Tuesday, October 21, 2014

Gluteenivaba postitus

Mõtlesin, et teeks vahepeal ühe gluteenivaba postituse ka, lugejate tungival nõudmisel :)
Meie peres siis üks lastest on gluteenitalumatu. Diagnoosi saime siis, kui ta oli 1,5 aastane ehk siis nüüdseks 7 aastat tagasi. 7aastat tagasi oli olukord selline, et poes müüdi ainult MixB jahu. Mõnikord ja mõnes poes :) ja siis Schäri leiba ka vahel oli, aga seda meie laps ei söönud.
Esialgu lugesime me poes kõikide toitude silte ja see on lihtsalt uskumatu, millist jama me sisse sööme endale ja kui palju igale poole on nisujahu sisse topitud. Isegi maisihelbed sisaldasid meie ülatuseks nisujahu. Why?
Ühesõnaga  kõik tuli ise teha. Kuna laps läks meil kohevarsti sõime, siis lasteaiaga oli selline kokkulepe, et ostame lasteaeda mikrolaineahju, et nad saaksid soojendada sööki, mis me lapsele kaasa paneme. Iga nädala alguses saadeti menüü ja püüdsin siis enamvähem samad söögid kaasa teha, mis menüüs olid. No alguses möödusid hommikud ikka nuttes seal pliidi ees :) Kokkamine on tegevus, mis mulle mitte mtte kunagi meeldinud pole, gurmaanigeen mul puudub täielikult ja menüü koosneb vähestest hoolikalt valitud komponentidest. Toidufriiklusest võiks teha eraldi postituse täitsa. Sõbrad ikka vahel koolitavad, et ciabatta on välismaa keeles kirde sai ja tegelikult kõlbab süüa küll :). Aga noh, mis sa hädaga teed, eksole. Laps ju tahab süüa, järelikult nutad ja keedad. Ja samas meil vedas, et üldse lasteaiast selline võimalus välja käidi ja mingit sanitaarjuttu rääkima ei hakatud.

Õnneks oli Euroopasse ka vahepeal asja ja nii me välismaal suure kohvriga käisimegi, lapsele süüa toomas. Ja ega siiamaale on kõige põnevam koht mu jaoks gluteenivaba riiul. Ja siiani ma kotiga alati süüa tassin, kuigi vahepeal on Eestis olukord kardinaalselt muutunud. Just tõin ühe hea muffinipulbri Rootsist, millest oli nii lihtne teha, et laps saab sellega ise hakkama juba.
Tegelikult harjub inimene kõigega ja varsti enam ei olnud probleem teha hommikul käppelt üks frikadellisupp, kohupiimavorm ja makaronid singiga. Kukepea. Tsiuh, tsäuh, vasaku käega.
Küpsetamise algus oli selline, et esimesed kolm või neli kooki viskasin ma otse ahjust prügikasti. Võibolla neljandat ma juba proovisin ise ja viiendat pakkusin lapsele ka. Ajapikku paranes tasapisi tootevalik Eestis, katsetamiste käigus selgus, mis jahu kuskile kõige paremini sobib ja põhiline- mida siis laps ka lõpuks sööb. Nüüdseks käib laps koolis ja probleem muidugi on endiselt alles, et koolisööklas ikkagi ka süüa enamasti ei saa, aga seda on ikkagi tunduvalt lihtsam lahendada kui lasteaia teemat.
Igatahes tänaseks päevaks on meil oma hitid, mis alati ja igale seltskonnale sobivad ja mida nõrkemiseni külalised võivad süüa: juustuküpsised, kaerahelbeküpsised, vahvlid, kotletid. Niisama funi ja kvaliteetaja mõttes tegime tütrega sellel sügisel vahvleid ja juustuküpsiseid ja käisime neid tänavafestivalil müümas. Müüsime kõik väga kiiresti maha ja saime kole palju kiita.
Kõikide gluteenivabade küpsetiste juures on see trikk, et taigen tuleb teha veits vedelam ja teine trikk, et mida rohkem muna, seda õnnestunum asi välja tuleb. Täitsa tavaliste retseptide järgi saab enamus asju teha, lihtsalt jahu tuleb siis ära vahetada. Jahusid me vist oleme proovinud küll kõike, mis on Eestis müügil ja mis ei ole Eestis müügil. Jahud on väga erinevad kõik ja sobivad erinevateks asjadeks kõige paremini. Reaalsus on aga see, et üle kahe või kolme erineva jahu tavaliselt kodus ei ole ja seega olen selliste universaalsemate jahude juurde jäänud.
Mida ma siiani ei oska teha, on väiksed saiakesed, no kasvõi vastlakukkel. Kui keegi teab mõnda trikki, kuidas taigen saada siukseks nunnuks saiakeseks, siis antagu lahkelt teada.

Aga kõik see katsetamine ja mässamine võtab jube palju aega ja vahel tahaks lihtsalt poest kooki osta. Õnneks on Tallinnas selleks ka võimalused olemas üldiselt, väikse etteplaneerimisega. Siiski kui laupäevahommikul poodi läksin, oli ainuke gluteenivaba tort just ära ostetud. Nägin, kuidas üks naine sellega uksest välja läks. Hetkeks käis läbi pea mõte, et ma jõuaks eest ära joosta küll.. :) Aga selle eest oli Helle kooki, mida ma polegi varem ostnud ja mu lapsele maitses see väga (Pagaripoiste oma, vast on muudes linnades ka olemas). Ja olen ka leidnud inimese, kelle käest saab tellida gluteenivaba torti ja elu läks jälle ilusamaks.

Kõik gluteenitalumatud on kindlasti kuulnud kümneid kordi lauset, et aa, jahu ei või.. aga võta siis torti! ja kohanud üllatunud pilke, et leiba ka ei või ja et mis sa, vaene laps, siis üldse süüa võid. Aga tegelikult saab ju süüa salateid, liha, kala, puuvilju, piimatooteid jne. ja valikut on küll ja küll, isegi kui ise ei viitsi mässata väga kokkamisega. Ja lapse seisukohast oluline point: friikad on okei! :)

Ja lõppu väike tervitus ikka põhiteemasse ka @ alla 5 tunni




Monday, October 13, 2014

Vilma. Tordid.

Väga kiire nädal oli.Töö  ja töö. Ja töö.
Siiski jõudsin kolmapäeval shindosse ja neljapäeval core fiti. Imikas oli keres ikka päris kaua tunda ja selle praagin siiski praegu välja mõneks ajaks, paremaid aegu ootama.

Ja siis vahelduseks üks start kah, et jalga testida.Viljandi Linnajooksu pole ma varem jooksnud. Sel lihtsal põhjusel, et see on pärast rogaini ja siis on alati juba kopp ees jooksmisest :) Aga kuna sel aastal läks kõik teisiti, siis mõtlesin, et läheks prooviks nalja pärast korra startida ka. Rajaskeemiga tutvusin enne ja kuna Viljandi on linn, mida ma ikka mähkmetest saadik tean, siis selge oli, et seal midagi ülearu kerget ei ole. Plaan oli hea tundega lihtsalt korralik kiire trenn teha ja natuke pingutada, aga samas mitte ka üle pingutada.
Algatuseks ei läinud mul gps tööle, mistõttu jooksin natuke siiski kiiremini alguse kui kavatsesin. Võtsin kohe tempot maha ka kui avastasin. Rada oli lahe, mulle meeldis. Väga vahelduv, muudkui alla ja üles. Üks metsalõik ja puha. Ja muidugi isiklik fanclub raja ääres, kes lõputõusul küpsiseid lubas pakkuda :) 6. km lõpus oli korralikum tõus ja seal otsas ma paar sekundit lihtsalt seisin, et näkku värv tagasi tuleks. Ja siis 10. km tõus mööda munakividest Pikka tänavat järve äärest üles.. :) Njaa.. no mina pole ühestki sellisest tõusust kunagi üles jooksma varem pidanud. Meenutas Marcalonga viimast tõusu, kitsas tee mäkke majade vahel, aga õnneks siiski kolm korda lühem. Igatahes sealt ma isegi ei üritanud joosta, lihtsalt kõndisin rahulikult üles. Eriti vahet ei olnud, mis aeg tuleb.  No võibolla kui see rada oleks olnud täpselt 10 km, oleks pressinud rohkem, aga kuna oli 10,5km, siis ei olnud ka kiusatust kellaga võidu joosta. Finišis olin ajaga 1:03 ja kopikad.

Noh, hullu pole. Täitsa okei, ma arvan. Tunne on hea ja kõik on justkui õigesti praegu. Jalad ei valuta ja väsimust ka enam ei ole.
Hakkasin kirja panema iga hommik kaalu ja pulssi ja vererõhku. Kui sisetunne on mind hirmsasti alt vedanud viimasel ajal, siis numbrid ei valeta tavaliselt. Tuleb ainult algoritm ja loogika üles leida. Igas asjas on alati oma loogika ikkagi olemas. 
Jooksuhooajale veel punkti ei pane. Aega on selle kiire asjaga.
Ja killuke ehtsat eilset Mulgimaad ka teile. Viljandi muuseas ei ole Mulgimaal, kes veel ei tea. Ja pidevalt selgub, et väga paljud ei tea.  Ilmselt sellepärast, et laulusalm eksitab ja seda laulu ju teavad kõik.



Monday, October 6, 2014

Rohkem värve

On aeg jälle kõrgemad tuurid üles tõmmata ja suurelt unistama hakata. Kõigepealt hakkasin ma oma elus konkreetse käega korda looma, mille tagajärjel sai öeldud mõned "ei"-d ja mõned "ja"-d  ja osad asjad, mis vahepeal untsu sai keeratud, on veel hullemini metsas kui vahepeal tundusid olevat :) Aga no tühja kah, küll lõpuks on ikka kõik nii nagu olema peab.
Algatuseks ütlesin Annele ja rogainile kindla "ei" nii et silm ka ei pilkunud. Ütlesin, et mingu kellegi teisega, kui tahab, aga mina sinna ennast seekord tapma ei tule vat. Anne siis ka ei läinud. Ütles, et ta ei vahetaks mind kellegi teise vastu ja ootame järgmist korda.  Sa kujutad ette kui armas! :)  Üks vigastus sai jälle ennetatud :)

Muidugi tegin ma suure hulga grandioosseid plaane, mida ma kõike teen, kui ma juhtumisi ei ole vigastatud. Mõned on juba "täname registreerumise eest" faasis, mõned on mu enda peas alles ja ootavad formuleerimist ja mõned on sellised, et vajaks konsultatsiooni.

Natuke tegin trenni ka suure unistamise vahele.
K jooks 6,2km +shindo
L imikas 13 km
P jooks 6,8 km

Jooksude kohta pole midagi erilist rääkida. Mõnus vaikne tiksumine ilusas sügiseses Järve metsas.  Päris hea tundega joostud.
Shindo mõjus mulle jätkuvalt hästi. Avastasin, et ma siiski polegi päris paindumatu kodanik. Ikka oluliselt paremini paidnun kui kuu aega tagasi. Esimest korda elus panin sirgete jalgadega seistes sõrmed vastu maad ilma igasuguse pingutuseta. Ja veel avastasin, et suur varvas, mille luu ma kunagi murdsin, paindub ka jälle täitsa iseseisvalt. Peaaegu sama hästi kui teise jala oma. Vau.

Imikas üle saja aasta. Ja algas siukse kerge infarktieelse seisundiga kui ma laupäeva hommikul hakkasin otsima suusakeppe ega leidnud mitte ühtegi. Lisaks ei leidnud ma ka ühtki rullsuuska. Kergelt võttis ikka õõnsaks mõte, et jessake, äkki ma olen kõik maha müünud ja lihtsalt ei mäleta :) või siis et on ära varastatud. Või siis et lapsed on pandimajja viinud. Aga ei olnud õnneks asi nii hull. Pärast keerasin kogu elamise peapeale ja leidsin kõige ajuvabamast kohast ikkagi üles. Puhastasin ära, õlitasin ja laulsin neile :)
Imikas ise oli suhteliselt kerge võrreldes viimase korraga kui ma seal käisin. No päris mugav ka ei olnud ja poolteist tõusu jätsin vahele. Oleks tahtnud nats rohkem viilida, aga ei lubatud tõuse vahele jätta. Samas pärast trenni oli kõik hästi ja ilmselt oleks olnud ka siis hästi, kui ma poleks viilinud. Ehk siis päris täpselt ikka aru ei saa, kas ja kui palju võib teha ja kustmaalt saab juba palju.

Ühsõnaga- töö käib.


Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...