina on ebameeldiv, aga kuna muidu enesetunne on hea ja vorm paraneb, siis tühja kah, pead ei vaeva praegu sellega. Küll ta allapoole tagasi tuleb.


Monday, April 8, 2013

Train, eat, sleep. Repeat.

Teine nädal läks nii nagu planeeritud. Sellist lauset saan ma harva kirjutada, aga seekord küll. Hoog on endiselt hea, hommikused jooksud sobivad mulle üllatuslikult. Pole kunagi hommikuinimene olnud, aga nüüd olen siis vist nii vana, et hommikune ärkamine ei ole enam probleem. Hommikused trennid on seepärast head, et kõik siis alles magavad ja selline täitsa vaba aeg, mille ma muidu niisama maha molutaks. Ja ühtlasi ei tule hommikul kunagi midagi ootamatut vahele, miks ei saaks trenni minna. Peale laiskuse, aga see on ületatav.

Trennid siis:
T jooks 52 min 7,18 km 
N jooks 50 min 7,3 km
R jõusaal 1h 20 min
L jooks 52 min 7,28 km
P jooks 1h 17 min 10,9 km

Ehk siis igati vinksvonks. Pühapävane jooks oleks võinud paar kilti pikem olla, aga kuna lund sadas nagu kotist ja tee läks järjest libedamaks, siis ma arvasin, et sellel ei ole erilist mõtet.
Kõik jooksud tulid jälle kergelt, pulss on seal kus vaja ja muidu ka kõik sujus nagu õlitatult. Selline "Run, Forrest! Run!" tunne on :) 8 nädalat oleks vaja seda hullutunnet veel säilitada ja klapid peas ainult otse vaadata Stockholmi poole. Lihtsalt ilusti reziimi hoida vaja.
Esmaspäevane kaalunumber seekord 67,9.

Monday, April 1, 2013

Uus hooaeg, uued plaanid

Suuski ma pärast laagrit enam puutunud ei ole ja suusahooajale paneks hindeks sellise kesise 3. Positiivne see, et kolm starti ja kolm finišit. Negatiivne see, et Alutaguse ja Finlandia jäid sõitmata. Mis tehtud sai, oli enamvähem ootuspärane. A nuh, seekord siis nii. Aga kindlasti oli parem talv kui eelmine. Ehk siis 8 nädalase vigastuse asemel ainult 5 nädalat kestnud tõbi. Olme rikkus kõvasti spordiplaane, aga midagi pole teha, sport ei ole elu. Vaja muid asju ka ajada ju.

Ühesõnaga siis avasin jooksuhooaja. Eesmärk siis ikka sama, mis siiani alistamata. Maraton alla 5 tunni vaja joosta. Viiendale katsele :) Ei pannud naismaratonijooksjate edetabelis rohkem nii järjekindlaid kodanikke tähele, kes oleks viitsinud 4 korda maratoni joosta üle 5 tunni :) Noh, vaatame, mis viies katse toob.
Viies katse toimub Stockholmis 1. juunil. Ja eelmisel nädalal avastasin, et sinna on ups.. ainult 10 nädalat. Seega tuli jooksma hakata. Kui eelmisel kevadel jäin ma jooksuprogrammi alustamisega 6 nädalat hiljaks, siis seekord ainult 2, mistõttu šansid plaanile järgi jõuda on üsnagi võimalikud erinevalt eelmisest aastast.

Jooksusammud tulid sel kevadel ootamatult kergelt nagu ma juba rogainis märkasin. Sel aastal ei olegi vaja koperdada 9 minutit kilomeetrit, et pulss alla 150 hoida. Meeldiv, meeldiv.
Esimene nädal sai siis selline:
E jooks/kõnd 48 min 5,8 km
T pump FX 60 min
K jooks 38 min 5km
R jooks 53 min 6,75 km
P  jooks 60 min 8,38 km
Pulss oli kõikidel jooksudel ilusti vahemikus 140 kuni 146, mis on madalam kui mul iial varem kevadel on olnud. Jooksmine ei ole üldse vastik isegi, mis on ka täitsa uus kevadine kogemus. Muidu ikka kuskil juunis on alles enamvähem talutav olnud.
Ühesõnaga algus on paljulubav.
Uude nädalasse kaaluga 69,0. Nuh, kõikidel muudel päevadel peale esmaspäeva kaalun ma 67 või 68 kopikatega, aga esmaspävaks ikka tuli ära jälle :D





Sunday, March 24, 2013

Gaas põhja

Suusalaagrist tulles oli mott kohe laes ja elu ilus, eks. Õigupoolest olid liikumapanevad asjaolud hoopis see, et ma nii palju maha jäin lühikese maa peal teistest, et ma laagri videot vaadates sain aru, et tuleb ikka kõvasti kaalu langetada ja et pärast laagrit esmaspäeva hommikul nägin ma selle talve suurimat numbrit kaalul. Päris 70 ei olnud veel, aga palju puudu ka ei olnud. Okei, ütleme siis välja, et 69,8. Ühesõnaga otsustasin, et aitab naljast ja nüüd ma hakkan tõsisemalt tegelema selle asjaga.

Teisipäeval panin kohe jõusaali ja lammutasin seal hoolega.
Neljapäeval käisin hommikul kl 7.15 Pump FXi trennis. Pole varem kunagi seal käinud ja tuleb tunnistada, et täitsa vahva trenn oli. Algul oli plaan, et teen tühja kangiga, aga kui ma vaatasin, kuidas teised kettaid lükkasid kangi otsa, tundus imelik ja panin ka natuke. 5 kg. No päris mõnus oli. Selja jaoks kästi juurde panna raskusi ja ma ei julgnd rohkem panna kui 2 kg, aga sain aru, et tegelikult oleks võinud panna veel. Selja ja jalgade harjutused jäid vast tiba liiga kergeks selle raskusega. Aga käed väsisid küll ära. Ikka veits teistmoodi harjutused kui siiani tehtud ja andis ikka tunda. Muidu oli selline kerge trenn, sest seal polnud vaja hüpata ja pärast tööl ka uni peale ei tulnud. Täitsa plaanin edaspidi (kui mul veel kunagi nii vara uni ära läheb) ka sattuda sinna.

Laupäeval siis Sparta Rogain. Noh, me, kaks udu, mõlemal põlv haige, ronisime ikka starti. Ilm oli ilus, tuju hea. Põhimõttelislt oli stardis kaks valikut - linna või metsa. Me valisime metsa, sest 1)linnas on asfalt ja hoidsime põlve 2) linnas on libe ja me oleme mõlemad kukkumise maailmameistrid 3) no mida huvitavat seal Nõmme tänavates ikka niiväga on. Mets tundus põnevam. Ja oli hea valik kah. Enamus aega sai mööda rada joosta ja metsarajad ei olnud jääs. Punktide saamisks pidi muidugi põlvili lumes ka sumpama, aga mitte nüüd ülearu pikalt.
Minul oli väga tore. Eks ole ju talvel neid pikki välitrenne ikka tehtud ka talvel ja mingit värske õhu mürgitust vähemalt ei tekkinud. Üllatuslikult jaksasin ka mingis rahulikus tempos kenasti sörkida. Aga Annel oli seekord raske. Tänu sellele ma ei mõelnud seekord kordagi, et miks ma siin olen ja et siia ma suren. Kohe tore oli, noh.
Läksime seekord ilma plaanita metsa. Üle kahe punkti ette ei planerinud ja väga hästi tuli välja võistlus. Võsa ei olnud kuskil ja ujuma ka seekord ei pidanud. Jalad olid siiski põlvini läbimärjad. Jook ka ei külmunud ära, see oli ka meeldiv. Viimase tunni pidime küll kõvasti ketsi andma, sest läks kiireks. Tagasi tulime mööda Vabakat ja tegelikult Vabakal jääd ei olnudki ja sai ilusti joosta seal. Järve Selveri juures Anne ütles, et paneb kohe pildi tasku ja  siis kõndisime veel väikse lõigu. Kuna aeg pressis peale, siis ikka utsitasin jalad alla võtma ka panime lõpuni ära. Ise veel mõtlesin, et näed, seekord ei olnudki erilisi seiklusi. Ainult korra sai üle mingi aia ronitud.

Ja siis, meeter enne finišit, kukkus Anne sellili. Ja nii kapitaalselt, et hingest kinni ja näost valge. Ma esimese ehmatusega mõtlesin, et nüüd on raudselt kiirabi laks. Aga püsti ta ennast ajas ja finiši jõudsime ära piiksutada enne kui 4 tundi täis kukkus. Noh, hüppeliiges oli paistes mis jube, kuigi kõrvalt vaadates oleks panustanud hoopis peapõrutusele. Igatahes spordiga on jälle tükiks ajaks kööga. Selline nukker lõpp siis ilusal võistlusel.
Tulemus tuli ka korralik, sellega olime mõlemad väga rahul. 60 punkti saime, NN klassis 9. koht ehk siis esimese poole sees, mis on meie kohta ikka tubli esitus. Aga orienterumisvigu ei teinud seekord (Anne ei teinud, mina endiselt jooksen, kaart valepidi käes ja tuhkagi aru ei saa, aga selle eest leidsin seekord punkte päris kiirelt) ja rajavalik õnnestus ka minutilise täpsusega enamvähem.
Nüüd siis ainult hoogu vaja üleval hoida ja jooksmisle rohkm keskenduda. Põlv laseb joosta ilusti, sellega probleemi ei ole. Olen trennides ka sel nädalal ainult otseliigutusi püüdnud teha põlvega ja niimoodi pole häda midagi.

Monday, March 18, 2013

Suusalaager

No jõudsin siiski tõdemuseni, et kui on piisavalt teipi, haisvat kreemi ja tahtmist, siis saab suusatada küll.
Ja vedasin ennast suusalaagrisse kohale. Mõtlesin, et sõidan ainult klassikat ja hoian jalga. Klassikaliigutus (ja igasugune muu otseliigutus) on okei.

Mingitel segastel asjaoludel pakkisin igaks juhuks vabatehnika suusad ka kaasa. Aga plaan oli kindlalt mitte võistelda. Kohale jõudes oli mu nimi stardiprotokollis enne kui ma arugi sain mismoodi see juhtus.
Algatuseks toimus paarissprint. Minu jaoks oli ikka päris hull. Ikka enamvähem kapsad välja sõitsin, aga kaotust teistele võib mõõta kalendriga. Esiteks ei ole ma ühtki kiiret liigutust teinud eemm.. ma ei mäletagi mis ajast saadik. Igatahes väga väga kaua. Terve talv olen viilinud edukalt kõrvale suusateisipäevakutest, kus ma tegelikult oleks pidanud käima ja võistlema. Kõigepealt sellepärast, et mul teisipäevad on kõik kinni ja ei ole kuidagi olnud tahtmist ka väga pingutada ja lõpuks oli tunne, et ah, niikuinii ei jõua ju. Vigastuse hirm oli ka nii suur, et tundus kindlam rahulikult hooaeg ära tiksuda ja mitte rapsida. Ühesõnaga läks liiga rahulikuks suure hirmuga.
Ja teiseks ega ma ei oskagi neid lühikesi distantse sõita. Ikka enamvähem üks käik on, vahet pole, kas 700 meetrit või 40 kilomeetrit, tempo eriti ei erine :) Selles suhtes on arenguruumi kõvasti.
Noh ja see võistlus täpselt seda tõestaski, et kui trenni ei tee, siis ei jõua ka. Selles mõttes oli kõik korras.

Vabatehnika võistluseks sain alla edevad suusad, aga sai kinnitust veelkord fakt, et ega suusad ei sõida :) Aga suusk oli nii hea, et mul oli tegemist, et üldse püsti seista. Keha pole harjunud nii kiireid liigutusi tegema ja juba stardisirgel pidin sellili käima peaaegu, sest ei jõudnud suuskadele järgi :) Aga oli ikka teine tunne sõita küll kui suusk libiseb. Ikka suur vahe on suusal ja suusal.

Matkatud sai ka mõlemal päeval veidi suuskadega. Ilm oli ilus ja tuju hea. Nalja sai ka palju. Nagu ikka.
Selline positiivne energialaks.

Põlv pidas vastu ilusti. Valutama hakkas siis, kui juba pärast laagrit Valgehobusemäel päris suusatajaid vaatamas käisime. Aga ka mitte hullusti vaid väga tagasihoidlikult. Ja täna ka väga hull ei ole, aga eks ta läheb hullemaks, kui ülevamad emotsioonid vaibuvad. Eks näis, mis seis on nädala lõpuks. Laupäeval nimelt tuleb suure pauguga avada jooksuhooaeg ehk tossud jalga ja 4 tundi rogaini pauhti, ilma pikema sissejuhatusta. Muretsen põlve pärast. Aga rohkem vist isegi sellepärast, et pärast seda, kui see kari rogainijaid Tallinna metsa all ära möllab, pole ühtki suusatatavat rada enam terves Tallinnas. Anne ütles, et ta pole viimasest rogainist saadik ühtki trenni teinud ja lubas, et jalutame läbi. Valetab niikuinii. Teame, teame seda jalutamist juba.

Friday, March 15, 2013

Traumade eri

Väike audit siis ja ritta viimase 10 aasta traumad.
2004 jooksin läbi raamatupoe ukseklaasi, muhk otsa ees taandus kiiresti, põlve ravisin mitu aastat
2006 või 2007 jooksin läbi Tallinna Bussijaama ukesklaasi,täpselt samad vigastused, aga bussijaama ukse ees oli päris kaua aega vineertahvel
2008 jäin ülekäigurajal auto alla, luumurde ei olnud, aga lamasin 4 kuud
2009 kukkusin libedaga, mõra selgroos, lamasin veel mõned kuud
2011 kukkusin libedaga, hullu polnud, aga mõned maratonid keeras tuksi
2012 veebruar murdsin varbaluu suurel varbal, lonkasin 8 nädalat (ainuke slles nimekirjas, mida saab spordiga seostada muide)
2012 august murdsin veel ühe varbaluu
2013 kukkusin libedaga, jälle põlv

Rohkem hetkel ei meenugi. Kui keegi mäletab, võib täiendada :)

Rida hakkab kuidagi liiga tihedaks minema. Nagu üldse ei seisa püsti enam. Selle nimekirja valguses on täitsa hämmastav, et ma ei ole ei suuskade ega rullsuuskadega end veel kordagi traumapunkti kukkunud.
Kui kellegil on mõni hea idee, kuidas sellest traumadetsüklist välja saada, siis kuulan huviga.

Muidu põlvevalu on viimase paari päevaga nagu oluliselt järele andnud.


Tuesday, March 12, 2013

Vist sai suusatatud selleks aastaks

Pärast Tartu Maratoni läheb ainult allamäge.

Tippvorm oli rihitud nädalavahetuseks pärast TMi. Paraku jäi Finlandial startimata siiski sel aastal ja see tekitas sellise vastiku frustratsiooni tunde. Tegin küll kohe ka plaan B, aga selle hääletas treener maha. Läks käiku plaan C. Ehk siis ei teinud mitte midagi (ok, kaks korda olen kolme nädala jooksul jõudnud suusatama ja ühe korra venttisse, aga see ongi põhimõtteliselt null ju).

Kui ma järgi mõtlen, siis Tartu viimastel tõusudel andis mul kergelt põlv tunda juba, kuid siiski korraks vaid ja pärast finišijoont ei olnud midagi enam. Eelmise nädala alguses kiirustasin trenni ja panin libedaga joostes korra põlve maha (laps oli ka süles, et ikka kukkuv mass suurem oleks). Algul ei olnud midagi, aga tasapisi hakkas tunda andma järjest rohkem. Haanja maratoni mõtte kriipsutasin vist neljapäevaks juba maha. Pärast laupäevast trenni läks valu päris hulluks. Pühapäeval ja esmapäeval oli olukord veel hullem.

See põlvevalu on mulle väga tuttav ja ma olen suhteliselt kindel, et tsüst on põlves jälle tagasi. Lihtne asi, aga kuradi ebameeldiv, sest see tekib mul kuskil lollis kohas, lihaste vahel. Täna tahtsin arstile aega panna ja öeldi, et helistage1. aprillil, siis hakkame juuniks aegu panema. Esimene tasuline aeg on kuu aja pärast. Dziisus kraist, ma ütlen. Ikka jube hea tervis peab olema, selleks et haige olla. Tuntud paranoilisena ma igat arsti oradega oma jala kallale ei taha lasta ka. Aga kuu aega oodata on täiesti võimatu.

Ühesõnaga tuleb jälle välja mõelda, kuidas saab, kui kuidagi ei saa. Ja kuidagi kindlasti saab. Alati saab.

Ahsoo. Kaalul nägin ka eile hommikul selle talve suurimat numbrit. Õõh. Peaks tegema midagi.



Sunday, February 17, 2013

Tartu Maraton 2013

Ja stardis ma olin.
Ma tunnistan ausalt, et kui Spartast poleks nii palju kõnesid tulnud laupäval, et miks sa juba Otpääl pole ja kuule, me võtame su numbri välja,kuule ma võtan sulle õhtusöögi kaasa  jne jne, siis ma vist oleks mõnusalt Tartus kohvi joonud ja võimalik, et loobunud stardist. Aga organisatoorne pool oli nii kõva, et mul ei olnud seda võimalik teha. Viimased nädalad on olnud väga kurnavad ja ma olin enne starti juba väga väsinud. Sellest masendavast aastast 2012, kui ma olin rohkem vigastatud kui terve, ei taha üldse rääkida. Noh, seis pold kiita, ütleme nii.

Tartuse ma liikusin ühistranspordi ja kolme lapsega, mis tähendas, et seda väiksemat, pidin ma üksjagu palju süles tassima. Autoga pärast maratoni tagasi sõita ei tahtnud, sest teada on, kuidas uni ründab. Seega siis ühistranspordi kasuks otsustatud.

Kui ma stardis suusa maha panin, siis teadin kohe, et mul on väga hea suusk. Pidas ja libises nii nagu vaja.  Kuskil 30. km kandis hakkas pidamine veits kehvemaks minema tõusudel, siledal maal oli lõpuni väga hea.

Kohe esimsel laskumisel sõitis üks neiu mulle diagonaalis sauhti küljelt sisse, mistõttu ma kukkusin täispikkuses paremale küljele ja tõmbasin maha veel neli suusatajat. Teisel laskumisel kukkus mu ees korraga neli inimest ja polnud muud varianti kui tagumik maha panna. Nende kahe laskumisega ma kaotasin väga palju kohti ja sattusin juba sinna punti, kus üldse mäest alla sõita ei osata. Mul oli laskumistel sellest pundist oluliselt parem minek, aga mööda ei saanud ja pidin pidevalt hoo maha sahatama. Inimesed kukkusid massiliselt ja sõitsid kepid laiali nii et kahe raja vahelt möödud ei saanud. Väga trügida ka ei julgnd, sest poolikuid suusakeppe vedeles hoiatavalt raja ääres.

Kuskil 15. km tundsin esimest korda, et tõusudel on raske. Ja läks iga tõusuga järjest raskemaks. Ja need tõusud ei lõppenudki ära, muudkui järgmine ja järgmine ja järgmine. Eelmine kord nii palju tõuse küll ei olnud. Aga siis ma olin korralikult terve talve venttis ka käinud.

Kui poolel maal kell kinni läks ja joogipunktist minema sõitsin, oli täis tiksunud aeg 2.55. Selleks hetkeks olin kindel, et ei sõida alla 6 tunni. Mis sest, et teine rajapool on kergem, pole veel juhtunud, et jaksan teise poole samas tempos sõita. Lasin veits jala sirgu ka, et niikuinii läind ja enam pole vahet, aga siis tuli veits kergem rajalõik ja 40. km peal avastasin, et hmm, tegelikult võin sõita küll. 50. km vaatasin, et vist tulebki nibin nabin alla 6 ja 60. km sai aru, et ma peaks jalaluu murdma, et üle 6 tunni sõita.

Niisiis üks neist asjadest, mida ma olen mitu aastat plaaninud ja mis on mitu aastat ebaõnnestunud, on nüüd tehtud. Tartu maratoni aeg alla 6 tunni on olemas. 5.42 siis uus isiklik reks. 41 minutit parandust.
On küll hea meel.

Wednesday, February 13, 2013

Võib kontseptsioon hävineda

Raport enne tähtsat starti.

trenni tehtud liiga vähe
suusk ei pea
kaal seisab samas kohas nagu naelutatult
olme tapab

Väga hea, aga mitte lootusetu.






Sunday, February 3, 2013

Mulgi maraton

Kolmapäevani olin ma ikka suht läbi Sakalast. Siis tegin ühe jõusaali otsa ja läks oluliselt paremaks olemine. Nädalavahetuseks oli täitsa okei jälle. Seega pakkisin kola jälle autoses ja seekord põrutasin teise Mulgimaa serva. Seal oli juba tuttav rada, 2011 sõitsin seal. Selle vahega, et eelmisel korral oli see 29,5km pikk, seekord 32,9km. Mulgid, teadagi, tuntud koonrid ju, ei raatsi pikka rada teha - kui Sakalas sõideti 4 ringi, siis Mulgis  koguni 6 ringi :) Aga ei, mulle teglikult ringitamine sobib. Kuigi suht keeruliseks läheb see ringide lugemine alates 3. ringist.

Enne starti (ma ei tea, kuhu see rist tuleb lüüa, aga jõudsin kohale 40 minutit enne starti) avastasin, et suusk absoluutslt ei pea. Tõmbasin mingi määret alla, oma arust ikka südamest, aga paremaks see küll midagi ei teinud. Suuska ma pidama ei saanud. Eks ilm oli ka selline -2 kuni +2 ja rada jäine.
Niisiis rapsisin esimesel ringil tõusudel  liiga palju ja üritasin üles saada, aga no mida polnud, seda polnud.  Kokkuvõttes olin ma pärast esimest ringi suhteliselt väsinud :) Järgmised ringid seetõttu muidugi kannatasid. Paaristõukeid ka 30 km teha ei jõua, seega võitlesin oma mittepidava suusaga füüsika vastu ja noh, ütleme siis, et jäin kaotajaks. Aga hea tuju säilis lõpuni ja korralik trenn Tartu jaoks jälle juures. Viimasel ringil sain kahest suusatajast mööda kah. Ühega neist sõitsime 4 ringi koos, tal oli täpselt sama probleem, mis mul, aga tema väsis viimaseks ringiks rohkem ära.


Muidu oli väga tore maraton. Rada oli selline ee.. mitte ülearu kerge, aga ära ka ei tapnud. Kaks raskemat tõusu oli (aga neid siis mõlemat 6 korda) ja meeldivalt pikkade vahedega, et kannatas ronida küll. Väiksemaid mõnusaid tõusukesi on ka üksjagu. Selliseid, kust ilusti otse üles saab sõita.. kui suusk peab.
Rada oli super, arvestades ilmaolusid. Klassikajälg oli väga hea. Laskumisi seal rajal on suht palju, need ei ole väga kiired, aga on sellised kurvilised ja päris head suusavalitsust nõudvad. Eriti viimastel ringidel. Mitmes kurvis ikka koperdasin ja korra jäi väga vähe puudu, et rajalt välja oleks sõitnud, aga mingi ime läbi õnnestus püsti jääda ja puust mööda saada.

Kokkuvõttes sain täitsa viisaka aja kirja. 2.54 kopikatega ja tuleb rahul olla. Kiiremini ei jõudnud noh.



Sunday, January 27, 2013

Sakala maraton

Alguses ma mõtlsin minna Kõrvemaale vabatehnikat sõitma, aga kuna me kodus oma graafikuid klappima ei saanud, jäi silma hoopis Sakala maraton. Nädala alguses panin sinna ennast rõõmsalt kirja. Paar päeva enne maratoni selgus, et rada muudetakse kuna põllul on lund vähe ja ma lugesin küll netist kommentaare, et tuleb väga raske maraton ja tapvad tõusud, aga ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Tehti siis keskuse ümbruses 4x 10 km ringi hoopis algse järveäärse rahuliku matka asemel.

Niisiis pakkisin oma kolm last ja suusad kokku ja põrutasin bussiga mulki. Igaks juhuks autoga ei läinud, kartsin, et pärast on raske tagasi sõita. Vahel ma teen kogemata ikka mõne targa otsuse kah, tuleb tagant järele nentida.

Hommikul starti sõites jäid silma sildid "Polli mäed" ja siis ma juba hakkasin aimama halba. Noh, ühesõnaga läks lahti ja 3. km lõpus ma mõtlesin esimest korda, et täitsa lõpp, mida tõusud ja ma vist 4 ringi küll ei jaksa. Suusk ei pidanud üldse. Kuskil 4. kml algas pikk sirge, aga seal oli pinnatuisk ja tugev vastutuul ja kergemaks ei läinud eriti. Aga siis keeras rada tagasi ja tuli kuskil 1,5 km sellist mõnusat sirget, kus tuul oli tagant ja see oli väga mõnus. Suusk lippas ikka päris hästi seal. Ringi lõpus 3 km oli selline mõnus kurviliste laskumistega (ja väheste tõusudega) osa, mis mulle väga meeldis. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud, et iga meeter allapoole oli ainult rõõm. Mingis muus olukorras ma sealt s kurvist küll niimoodi alla lennata poleks julgenud, aga täna ei olnud mingit hirmu.

Teise ja kolmanda ringi A kati tõusul mõtlesin jälle, et pekki, liig mis liig, aga sirge peal sain ilusat vahelduvtõuget sõita ja siis nagu jaksasin jälle. Laskumiste osa oli endiselt meeldiv, kuigi läks iga ringiga järjest keerulisemaks. Kolmandal ringil panin ringi viimasel laskumisel korra tagumiku maha kah. Hoog läks liiga suureks ja kurvi ei võtnud välja enam.

Neljanda ringi ma lihtsalt kannatasin ära.  Häda algas juba sellest, et kolmandalt ringilt tulles ei olnud joogipunktis kedagi ja vähe sellest - jooki seal ka ei olnud. Ses suhtes viskaks küll korraldajate kapsaaeda kivi, aga vast järgmisel aastal õpivad vigadest. Aga kuidagi ma ikka lõpuni punnitasin. Kusjuures viimasel ringil tõusud enam nii hullud ei tundunudki, aga sellel pikal sirgel oli eriti hull vastutuul.

Novat. Tehtud ta sai igatahes. Algul mõtlesin, et kui 3.59 ära sõidan, olen väga rahul. Ja aeg tuli kah 3.53, nii et igati vinks vonks.
Rada ise oli muidu väga kift, jälg väga hea, aga jah, 4 ringi ei ole nõrkadele. Esimest korda elus mul jalad valutavad pärast suusatamist. Need nn tõusulihased. Ventti trennis pole liiga ammu käinud järelikult.

Sunday, January 20, 2013

Läks käima

Laager andis sellise sisemise moti ja parandas vaimset toonust nii palju, et  sünnipäeva pidasin tordi ja alkoholita, et distsipliinist, menüüst ja reziimist ilusti kinni hoida. Vat nii. No tegelt oli eile küll plaan väike naps võta, aga kuna hästitreenitud suusanaised mu rajal ära väsitatud, jäin teleka ette magama ja kui ärkasin, oli miss Marple juba telekas ja napsutamise rong oli läinud. Seetõttu jõudsin ma ka täna hommikul kl 10 kenasti trenni, mida pole juba väga ammu juhtunud.
Selle nädala suusaliigutused olid juba natuke lootustandvamad. Selline mõnus oli kohe noh.
Trennid siis:
T jõud 50m
N suusk v 1h 11min
L suusk kl 1h 57 min
P suusk kl 1h 38min

Täitsa tubli minu arust. Treeningplaan läks isegi natuke lõhki, aga mitte väga palju.
Vabatehnikas on mul mingi libisemisfaas täitsa tekkinud, aga ikka raskem mu jaoks kui klassika. Ikka selline jõutrenn rohkem. Võibolla oleks lihtsam kui suuski vahel määrida ka. Peaks proovima.

Klassikaliigutusest on mõningad elemendid juba täitsa olemas. Iga kilomeetriga läheb tunne paremaks.  Täna ma sain lõpuks vist esimest korda aru, mis kätega täpselt teha tuleks (kaks aastat trennis käinud, eksole). Aga paha lugu on see, et see, mida teha tuleks, nõuab jõudu, mida mul ei ole.
Rohkem trenni, muud kunsti ei olegi. Teistega koos trenni teha on väga mõnus, peaks rohkem jõudma kohale. Kust leida aega, on endiselt kõige keerulisem teema.



Sunday, January 13, 2013

Talvepealinnas

Vahelduseks natuke kobedam nädal kah siis:
T 45min jõudu
K 45 min jõudu
R 1h 30min kl suusk
L 1h16 min kl suusk
   1h 10min v suusk
P 1h 28 min kl suusk

Nädalavahetuse veetsin Otepääl suusalaagris. Olin nädala alguses küll veel suht kahtleval seisukohal, polnud nii tugevat tunnet, et laagerdama minna. Aga kuna kirja sai pandud, siis ikka läksin. Laagri kavas oli siis ka kolmepäevane võistlus, millest trennimaniakk kirjutab kindlasti oma blogis, aga see tundus nii killer, et sellest loobusin. Tagantjärele tundub, et oli väga tark otsus.

Laagris oli tore nagu alati. Kuna ilmastikuolud olid suhteliselt "talvised", sõitsid mõned autod kraavi ja mõned autod ei läinud käima ja nalja ikka sai. Kokkuvõttes midagi hullu ei juhtunud.

Väsimust enam ei olnud. Suusatada oli tore. Kellegi tempos püsida ei üritanud. Lihtsalt tasakesi proovisin suusasammu ja koperdasin rohkem niisama. Korra oli selline moment, kui Heiki ja veel keegi mu ees sõitsid Tehvandi stata sirgel paaristõuget ja mul tekkis vallatu mõte proovida, kas jaksan neile järgi kihutada. Katse lõppes sellega, et mu pinnalaotus oli staadionil laiali ja suusakepp jäi nii nõmedalt kaela alla, et siiani on kael veidi paistes. No väga naljakas oli. Ma väga täpselt aru ei saanudki, miks ma kukkusin, kas koperdasin suusakepi otsa või lihtsalt tasakaal kadus ära.
Muidugi olid mu klassikasuusa keppidel (mõni grammatikamaniakk võiks öelda, kas õigest kohast on kokku ja lahku, ma ei suuda otsustada) alles asfaldiotsikud ja kuigi ma terve laagrile eelneva öö mõtlesin ainult sellest, et ma ei unustaks kulpe maha, jäid nad siiski maha. Seega kogu klassika sai sõidetud vabatehnika keppidega :)
Ilm oli jahe, reedel oli kõige hullem, kuigi kraadiklaasi järgi oli ainult -12, oli vastik tuul, mistõttu tundus see palju külmem kui täna hommikune -21 või mis meil seal välja mõõdeti. Mulle jahe ilm teatavasti sobib ja ma talun seda päris hästi. No külm küll suusatades ei olnud kuskilt otsast.
Kõik kolm päeva jäi trennides keskmine pulss minu kohta üllatavalt madalaks. Kõige rohkem oli esimeses trennis 144, ülejäänud veel madalam. Pole kunagi varem elus sellise pulsiga suusatanud. Järeldusi ei hakka sellest veel muidugi tegema. Iga trenni lõpus oli tunne, et öhh, juba koju? nii vähe? Selline väga mõnus laager oli.
Klassikasuuska testisin hoolega. Sain palju targemaks tehnilistes teemades nagu näiteks pidamisala (mis on mul täiesti metsa märgitud ja kuhu ma nüüd markeriga ise uue joone tõmban). Suuskade määrimisest ei tea ma endiselt mitte tuhkagi välja arvatud see, kelle kätte oma suusad sokutada määrimiseks :)
Vat nii.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...