Wednesday, March 25, 2015

Vuokatti Hiihto

Niisiis sai käidud seda niru talve pikendamas Soomes. Väga suurte ootustega sinna ei läinud, sest Vasa veelombid said netist värskelt üle vaadatud ja seal pidavat tavaliselt ometi rohkem lund olema kui kuskil mujal. Samas Vuokatti on päris mitusada (500 umbes?) kilomeetrit põhja pool siiski ja soomlased lubasid, et neil on -5 ja perfect race, tulge aga kohale. No me läksime. Keegi polnud kunagi seal käinud ja erilist ettekujutust meil polnud, mis seal toimub. Staazikad maratoonarid räägivad ikka, et Finlandian Hiihto on üks kehvemaid maratoniradu ja seega olime valmis, et soomlastest võib kõike oodata.

Aga perfect race oli tõepoolest perfect.
Superluks lausa, ma ütleks.
Selline stardihetk siis.
-11 kraadi ja päike.
Aga ka üsna tugev tuul, igatahes lipud staadionil olid sirged
ja Eesti lipp lehvis uhkelt teiste vahel.


Võimalik oli sõita 12, 30, 45 või 60 km kas klassikat või vabalt ja lisaks siis 120 km (60kl+60v).  120 jätsin seekord veel proovimata ja tegin tagasihoidliku 60km klassikat hooaja lõpuks.
Rada ise oli selline, et alguses oli 20 km sirget maad, sellest suurem osa oli mööda kohalikku järve ühtpidi ja siis teisipidi suunas. Ehk siis paarisõukeid nii nagu jaksad. Järgmised 20 km olid tõusud, siis 10 km kiireid laskumisi, siis veel mõned koledad tõusud, no nii 5 km ja siis lõppu veel 5 km paaristõukeid järvel. 120 km rada oli sama, aga kaks ringi.

No algus mulle väga sobis :) Sõitsin paaristõukega oma pundil eest ära ja tegin paar piltigi rajal, kahjuks sai siis aku tühjaks ja need ägedad pildid, mida ma tegelikult teha tahtsin järvel, jäidki tegemata. A noh, tühja kah. Kui rada järvel tagasi keeras, oli tuul vastu ja siis ei läinud need paaristõuked üldse enam sellise tempoga, kuid sellegipoolest sain kõvasti mööda sõita. Mingid mehed võtsid mu selja taha, aga sõitsin lihtsalt eest ära neil. Endal ka imelik kirjutada, aga nii oli.


Muuseas järve jää tegi selliseid vaikseid tuhme helisid kohati, et kui ma poleks jõe ääres veetnud koolivaheaegu ega teadnud, et jää laulab, siis oleks võinud veidi kõhegi hakata. Pärast kuulsin, et olevat ka mõned suured praod olnud raja kõrval, aga minu silm neid ei fikseerinud igatahes.


Ja siis tulid tõusud. Ja kogu see seltskond, kellest ma enne mööda sõitsin, läks kohe minust uuesti mööda ja kadus kui tuul :) Samas olid sellised mõnusad sõidetavad tõusud ja selliseid väga teravaid, mis mu ära tapavad, ei olnud väga palju. Mul oli väga hea suusk ka muidugi. Võibolla mitte päris 100% ideaalne, aga vähemalt 99.  Võimalik, et oli ka 100 ja see 1% on hoopis tehnika viga tegelikult, mis ma viimase meetri vahel välja astusin rajast. Igatahes oli ikka kohe väga hea ja pidas lõpuni välja nii nagu vaja oli. Hoopis libisemine jäi kehvemaks, sest seal oli selline kare lumi nagu suusamaniakid mulle hiljem seletasid :)


Laskumiste osa oli ülilahe. Olid sellised pikad, kiired ja keerulised laskumised. Ikka kurv ühele poole ja siis jälle teisele poole. Võtsin ikka ettevaatlikult ja kui ei näinud kuhupoole kurvi tagant rada läks, siis jäljes ei sõitnud. Pealegi hüppasid oravad rajal ette :) Mitmed laskumised keerasid kurviga sõiduteede alt tunnelist läbi ja seal ikka seina ka mitmeid kordi sõideti. Sööklas pärast oli terve rida tüüpe näha, kellel lõug, kellel nina, kellel pea sidemetes. Üht seinasõitu nägin ise pealt ja see ikka ehmatas ära küll.

Ootamatu oli see, et viimased 12 km oli sama rada, mis sellel kõige lühemal distantsil ja mina muidugi eeldasin, et see on juba titekas. Aga ülla-ülla, algatuseks tuli kohe laskuda kolme järjestikkuse kurviga ja tegemist oli, et mitte järve sõita, siis tulid kõige hullemad tõusud, mis seal rajal minu arust üldse olid ja noh, siis päris lõpp oli päästev järv paaristõugetega.

No äge oli noh. Tunne oli nagu suusataks kuskil reklaampostril. Selline tore positiivne laks kehva talve lõpetuseks. Kuidagi väga hästi mõjus. Ajaga olen ka rahul. 5.15 oli finišiaeg ehk täitsa vinksvonks, ma arvan.
_________________________________

Kui ma nüüd suusahooaja lühidalt kokku võtan, siis vaatamata sellele, et lund üldse ei olnud, pole varem nii palju suusakilomeetreid kokku saanud. Lihtsalt esimest korda juhtus selline asi, et ei olnud kordagi vigastatud terve hooaja jooksul. See fakt iseenesest on juba tähelepanuväärne tulemus. Ei tea, kuhu see rist tuleb tõmmata. Isegi nohu ei olnud.
Kui maratonidest rääkida, siis 8 starti ja 7 finišit. 4 klassikat ja 3,5 vaba.  Enamvähem täitsa vist võib rahul olla ju.
Hooaja lemmikud on Tšehhi vaba ja Soome klassika.  Ehk siis esimene ja viimane.

Ei teagi nüüd, mida eluga peale hakata. Selliseid pooltooreid mõtteid on, aga suurt ja ägedat plaani pole. Veel.
Eks hakkab vaikselt vaatama, mis põnevat toimub.







Tuesday, March 10, 2015

Lirts ja lärts @ märts

No see suusahooaeg on olnud küll täpselt selline, mille kohta sobib ütlus, et küll siga pori leiab :)
Lund pole üldse olnud, aga kui väga tahta, siis suusatada on ikkagi ju saanud. No väga piiratud raamides ja valdavalt pluss kraadides, kuid siiski.

Sellel nädalavahetusel käisin Jõulumäel. Siuke üritus toimus seal nagu Võiste maraton. Ehk siis 17 ringi Jõulumäel, mis kõlab peaaegu nagu aspergerite kokkutulek ja eeldab kerget faasinihet ajus (mis mul kahtlemata on olemas),  aga lisaks eeldab ka korralikku füüsilist vormi (mida mul nii palju siiski ei ole).  Ühesõnaga panin nime kirja ja plaan oli sõita nii palju kui jõuan. Tegelikult algne plaan oli ikkagi sõita ribadeks ja kindlasti lõpuni, sest mine tea, millal jälle saab. Aga kuna vahepeal tekkis mõte ikkagi minna veel veidi kaugemale talve pikendama, siis stardi hetkeks oli juba plaan korrigeeritud ümber ja uus plaan oli sõita nii kaua kui viitsin, vormi hoida ja mitte ära tappa ennast :)

Jõulumäe rada on täpselt selline, kus see mõnus uisutamise osa puudub. Ainult üles ja alla ehk tõsine töörada, ei mingit funi. Pühapäeva hommikul oli rada alguses täitsa jääs, mistõttu laskumisel oli ikka tükk tegu, et mitte välja sõita kurvist. Ühe laskumise ajal märkasin, et fotograaf passis täpselt teise nõlva peal ja mõtlesin, et dziisas kraist, siit nüüd küll selle aasta parima spordifoto nominant tuli vist. A noh, tühja kah, jõuad sa kõige pärast muretseda. Alla ma igatahes tulin ja iga ringiga läks asend ka vähe normaalsemaks. Ja kordagi ei kukkunud ega sõitnud rajalt välja. Selles mõttes ikkagi tubli tüdruk :)
Tõusudega oli nii, et tõusumeetreid on selle 3 km ringi peal 87 nagu internet väidab ja need on just siuksed lühikesed teravad, kergete inimeste tõusud.  Ühesõnaga oli algusest peale ikkagi raske ja läks järjest raskemaks. Esimest korda ma mõtlesin pärast 6. ringi vist, et rohkem ei viitsi, aga joogipunktis lasin ennast ikkagi veel ühele ringile rääkida ja siis veel ühele ja küllap oleks ka veel järgmisele ära räägitud, aga siis ma võtsin juba enne seda kohta suusad alt ära. Lihtsalt rada lagunes iga ringiga jala all, ühel lõigul jooksis peagi ojake üle raja, jääst sai järjest tumenev puder ja kohati kostus selline kriipiv hääl suusa alt, et lihtsalt kahju hakkas suuskadest. Ja hääled mu peas (võis see tõesti olla mõistuse hääl? hmm..?!) ütlesid, et ei ole vaja rohkem.  Ja ma olin ikkagi täitsa väsinud ka. Ühesõnaga sõitsin 24 km ja aeg oli 2.05.

Tagant järgele hinnates tundub, et sai täpselt õigel ajal ikkagi ära tuldud. Selg on küll veits valus, aga see võib olla ka hoopis sellest, et Jõulumäelt läksin otse ühele sünnipäevale ja kuna tekkis väike möödarääkimine asukoha suhtes, pidin trampima kingitusega ebamõistlikult suure ringi enne kui selle üle sain anda. Aga see kingitus oli 24 kilone sangpomm.

.


 

Edit. siin siis suurepärane laskumisasend nimega Jõulumäe :D Pildi põhjal ei oskaks kahtlustadagi, et mitu aastat suusatrennis käidud juba. Üldse Jõulumäel ma vaatasin, et nii kui stardipauk käis, oli mu aju täitsa puhas kõigest, mis trennist oleks võinud külge jääda




Sunday, March 1, 2015

Kisub vägisi kevadeks kätte

Pärast Tartut olen ma põhiliselt keskendunud puhkamisele. Vist võib peaaegu nii öelda. Eelmine nädal käisin kaks korda kergelt suusatamas ja sel nädalal pole ühtegi meetrit suusatanud. 
Normaalne talv küll, kui suusatada saad ainult ühes (ok kahes) kohas ja kilomeetrisel kunstlumeringil. See seab üpris palju piiranguid. Või õigemini piirab ikka see tüütu olme, mis su ilusatele unistustele kogu aeg kaikaid kodaratesse loobib ja maa peale tagasi toob. Täna oli plaanis sõita Tallinna maraton, aga lume puudusel jäi see ära. Nüüd on siuke vastik motoorne rahutus sees, et peaks nagu suusatama, aga kus sa siin suusatad, eksole :) Aga suuski veel ei paki kokku, ehk ikka leiab kuskilt veel ruutmeetri lund ja saab suusa maha panna. Tuleb lihtsalt natuke kaugemale sõita. Igatahes tunne on hea ja ikka kipitab jala sees natuke. Suusanälg on küll suurem kui kunagi varem, selle põhjalt võiks nagu pakkuda, et vorm läheb hetkel veel tõusvas joones.

Eile panin ma esimest korda tossud jalga ja käisin jooksmas. Raske on kirjeldada seda valusat hetke, kui ohkad, et kas tõesti jälle on talv läbi ja peab jooksma hakkama. Iseenesest joosta ei olnud raske, ei olnud ka väga mõnus. Ütleme, et oli talutav. Umbes nagu arstirohtu võtad lihtsalt sellepärast, et see on  vajalik :)  Aga noh, kevad pressib peale ja tuleb kohaneda. Eks mälestus lumest hakkab tasapisi tuhmuma ja läheb kergemaks. Jooksin algatuseks 6 km kopikatega sellises väga väga aeglases tempos. 
Sõudeka 4. etapp oli ka eile, aga sinna ma kahjuks tehnilistel põhjustel ei saanud minna. Millest on kahju. Ühesõnaga sellest projektist õnnestus teostada 50%. Järgmisel aastal võtan selle põhjalikumalt ette.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...