Tuesday, December 5, 2017

Lund muidugi jälle ei ole

November möödus siuvilksti :) Mõttetu kuu, selles mõttes, et suusatada ei saanud meetritki.
Kui november diagonaalis kokku võtta, võib seda iseloomustada sellise muusikapalaga

Noh, et täitsa lõpp lihtsalt kui õudne, aga kuskil taustal ikka mõned õiged noodid olid ka kuulda. Tööd oli kohutavalt palju ja see hullumaja veel veidi aega jätkub, kuigi värv hakkab juba näkku tagasi tulema. Otsutasin, et kui tööpäev läheb üle 10 tunni, siis trenni ei lähe, isegi kui tunne on hea. Seoses sellega õnnestus kuidagi vist vältida ka ülekoormust ja tervena detsembrisse jõuda, mida võib iseenesest juba pidada tulemuseks. Sellegipoolest mõned trennid jõudsin ikkagi ära teha. Sealhulgas tegin ühe mõnusa pika rullitrenni. 3 tunnise. Aga põhiliselt on olnud sellised jõutrennid ja mõned ujumised ja paar imitatsiooni. Joosta endiselt ei taha veel. Kuidagi sai isu täis jooksust ja hetkel nii ongi. Ühest imika trennist tulin varem ära ja siis sörkisin koju, mingi 3-4 km, aga see vist ongi kogu novembri jooks.

Igasugu veidratel (kuigi mitte alati sugugi meeldivatel) asjaoludel sattusin viimase kuu jooksul kolm korda brontodele külla ja selle tulemusena võtsin terve kilo juurde, mis tuleks nüüd kuidagi maha tagasi saada.
Tegeleme!

Monday, October 30, 2017

Lumi



Muidugi tuleb esimese lume postitus. Juhei! :)
Sellel aastal tegin ma kõik targasti ja esimest lund maha ei maganud.
Oktoobri alguses said rehvid vahetatud ja suuskade olemasolu sai samuti fikseeritud ja mullasuuskadel parakas alt maha kraabitud. No et saaks kohe lennata, kui maha sajab. Et ei juhtuks nii nagu juhtus eelmisel aastal.

Ja lumi sadas ka- täpselt sinna, kus vaja oli.
Raske on kirjeldada seda rõõmu, millega oma suusad Harku metsa maha panin 26. oktoobril.
Ega ma alguses ikkagi kahtlesin, kas seda lund on nii palju, et tasub minna, aga mingi sisemine hääl sundis töölt ikkagi kihutama, vilkuvate kollastega gaasi vajutama ja kasvõi korraks suusa lume peale panema.
Ja sai suusatada nii et vähe polnud!
Mina isiklikult suusatasin suurest eufooriast ühe soojaga 3 ringi Harku metsas, mis on kindlasti kõige edevam suusahooaja algus, mis ma üldse kunagi teinud olen. Täitsa lõpp lihtsalt, kui lahe oli tühjas metsas 8 km pikkusel ringil sõita.Tunne oli hea ja oleks võinud veelgi sõita, kui olmelised küsimused poleks jalaga tagunud. Ja noh, eks rada hakkas ka suusa all tasapisi deformeeruma. Igatahes sai sõidetud piisavalt, et infantiilne naeratus ikkagi paar päeva püsis vaatamata kõigele muule. Ja kui ma sellele õhtule tagasi mõtlen, paneb see mind siiani naeratama.

Vot tak.

Aga siis tuli mingi imelik aastaaeg tagasi.
Eile avastasin, et maal olid lõpuks vaarikad valmis saanud.

Jooksmisest on kopp ees.




Monday, October 9, 2017

Veel paar jooksu


Maratoniga sai jalg lõpuks enamvähem soojaks joostud ja hooaja lõppu tegin paar natuke normaalsemat jooksu kah.
Kõigepealt jooksin Paidest Türile esimest korda elus. See oli üsna huvitav ettevõtmine, sest sisaldas keerulisi logistikaülesandeid, kui ma alguses pidin sõitma Tallinnast Pärnu, siis Paide, kust jooksin Türile ja siis oli vaja tagasi liikuda Paide-Pärnu- Tallinn. Kuidagi õnnestus see kõik lõpuks paika saada ja ära teha.
Päris tore jooks oli. Stardipauk tuli küll ilma igasuguse sissejuhatuseta ja veidi ootamatult, aga teisest küljest- stardiaeg oli ju juhendis kirjas ilusti :)
Nagu ikka- jooksin alguses liiga kiiresti minema ja siis hakkas tempo tasapisi langema. Joogipunkt oli alles Kirnas ehk siis 8. km tõusu all, mis jäi selgelt hiljaks minu jaoks. 8. km tõus küpsetas mõnusalt läbi ja edasi oli selline ühtlaselt langevas joones jooks, lõpuspurdi jaoks ei olnud mitte midagi kuskilt võtta. Vist isegi pool meetrit enne lõpujoont jäin peaaegu seisma ja astusin soliidselt üle joone . Aga kuna pole sellel aastal jooksnudki nii lühikest võistlust, siis järelikult pole ka nii kiiresti jooksnud ja mis seal siis imestada üldse ongi. 13,6 km siis ja aeg oli 1.22 midagi. Ehk siis enamvähem juba peaaegu nagu hakkas vorm tulema. Ja tunne oli ka juba täitsa nitševo.


Ja siis ma jooksin Tartus 10 km. See oli selline ratsionaalne jooks, et kuna mul oli lõuna-osariikides vaja õiendada mõningaid sotsiaalseid võlgu, mis paratamatult lõppesid ka üleliigsete kalorite tarbimisega, siis 10 kiltsa tundus olevat paras bilansi tasakaalustamise koht.
Tartus oli alguses kõik hästi. Tunne oli hea ja puhanud ja mõtlesin, et jooksen kuskil 56 minutit ja natuke (rekordit püüdma ikka noh). Aga siis hakkasid juhtuma mingid imelikud asjad ja enne starti ma tundsin, et kurat, sees keerab kuidagi kahtlaselt. Aga see läks justkui üle.
Stardist jooksin ma ära veel kiiremini kui Paides :) Aga siis tuli Karlova tõus ja see osutus raskemaks, kui ma olin arvestanud. Seal tõusu otsas hakkas mul uuesti kuidagi väga imelik ja pidin tempot allapoole korrigeerima. Kuna rada sai enamvähem enne ikkagi üle vaadatud, siis Sõpruse sillast edasi oleks pidanud minu arvestuste kohaselt justkui sile maa olema ja ainult vajuta. Tegelikult muidugi ei olnud. Ikka oli mitu väikest tõusukest veel. Aga sellega ei olnud ma üldse arvestanud. Ja sees ikka keeras päris lahedalt. Joogipunktis lihtsalt seisin rahulikult ja jõin ainult vett, sest kartsin, et kogu hommikusöök tuleb välja.
Enne lõppu suutsin ikka kuidagi kokku võtta ennast ja vähemalt viimased sada meetrit spurtisin korralikult 10 kohta ettepoole umbes.
Kokkuvõttes jäi rekord jooksmata, aga selle hooaja kiireim jooks oli küll. Kuigi Paide-Türiga vahe on selline kosmeetiline.
Aeg oli 58 koma midagi.

Vot. Sellega vist hakkab jooksuhooaeg üldiselt otsa ka saama. Ühe kümneka teen äkki veel, kui viitsin. Võib-olla ei viitsi ka.

Tuesday, September 12, 2017

SEB 2017

Viimastel päevadel on SEB- teemalist infomüra igast kanalist niigi oksendamiseni olnud.
Seega ma teen oma SEB lühidalt, lakooniliselt ja detailidesse laskumata: kannatasin ära, raisk! :)
Napilt ja sõprade abiga. Oli halb ja vaevaline nagu kogu hooaeg olnud on. Silm ei säranud ja polnud tore.

Aeg oli täpselt sama, mis eelmisel aastal Helsinkis ehk 5.44 ja mingid kopikad.  Rõõmustada pole põhjust, aga kurvastada tegelikult ka mitte. Oli selline vaimu virgutav psühholoogiline harjutus. Uusi vigastusi ei ole ja vanad asjad ei seganud tegelikult. Lihtsalt sattus olema niigi kehva hooaja kehv päev.
34. km. Ainuke ilus hetk sellel maratonil.
Aitäh Pille! :))

Noh, nüüd on kaelast ära ja jälle hea rahulik. Ei taha tükk aega ühtegi maratoni joosta :)
Püüan selle kiirelt ära unustada ja  tasapisi suusahooajaks valmistuma hakata.

Sunday, September 3, 2017

Viimane nädal

Ja ongi viimane nädal jäänud.
Veidikese on jooksutunne läinud paremaks ja jalg kergemaks. Aga ainult veidike.
Tulnud on selline mõnus maratonieelne elevus, mida pole ammu tundnud ja mis on nii lahe tunne. Natuke on hirmus ka, sest pikki jookse ei ole seekord teinud eriti üldse. Ja ega maratonil ei tea kunagi, kuidas asjad olema hakkavad.

Vaatasin natuke oma esimest kümmet maratoni ja tulemuste järgi on rida selline:

5:05:27 Tartu Linnamaraton 03.10.2015
5:18:06 SEB Tallinna Maraton 09.09.2012
5:21:03 Riga 20.05.2012
5:23:24 Mulgi maraton 18.07.2015
5:32:51 Vana-aasta jooks 20.12.2015
5:34:05 Stockholm 01.06.2013
5:35.04 SEB Tallinna Maraton 11.09.2011
5:39.08 Tartu Linnamaraon 01.10.2016
5:44.56 Helsinki City 13.08.2016
5:56:30 SEB Tallinna Maraton 12.09.2010

On üsna võimatu ennustada, kuhu vahele seekordne maraton tuleb, sest kõige korralikumalt pikki jookse tegin ma enne Helsinkit, mis kokkuvõttes platseerus näete isegi kuhu. Ja kolm kõige rohkem lambist peale lennatud maratoni on Riia, Mulgi ja Vana-aasta.  5.18 jooksin mõraga varbaluus ja enne 5.05 ei ole ma ka mingit erilist trenni teinud.  Mis kaalu puudutab, siis näiteks kõige parem ja kõige halvem maraton on täpselt samas kaalus joostud. Kõige suurema kaaluga peaks olema joostud 5.23 ja kõige väiksema kaaluga 5.35. 
Nii et mingit loogikat siit ei leia. Küll aga tuleb välja, et ma pole 5 aastat Tallinna maratoni jooksnud. Vau. Aeg läheb kiiresti.

Sellel aastal ei ole ma pikkadele jooksudele panustanud, aga selle eest olen jooksnud tõuse ja lõike umbes mitu korda ja hüpanud hüppenööriga. Aga seda ikkagi tunduvalt vähem kui oleks võinud. Ühesõnaga ma pole viitsinud pingutada eriti millegipärast. Evelin kirjutas mulle tegelikult täpselt, kuidas jooksma peaks, et saaks alla 5 tunni maratoni, aga ma olen sellest ikkagi üsna diagonaalis üle lasknud.
Vot.
Ilmateade lubab meile maratoniks 9 kraadi sooja ja lausvihma. Khmm.. :)
Ja esimest korda lähen Nike tossuga maratoni jooksma ja mul pole õrna aimugi, mis sellest välja tuleb.  
Aga noh.. kannatame ära! :)

Monday, August 14, 2017

No ei ole noh

No ei suju jooksuga sel aastal sugugi. Midagi nagu otseselt häda ei ole olnud, pole vigastanud ja muidu ka justkui võiks ju kõik olla, aga järg läks käest ära, võistlused olen kõik ära jätnud ja tegelikult pole ka erilist motivatsiooni. Kuigi võiks ju nagu olla. Aga ei ole seda õiget tunnet, ei ole noh.

Enne Rakvere jooksu kolmapäeva hommikul mõtlesin, et regan siis ära ennast ikkagi ja teen paar kiiret liigutust. Aga üllatuslikult oli regamine juba teisipäeval otsa saanud. Tavaliselt on ikka kolmapäeva õhtuni, vahel isegi neljapäevani, aga seekord siis nii. Tühja kah, mõtlesin, ja lambist kohale minema ka ei hakanud. Kuna mul oli üpris kummaline puhkus, mis reaalselt tähendas kohati hoopis raskendatud tingimustes töötamist, siis ei viitsinud hakata uut keerulist projekti aretama ja lihtsalt molutasin nädalavahetuse maha. Puhkasin!
Nuusutasin hoopis maal lilli ja vaatasin lähenevaid äiksepilvi, mis Pärnust valutult mööda sõudsid. Pärast  oli hea meel, et regamise maha magasin, sest see esimene tund aega kuumust oleks mu jaoks väga räige olnud :)
Kunagi mitu aega tagasi panin end SEB maratonile kirja, et no selleks ajaks ikka juba jooksuvorm on. Aga nüüd on sinna jäänud vähem kui kuu ja rekordiplaanidele olen nüüdseks juba käega löönud. Läbima võib-olla ikkagi lähen- trenni mõttes ja uus äge rada ka ikkagi vaja ära joosta.
Plaan B on, et 14 ja 33 km läheb rada üsna kodu lähedalt ja kui ikka jamaks läheb, lähen vaikselt koju ära :)
Finiš muidugi on kodule veel lähemal, seda fakti ei tohi ka unustada.



Aga ratta reksi tegin vahepeal ära! Ja tegin sellise elegantse kaarega, et kimasin  55 km jupi ühe jutiga otsa lõpetuseks. No ikka elu pikim distants ja puha.
Täis pumbatud rehvidega ei olnud protsess nii vaevaline kui veits tühjema rehviga, olgu tõe huvides öeldud. Kilomeetriaeg tuli ka vähe kabedam. Jõudsin Tundmatuksjäädasoovivalkodanikul kõrval sõita nii et ta eriti ei unnanudki :) Niimoodi oli hulka lõbusam muidugi ja tuules sõitsin ka mõnda aega.
Aga sellega nagu uudishimu on praeguseks rahuldatud ja rohkem ei viitsi endale midagi tõestama rattaga hakata. Tartu rattamaratoni stardis mind kindlasti ei ole, igaks juhuks mainin, et ei hakataks arvama kohe midagi :)

Üritaks nüüd kuidagi jooksulainele pihta saada natuke ja päästa veel, mis päästa annab.
Praegu mul on jala sees umbes 5.30, ma arvan nii tunde ja kogemuse järgi.
Täna jooksin trennis umbes tempoga, mis oleks vajalik 4.30 maratoni jooksmiseks ja selles tempos jõuan ma 8 kiltsa joosta, rohkem väga ei oleks tahtnud. Keskmise pulsiga 168 :) Kui just karu oleks taga ajanud, oleks ehk mõned kilomeetrid veel jaksanud.

A mingi 5.15 peale võiks veel äkki punnida?

Monday, July 31, 2017

Mis nüüd saab?

Nii.
Eile ma käisin rattaga sõitmas ühe tundmatuks jääda sooviva kodanikuga :) No me oleme mõned korrad varem ka koos käinud, aga kuna see "koos sõitmine" reeglina tähendab seda, et esimesel ristmikul on sada meetrit vahe, siis edasi on umbes nägemisulatus ja järgi ootab ta mind umbes seal, kus on plaanis ümber keerata, siis ma ei tea, kas see kvalifitseerub just koos sõitmise alla. Mina terve tee tavaliselt pressin järgi olematus tempos, samas on see tempo mul juba meeldivast tsoonist selgelt üle ja suurema osa ajast mõtlen, et milline kuradi jupp selles protsessis küll tore võiks olla. A üksi ma ei viitsiks elus nii pikka ringi rattaga teha. Ja pikk ring tähendab ikkagi, et suurema osa parimast söögiajast olen külmkapist ohutus kauguses. Nii et rohkem selline arstirohi- ei meeldi, aga saan aru, et kasulik.

Krt ma olen ammuilma imestanud, et mismõttes inimene ostab endale jalgratta, suht olematu vormi pealt istub selga ja paneb siukses tempos, et ma ei jõua lihtsalt järgi, ometi mul võiks ju olla ka mingi vorm olemas. Siiani ma arvasin, et ma lihtsalt ei oskagi rattaga sõita. Aga eile me vahetasime korraks rattad ära ja siis ma sain aru, et krt see ei olegi vist üldse päriselt nii! Lihtsalt rattal ja rattal on nii suur vahe, et kui ma enda rattaga pean päris korralikult punnima, et sõita 20 km/h, siis selle teise rattaga oli 25 km/h väga kerge vändata. Isegi 30 km/h ei olnud mitte midagi ülemäära surmavat, kui natuke joonele panime, tuli 35 km/ h ka nagu naksti korraks. Oi ma nautisin seda, kui hübriidimees kõrval väntas nagu jaksas ja näost järjest punasemaks läks, samal ajal kui ma kõrval kolm korda rahulikumalt vändates vilet lõin.

Ma olen siiani täitsa šokeeritud sellest infost. No ma uskusin enne ka, et rattal ja rattal on vahe, aga et see niiiiijubekuradisuur on, see on ikkagi üllatus. Kusjuures tegemist ei ole ka mingi väga fancy esimese otsa udupeene rattaga vaid sellise keskmise korraliku hübriidrattaga.
Vahetuse käigus selgus ka tõsiasi, et mu rattal on lisaks muule veel rehvid ka tühjad, pärast pumpamist polevat nii hull olnud, a siis ma enam ei proovinud oma ratast. No kes neid rehve katsub noh :)

Kohe ei teagi, mida arvata või kuidas selle infoga edasi elada.

Friday, July 21, 2017

Suvised värgid

Ahoi!
Vahepeal on poolest suvest saanud juba sujuvalt ajalugu :)
Jõlä kiire oli vahepeal, aga nüüd on juba pool stepslit väljas ja peaaegu puhkus (st teksadega tööl, korralikud lõunad ja kell 17.00 pastakas kukub).
Olen vahepeal tegelenud natuke igasuguste asjadega: rulluisutanud, rullsuusatanud, jooksnud, roomanud mööda saali põrandat, hüpanud hüppenööriga, sõitnud rattaga ja võib-olla isegi veel midagi, mis mulle praegu meelde ei tule.

Üldiselt on mulle väga sobilik suvi olnud, pole palav ega midagi. Sellegipoolest ei ole spordiga just ülearu hästi läinud.
Rattaga muidugi kukkusin algatuseks nii et terve külg oli sinine ja radioloogid ei suutnud otsustada, kas mu pöidlas on mõra või mitte. Ilmselt ei olnud. Või kui, siis väga väike :) Igatahes nädal aega läks trenni mõttes täiega metsa ja teine nädal oli ka selline hädaorg. Ei saa öelda, et intsident oleks kuidagi minu ja rattavahelisi suhteid parandanud. Samas ei teinud ka hullemaks. Ei pakkunud enne mingit rõõmu, ei paku ka nüüd. Niisama, pulsiga 110 umbes, mulle tegelikult täitsa meeldib rattaga tiksuda, aga kohe kui natuke on vaja tõusu sõita või tempot teha, kaob mul igasugune huvi ära ja on jube ebameeldiv. Sellegipoolest olen ma mõned korrad rattaga tööl käinud, no et sõita vähem autoga ja lisaks avastasin, et rattaga saan kiiremini tööle, kui ühistranspordiga, isegi kui sõidan kilomeetri võrra suurema ringi. Niisiis olen ma juba sada kiltsa sel aastal rattaga maha sõitnud, mis tähendab, et liigun isikliku rekordi graafikus, mis on vist 199,x km ühel aastal. Põhimõtteliselt on mul selle ületamiseks vaja veel 10 päeva rattaga tööle sõita, mis on täiesti tehtav.

Jooksust.
1) Kõigepealt tahtsin ma joosta Elva südaööjooksu. Aga lõpuks läks see projekt nii keeruliseks ja kalliks kätte ära, et loobusin. Jõle kahju oli, sest ma treenisin selle jaoks spetsiaalselt ja tahtsin seal 10 km isikliku reksi joosta.
2) Jooksin Võidupüha maratonil 21,1 km ja see jooks oli halb ja raske. Ei oska öelda, miks see nii vaevaline oli, aeg oli 5 mintsa kehvem kui Riias ehk siis 2.22 ja taastusin ka pikalt sellest. Võib-olla (aga ainult võib-olla) oli oma osa ka selles, et eelnevalt sai tehtud kole pikki tööpäevi ja magamamineku kellaaeg läks ka tavapärasest suvisest 02.00st kuskil tunnike edasi. Ja sinna starti sai ka otse kontori laua tagant kihutatud pärast poolikut tööpäeva ja need "otse roolist jooksud" ei ole eriti minu teema. Palav ja tuuline oli ka. Aga Riias oli ka palav, nii et see ei lähe justkui vabandusena arvesse.
3) Plaanisin joosta Mulgi maratoni 21,1 km, aga see võistlus jäeti lihtsalt ära.
Nii et kokkuvõttes pole mul mitte ühtegi sellist võistlust olnud, millega võiks rahul olla kasvõi natuke.
Aga iseenesest jooksukilomeetreid ikkagi tasapisi koguneb.

Rullsuuskadega olen ka sõitnud mõned korrad (kilomeeterid on hetkel umbes sama paju kui rattaga) ja tegin isegi ühe võistluse vahepeal, niisama trenni ja funi mõttes. Noh, rullivõistlusega on nii, et seal käib võistlus ainult iseendaga, sest see on nii marginaalne ala ja selline tavaline suusasõber eriti ei taha rulli sõita millegipärast. No ja nendega, kes sõidavad, ei ole jälle midagi võrrelda :) Aga tegelikult oli see väga lahe. Esiteks oli väga soe ilm, teiseks sai rullid korraldaja käest ja üpris lahe on üritada sõita kiiresti rullidega, mida sa pole kunagi varem alla pannud. Kokku oli vaja sõita 5 ringi Pirital ja mul oli enda jaoks eesmärk nr üks see otsast lõpuni püstijalu läbida ilma uute vigastusteta ja eesmärk nr kaks oli sõita see 14,5 km ära ajaga 1.05. Mõlemad õnnestus ära teha- ei kukkunud, midagi ei lõhkunud ära (väljaarvatud suurel hulgal vesiville kätel) ja aeg oli isegi gramm alla tunni. Tegin enamvähem kõige kiiremaid liigutusi, mis ma elus üldse teinud olin ja üldiselt olin rahul endaga. Väikse ajalise nihkega võiks natuke asju ümber hinnata kuna vahepeal olen ma saanud natuke targemaks ja võib-olla ka natuke osavamaks, aga tühja kah, las ta jääb. Igatahes oli tore ja muu ei ole oluline.

Järgmisena oli mul plaanis joosta Rakvere ööjooks. Aga nüüd ma avastasin, et mul on siis täpselt päriselt puhkus ja no kes teab, mis sellest saab :) Ühesõnaga planeerimises olen ma täiega feilinud järjekordselt.
Aga noh. Eks neid jookse tuleb veel ja veel.

Tuesday, May 23, 2017

Rigas pooliks

Riiast pole viitsind midagi veel kirjutada, aga vist peaks ikka midagi arvama jooksuhooaja avastardist.
Riiga ma jõudsin jooksueelsel õhtul kl 22 kopikatega. Ja ma olin nii jube väsinud, sest pärast kurnavat puhkust (millest ma polnud päriselt taastunud) oli tegemata töö hunnik taevaani ja seda kaost oli vaja kiiresti ja tulemuslikult hävitada, lisaks oli veel sada miljon muud kohustust, mis vajasid kiiret reageerimist.

Peale muu väsitava tegin ma teisipäeval alla killer-trenni Nõmme tõusudel, millest olid kõik lihased laupäevani valusad. Ja boonusträkina oli  varvas ka valus, mis pani mind muretsema, kas ma üldse saan lõpuni joosta.

Niisiis oli hea stressivaba startida, sest ma teadsin, et rekordit joosta ma niikuinii ei jõua. Tuli lihtsalt minna nautima ja linna vaatama. Mitte et seda Riia linna vähe näinud oleks, aga Riia on lihtsalt lahe linn ja võib vaadata ikka aegajalt üle. Ööbimiskoht oli ka mõnusalt 60 meetrit stardist (ja see ei maksnud praktiliselt mitte midagi!), nii et väga mugav.

Kuigi start oli 8.30, oli stardis juba palav. Enam ei üllata asjaolu, et aasta kõige soojemad ilmad on parasjagu siis, kui ma olen plaaninud pikema jooksu teha. Noh, see juhtus jälle.
Kuna ma alguses eriti kihutama ei hakanud, ei väsinud ma ka väga ära. Varvas hakkas tundma andma esimest korda kuskil 7. km-l, aga läks üle ja lasi joosta. Uuesti andis endast märku kuskil 14.km-l, aga ka siis jäi valu varsti järgi. 19. km.st edasi oli üsna ebamugav, aga kannatas ikkagi joosta.
Ilm oli miski 22 kraadi ja päike lagipähe, mistõttu kallasin mütsi sisse palju kordi vett ja mõtlesin tänutundega Heikkile, kes mulle seda trikki tutvustas eelmisel kevadel.
Muidu oli üllatavalt mõnus jooks kevade kohta. Kannatas isegi väikse lõpuspurdi teha, kuigi see oli üsna valus. Aeg oli 2.17, sinna auku ma olen miski neli korda juba jooksnud, nii et "oma tulemuse" tegin ära. Viimati jooksin septembris 6 sekki kiiremini, nii et talvega pole jooksuvorm kuskile kadunud seekord. 6 sekki varu kindlasti oleks olnud, kui oleks mõnes joogipunktis apelsini söömata jätnud näiteks, a kust ma teadsin :)

Pärast finišit ei saanud ma selle eest üldse kõndida, võtsin tossud jalast ja koperdasin paljajalu ringi.
Igatahes tuleb minna uusi tosse jälle ostma, sest nende roosadega meil ei sujunud ikka üldse. Ei ole need üleni geeliga tossud minu jaoks. Millest moraal, et kui sa oled leidnud tossud, mis on okeid, siis jää nende juurde ja ära osta edevamat mudelit, ükskõik, mida sulle räägitakse. Isegi kui poes 15 minutit on nendega tore joosta, ei tähenda, et tegelikult ka tore on. Probleem on ainult selles, et samasuguseid nagu vanad olid,  enam ei toodeta.
Varbavärgiga läks vist seekord kergelt- tuli natuke teipida, tossud sajatuste saatel elegantse kaarega Daugava jõkke lennutada ja kõikidel kingadel kontsad alt ära saagida. Nii lihtne see oligi. Praeguseks on peaaegu korras ja kannatab tasakesi trenni teha. Hüpata veel väga ei taha, aga jooks läheb küll iga päevaga paremaks.

Riias ma jooksin maratoni aastal 2012 ja vahepeal on teinud üritus läbi suure arengu. Kui 2012 oli 20. km joogipunktis vesi otsas ja 30. km kandis olid teenäitajad kadunud ja linn tühi, siis nüüd Riias enam selliseid muresid ei ole. On suur jooksupidu, möllu kui palju, Tallinnaga täiesti võrdne või vat veel kraad uhkemgi juba. Üpriski meeleolukas. Maratonirada naaberriikidest kõige kergem, sildadele jooksud on ainsad tõusud ja need ei ole midagi erilist. Soovitan kindlasti minna sinna.
Kui te korraks oma kinesioteibi vedelema jätate, on teil pärast kodus sellised lapsed :)

Friday, May 5, 2017

Huh!

Kas te teate kedagi, kes läheks Islandile ilma korraliku fotokata, tühja telefoniga ja mittetöötava telefonilaadijaga, aga selle eest korralikult määritud suuskadega? Jah, teate küll.
Ehk siis nagu tähelepanelik blogilugeja kindlasti märganud on, pole silpigi kirjutatud suusahooaja lõpetamisest ja lubatud klassikamaratonist. Need sündmused lihtsalt ei olnud veel toimunud.

Islandi reis on üks pikemalt unistatud, soojendatud ja lõpuks ka planeeritud asju mu elus üldse. See mõte hakkas mu peas aktiivselt keerlema, ja enam elada ei lasknud, umbes kolm aastat tagasi, kui Worldloppet selle maratoni oma kalendrisse lisas. Eelmisel aastal magasin maha aja kui punti kokku pandi ja seekord hakkasin juba eelmise aasta mais uurima võimalikke variante, augusti lõpus vist oli juba rahvas koos ja jutud lukus, septembris maratonile registreeritud ja lennukipiletid ostetud, edasi tuli ainult kannatlikult oodata.

Island on koht, millest võiks pikalt kirjutada, aga ma ei kirjuta vot.
Igatahes sai korralikult turistitatud ja ilusaid pilte on mu telefonis sadade kaupa. Kuna emotsioone on nii palju ja need on alles nii värsked, siis ma pean oma ajus ja pildikataloogis Islandi faile alles korrastama ja süstematiseerima hakkama.
Igatahes lühiresümee on, et Islandilt tagasi tulles oled vaene, aga õnnelik! :)

Kui maratonist rääkida, siis lund oli umbes meeter. Ilusat, valget ja puhast lund, kuhu kellegi kliistrine suusk ei olnud värvilisi triipe vedanud.

Stardis paistis päike ja puhus nii palju tuult, et lipud olid sirged, aga kuna me olime juba mitu päeva aklimatiseerunud, siis me juba nentisime rõõmsalt, et ilm on super.
Laias plaanis  võiks maratoni distantsi jagada kolmeks: esimene ots oli rada jäine ja umbes 2 kraadi sooja, ühtlasi olid seal ka suured tõusud, keskmisel osal olid korralikud miinuskraadid ja kohati värske lumi, samas olid juba ka mõned kiired laskumised ja kolmandal osal oli rada pehme ja vesine, miski +6 kraadi (?) ja palju kiireid laskumisi, sekka mõned pikad tõusud. Ühesõnaga sellist varianti, et sul algusest lõpuni hea suusk on, minu arust seal eriti võimalik ei olegi saavutada.
Tõusumeetreid selle 50 km peal on umbes kaks korda rohkem kui Tartu Maratonil, seega üsna sportlik rada :)

Mina läksin Islandile oma uute skinidega ja eks ma need tegelikult just selle maratoni jaoks ostsin ja testisingi. Kui esimsel kolmandikul ei libisenud mu suusk üldse ja ka pidamise suhtes oli natuke õrnake jäises rajas (rajast väljas muidugi super luks pidamine), siis teisel kolmandikul töötas mu suusk täitsa ideaalselt. Kahjuks 13 või 14 km laskumisel hoogu lükates kaotasin ma ära parema suusakepi kulbi /homeeriline naer/ ja seega ei õnnestunud mul seal heal osal sõita üldse nii nagu ma oleks tahtnud. Ma ei tea, mis värk mul nende suusakeppidega on.
Aga pärast aegu kõrvuti vaadates selgus, et tulin selles raja osas kiiremini laskumistelt alla kui mõni, kes määrdega suusaga sõitis, nii et skinid libisevad küll- vähemalt teatud tingimustes. Kuna lund oli umbes meetrine kiht, siis nii kui hetkeks oma katkise kepi unustasin, vajus see praktiliselt käepidemeni lumme. Korra kukkusin tänu sellele päris hea hoo pealt (lükkasin laskumisel hoogu juurde noh) ja esimest korda elus sain suusatades korraga huule veriseks ja silma ka kergelt siniseks.

Mida teha kui lõhud Islandi maratonil suusakepi? Esialgu mitte midagi. Tuled vaikselt edasi, naudid loodust, teed pilte.
Selliseid pilte

ja selliseid pilte

ja siis selliseid pilte
ja siis veel selliseid pilte


ja nii edasi..
Mega onju, tühja sest suusakepist!

Suusakepi lootus tekkis alles 35. km joogipunktis, kui onud hoogsalt hakkasid ühe suusakepi otsa lahti sulatama. Paraku see ots ei sobinud minu algelise suuakepiga sugugi. Aga nad vähemalt püüdsid.


Järgmisena pakuti mulle asenduseks üht keppi, aga kuna see oli mulle 20 cm liiga pikk ja lisaks oli tal rihm katki, siis ma otsustasin käigupealt, et see ei ole arukas vahetus. Enda kepi viin ma koju ja lasen sinna uue otsa panna, aga asenduskepp oleks tähendanud, et mu olukord poleks pruukinud olla grammigi parem, lisaks oleks pidanud ma niikuinii uued kepid ostma, sest pärast finišit panime ju kohe minema sealt külast ja poleks millaski oma invakeppi tagasi saanud. Ühesõnaga ratsionalist minus sel hetkel võitis. Pealegi oli lõpuni ainult 15 km lükata ja ma teadsin, et 7 viimast sellest on allamäge.
Viimasel kolmandikul mu suusk ei olnud enam nii hea, kui raja keskel. Laskumistel libiseti mööda, aga tõusudel sain sama seltskonna uuesti kätte ja enamvähem samas seltskonnas ma liikusin.
Viimased 7 km oli tõeline rõõm, sest seal olid tõesti ainult laskumised ja need olid väga nauditavad. Üks eesti tüdruk, kellel 8 km enne lõppu tõusul eest ära läksin kuskil paarisaja meetriga, libises minust pikal laskumisel mööda nagu postist ja finišiaegades oli vahe minu arust juba üle 2 minuti.

Ilus ilm oli lõpuni välja. See tähendab, et päike paistis ja midagi kaela ei sadanud. Tuul oli muidugi kohati metsik. Suusakepid lükkas ikka viltu ja kaks korda nägin rajal, kuidas tuul naise pikali lükkas. See oli muidugi selline kribal ca 45 kilone naine ka, aga sellegipoolest.
Ilm Islandil on üldse selline põnev teema, Kohalikud ütlevad selle kohta, et kui sulle ilm ei meeldi, siis oota 5 minutit. Ja tõesti, kõik muutub ja vaheldub nii kiiresti, et ei ole mõtet ilmast eriti midagi rääkida.
Järgmisel päeval oli mul sellest ühe kepi najal suusatamisest kange täpselt vasak pool kerest, mis oli üpris koomiline :)

Niisiis võib selle suusahooaja nüüd kokku võtta lühidalt tõdemusega, et lund ei olnud üldse, aga miski 530 km kanti õnnestus kuidagi ikka ära suusatada. Suurem osa sellest on sõidetud Alutagusel. Miinimumprogramm ehk üks klassika ja üks uisumaraton sai tehtud ja ega muud ei olegi öelda.
Järgmiseks hooajaks on ka mingid plaani moodi asjad olemas ja kuna need ei ole ka maailma kõige tagasihoidlikumad, siis tuleb hakata kohevarsti usinalt trenni tegema :D

Edit. Ups! Selgus, et tegelt sõitsin isegi kaks uisumaratoni, Alutaguse läks täitsa meelest. Nii et siis ikkagi üle miinimumprogrammi.

Tuesday, April 18, 2017

Kus sel aastal joosta?

Vaikselt tuleb hakata mõtlema, et mida suvega peale hakata. Kus joosta? Mida joosta? Millal joosta?
On ka võimalus mitte joosta muidugi, aga no misasja sa ikka selle pika valge ajaga linnas paremat teha oskad.
Jalgratas mind endiselt ei huvita, pigem täheldan süvenevat tõrget.
Niisiis tuleb jääda jooksu juurde. Kuigi sellega on ka igavene häda ja viletsus.
Vahel ma mõtlen, et ei viitsi enam maratoniga jampsima hakata, aga siis tuleb jälle kevad ja ma mõtlen, et kurat, sel aastal jooksen ära alla 5 tunni, siis saab kaelast ära, tossud varna ja blogi lukku panna. Sest pooleli on ka imelik jätta, kui juba alustatud sai. Ikka idioodi järjekindlusega läbi seinte! :)
Vaatame siis, mis see hooaeg toob.
Algus on olnud selline, mille kohta võiks arvata nii ja naa.
Ühtpidi olen ma, arvestades kuupäeva, päris usinalt jooksnud. Ja kilomeetrid tulevad päris kergelt. Samas on need kilomeetrid olnud nii aeglased, et ülearu palju optimismi ei sisenda.
Jooksen trennis madalama pulsiga kui varem. Algul oli see õudne piin, nüüd olen harjunud, aga ma tahaks joosta paju kiiremini.
Hetkel ei ole plaani paika pannud, kus maraton joosta. Olen kaalunud erinevaid maratone, aga ei ei ole veel head plaani. Kes esimesena hea ja sütitava plaaniga peale lendab ja suudab selle mulle veenvalt maha müüa, sellega ma maratoni jooksma lähen. Kindlasti mitte mai kuus. Aga juuni ja edasi tuleb juba kaalumisele.
Aga kui lähematest jooksuplaanidest rääkida, siis on mul plaanis esialgu Riias 21 km joosta. Alguses oli plaan joosta seal uhke uus isiklik reks, aga sellist hoogu praegu kuskilt ei paista. Samas aega veel on ja eks ma vaikselt pusin edasi ja proovima ikkagi lähen arvatavasti.

Nii. Vahepeal olen ma aidanud järele nõrgemaid külgi ja hakkasin orienteerumist õppima. Kõik teavad, et ma võin põhimõtteliselt koduaeda ka ära eksida ja see on nüüd jälle mitmeid kordi kinnitust saanud. Kaarti ei tunne, ühtegi tingmärki üldiselt ka mitte. Pärast hiljem olen mõned asjad välja guugeldanud uudishimust.
Esimene kord käisin koos tütrega orienteerumisteisipäevakul. Jõudsime nibin-nabin enne stardi sulgemist kohale, valisime mingi keskmise raja, saime kaardi ja jooksime suvalises suunas umbes kilomeetri. Siis mulle tundus, et vist ei olnud õige suund. Küll ma üritasin seda kaarti käes keerutada ja aru saada, kus kurat ma olen. No null. Olgu öeldud, et tegevus toimus Kadriorus, mille mõlemas servas olen ma tegelikult mõned aastad elanud.. :) Lõpuks üks mees aitas kaardi õiget pidi kätte ja siis hakkas mingi udune ettekujutus tekkima, võtsime suvalises järjekorras 6 punkti ja olime jube rahul endaga. Ühtlasi seletas see mees ka kompassi põhimõtte laias plaanis ära ja tuli välja, et see ei olegi raketiteadus.
Teisel korral käisime Merimetsas. Enne seda teist korda läbisin ma kompassi kasutamise kursuse vol 2 ja laenasin kompassi, lisaks sain veel igasugu rännutarkusi kaasa rajale ühelt targalt inimeselt. Käisin jälle koos tütrega ja seekord võtsime kõik punktid järjest nii nagu ette nähtud oli. Aega läks miski poolteist tundi (ja see ei jäänud selle taha, et laps ei jõudnud joosta), 3,5 km ringist sai meil reaalsuses 7,5 km umbes, aga tehtud ta sai ja väga võimalik, et see jääbki pikaks ajaks mu orienteerumise tippsaavutuseks.
Kolmas kord käisin üksi. Järve metsas. No Järve metsas olen ma vist viimase viie aasta jooksul olnud rohkem kui kodus :) Keegi ei jõua neid kilomeetreid kokku arvutada, mis ma seal jooksnud ja suusatanud olen. Loomulikult võtsin suht keerulise raja. Aega väga jälle ei olnud, sest jõudsin jälle nii hilja, seega tuli ikka korralikult talda ka anda. Algus läks täitsa normaalselt, aga neljandat punkti ma enam üles ei leidnud. Ühtegi inimest ka kuskilt ei paistnud, selline normaalne "karu mets" oli. Mina pole seal igatahes kunagi käinud :). Lõpuks hakkas aeg nii peale pressima, et jooksin suvalist teedpidi lihtsalt tagasi ja piiksutasin suvalised punktid kõik läbi, mis teele sattusid. Ühesõnaga Järve mets ikka täitsa feilide feil :D Aga kuna ma olen seal Ülemiste aia taga jooksnud väga palju, siis vähemalt koju ma oskasin tulla. No mis ma oskan öelda? Piinlik lugu :)
Kõige selle valguses paneb mind imestama, et kuidas pagan ma küll selliste olematute teadmistega põhikooli lõputunnistuse sain. Aga võibolla ongi parem, kui teatud asjad ajaloohämarusse ja legendide tasandile jäävad :)

Wednesday, March 22, 2017

XT Talverogain

Nii. Ühel päeval tuli üle kolme aasta stiilipuhas kõne Annelt: "panin meid rogainile kirja". Just täpselt nii, mitte et äkki läheks või midagi :) Mul pidi komm kurku minema. Mis? Kus? Nii äkitsi? Lappasin kalendri läbi ja kae imet- oligi vaba see kuupäev.
Anne teatas, et ta pole kaks aastat trenni teinud. Ma mõtlesin, et küll on tore, siis ta ei tapa mind ära vähemalt. Kiire arvutus näitas, et see toimub nädal pärast Engadini ja kindlasti on mul siis jalg kange ja puhkusest alles väsinud. Aga neli tundi külmkapist eemal tuleb inimesele kindlasti ainult kasuks. Ühesõnaga oli tulemas mõnus lonkimine metsas ja palju loba.
Kui Anne kohale hõljus ja sai vahepealne elu diagonaalis kokku võetud, hakkas muidugi tasapisi imbuma, et "kolm korda olen jooksmas käinud", "no jaanuaris ka natuke jooksin" "tegin lastega paar triatloni" jne. Jajah! @pole kaks aastat trenni teinud. Siis oli juba selge, et mingit jalutamist loomulikult ei tule.
Ja ega ei tulnudki. Kaardi saime 5 mintsa enne starti ja tegime tavapärase tööjaotuse, mina arvutasin, kus rohkem punkte on ja Anne vaatas, mis punktide ümber toimub. Alguses jooksime linnavahel ilusti 6 mintsa kilomeeter tempos, mis oli päris okei. Või noh, õigupoolest oli see minu dikteeritud tempo, Anne oleks ilmselt jooksnud kiiremini, aga mulle tundus see selline piiripealne juba. Ja ega kiiret ei olnud ka tegelikult.
Metsas oli tore. Kohe päris meeldis. Polnud nii ammu käinud ju. Suht alguses kohe jooksin säärega vastu mingit puuoksa ja järgmised viis minutit ma mõtlesin, et kas mul jookseb mööda säärt veri või on mul lihtsalt selline tunne. Aga siis läks see meelest ära ega meenunudki enne kui pärast riideid vahetades tuvastasin augu jalas ja tõdesin, et oligi veri siis. Igatahes liikumist see ei seganud, ses mõttes ebaoluline auk.
Seekord oli jõle palju kraave ja kõik olid silmaga hinnates sellised, et eeldasid 3 meetrist kaugushüpet. Mina hüppasin stabiilselt 2.80. Ehk siis igas võimalikus kraavis olin ma põlvini vees.
Anne hüppas kraavidest veits kabedamalt üle, aga selle eest katsetas ta ühe kraavi peal olevat jäätükki, mis läks ta jala all pooleks ja ta lendas elegantse kaarega sealt vööni kraavi. Mina muidugi lõkerdasin kalda peal naerda, selle asemel, et käsi ulatada.

Päris ära me ei eksinud, aga mõned vead tegime rohkem kui tavaliselt. Lisaks väsisin ma pärast kaht tundi ka ära. Me küll jooksime joostavates kohtades peaaegu lõpuni välja, aga tempo oli lõpus ikka olematu. Kiiremad kõndijad liikusid kindlasti kiiremini. Anne muidugi ära ei väsinud, kappas ees ja vahepeal ootas mind järgi. Ma oleks vist jõudnud ka natuke kiiremini liigutada, kui väga vaja oleks olnud, aga väga ei olnud ju :)
Lõpptulemusena saime täitsa normaalse keskpärase tulemuse, aga kohe sai ka selgeks, et me ei planeerinud just kõige paremat rada. Pärast uurisin tükk aega kaarti ja avastasin, et ma olin liiga pimestatud tagumisest 9 punnisest kontrollpunktist ja jätsin kaks punkti tähele panemata viirutatud ala ääres, mis tähendas, et tegelikult arvutasin ma valesti. Ma ei teagi kohe.. kui joosta ei jõua, siis sellest ei ole iseenesest midagi hullu, aga kui arvutada ei oska, siis on ikka kehv tunne küll veits. Ometi ma olen ju nii tark! :)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kuigi paus oli väga pikk, saime õigeks ajaks metsast välja, läbisime 24,8 km, ikka oli tore ja päris rooste pole läinud. Natuke ainult. A küll me kosume.
Vist lähme mõnikord veel.

Tuesday, March 14, 2017

Engadin

Maratonijutud ei jää siiski tulemata, mis siis, et lund ei ole.
Kui hakkas kohale jõudma, et päriselt võibki lumi sel aastal taeva jääda, hakkas maratoni värk ikka kripeldama, võtsin kõne Jürile ja küsisin, kas tal on Saksa maratonile (mis oli umbes 5 päeva pärast tol hetkel) juhtumisi vaba kohta. Jüri ütles, et ei ole, aga  et kuule, Šveitsis vist üks koht jääb vabaks, et sinna äkki saaks. Ütlesin, et davai, lähme siis Šveitsi, peaasi, et saab suusatada.
Ja me läksimegi.
Muidugi sain ma 4 päeva enne minekut totaalse tuumanohu ja veel viimasel õhtul ma kahtlesin, kas üldse starti lähen, aga hommikuks oli olukord palju parem. Ja muidugi olid mul kaasas suusasaapad, mida ma ainult poes proovinud olin, nii et küsimärke lendles õhus. Juhtuma hakkas ka kohe koduuksest välja astudes igasugu asju, aga eks sellepärast ju ära käiaksegi.
Šveitsi sõitsime läbi Frankfurdi ja Milano, sealt edasi rendibussidega. Milanos oli 19 kraadi sooja. Lind laulis ja pungad olid puul. Päris imelik oli seal talvesaabastega olla, jõhkralt palav oli! :).

Aga üleval mägedes, St Moritzis paar tundi hiljem oli korralik -5 umbes ja käis parasjagu sprindivõistlus, kui sinna jõudsime. Saime eestlastele ka kaasa elada ja päris suusatajaid meetri kauguselt vaadata. Lund oli kõriaugni. Mu nohu kadus seal hõredas õhus nagu lõigatult.
Vot nii.
St Moritz on umbes 1800 meetri kõrgusel merepinnast. Mägede põhjapoolsetel külgedel on liustikud, mis päriselt ära ei sula kunagi. Ehk siis peaaegu nagu paradiis :)

Järgmisel hommikul läksime suuski proovima ja rajaga tutvuma.
Hommikul oli 12 kraadi külma. Aga kui päike välja tuli, siis muidugi kõrvetas nii mis kole. Õnneks sai maratoni expolt kaasa haaratud päiksekreem ja sellega ennast kohe sisse kreemitatud, aga etteruttavalt olgu öeldud, et ega sellest erilist tolku ei olnud, pandakaru päevitus on esinduslik ja nahka koorub näolt.
Plaan oli üle vaadata kurikuulus padjamägi ja niisma sõita natuke. Alguses sõitsime padjamäest üles ja mul oli ikka jube raske seal. Pulsi viskas kohe 170ni ja liikusin nagu tigu. Kõik kihutasid eest minema, ma pööritasin silmi, tegin pilte ja ootasin kuni pulss allapoole langes, siis läksin tasakesi edasi. Noh, jättes kõrvale olematu tempo, oli päikse käes ikka ilus suusatada küll. Suusasaapad õnneks ei seganud, kuigi olid veidi ikka harjumatud algul.


Jupike padjamäest inimestevabalt nägi välja selline.


Iseenesest mitte midagi ülemäära keerulist seal ei olnud. Kurv ühtepidi, siis kurv teisipidi, väike slaalom puude vahelt, kurv paremale ja otse alla kaussi laskumine, kust sai päris hea hoo sisse. Aga juba siis olid kurvid kergelt ära sahatatud ja lahtise pudru all oli jää.
Kokkuvõttes ma sain aru, et tuleb lihtsalt mängu jälgida ja äärest tasakesi minna.


Muottas Muraglilt oli selline vaade
Kui rada oli üle vaadatud, sõitsime gondliga ühte kohalikku mäetippu, mille nimi oli vist Muottas Muragl, istusime seal 2456 meetri kõrgusel, nautisime vaadet, päikest ja kohvi. Aklimatiseerusime ühesõnaga. Päike paistis, inimesed olid kõik nii õnnelikud ja ega endal oli ka selline mõnus muretu olemine seal.

Järgmisel päeval, kui oli maratoni start, oli mul minek juba hoopis teine kui päev varem. Organism oli ilmselt hõreda õhuga kohanenud, enesetunne oli väga hea ja suusk oli ka super.
Väga mõnus oli sõita, kift rada, ilusad vaated. Algul läks rada pikalt mööda järve jääd, seal oli ruumi laialt ja sai uisutada nagu jaksasid. Kui tuli esimene tõus, siis seisin seal tõusu all 10 minutit ja lihtsalt ootasin, et saaks edasi suusatada. Ka järgmiste tõusude all tuli seista ja oodata, sest rahvast oli nii jube palju. Paraku startisin ma ka kõige viimasest grupist, mistõttu ühel laskumisel, kus mul oli kiirus 48 km/h röögatasin selges eesti keeles, et "ei astu ette!" Noh, sai aru küll :) Aga üldiselt laskumistel väga hullusti ei sahatatud ja mahtus mööda ilusti.
Padjamäel ei olnud parasjagu väga palju inimesi kõhuli, kui ma sealt alla tulin. Muidugi oli see korralikult ära sahatatud ja lumi vaalus, aga kuna kõik sahatasid millegipärast seal jäise osa peal, siis just sealt pehme lume pealt mahtus ilusti otse kahe rea vahelt läbi.
Raskeks läks mul 5 km enne lõppu. Siis sain siukse haamri, et tõusul vaevuvaevu koperdasin edasi, päris seisma ei jäänud,  aga palju puudu ka ei olnud. Õnneks tuli päästev pikk laskumine, aga siis kohe uus tõus, mis ei olnud terav, aga sel hetkel tundus jube pikk. Lisaks oli ju palav, libisemine läinud, lumi pehme. Edasi oli iga vaevu aimatav tõusuke ka raske, aga siis oli kohe õnneks lõpp kah.

Raja ääres oli väga palju rahvast, kes kõik innukalt kaasa elasid ja nimepidi ergutasid. Kuna mul on selline tavaline kohalik nimi seal, siis oli ergutuskoor väga vinge, pakuti õlut ja coca-colat :D Jõin igal pool, kus vähegi võimalik oli (v.a õlu) ja kindlasti rohkem kui tavaliselt. Selle eest ei olnud mul kaasa ühtegi geeli ja noh, lõpus võib-olla jäi see täpselt puudu.

Ühesõnaga.. tehtud! Emotsioonid vägevad, kõike oli nii palju - aastaajad, riigid ja tegevused vaheldusid nii kiiresti, et see virrvarr tekitab tunde justkui oleks olnud nelja päeva asemel kaks nädalat ära Eestist.

Tagasitulles oli jälle kevad ja sõime Como järve ääres jäätist, päikseprillid peas.
Kevad on kohe siinsamas, inimesed!


Monday, February 27, 2017

Skinide test vol 3 ja vol 4

Kuigi ma Tartu Maratoni ei sõitnud, oli mu nädalavahetus otsast ääreni sporti täis.
Algatuseks istusin kogu valge ja päikselise aja umbses korvpallisaalis mürareostuse käes ja elasin kaasa noorsportlastele. Kuigi laias plaanis kukub korvapall mu lemmikalade järjekorras pidevalt tahapoole, siis ausalt öeldes oli üks mäng nii põnev, et emade fännklaab karjus üksmeelselt hääled ära ja emotsiooni oli oioi kui palju.
Aga see selleks. Siis kui oli enamvähem alles pime või juba pime, käisin suusatamas ikka ka.
Vabariigi aastapäeval sõitsin hommikul vara Harku metsas ja olin seal ainus inimene suuskadel. Kõik suusatajad olid ju maratonil. Oli väga nauditav suusatamine. Päike paistis ja puha. Isegi muru ei paistnud kuskilt lume alt välja. Inimesed jalutasid metsas ja kõik olid nii rõõmsate nägudega.

Laupäeva hommikul läksin klassikasuuskadega Nõmmele. Rajatraktor just lõpetas klassikajälje ajamist ja olin esimene, teine või äärmisel juhul kolmas, kes oma suusad värskesse klassikajälge asetas. -5 kraadi! Harvaesinev külmalaine sellel talvel! :) Jätsin seekord panemata suuskadele jäätumisvastase sprei ja mõtlesin, et vaatan kas läheb suusa karv jäässe nagu hoiatati. Ei läinud veel pooleteise tunniga, mis ei tähenda, et näiteks kolme tunni peal ka poleks läinud. Sõita oli väga hea. Suusk pidas ideaalselt lausa, libisemine oli ka justkui enamvähem, kui ma oma test-puu järgi arvestan. Üldse oli selline meeldiv trenn, kus ma tundsin esimest korda elus vist, et ma olen päris hea suusataja. See ebaadekvaatne emotsioon on põhjustatud samast asjaolust, et suusatajad olid kõik ju Otepääl ja Nõmme ringi olid vallutanud valdavalt inimesed, kes ei olnud just väga palju oma elus suuski näinud ja väiksed lapsed, keda lapsevanemad olid otsustanud väske õhuga karistada :)

Pühapäeval jõudsin Nõmmele kell jubapime, aga rahvas veel igatahes suusatas. Väljas oli +2 kraadi ja sadas tihedat vihma. Rada oli täiesti jääs, suusajälg oli kohati täiesti ära sõidetud ja seal, kus teda oli, lainetas koledalt. Sillalt alla sõites oleksin peaaegu kõhuli lennanud, sest jäljest polnud seal haisugi ja pimedas ei näinud ka tuhkagi. Ühtlasi jäi mul algul suure ähmi ja koperdamise tõttu fikseerimata kui kaugele suusk libises. Pärast ei läinud sinna laskumisele üldse enam kurja välja kutsuma.
Jäätumisvastast spreid seekord ka ei pannud. Alguses suusatasin lahedalt vahelduvat, suusk pidas täitsa ilusti. Pidamine jäi kehvemaks, aga ühesammulist paaristõuget (või mis selle nimi ongi) sai ilusti sõita, arvestades olusid oli mul täitsa okei suusk ja visuaalse vaatluse põhjal ütleks, et ikkagi vist platsi parima pidamisega suusk. Kui suusa ära võtsin, siis mingit jäätumise värki ei täheldanud.
Nii et lühema maa peal igatahes pole hullu, kui sprei ununeb panemata. Päris külma ilmaga muidugi ei tea ja see jääb sel talvel ka teada saamata. Vist.

Tuesday, February 21, 2017

Tartus ei sõida

Tartu maratoni jätan sel aastal vahele. Seega on plaanis kohe rikkuda rida, kus ma olen täpselt üle aasta saanud TM tulemuse kirja.
Esiteks ma ei viitsi seal Otepääl tiirutada. Terve see hädine talv on olnud üks suur tiirutamine olematutes oludes, sellest ilmselt kõige suurem vastumeelsus. Tagumises otsas tähendab see tiirutamine seda, et esimene ring on starditrügimine ja iga järgmise ringi ajal tahab ports inimesi sinust mööduda, mis on üsna ebamugav, sest kohati see rada ikkagi ei ole just ülearu lai.. Teiseks on puudu kõik Tartu maratoni olulised komponendid, alates ühisstardist lõpetades lumiste metsavaadetega. Ma saan aru, et aega ei fikseerita ja distants ei ole ka ju mingi eriline väljakutse.
Lisaks on Tartu maratoni regamistasu aetud nii kõrgeks, et alla enam teistele Euroopa maratonidele ei jää ja kokkuvõttes ei olegi rahaliselt eriti vahet, kas sõita Tartus või siis Soomes või hoopis Poolas näiteks. Ja kuna seal Otepääl on juba üksjagu sõidetud kah, siis ma otsustasin, et sel aastal sõidan mujal.
Noh, eks see on ka selline riskibisnis, sest ega seda lund pole ju õieti kuskil, aga no eks siis vahib niisama ilma ja inimesi, laenutab jalgratta ja võtab mõne mäevaatelise kurvastuse-veini :)

Sunday, February 12, 2017

Alutaguse maraton

Alutaguse maraton ei olnud mul sel aastal üldse plaanis tegelikult. Aga kuna ootamatult tekkis vaba auk mu tihedasse kalendrisse, siis tuli minna :)
tagasitulles klõpsasime Valastel ilukaadreid

Alutagusel olen ma varem käinud 4 korda ja alati, absoluutselt alati on mul seal kõik pekki läinud, kuigi see on vist üks mu lemmikradasid üldse. Küll on olnudud suusk kinni määritud või et ei ole üldse mingit pidamist olnud või siis ei ole suusa peal mitte midagi olnud.
Seega olin üsna põnevil, et mis võiks küll sel korral juhtuda.

Seekord oli maraton vabatehnikas ja ainult 30 km ehk 3x 10 km ringi ehk siis maratoni mõttes ikkagi üsna sprint. Kuna ma sel talvel olen juba kaks raksu seal vabatehnikasuuskadega hullamas käinud, siis oli tunne nagu läheks koduradadele sõitma, sest ega mujal rohkem kilomeetrid vist tiirutanud ei olegi.
Eesti maratonide stardid on lahedad, sest alati on rida inimesi, kellega ma olen kuskil suusarajal tutvunud ja kes mu üles otsivad stardikoridorist. Nii mitmegi välismaratoni idee on läinud kasvama just sellistest kohtumistest, kus keegi on rääkinud, kust ta parasjagu tuleb suurte emotsioonidega või kuhu ta järgmisel hooajal minna tahab.

Rada oli väga heas korras, arvestades käesolevat talve. Paar trikiga laskumist siiski oli. Üks oli viiendal kilomeetril, kust ma läksin paremast äärest ja vasak suusk oli oluliselt jäisemal kohal kui parem suusk, mistõttu ma ikka võitlesin gravitatsiooniga hullu moodi, kuid võitsin napilt ja jäin püsti. Ja teine oli vist kaheksandal kilomeetril, kus oli laskumise lõpus kurv paremale, sealt ma sõitsin esimesel ringil otse kuuskede vahele :D No ei keeranud välja, aga vähemalt nii palju jõudsin reageerida, et päris puusse ei sõitnud. Teisel ja kolmandal ringil tagumisel laskumisel probleeme enam polnud, kuid 5. km laskumisel olin pärast teise ringi õnnestunud laskumist juba jube äss ja kolmandal ringil tegin seal sellise kaerajaani, et olin mingil hetkel üsna suures segaduses, et kuidas mul küll õnnestus jälle lõpuks ikkagi jalgele jääda.
Ühe korra siiski kukkusin ja see toimus täiesti siledal maal, kui suusk jäi kinni mingi jääkamaka taha. Ja sellest on mul täitsa esmaklassiline sinikas põlvel.
Suusk oli jube hea ja sõita oli väga mõnus. Päris lumi (no enamvähem), päris mets ja -5 kraadi on ikka hoopis teine värk kui Nõmme kunstlume kilomeetrine ring. Ja mis põhiline- jõudsin sõita ka. Kui oleks olnud veel üks ring vaja sõita, siis ma oleks jõudnud selle ka sõita ilmselt. Võibolla oleks võinud alguses isegi natuke rohkem kihutada, aga see on selline tagant järele tarkus.
Igatahes oli mu lemmik koht  19. km tõusul, kus ma sõitsin korraga mööda viiest mehest. Ma ei pea ju ütlema, et nad olid kõik minust 20-30 aastat vanemad ja et laskumisel nad sõitsid kohe uuesti mööda  :)
Ühesõnaga oli väga nauditav maraton ja kõik läks hästi. Mõtlesin, et heal päeval võiks sõita äkki 2.30 ja sõitsin ka, isegi veits kiiremini. Lahe. Tuli kindlalt elu kiireim 30 km ja see teeb rõõmu.
Kuna midagi erilist ei juhtunud, siis lõpuks kallasin endale kausitäie suppi sülle, et midagi meeldejäävat ka ikka oleks :)

Thursday, February 9, 2017

Skinide test vol 2

Eelmisel nädalal testisin oma uusi suuski Valgehobusemäel. Ilm oli suht samasugune, rada kergelt plussis, aga see rada oli ikka tibakse vähem jääs ja rohkem päris lume moodi kui Nõmmel. Kuna mul oli seal umbes sada viiskümmend (hea küll, siin on kerge ilukirjanduslik liialdus ka vahel) tuttavat suuskadega inimest, kellega ma olen ka trennis koos sõitnud, siis oli päris hea võrrelda.
No need, kes pidid eest ära sõitma, sõitsid ikka umbes ootuspärase vahega eest ära. Tõusust üles läks suusk ilusti, siledal maal tundus, et teistel libiseb justkui paremini, aga laskumisel ma maha ei jäänud. Pigem ma ütleks, et laskumisest sain kiiremini alla kui teised klassikasuusaga. No kõigepealt muidugi massi tõttu :)
Küll aga vaatasin, et kui on kerge jõnks ülespoole ja siis läheb laskumine edasi, siis seal kergel tõusunukil tõmbab hoo veits rohkem maha kui määritud suusk. Mis tõestab veelkord seda, et Harimäelt laskumiseks ei ole see õige suusk.
Paar korda käisin ka kõhuli, kui panin jala natuke suusajäljega risti, mis tähendab, et nõuab üsna korraliku tehnikaga sõitmist ja väga aerutada ei või.
Aga pluss poolele kirjutaks selle, et nende suuskadega on kurvis jõle mõnus sahatada :D Just sellises järsus pehmes kurvis. Kohe ütleks, et nautisin kui kindlalt kurvis suusk tegi, mis tahtsin. Kui poleks teinud, siis ma oleksin tiiki ka muidugi sõitnud kindlapeale. Selles suhtes Valgehobusemäe rada on  põnev, et kunagi ei tea tegelikult, kas saad enne tiiki pidama või siis et ei saa. Ja et kui ei saa, siis kas tiigil on jää peal? Ja kui midagi jää sarnast justkui on, siis kas ka kannab?  :) No võibolla jah, et tegelikult võiks suuskadega kurvis astuda ja nii, aga olgem ausad: kui sa tahad väljaspool Eestit maratone suusatada, on õigupoolest palju olulisem, et oskaks suusaga normaalselt sahka tõmmata! Ja selleks, et osata, on vaja ikka ka harjutada :)
Kui ma nüüd järele mõtlen, oli mu elu esimene suusalaager just seal. Ei tea, kuidamoodi ma seal tiiki ei sõitnud?  Või läks siis rada üle tiigi, sest lund oli miljon? Või siis ei olnud seal veel üldse seda tiiki? Ei mäleta.

Ja muidugi suusa põhiboonus on see, et ei pea mõtlema, mida kuradit suusa alla määrida. Sest ilm on niikuinii kogu aeg plussis viimasel ajal. Ja siiani ma pole mitte kunagi pidava suusaga sõitnud plusskraadidega.
Ühesõnaga ma arvan, et ühed sellised suusad võiksid inimesel olla küll.

Aga üldiselt on talv kohal. Vähemalt korraks.
Täna õhtul käisin Nõmmel sõitmas ja ossa jutt, päris head tingimused olid. Polegi vist sellel talvel nii ägedat klassikajälge päris elus näinud veel. Pildi pealt ja Haanjas ainult. Kahjuks ei taibanud klassikasuuski kaasa võtta. Ma arvan, et mu ema julgeks ka sealt sillalt alla sõita sellise suusajäljega.
Üldiselt see -9 kraadi on väga mõnus ilm.  Rahvast pole enam nii jube palju, suusk juba ja veel libiseb ja palav ei hakka. Ja pulss ka nii madal. Mis nii viga suusatada.


Sunday, January 29, 2017

Lund ikka ei ole

Oli jälle "erakordselt lumerohke" nädal.
Talv on jõudnud sellisesse staadiumisse, kus mulle aeg-ajalt saabuvad sõnumid: "lund sajab!", mis kogu traagilisuse juures on ka pagana armas. Eriti kui selline tuleb sõbralt, kes lund vihkab :)
Ühe korra panin suusad alla. Laupäeval Nõmmel. Olud olid nirud, 1,x km ring ja sellest üks sirge oli konkreetselt jääväli, Kuna seal miskit nauditavat eriti ei olnud, siis tundus olevat sobiv hetk suuski testida. Nimelt kinkisin ma endale sünnipäevaks uued suusad. Inspireerituna masendavast suusailmast ostsin endale skin-id, et eriti keerulistes oludes ei peaks oma pead suusamäärimisega vaevama. Ja eks ikka on natuke ägedam aknast vihmasadu vaadata kui sul rohkem suuski on! :)
Niisiis avasin pidulikult suusad ja vasaku käega tegin sellest hetkest edeva pildi ka. Sest kui pilti pole, siis pole olnud!
Võtsin kõik oma kolm paari klassikasuuski kaasa. Ja katsetasin.
Alguses need skinid tahtsid natuke harjumist, sest vahelduvat sõites jäi paar korda suusk kinni justkui korraks :) Võibolla ma olin lihtsalt klassika ära unustanud, sest need olid selle hooaja esimesed klassikameetrid üldse. Aga pidasid need suusad tõesti korralikult, tõusust üles sai ikka lõdvalt sõita või kasvõi otse astuda.
Mis libisemisse puutub, siis sealt Nõmme sillalt alla sõites libisesid nad umbes 3 meetrit vähem kui mu teised suusad ja umbes meeter vähem kui kolmandad suusad.
Sõitsin sama pulsiga ringe ja vaatasin, et ajaline vahe tuli umbes 0,2 km tunnis siis skinide kahjuks. Ehk siis ei ütleks, et üldse ei libise, aga vahe muidugi on. Tartu maratonile nendega ei läheks. Aga nõmeda ilmaga ja raskel rajal võiks ju õigustada ennast?
Elame-näeme.
Pärast sõitsin niisama mullasuusaga natuke uisku (värskelt määritud suusaga) ja avastasin, et need suusad kaotasid laskumisel kõikidele klassikasuuskadele :) Nii et suusal ja suusal on vahe küll.
Ja kui koos suuskadega suusakepid vahetasin ära, siis sain aru, et oleks vaja uusi klassikakeppe ka, sest need tundusid järsku jube rasked ja ebamugavad. Varem ma pole seda kordagi tähele pannud, aga ei ole ka keset trenni suusakeppe vahetanud vist kunagi, et vahe nii teravalt tunda annaks.
Üldiselt on praegu suusavarustuse hankimiseks õige aeg, sest igal pool on 50% aled. Midagi meeldivat ka lumevabas talves. Iseküsimus, et mida selle varustusega peale hakata..

Kuna lund ei ole ja vahelejäänud trennid ei ole hetkel eriti suur õnnetus, käisin kodust väljas korra ja otse J.M.K.E, Kurjami, Solidaarsuse ja Psyhhoterrori kontserdil. Mistõttu on hääl ära karjutud ja kaelaradikuliit juuste loopimisest. Vananemine ikka imeb vilinal.
Aga vahel peab seda olmejama natuke ikka maha loputama, röökima roppe laule ja kujutama ette, et oled kakskümmend :D



Monday, January 23, 2017

2017

Pole ammu plaane teinud ja kui pole plaani, siis ma ei viitsi ka eriti midagi teha, sellest ma olen igatahes ammu aru saanud. Kuna ma stressasin teleka ees maha nii jõulud, aastavahetuse kui sünnipäeva, siis aasta masendavaim päev (mis olevat jaanuari kolmas esmaspäev) tundub olevat just õige hetk nö uue aasta alustamiseks ja generaalplaani tegemiseks. Kokkuvõttes võib mu uus aasta hakata siis, kui ma ise tahan! :)
2016 aasta kokkuvõtet ei tule seekord. Oli keeruline aasta ja eks see kajastus ka sportlikes hetkedes.
Lähme edasi.
Mis suusatamisse puutub, siis see on muutunud nii eksklusiivseks spordialaks, et ei ole mõtet eriti midagi ette planeerida. Nädalavahetused mööduvad lund otsides erinevates Eestimaa otstes ja üldiselt on see üpriski väsitav, aega- ja rahanõudev. Aga no 700 meetrine kunstlumeriba ka ühegi suusamaniaki südant ei rõõmusta. Vähemalt mitte minu. Niisiis tuleb otsida ikkagi paremaid kohti. Noh, 2,2 km kunstlume ring on ikkagi mõnevõrra parem kui 700 meetrit või kilomeeter. Eelkõige sellepärast, et kui on kahe tõusuga ring, siis 2 km peal on vahepeal juba natuke sirget maad ka ehk siis jõuab ka puhata vahepeal.
Ega ma isiklikult väga viriseda ei tohiks, et ei saa üldse suusatada, sest arvatavasti on päris mitu talve olnud, kui ma jaanuari lõpuks olen veel vähem suusatada saanud kui sel aastal, sest vigastused on seganud. Aga tahaks ikkagi viriseda, et vähe ja põhiliselt plusskraadides.
Paar päris ägedat nädalavahetust Ida-Virumaal detsembris kasvatasid kilomeetrite hulka päris viisakalt. Ida-Virus oli 7,5 km ring päris lumest, mis oli täitsa nagu kaugest muinasjutust, sest Jõhvist siinpool polnud lund mitte kuskil.
Vat nii. Ja siis on veel olnud suusatatavat lund tegelikult Järve metsas, Harkus, Kõrvemaal, Valgehobusemäel ja Jõulumäel. Muudesse kohtadesse pole jõudnud. Aga kokkuvõttes midagi justkui ikka on nagu suusatatud. Ma ei ole täpselt kokku viitsinud lugeda, aga kuskil 300 km kanti peaks küll tabelis kirjas olema.

Plaanin sel talvel kaks maratoni suusatada.  Ühe vaba ja ühe klassika. Eks näis, kas õnnestub plaan ka ellu viia. Selline rahulik plaan siis seekord, aga selle plaani juures on ka ikkagi if.. et siis juhul, kui mõni maraton ka üldse kuskil toimub.

Ühtlasi olen ma terve talve ka kergelt jooksnud esimest korda elus ja vahelduva eduga (rohkem ei kui jaa) käinud sügisest alates Evelin Taltsiga tõuse või treppe jooksmas korra nädalas. Ja ma pean ütlema, et see on mulle täpselt paras trenn. Täpselt vastikult raske, aga meeldivalt lühike. Ehk siis tapab täpselt parasjagu ja taastun sellest piisavalt kiiresti ära. Ma kahtlustan, et see on hästi mõjunud. Vähemalt esimest korda elus jõudsin ma Jõulumäel kõikidest tõusudest üles sõita esimesest viimase ringini. Seetõttu ma plaanin neid jooksuasju ikkagi jätkata ja püüda kuidagi laiskusest võitu saada.

Vot. Ootame lund edasi.

Thursday, January 19, 2017

Lumepuudusmasendus

No mismõttes lund ei ole?
Mis mõttes noh?!
Appi!

Kilo kaalu ka juures! Appi! Ma olen täitsa kindel, et see on stressist, mis omakorda on tingitud sellest, et seda kuradi lund ei ole kurat üldse noh. Ma ei usu, et need kümme kilo trühvlikomme, mis ma kontoris viimase kuu jooksul ära olen söönud, kuidagi kaaluga seotud on.







Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...