Monday, November 7, 2016

2x 10

Jooksuhooaja lõppu kirjutaks siis kahest jooksust, mis sai pärast seda joostud, kui ma lubasin, et kunagi enam ei jookse (millest nädal hiljem sai "kunagi ei jookse maratoni" ja veel natuke hiljem "sellel aastal enam ei jookse maratoni").
Kaks nädalat tagasi jooksin Pärnus  rannajooksu, mis oli 10 km pikk. Ilm oli vihmane ja tuuline, aga mõtlesin, et alla tunni võiks ära punnitada, sest tegelikult mulle selline ilm sobib üsna hästi. Ja sain kah ilusti 58.02, mis tähendas, et maraton oli edukalt ära põetud arvatavasti.
Muidu oli ka Pärnu jooks tore, aga Pärnu jooksud ongi kõik toredad. Noh, eelkõige seetõttu, et seal on ju täitsa sile maa st et iizi-iizi, ükskõik mis olekus läbi ikka koperdab enamvähem enda jaoks rahuldava ajaga  :)

Nii. Ja Ida- Virumaal siis ka tegin  Esimesel Naistemaratonil 10 km. No kesse teadis, et sajab pool meetrit lund maha selleks kuupäevaks? Aga vat sadas ükskord elus ometi. Ja kuna juba lubatud sai, siis tuli minna.
Auto aknast avanesid maalilised vaated, igal pool oli lumi. Kui ma mõtlesin sellele, et kohe ma jooksen kogu selle postkaardivaate keskel, libedal ja jäisel rullirajal 10 ringi asfalditossuga, siis see mõte tundus mulle nii ajuvaba, et seda errorit mu ajus ei ole kuidagi võimalik lihtlausete ega ka mitte keerulisemate lausekonstruktsioonide abil selgitada.
Aga ma jooksin. Lahe jooks oli jälle, selline mõnusa kiiksuga. Ja ilmastikuolud tegid selle päris suure kiiksuga jooksuks. Ringitamine oli päris lahe, mulle sobis täitsa, ühtlasi oli väga hea ülevaade rajal toimuvast. Ja eilsest alates on mu 10 km isiklik rekord joostud suusariietes, 1 km pikkusel rullirajal -6 kraadiga ja lumega. Vot nii. 25 sekki parandasin isiklikku ja uus rekord on 56.52.

Järelikult olen ma vahepeal midagi õigesti ka teinud. Ja las selle helge teadmisega see hooaeg lõppeb. Ma muidugi kõige parematel päevadel pole lihtsalt nii lühikest maad jooksnud aja peale, aga las see praegu jääb mu enda teada :)

Siit edasi on lumi ja suusad ja valleraa! :)


Friday, November 4, 2016

Esimene lumi


Ajaloo huvides fikseeriks fakti, et esimest korda sadas lumi maha sel aastal 25. oktoobril. Jee!
No see sulas küll lõunaks ära, aga sellegipoolest nunnu ja armas ja puha. Noh, paar ilupilti sai ära tehtud ja läinud ta oligi.
Elevust veidi tekitas, aga mitte nii palju, et oleks nagu hakanud seetõttu veel rehvivahetusele mõtlema või muid otsustavaid samme talve suunas astuma.

Aga ülla- ülla.. nädal hiljem siis suusalumi plaksti kohal.
Mina selleks igatahes valmis ei olnud. Kõigepealt ei viitsinud minna rehve vahetama ja siis oli kohe ka megajärjekord, mis tähendas, et liikuda tuli ühistranspordiga. Mis tähendas, et ma ei viitsinud ka suuski hommikul kohe kaasa vedada ja isegi neid mitte otsima hakata.
Sellegipoolest tegin lõuna ajal metsas väikse tiiru ja jalutasin suusaraja läbi. Kannatas mullasuusaga peale minna küll. Niisiis valmis pika mõttetöö tulemusena peas keeruline skeem, kuidas õhtul minna suusatama, nii et ei peaks oma suverehvidega linnavahel rallitama.


AGA. Kodus selgus, et nuta või naera, suuski ei ole. No mitte ühtegi.
Ja siis mulle meenus, kuidas ma ühel ilusal juulikuu päeval Jõulumäel suusatamas käisin. Loomulikult oli mul vaja sinna kõik suusad kaasa võtta, mis mul üldse olemas on, sest ega ju polnud õiget ettekujutust ka, millised on juulikuised suusaolud ja jõle edev oli keset suve suusakotti autost välja tõsta ja teha nägu justkui valiks suuski. Ja sealt edasi meenus hetk, kui ma tõstsin kõik oma suusad kotiga Pärnus autost maha.
Nojah. Igatahes seal nad nüüd siis on. Ja mina istun hommikust õhtuni põhimõtteliselt suusaraja kõrval. Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Lisaks sellele olen ma pannud mingitel segastel asjaoludel ennast nädalavahetuseks kirja hoopis ühele jooksule kuskil Ida-Virumaal ja ma ei saa sellest ka loobuda, sest see on omakorda üpris mitmetahuline projekt. Nii et esimest korda elus hakkan ma lume sees jooksma, lisaks lubatakse lumesadu nagu kotist.
Vot. Lumi on. Auto on. Aega on. Suuski pole.
Milline raiskamine.
Üks õlu palun.

Monday, October 3, 2016

Tartu Linnamaraton

10. maraton läks hoopis teistmoodi, kui plaantud oli.
Algne plaan oli, et mina jooksen Tartus rekordi ja noor ja lootustandev sarikirjanik ootab mind on trükisooja raamatuga finišis, et siis teeme ühe laheda friikpildi sarjast "kuulus ja kummaline" või umbes nii, aga noh.. tegelikkuses, nagu ikka, läksid asjad hoopis teisiti.
Alustades sellest, et raamat ei saanud valmis.

Kui ma reede õhtul Tartusse jõudsin, oli torm vaibubud ja igati tore ilm oli juba. Taksojuht rääkis, et päeval oli päris kole olnud, aga kae imet- õhtul jäi järsku kõik vaikseks.

Enne starti oli kõik peaaegu hästi. Välja arvatud asjaolu, et jänes, kellel oli 4.45 särk seljas, ei olnud küll see mees, kes välja kuulutatud oli. Ja loomulikult oli ka tuul tõusnud.
Stardist edasi oli mul kohe esimesest meetrist alates seekord raske. Esiteks 4.45 jänes jooksis tempoga 6.20, aga mul oli jalg ikka jube kange tol hommikul ja ma otsustasin kohe, et jään natuke maha, aga jooksen kella järgi ja püüan joosta 6.45 kilomeetreid.  Seega jäin kohe alguses üksi ja jooksin 4.45 ja 5.00 grupi vahel. 4.45 grupiga vahe muudkui tasapisi kasvas, kuigi ma jooksin alguses ilusti 6.45 kõik kilomeetrid. Esimestel kilomeetritel tuul ei seganud, aga kuskil 15. km edasi, kui olime kuskil agraarpiirkonnas, läks asi päris käest ära. Väga nüri oli selle tuulega võidelda, tempo langes ja 5 tunni omad jõudsid mulle järgi just enne 20, km joogipunkti. Kahjuks olin energiast täiesti tühi ja polnud mitte mingeid ressursse kuskilt võtta. Lootused olid muidugi pandud ka Contrale, et laulab midagi või viskab mõne vaimuka riimi, aga tal parasjagu ei olnud ka laulutuju ja nii rühkis 5 tunni punt tihedalt koos ja suht vaikuses minema ja minu vaimu see kuidagi ei ergutanud.
Niisiis oli mul piisavalt kaua aega leppida mõttega, et see maraton läheb perse (vabandust!). 21-28 km mõtlesin ma igatahes mitmeid kordi katkestamisele, sest kui rekordit niikuinii ei jaksa joosta, võiks vähemalt protsessi nautida, aga see vastutuult murdmine oli kõike muud kui nauditav.
Aga jooksumaratoni põhimõtteliselt ei katkestata minu arust. Tegelikult lähebki just selles punktis põnevaks, kus kõik on juba metsa läinud. Et misasja sa siis mõtled ja tunned ja kuidas sa sealt ikkagi lõpuks koju tuled. Ja mis sa sellest kõigest pärast arvad. Raja peal jõuad sa niikuinii kõike arvata. No elust ja inimestest ja maratonist ja üleüldse :D

Aga siis kui see õuduste maa lõpuks linna tagasi keeras, oli linnavahel täitsa talutav joosta ja kohe ootas mind ees 30. km teeninduspunkt, mis tegelikult asus küll 32. km alguses.
Ja seal ootasid mind Mairi magneesiumiga ja Pille tordiga! Juhuu! Juubelimaraton ikkagi. Ei mäletagi, et oleks elus varem niimoodi süüdimatult supilusikaga karbist sefiiritorti sisse ajanud. Aga see tort oli ikka paganama hea ja õiges kohas.

Selles punktis oli ka üks Kevin, kes oma esimest maratoni jooksis. Pakkusin talle ka torti, aga ilmselgelt ei olnud tal tordi isu :)
Keviniga jooksime edasi koos ja ajasime juttu. Kui ma talle ütlesin, et mul on kümnes maraton, läksid tal silmad suureks kui alustaldrikud ja ta hüüatas, et "mis sul viga on!" :) Mingil hetkel hakkas tal jälle parem ja ta jooksis eest minema, varsti kadus ka nägemisulatusest.

Üldiselt sealt 30. punktist edasi oli palju kergem juba. Lõpuni polnud enam eriti tühjagi maad, vastutuult lõigud olid lühemad, kuigi oli endiselt väga ebameeldivaid lõike. Kuskil 5 km enne lõppu sain teada, et minu seljataga on veel kaks inimest. Üks neist jooksis minust mööda ja taga paistis tühjus. Aga mingil hetkel umbes 4 km enne lõppu oli ees nägemisulatuses jälle Kevin ja tagant paistis juba Leili, mis tähendas, et läks finišiheitluseks :) Kevini sain kätte ja jooksin enne tõusu juba vahe sisse. Toomemäel olime umbes 50 meetriste vahedega mina, siis Kevin ja siis Leili. Kui rada seal üleval keerutas, vaatasin, et Leili oli saanud joogipunktis Kevinist mööda. Aga laskumisega sai Kevin jälle Leilist mööda ja sellises järjekorras üle joone ka tulime.
Ajast ei ole mõtet jälle eriti midagi rääkida.

No mis ma oskan öelda. Pärast 10 korda maratoni läbimist tuleks vist leppida tõsiasjaga, et ei ole sellel alal lihtsalt andekas ega viitsi ka piisavalt pingutada vist ja võib-olla mitte enam joosta maratoni.
Võib-olla tuleks otsida mõni lihtsam hobi a la käsitöö või koorilaul.
Ma igatahes mõtlen selle peale.



Monday, September 26, 2016

Saue sügisjooks

Vat sellise jooksu valisin kõikidest nädalavahetuse jooksudest seekord, et paar kiiremat liigutust teha,
Varem ei ole ma sellisest jooksust midagi kuulnud ja pole sinna ka kogemata mitte sattunud.
Aga seekord sattusin.
Ega mul väga ettekujutust ei olnud, missuguse ajaga ma suudan sprintida 6,6 km, sest pole sel aastal ühtki nii lühikese jooksu starti teinud.
Jooks oli selline armas nunnu ja meeldivalt väheste osalejatega (100?) kohaliku tähtsusega sündmus.
Selline elutervet spordirõõmu levitav sündmus, kui nii võib öelda. Osavõtutasu ei olnud ja pärast anti tomateid.

Niih. Stardist kihutasin ma kohe minema, ei olnud vaja trügida ega midagi, ainult küta. Noh, esimese kilomeetri ma jooksin ma alla 5 minuti, mis tähendas, et järgmised 4 km püüdsin kuidagi toibuda sellest esimesest kilomeetrist ja tempo muudkui kukkus. Aga siis kui 5 km täis sai, olin lõpuks kuidagi õiges rütmis ja kannatas jälle juurde keerata tempot. Ühesõnaga klassikaline viga, mida ma idioodi järjekindlusega iga kord teen. Selles mõttes on minuga kohe kindlasti kõik väga hästi :)
Tegelikult oli rada ainult 6.3 km minu kella järgi, selline mõnus ühtlane tõusudeta rada. Päris mugav.
Aeg oli vist 34.48 enamvähem, ametlikku protokolli pole leidnud, aga no paar sekundit siia/sinna ei oma ka väga tähtsust.
Tähendab, et vorm on päris hea,

Tartu jaoks on strateegia sama, mis eelmine aasta. 4.45 jänesega jooksen kuni jõuan ja kui 5 tunni oma järgi jõuab, siis on jälle pekkis :) Tore on see, et mõlemad jänesed on samad, kes eelmisel aastal ja ka stardis suht samad näod, kes eelmisel aastal. Nii et tuleb selline päris muhe jooks arvatavasti.


Tuesday, September 13, 2016

SEB 21,1 km

Ma ei tea, kas siin on üldse vaja midagi rohkem kirjutada, kui et oli järjekordselt täiesti kohutav ilm.
Vedas, et pikali ei visanud raja kõrvale. Kui Tartus kevadel oli umbes sama soe, siis Tartus oli vähemalt võimalik varjus joosta. Aga see Pirita tee lauspäiksega on ikka totaalne killer. Ja asfalt!

Alguses oli kõik väga hästi. Stardist minnes pidin ennast kõvasti tagasi hoidma, sest jalg oli nii kerge ja tunne nii hea. Mulle tundub, et mul pole AASTAID sellist kerget tunnet olnud kui seekord. Püüdsin hoida, et ei jookseks alla 6 minuti kilomeetrit, aga mõned ikka natuke läksid.

Jamaks läks pärast tagasipööret Pirital. Siis ei olnud enam ühtegi puu varju ega ühtki pilvepoegagi. Ainult päike lagipähe. Õudne lihtsalt. Õnneks ma kodunt välja astudes keerasin ümber ja võtsin nagist mütsi ja see ikka natuke leevendas.
Tempo muudkui langes, aga kui kuumafaktor kõrvale jätta, siis vist ei olnud väga raske, sest kõndida ühtki sammu vaja polnud, kuskilt kangeks ega valusaks ei jäänud ja kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks vast natuke veelgi joosta jaksanud. Viimane kilomeeter oli küll vaevaline ja tundus nagu oleks jõhkrast seinast vaja üles minna olnud. Tegelikult siis Eesti Draamateatrist Vabaduse väljakuni, kus justkui kerge mõtteline tõus võib-olla tõesti on :)
Pärast finišjoont kaanisin kolme sekundiga sisse pudeli spordijooki ja tundsin, et kerge värin on kehas ja tahaks veel juua. Oleks tahtnud korraks pikali visata, aga selles suhtes see Tallinna finish eriti võimalusi ei paku.
Niisiis trampisin koju ja pikutasin seal. Kergelt oli süda paha. Aga pärast ohtrat vee kaanimist ja mõningast pikutamist oli kõik okei. Vaatasin oma numbreid ka ja ossa raks, mis mu pulss teinud oli. Keskmine pulss 177 ja viimase kilomeetri pulss 189. Voaaah. Pole ammu selliseid numbreid näinud. Kusjuures ma oma arust jooksin rahulikult ja väikse varuga. See vist on täpselt see, mismoodi kuumadel jooksudel pilt tasku visatakse. Nagu üks tuttav jooksja rääkis, et jooksed-jooksed ja polegi nagu väga häda ja siis järsku plaks jalapealt lihtsalt kukud ümber. Õnneks tuli finišjoon enne vastu.

Kui nüüd siit edasi vaadata, siis eelmisel aastal jooksin Tallinnas pooliku 2.15, sellel aastal 2.17. Kolm nädalat hiljem jooksin Tartus maratoni 5.05, nii et väljavaated alla 5 tunni joosta ei ole just eriti roosilised, aga ei maksa sellest väga kaugeleulatavaid järeldusi siiski ka teha.

kkkk
HAAH! Esimene võistlus koledate roosade tossudega. No siis polnud keeruline ka enam neoonsärk selga tõmmata. Kui juba, siis juba! :D
Õnneks see mure, mis mind nende tossudega algusest peale on seganud, seekord ei seganud üldse. Võib-olla siis tõesti jalg hakkab harjuma.







Tuesday, September 6, 2016

Tartu paneb šampused külma

Suvi märkamatult mööda hiilinud ja selle suve koondnimetus oleks vist ilusad tühjad rannad, sest neid sattus sel suvel kuidagi ootamatult palju ette.
Näitkeks selle aasta lemmik rand oli selline ja see asub kuskil, kus Kurzeme, Vidzeme ja  Zemgale kokku saavad. Ehk siis lahedaid kohti leiab ikkagi ka väga lähedalt, oska ainult otsida.

Ja eelneva väite kinnituseks veel üks tühi ilus rand ja see on Osmussaare rand ehk siis veel lähemal. Väga sheff saar. Kohe kahju oli tagasi sõita.


Muidu ei maksa arvata, et ma niisama nina nokin. Õhtuhämaruses on nähtud juhtumas selliseid ennenägematuid asju.


Tallinnas on plaanis joosta üks ring ehk 21,1 km ikkagi, kuigi ma enne ütlesin, et 10 joosken. Start on väga halval kellaajal kui kindlasti paistab päike lagipähe, aga noh, kannatame ära.
 
10. maraton tuleb Tartus.








Monday, August 15, 2016

Helsinki City Marathon

Alustades sealt, kus just läks huvitavaks, kirjutan lahti natuke, mis siis ikkagi juhtus.
Suures hädas komberdasin arsti juurde, kus siis arstionu ragistas mu selja ilusti paika, nii et puusad olid ühekõrgusel (mõni emakeelemaniakk võiks öelda, kas see sõna kirjutatakse kokku või lahku) jälle ja mõlemad jalad korraga maha ulatusid. Ühtlasi ütles ta, et kogu probleem on alguse saanud õlavigastusest, kust see siis omakorda ronis mööda selga diagonaalis alla, mille peale ma olin väga üllatunud, sest ainult selg ju nagu valutas ja oli kõver. Mõtlesin, et ahh, mis ta ka teab.
Aga kohe, kui ma sealt uksest välja astusin, sain ma aru, et tõepoolest, mul on ikka õlg tõesti jube valus. Kui selg hakkas kohe paremaks minema, siis õlg paranes kauem ja kaks nädalat hljem oda visates ei olnud kaugeltki veel päris korras asi. Aga ikkagi paranes tasapisi ja järjekindlalt.

Mis vigastusele eelnes, oli see, et olin just teinud ära pikad jooksud ehk üsnagi väsinud ja kuskile piiri äärde ikka treeninud, pärast mida loopisin esmaspäeval 5 kilost topispalli ja kohe otsa teisipäeval tegin rullidega tõusul rõvedas tuules seda kõige vastikumat harjutust, kus tuleb jalad paigal hoida ja siis käte abil edasi liikuda ja noh.. küllap seal ongi kõik vastused. Kõik. Järgmine päev oligi tuksis.
Pärast seda päeva pole ma kordagi rulle alla pannud.

Niisiis  läksin Helsinkisse testima, mis värk on, kas kõik koos püsib ja vaim peab vastu.
Läksin sinna täitsa üksi ja arvestades mu orienteerumis- ja organisatoorseid võimeid on see märkimisväärsem kui maraton iseenesest. Kuna start oli alles kl 15, siis oli plaan hommikul esimese laevaga minna ja viimasega tulla, lootuses, et ma ära ei eksi. Vaatasin, et stardist laeva väljumiseni on 6h ja 30 min, et kuskil 5.30 ikka ära jooksen ja peaks jõudma ilusti.
Aga nii kui ma laevas kaerahelbepudruga maha istusin, koputati õlale, et "kuule, sa oled kindlasti C, sul on Sparta sokid jalas". Ja kõrvallauast leidsime veel ühe maratoonari, keda ma esimese hooga ära ei tundnud, sest ma olen teda ainult dressipükstes näinud ja mu nägudemälu on kohutavalt halb. Seega olid orienteerumismured lõppenud juba enne kui need alatagi jõudsid. Kappasime koos Kisahalli, kus meil oli peaaegu 4 tundi stardini vaja ära sisustada. Sellega seoses muidugi juba hakkas juhtuma igasugust huumorit, sest ega need maratoonarid on kõik küllaltki värvikad kujud.

Enne starti avastasin, et olin võtnud kaasa valed kõrvaklapid, mis ei sobinud sugugi mu mp3 mängijaga. Ja juba tundsin, et reie tagumine lihas on kange kuidagi ja ega pärast stardipauku paremaks ei läinud, jooks oligi selline kange ja puine ja powernupp oleks justkui maha keeratud. Lisaks kallas esimene 10 km vihma kui ämbrist ja oli ka üsna tugev tuul, mis pani mind muretsema oma värskelt paranenud õla pärast. Hiljem jäi vihm järgi, aga tuul oli lõpuni üsna tugev.
Muidugi panin ma selga täiesti vale särgi, mis tähendas, et kaelakett (millega ma olen jooksnud kõik 9 maratoni) hakkas kuidagi lollakalt hõõruma ja hetkel näeb siis kael välja selline nagu oleks tegemist olnud poolikuks jäänud giljotiinitööga :)
Esimest korda sain maratonil ka vesivillid, arvatavasti sellest, et juba stardis olid jalad läbimärjad ja kõik hõõrus, mis vähegi võimalik. Aga nende olemasolu ma märksin alles pärast finišit.
Esimese poolega maratonist probleeme ei olnud. Kerge ei olnud muidugi ja tõusud olid ka korralikud, mida ma arvatavasti ka liiga uljalt jooksin alguses. Aga teise ringi alguses hakkaski kergelt tunda andma diagonaal paremast õlast vasaku puusani ja tempo langes. 5 tunni õhupallid libisesid tasapisi eest ja mõtlesin, et las lähevad, isegi nagu kahju ei olnud. Tulin vaikselt omas tempos ja võtsin kilomeeter korraga. Noh, mingist hetkest alates ei tulnud jooksmisest suurt midagi välja. Jalad olid kanged, õlg tegi haiget, selg oli valus ja siis sai vaikselt tuldud nii nagu kannatas, Eesmärk oli igal juhul finišisse kulgeda ja mitte asju hullemaks teha kui nad juba niigi olid. Kui 5.30 jänesed tulid, läksin nendega kaasa kuni tõusu alguseni, tõusul tuli lihtsalt käsi laiutada ja nentida tõsiasja, et täna on nii. Samas jättes kõrvale asjaolu, et väga joosta ei saanud, oli mul väga mõnus seal rajal olla. Kellast oli ka täiesti ükskõik mingist ajast edasi.
Ühtlasi hakkas enne veidi finišit selgeks saama, et laevale jõudmine läheb ikkagi väga kriitiliseks ja kui ma ei jõua, on mul vaja uut laevapiletit ja orgunnida öömaja, seega võtsin ennast kuidagi kokku ja viimased 4 km ei kõndinud ühtegi sammu. Puhas majanduslik kalkulatsioon ikka sundis liigutama. Sain selle maaga kätte 9 jooksjat ja oi kui mõnus tunne see oli.
Finišis oli ikka pagana hea olla. Ainult maratoni kiiksuga inimesed teavad, mis on maratoni finiš, ükskõik kui raske seal vahepeal on ja mitu korda sa seal sured. Või siis et seda enam.

Muidu mulle Helsinkis meeldis see, et oli väga palju kaasaelajaid ja ergutajaid, inimesed plaksutasid akendel ja tänaval praktiliselt keegi tuimalt mööda ei kõndinud. Kuidagi lahe oli, et maraton läks inimestele nii palju korda. Palju väikseid lapsi oli raja ääres, kes tahtsid plaksu lüüa ja see oli armas. Medali pani ka mulle kaela üks väiks poiss.
Rada oli ka päris huvitav, palju tõuse, lisaks palju sildu (mis olid libedad) ja ilusaid merevaateid.
Aga toitlustuspunktid olid tagasihoidlikud. Hapukurgi ja banaaniga kõik piirdus, mistõttu esimest korda oma maratoniajaloos kaalusin ma järgmisel hommikul pärast maratoni vähem kui starti minnes. Ses mõttes tasus minna :)

Nii. Esimene asi, mida ma finišis nägin, oli kohv. Jee! Hingasin kohe tassikese sisse ja hakkasin mõtlema, mis edasi. Pärast finišijoont oli staadionilt välja saamiseks kõndida 100m koridor ühtpidi ja siis veel 100 m tagasi, selle asemel, et oleks saanud otse väravast välja. Seal koridorides topiti mulle kätte erinevaid kotte nänniga ja neid oli palju. Aga aeg muudkui tiksus. Kui pakihoiust koti kätte sain, oli kell 21.02, mis tähendas, et tegelikult olin ma juba hiljaks jäänud ja 2 mintsa tagasi oleks pidanud juba laeval  check-in tehtud olema. Aga mõtlesin, et lähen riskin, mine tea ehk ikka õnnestub järele ujuda lahkuvale laevale.
Taksopeatust otsides trampisin staadionilt välja kõigepealt vales suunas, aga sealt juhatasid inimesed õige teeotsa kätte. Taksojuht andis endast parima, kuigi see Helsinki foorindus on selline, et õudne lihtsalt. Terminali ees ma olin viis mintsa enne laeva väljumist.
Ja siis ma jooksin selle päeva kõige kiiremad 100 meetrit. Mul olid maratoni riided seljas, medal kaelas, hunnik kotte käes ja arvatavasti oli see üpris äge vaatepilt. Igatahes inimesed terminalis plaksutasid ja ergutasid :D Ja laevale ma sain.

Üldiselt püsisid ikkagi kõik vigastatud jupid enamvähem koos ja kuigi iseenesest läks kõik täiesti untsu, on emotsioon kuidagi idiootselt positiivne. Õlg vajab veidi tohterdamist, aga midagi hullu pole vast. Eks ma ise tegin kõik selleks, et oleks võimalikult raske ja raja valisin ka liiga raske. Halva ilma vastu muidugi poleks saanud midagi teha, aga muud komponendid on lihtsasti kohendatavad siit ja sealt. Teoorias vähemalt... heh :)

Järgmine on juubelimaraton. Kümnes juba. Tuleks joosta šampusega läbi või midagi.



Thursday, July 14, 2016

Ja nii ongi.

See maraton tuleb siinkohal elegantse kaarega lennutada unistuste prügikasti.
Lasin küll eile selja sirgu tõmmata ja suudan täna juba täiesti iseseisvalt käia.
Aga maratoni jaoks jääb sellest natuke väheks.

Ühesõnaga ravin, puhkan, teen väikse reseti ja lükkan  maratoni edasi.
Küll jõuab.

Need, kes arvasid, et läheb nagu alati, võivad endale õnne soovida õige vastuse puhul.


Monday, July 11, 2016

Ja viimane nädal


Muidugi on mind tabanud enne maratoni kõik maailma hädad kordamööda ja korraga.
Hetkel maadlen seljanärvipõletikuga näiteks. Vähemalt ma arvan, et see on mingi taoline asi.

Kuna ma olen suutnud seinte najal juba peaaegu 5000 sammu täna ära koperdada, siis kaugel see maratongi enam on, eks! :)

Tegelikult pole mul vähimatki aimu hetkel, mis seis on laupäevaks.
Mõnikord need ägedalt kulgevad asjad mööduvad väga kiiresti. Mõnikord mitte.
Loodame parimat.

Maal on muidu praegu lillepeenar selline














ja kõik muu on kasvanud taevaani :)






 
 


Monday, July 4, 2016

2 nädalat

Lisaks juba kirja pandud pikale jooksule, tegin eelmisel nädalal veel kaks trenni:
K jooksin Spartasse ja tagasi ehk kokku 4,2 km ja Spartas tegin sixbacki trenni. Noh- kõht, selg, küljed, eksju. Mis jooksu puutub, siis jalg oli kange ja eks ta pidigi olema. Aga sixbackis läks küll päris lõbusalt. Vahepeal tuli teha 5 kätekõverdust ja siis ma mõtlesin küll, et ohoo kui kerge harjutus, mis värk on? Ja ega muus osas ka, ma arvan, et mu parim esitus vist selles trennis.
P jooksin 8,6 km ja väsimus oli ikka veel tunda, seetõttu jooksin 5 km vähem kui alguses plaanisin. Aga samas oli muidu ka selline raske nädal, et magama vist ei saanud ükski õhtu enne kella üht ja tööpäevad venisid ka kohati uude kuupäeva, nii et ilmselt see väsimus kõik kokku ikkagi tunda andis. Puhkamine on endiselt mu kõige nõrgem koht ja sellega peaks kuidagi tegelema. Aga ei tea kuidas? Kuidas normaalsetel inimestel kl 23 uni peale tuleb? Ei tea, mis nad teevad teistmoodi?

On üks asi veel, mille pärast ma olen natuke mures. Nimelt on mul viimaste jooksude ajal jäänud varvas valusaks. See, kus kunagi mõra oli. Novot ja nüüd ma ei teagi, kas see hakkab segama maratonil või mitte. Või kas ma jõuan tossu veel jala järgi joosta või pigem on väiksem risk joosta ikkagi vanade tossudega? Või et kas rajal tohib tosse vahetada kui jamaks läheb? :) Või kas see üldse on tossust? Äkki on mingi muu jama? Igatahes ma proovin täna vanade tossudega trenni teha ja eks siis on tõehetk.

Natuke relvastusin veel ja  selle taha, et kell 4 tunni peal tühjaks saab, ma enam pugeda ei saa. Kui joosta ei jõua, siis vidinad vähemalt on edevad @ roosad tossud ja uus kell. Meenub hetk Pirita suusarajalt, kui üks neiu auguga Fisheritel külg ees mäest üles astus. Mul on  jooksuga üsna paralleelne suhe.

Tuesday, June 28, 2016

3 nädalat


Eelmine nädal oli halb nädal. Väga halb. Kõige halvem aastal 2016 ja loodetavasti see nii ka jääb.
Suhteliselt tüüpiline muidugi, et täpselt kuskil 3 nädalat enne maratoni, kui peaks jooksma nagu Forrest, hakkab elu sulle korraldama nii et vähe pole ja sa tegeled hoopis teistsuguste asjadega kui plaaninud oled.

Aga keskendudes nendele asjadele, millega on hästi:
1. jalad on endiselt terved
2. pühad said alkoholivabad ja eriti ei söönud ka üle
3. roosades tossudes joostes on vastu tulevad pärisjooksjad hakanud teretama

Eelmisse nädalasse jäi kaks jooksu:
K jooksin 9,15 km
P jooksin 8,05km
Pühapäeval oleks pidanud tegelikult tegema viimase pika jooksu, aga kuna sellel hetkel oli mul kindel info, et ma ei saagi maratoni jooksma minna üldse sel kuupäeval ja lisaks oli 30 kraadi sooja, siis tegin lühikese jooksu ja hakkasin juba vaatama nädal hiljem toimuvaid maratone.

Aga eilse päeva jooksul palju asju muutus, fookus läks ikkagi tagasi Mulgi maratonile ja kuna vihm jäi ka järele, läksin tegin oma pika jooksu ikkagi ära. Kui uksest välja astusin, oli just Itaalia löönud Hispaaniale esimese värava. Kui tagasi jõudsin, oli Island Inglismaa koju saatnud juba, kuigi ma jooksin arvestusega, et lisaajaks jõuan koju ja siis naudin penalteid. Vat sulle siis.
Uus trennirekord sündis ja jooksin 27,2 km. Eks paistab siis hiljem, kas jäin juba natuke hiljaks ka selle jooksuga või mitte. Jooks oli raske. Aga see ei olnud ikkagi nii raske- raske, et oleks pidanud hakkama kõndima. Kuskil 21. km alates oli mul mitmeid kordi kiusatus minna järgmises peatuses ühistranspordile, aga samal ajal tabas mind täiesti selge teadmine, et täpselt see hetk, siin ja praegu, võibki otsustavaks saada maratonil ja õnneks ei sõitnud sobival hetkel, kui parasjagu peatustest möödusin, ka ühtki bussi.

Vot. Nüüd siis peaks olema kõik oluline tehtud, edasi juba lihtsad jooksud ja puhkus fookuses. On nagu on ja midagi paremaks vist enam ei lähe. Küll aga võib alati minna hullemaks, nagu me kõik teame.

Monday, June 20, 2016

4 nädalat


siis kui ei viitsi maal muhvigi teha
Palun tuled-viled ja fanfaarid!
õhupalle palun mitte tuua!

Kuus, mu kaalul on kuus!


Küll veel väga-väga ülemisel äärel, aga sellegipoolest olemas. Ei ole just väga palju asju, mis mulle rohkem rõõmu valmistada suudaks. Mitte et mu elus midagi sellepärast oluliselt teistmoodi oleks, aga niiii hea on, kui sa pusid  terve igaviku millegi kallal, vahepeal lööd sada korda peaaegu käega, aga siis võtad ennast kuidagi kokku ja palun väga: seal ta on. Vahepeal mu kaal ei allunud üldse mingile tavaloogikale ja see keevitas mu juhtme totaalselt kokku. Mulle ei meeldi, kui asjad ei ole loogilised.
Aga noh, kõik see oli eile ja praegu on hästi. Muu ei loe.


991 päeva läks aega, et kuus tagasi saada. 



Kui trennidest rääkida, siis
T sõitsin rulli 15,8 km.
ega ma vist ei olegi maininud, et mulle natuke nagu meeldib rulli sõita :) Eriti kui mitu nädalat ainult tuima jooksutrenni teinud, siis rullitrenn toob ikka  kohe kergelt kohtlase naeratuse näole. Eriti kui vahepeal sõita nii nagu tahad, mitte nii nagu peab.
K jooksin 5,22 km
see oli üks mu selle aasta kangemaid ja raskemaid jookse. Ma arvan, et selle tõukeratta harjutuse pärast, mida ma rullidega tegin eelmisel päeval.
N jooksin 10,74 km
oli jälle enamvähem hea jooks, natuke kiirem kui võibolla oleks pidanud sellel päeval jooksma ja tegin kilomeetri lühema kui alguses plaanisin.
P jooksin 25,63 km
oli päris kerge jooks, lõpp läks vähe kangeks, kõht läks tühjaks ja kuna õues oli praktiliselt pime, koperasin järjekordselt mingi oksa taha ja panin jälle laheda lennuki. Õnneks midagi ära ei lõhkunud, ainult käed olid kui põllutöölisel.

Nii.
Ja täna ma ostsin endale uued tossud. Jooksueksperdist. Väga kasulik käik oli, sain päris palju targemaks. Jooksin alguses lindil ja siis tund aega erinevate tossudega mööda poodi ringi. Siis istusin lõpuks nukralt veerand tundi pingil, mõlemas käes erinev toss ja pidin langetama otsuse, kas ilus või mugav. Kuna ratsionalist minus ikkagi võitis ja lootuses, et äkki siis on, raisk, maailmarekordi toss, on mul nüüd ikkagi roosad tossud. Või isegi täpsemalt öeldes roosa ja oranži vahepealsed :D. Aga jalas olid nad kõige paremad. Pilti ei tahaks panna. Kes tahab, guugeldab ise gel kayano 22 coral. A noh, nagu müüja itsitas, ongi jooksmine edevate inimeste ala ja trendid on sinnapoole, et ikka neoonimaks ja kirevamaks.
Oehh.

Monday, June 13, 2016

5 nädalat

Sai siis kuidagi otsast hakatud klaarima oma untsuläinud nädalaid. Seega esmaspäeval kohe panin tossud jalga ja alustasin kõige lihtsamast.  Joosta oli millegipärast kerge, kihutama ei hakanud ja lõpuks ei väsinud ka ära. Siuke mõnus vaikne tiksumine. Jooksin 20,8 km. Ega ei ole olnud väga palju trenne, kui ma oleksin viitsinud nii pikalt joosta. Pakun, et ühe käe sõrmedel võib neid ikkagi kõigest kokku lugeda. Selles mõttes uhke trenn :)

Kolmapäeval  tegin kiire lõuna Järve metsas ja kihutasin 4,8 km umbes 170 pulsiga. Vihma sadas ja palav ei olnud. Mõnus. Õhtul sõitsin olude sunnil umbes 6 km jalgrattaga ja need on mu selle aasta esimesed (võimalik, et ka viimased) jalgratta kilomeetrid.

Neljapäeval jooksin 5,2 km ja see oli korralik intervalljooks, kus ma pidin vahepeal lapse kaugenevale jalgrattale jälle järgi liduma nagu jalad võtsid kuna ta ei oska pidurdada :)

Pühapäeval jooksin Pärnus 12,5 km ja oli jälle täitsa mõnus jooks. Kohe isegi natuke kahju oli, et nii kähku otsa sai. Pärnus on muidugi hea lihtne joosta ka, sest seal ei ole ju ühtegi tõusu ja rannas mõnus tuuleõhk sahistab juustes:)

Aga tossud on endiselt ostmata ja seda väga lihtsal põhjusel. Nimelt on kõik tossud sel hooajal nii eriõudset värvi. Kus on mustad tossud, ma küsin? Ühest spordipoest sain tegelikult normaalse vastuse ka sellele: nimelt inimestele pidid meeldima värvilised tossud, et siis tulevad ilusad värvilised fotod võistlustelt.
Ahah.
Ühesõnaga pikkade otsingute tulemusel olen jõudnud tõsiasjani, et kui ma tahan Asicsi tosse osta, siis pean ostma enamvähem kas neoonroosad või -rohelised ja ma ei suuda selle koleda mõttega veel kuidagi harjuda. Samas pressib aeg peale ja edasi pole eriti võimalik enam ostu lükata, sest neid oleks vaja hakata ka sisse jooksma. Niisiis on uue nädala kõige keerulisem teema üle saada oma neoonvärvi põlgusest.

Wednesday, June 8, 2016

6 nädalat


Raske on leida õigeid sõnu eelneva nädala kirjeldamiseks.
Kui, siis vast teeks lühidalt ja lakooniliselt, et kiirendusega üheksa koma kaheksa meetrit sekundruuudus hävis mu "jooksen alla 5 tunni" plaan.
Trenni alla rohkem ei saa eelmisest nädalast kirjutada kui:

E jooks 7,2km+ jõud
sellest trennist olid mul reedeni käed ja kõhulihased valusad. Päriselt.
N matk u 6km

Aga uus nädal algas taas põhjendamatu optimismiga, et see nädal tuleb parem.
Ja et aega veel on!

Sel nädalal tuleb teha kõvasti järeleaitamistunde trennide või siis vähemalt sotsiaalsete suhete osas, muidu läheb maraton perse ja nutta pole ka pärast enam kellegi õlal.

Monday, May 30, 2016

7 nädalat

Õhh :)
Kahjuks ma olen sunnitud suure osa eelmisest nädalast välja tsenseerima, kui ebasportliku ja halba eeskuju näitava. Lähemale see mind number kuuele ega teises kategoorias neljale kuidagi ei viinud. Aga ilmselt ka mitte väga palju kaugemale, nii et põlved puhtaks ja proovib sel nädalal paremini.

Plaanis oli kolm jooksutrenni ja kaks neist sai tehtud.
T jooks/kõnd 6,6 km
Jooks oli selline, et lapsed sõitsid jalgratastega kõrval ja kuna nad on sama halvad ratturid kui nende ema, siis palju maad sai jalutatud, aga vahepeal tuli ka teha ülikiireid sprinte, et asjad kontrolli alt ei väljuks ja võõraid autosid kinni ei peaks maksma

R jooks 13,1 km
oli jälle täitsa tore jooks. Tagant järele tarkusena oleks võinud ka veidi pikema jooksu teha, aga sel hetkel ma veel siiralt uskusin, et nädalavahetusel teen ühe jooksu veel.


Nädalavahetusel sai natuke sulgpalli ja korvpalli mängitud, aga see oli rohkem niisama laste lõbustamise mõttes. Isegi tööd eriti maal ei teinud seekord. Rohkem sai kala suitsetatud ja niisama pilvi vahitud. Kuigi see maaelu on täpselt selline, et kui sa viitsid seal kraapida, on ikka päris ilus ka pärast põõsa all kohvi juua. No ja kui ei viitsi, siis kohe enam ei ole ilus.


aga selle eest sattusin ma eelmisel nädalal mingitel segastel, kuid üpris loogilistel asjaoludel kirjandusfestivalile proosa lugemise võistlusele. Süsteem oli selline, et iga kirjanik luges 5 minutit enda kirjutatud teksti, kokku  8 esitajat. Ja kaheksast tekstist kaks olid sellised, mida mul oli isegi piinlik kuulata, rääkimata sellest, et suudaks nende sisu kuidagi piinlikkusest punastamata lühidalt edasi anda; siis mõned olid muidu päris toredad, aga mingi ropp ja rõve või lihtsalt mõni suguorganiteemaline element jooksis ikka läbi; ja mõned olid täitsa nauditavad tekstid, mille puhul oleks hea meelega kuulanud, mis saab edasi. Ja ma mõtlesin, et kui on aega 5 minutit, siis mispärast peab seda just nii labase ja otseütleva tekstiga täitma? Aga mäng piiridel ja natuke ruumi fantaasiale? Mis on eesmärk? Seks müüb? Kirjandus kui äri? Kirjandusvabaduse piiride kompamine? Mingi kõrgem kunstiline nüanss, milleni lihtne inimene lihtsalt ei küüni? Veel mingi komponent, mille peale ma ei tule? Mis ajast kultuur nii labaseks on läinud? Kellele sa kirjutad, Eesti kirjanik? 
Ühesõnaga on mul kultuurišokk sellest veits ja ma vajan toibumisaega, et üldse julgeks avada järgmise ilukirjandusliku teose. 


kokku jooks 19,7 km
alkohol feilide feil
kuus on kaugemal kui nädal tagasi





Monday, May 23, 2016

8 nädalat

Püüan siis kuidagi põhikomponendid peenemateks sektoriteks viilutada ja natuke kriitilisema pilguga vaadata, kus mu kuus peidus on.

E jooksin 11,8 km
joosta oli väga kerge. Arvatavasti sellepärast, et eelnevad kolm päeva olin muude asjadega hõivatud ja jalad said puhkust korralikult.
sõin vist 4 kommi kolleegi sünnipäeval, aga olgu öeldud, et see oli ikkagi loetud arv tunde enne seda, kui ma siia kirjutasin, kuidas ma korralikuks hakkan.
magama läksin 00.20

T jõutrenn 45 min
Trenn oli siuke, kus tuli mööda põrandat roomata ja natuke topispalli loopida. Põhiline koormus oligi kätele ja mingitele kerelihastele, mis peaks kuskil seal olema, kus mul pekk on.
söögiga oli kõik väga hästi. Kolleegil oli jälle sünnipäev ja hiigelsuuri kringleid oli kontor täis. Aga esimesel päeval ma kohe ei murdunud ikkagi.
magama läksin 00.40

K puhkepäev
söögiga ok. Kommikausist kontoris suutsin elegantse ülbusega mööduda lugematu arv kordi.
magama 1.05 :) Ilmselgelt on käsil mastaapne ja laiahaardeline vandenõu minu vastu, sest seep, mis iga jumala kolmapäev lõppes 00.35, hakkas seekord pool tundi hiljem. Mis tähendab, et ka lõppes pool tundi hiljem

N trenni ei jõudnud, kuigi oli plaanis.
söögiga ok. Täna tuli kellelgi pähe mõte, et võiks minna kollektiivselt burksi sööma.  Neljapäevaks olen jõudnud juba punkti, kus ma enam ei saa aru, kas tegemist ongi erakordselt keerulise nädalaga või ma pole lihtsalt varem tähele pannud, et mul ongi nüüd selline elu, kus iga päev tuleb osata "ei" öelda mitte automaatselt kaasa kulgeda ümbrusega
magama 00.20

R trenni ei jõudnud jälle
kontor üllatas hommikul sellega, et midagi magusat ei olnudki
magama vist umbes 00.00

L jooksin 8,2km
 Pärast tegin kogu ülejäänud päeva sellist toredat füüsilist tööd,

Ehk siis toimus võrkpalli- ja odaväljaku restaureerimine, mille sead sügisel ära sonkisid.  Mõnus liigutamine värskes õhus, konti ei murdnud, sest jõusaali krunt on selleks tööks täiesti piisav, aga õhtuks jäi selg ikka valusaks natuke.
Magama läksin liiga hilja, aga laupäev ei ole selles kategoorias oluline


P jooksin 17,27 km
Väga mõnus jooks oli, kui välja arvata seik, et seda, mida ma ei ole suutnud ei rullsuuskade ega- uiskudega, suutsin joostes- nimelt jooksin asfaldi ääres kruusa peal ja jalg jäi mingi metallasja taha kinni (kust kurat see küll välja kasvas?), mistõttu kukksin põlved veriseks :)
magama 00.15

sõin ühe jäätise ka kuna ma nii jube tubli olin :)


kokku jooks 37,27 km
alkohol null :)
kuut ei ole veel

Monday, May 16, 2016

9 nädalat 9. maratonini

Vahelduseks ajaks asja jälle konkreetseks.
Niisiis 9. maratoni start on plaanis teha 9 nädala pärast ja püüaks selle 9 nädalaga hoida kuidagi fookust väga teravana, aga samas ka mitte üle ega alatreenida. Reaalselt  on see üsna keeruline, aga võibolla isegi teostatav. Mul endal on küll jube põnev, et mis siis seekord juhtuma hakkab.
Igatahes püüan viimased 9 nädalat üsna täpselt kirja panna, mis ja miks ma tegin või ei teinud. Järgmine kord võib see mind jälle veidi edasi aidata. Vähemalt enne Stockholmi kirja pandud asjad on tagant järele küll hoopis teise tähenduse saanud ja vead karjuvad ikka päris selgelt ja kõvasti kirjaridadest ja ridade vahelt ja päris humoorikas on tagant järele seda kõike lugeda. Et kas tõesti kõrgelt haritud inimene nii loll võib olla? Võib! :)
Aga see oli millalgi sada aastat tagasi ja seekord püüaks mõned kohad teisiti teha.

Kui kaugel on viie tunni piir? Kui lähedal on kaugel?
Pole aimugi :)

Kaal on ikka üle 70 veits. Väga võimalik, et oleks juba veits alla 70 kui ma nädalavahetusel poleks 7 jäätist söönud just ja torpedeerinud üritust täiega. Aga nüüd ma hakkan korralikuks ja püüaks ikka selle 6 kuidagi kätte saada nii kiiresti kui võimalik.

Joosta plaanin mitte rohkem kui 3 korda nädalas.
Natsa teen jõudu ka.
Pikad jooksud üritan seekord kõik ära teha.
Pikad jooksud teen põlvikutega.
Magama lähen enne kella üht.
Küpsiseid ja jäätist ei söö!
Peolt lahkun kl 22 ja sirgel sammul! :D

Plaan peab ikka suur olema, siis on 50% täitmine ka päris okei tulemus.



Monday, May 9, 2016

Tartu jooksumaraton

Appi!
Misasi see oli? :)

Aga alustame algusest.

 Särgi disainimiseks tuli tegelikult päris mitmeid ägedaid ideid, aga päris sellist "mõte number üks" värki ei tulnud ja nii sai pandud särgile kiri St Cheatersburgist inspireerituna "kõik on su peas kinni" kuna see mul terve nädala peas kummitas.
Ja ühtlasi on see väga tark lause ka.

Pühapäeva hommikul ärgates oli kohe selge, et ilmateade kahjuks ei olnud eksinud ja imeilus päikseline ilm paistis seitsmenda korruse aknast otse mu padjale.
Otepääle jõudes oli juba nii soe, et staadionil olev kraadiklaas parem üldse ei avalikustanudki, kui soe siis ikkagi täpselt on. Inimesed võtsid staadionil päikest ja tundlikumad istusid varju all, mütsid silmini peas.

Stardikoridorid olid seekord sellised, et vali, mida tahad, oma oletatava finišiaja järgi. Noh, viimane koridor oli kuni 2.26 :) ja edasi olid kepikõndijad. Ühesõnaga startisin viimasest reast. Kuna Heikki ei viitsinud kiiresti joosta, siis ta lubas minuga koos joosta ja seda ta ka tegi.
Ühtlasi sain temalt palju kasulikke instruktsioone, mida peale hakata mütsiga, tänu millele ma arvatavsti ka ellu jäin. No näiteks, et enne starti soovitas juba mütsi kraani all läbi leotada ja joogipunktides käsiks ka veevanni sisse panna, mille peale ma iseseisvalt kindlasti ei oleks tulnud.

Muidu oli jooks siuke rahulik. Oleks tahtnud kiiremini alguses joosta, aga Heikki arvas, et ei ole vaja.
Arvatavasti ei olnud ka, sest ilm oli JÕHKRALT PALAV. Jõin igas punktis ja leotasin oma mütsi, Heikki muudkui hädaldas, et raiskan liiga palju aega ja jooksupealt tuleb juua mitte seistes, aga novat ei oska jooksupealt juua ja kõik.

Esimesed 15 km oli täitsa ok jooks isegi. Siis hakkas tõusudel raskeks minema ja kuskil tõusu otsas ma juba mõtlesin, et nüüd teeks ühe jahutava õlle, aga väga hulluks justkui ei läinudki seekord.

Üldiselt oli üsna vastik jooks :) Liivane ja pehme, veel rohkem tõuse kui varem ja palavam ka kui iial varem. Kuskil 20. km kandis ühel tõusul kõndisin ka lõpuks ühe pisikese lõigu, sest säärelihas hakkas kergelt krampi kiskuma, aga ülejäänud maa sai korralikult joostud.
Rekord õnnestus ka ikkagi joosta, kuigi ainult 44 sekundiga, aga no arvestades ilma, käib küll vist.
Ja tegelikult kui Heikki poleks kõrval jooksnud, siis ma oleks küll varem juba jala sirgu lasknud. Ja siis kui ütles lõpus, et nüüd kiirendame, siis ma ütlesin, et mingu ise kui tahab; ega ei olnud midagi kuskilt enam võtta. Noh, kolm minutit jäin oma plaanist maha kokkuvõttes.
Poolmaraton läks kinni 2.18 nagu eelmisel aastalgi, sekundites võib-olla vahe ainult ja isegi ei oska öelda, kummale poole need sekundid võisid olla.

Edit. Vaatasin splittide aegu ja kohti ka huvi pärast ja see on küll mu elu esimene pikk jooks, kus iga vaheajaga on koht paranenud, kuigi mul ka seal 20 km kandis on tempo kõvasti kukkunud.






Thursday, May 5, 2016

Operatsioon "valge särk"

Kuna kuum ilm on tulemas, siis otsustasin, et lähen Tartusse seekord valge särgiga, et ära ei sureks seal.
Aga näidake mulle paksu (mehed ei lähe arvesse), kellel on kodus valge jooksusärk. Pole olemas. Ikka musta värvi on kõik, et pildi pealt parem välja paistaks. Elementaarne! :)
Järelikult tuli minna poodi.
Shoppamisvõhikuna kujutasin ma ette, et valge särgi ostmine on kõige lihtsam asi maailmas. Umbes, et lähed poodi ja võtad esimesest riiulist. Aga tühjagi. Käisin läbi VIIS spordipoodi ja kuuendast sain lõpuks särgi.
Mütsi ostsin ka. Selle leidsin samuti kuuendast poest.
Igasugu perversset oranzi värvi särke (vabandust!) on kõik poed muidugi maast laeni täis, aga leia sa valge särk!

Nüüd peaks midagi kirjutama selle valge särgi peale, et ta nii lage ei oleks.
Nii, et kes tahab, et ma ta nime särgile kirjutaks või midagi muud revolutsioonilist või radikaalset soovitada oskab, võib lahkesti teada anda, Mul endal on aju sile nagu Läti lipp hetkel.

Monday, May 2, 2016

Ozero Viljandi

Niih. Esimene start siis tehtud.
Viljandisse ma läksin ikka päris kindla peale isiklikku rekordit jooksma, kuigi mul oli enne ka seal päris kobe rekord all. Aga seekord olin ma päris tublisti ikka soti ja vist veidi rohkemgi alla jooksnud erinevalt varasematest kordadest. Trennid nagu lubasid ja kõik oli paigas täpselt, et mis ja kus ma joon ja jooksen.
Kuna ma tulin vanemate juurest, siis ma jõudsin hullult vara Viljandisse, käisin poes ja kökerdasin järve ääres, võtsin numbri välja, seisin vetsu sabas, kuigi see oli umbes sada meetrit pikk. Aega oli laialt. Aga kui ma sealt sabast lõpuks starti jõudsin , oli 5 minutit ainult stardini ja oma stardikoridori ma enam sisse ei mahtunud. Kui lindid vahelt ära tõmmati, pressisin ennast kuidagi külg ees sisse.
Noh, stardipaugust jooneni läks läbimiseks aega 2 minutit ja sealt veel staadioni väravani minut. Ei olnud just paljulubav algus. Ja edasi ei olnud ka ruumi algul sugugi kuni esimese tõusuni, siis läks jooksuks. Stardijoonest esimene kilomeeter võttis aega 7.15 ja no sinna ta läks, tagasi seda enam joosta ei jõudnud.
Muidugi oli ilus päikseline ilm ka, mu lemmik! :)
Järgmine üllatus tabas mind siis, kui joogipunkti ei olnud seal, kus ta minu mälu järgi justkui olema pidi. Aga ei olnud. Oli alles pärast 6. kilomeetrit ja jäi minu jaoks liiga hiljaks. Pärast kuulsin, et juba eelmisel aastal oli selline imelik uuendus sisse viidud ja mul oli lihtsalt kodutöö tegemata. Oleks teadnud, oleks hommikul võinud ise endale joogipudeli valmis sättida puu alla. Teise joogipunkti asukoht natuke enne lõpuspurti oli hoopis arusaamatu. Hea sile tolmuvaba lõik, muud seletust nagu ei leia.
No raske oli. Ja kõige raskem oli veel see põllupealne jupp, kus oli pehme ja kitsas rada, mööda joosta ei jaksanud päris pehme maa pealt ja nii ma kulgesin seal etteantud tempos. Ja see oli selline päris mugav tempo tegelikult.

Rekordit ei tulnud ja veits ikka olen pettunud, et mis mõttes nagu kui ometi oli kõik nii hästi :) Neto aeg oli 1.10.23 või midagi ehk umbes täpselt 1.30 kaotasin endale. Vat kurat. Aga selle eest oli mu lõpukoht umbes 200 kohta parem kui eelmine kord, mis tähendab, et ju siis teistel oli ka raske.
No tühja kah, see päev- see mure. Eks pusib vaikselt edasi.
Edasi ka plaan minna Tartusse. Ilmateade lubab ilusat päikselist ilma. No nalja saab.

Laulu kah ikka!




Tuesday, April 5, 2016

Hakkab vaikselt plaani pidama

Kui kõvemad kärbsed raporteerivad siin juba tuhandest jooksukilomeetrist, siis mul on alles selline jooksumõttega harjumise faas ja päris tõsiselt ei ole veel isegi mingeid plaane teinud, mis selle hooajaga peale hakata, kus joosta, kus mitte joosta ja kas inimene tegelikult üldse peab jooksma.
Siiski esimesed mingi 15 kiltsa on ikkagi taskus ja selle järgi võiks öelda, et inimene võib joosta küll kevadel, kui ta talvel ennast vähekse liigutanud on. Ühel jooksuvõistlusel olen päriselt ka kirjas, kõik ülejäänu läheb vabakava, enesetunde ja muude graafikute järgi. Niikuinii on suvi ülebroneeritud ja kattuvaid üritusi on iga nädalavahetus.

Kui kaalust pole vahepeal tahtnud piuksatadagi, siis nüüd võib enamvähem väita, et kaal on ikkagi tulnud allapoole suure punnimisega ja kui ma nüüd vaatan suurt pilti, siis  võrreldes eelmise kevade tippkaaluga on vahe 6 kg enamvähem. Ja ausalt jooksusammus on vahe ikka väga suur. Ei oska öelda, kas ajad ka sellepärast kiiremad tulema hakkavad, aga viie tunni joon on jälle kuidagi atraktiivseks muutunud ja küllap läheb jälle proovimiseks :) Ühesõnaga kaalukatastroofi logaritm hakkab lahenema, kuigi iga liigutus reziimist välja lööb ikka kaalu paariks päevaks üles ja tuju alla. Number 7 on veel ees, aga 6 on väga lähedal. Noh, psühholoogiline kuristik numbrite 69 ja 70 vahel on muidugi mitte üks kilo vaid valgusaasta.  Nii lähedal ja nii kuradi kaugel. Mis on iseenesest imelik. 71 ja 72 vahel näiteks ei ole mitte mingisugust vahet. Ja siis on veel terve rida imelikke kaaluasju, millest raudse loogika ja lihtsa matemaatikaga läbi ei näri, aga las nad praegu jäävad.
Küll see 6 lõpuks tuleb. Kokkuvõttes olen ma ikkagi järjekindel inimene, eksole, isegi kui see vahel nii ei tundu.

Aga kõigepealt tuleb minna jälle poodi ja osta endale uued tossud, sest maratoni vanadega enam joosta ei kannata, kuigi välja näevad veel päris kabedad. Selliseid kartulivõtmise tosse on juba päris mitu paari kogunenud. Ainult et kartulit ju tänapäeval eriti keegi enam ei söö ega kasvata.

Mis siis veel. Ah Tallinn Music Weekil sai käidud poppi ja noortepärast muusikat kuulamas ja kui ülejäänud asjad olid kindlapeale teada, mis nad endast kujutavad, siis uue avastusena minu jaoks Läti bänd, kes oli ikka laval  ja just lives väga sümpaatne. Tuleb välja, et Eestis mitmeid kordi esinenud, aga kuidagi täiesti mööda läinud minust siiani kahjuks. Nüüd on see viga parandatud.

Monday, March 28, 2016

Suusad nurka

Ootamatult on saabunud kevad ja tuleb jälle suusad varna riputada.
Viimase suusasõidu tegin sealsamas, kus hooaja esimese ehk siis Jõulumäel. + 7 kraadi temperatuur, 10 cm paksune kiht kunstlume putru, discgolfi kettad lendasid üle pea ja rogainijad jooksid üle raja. Tagasi jõudes  kulistasin 3 liitrisest purgist vahtramahla ja mõistsin, et on aeg aastaaega vahetada.
Ja nii need suusad kõik Pärnusse jäid.

Kui nüüd suusahooaeg kokku võtta, siis on keeruline midagi üldse öelda. Panen kiretud faktid ritta näiteks võrdluses eelmise talvega:

                     2015/2016                         2014/2015

vigastused           2                                   0
                                 
maratonid            1                                  7

kilomeetrid       438                                520

Vot. Muidugi oleks võimalik hooaega presenteerida ka teiste indikaatorite abil, aga katsuks ikka säilitada pessimismi ja keskenduda negatiivsele :)



Tuesday, March 8, 2016

Pirkan Hiihto

Üle pika aja ka õnnestub kirjutada peatükk seiklusjuttude sarjast :)

Nii. Eellugu on selline, et tegelikult oli algne plaan  (mis sai tehtud eelmisel aastal Vuokattis) sõita hoopis Rootsi mingit kohalikku maratoni, aga siis hakkasid kõik asjad muutuma ja tegime plaanid ümber samale Vuokatti maratonile, kus eelmisel aastal käisime. Aga siis mõtlesime ikka veel, uurisime, kaalusime ja otsustasime minna hoopis üht teist Soome maratoni sõitma. Davai, lähme, olen ma kirjutanud 13. jaanuaril. Ehk siis jah, kolm päeva enne seda haledat kukkumist.

Ja no siis kohe hakkas muidugi juhtuma. Edasi tuli kuu aega suusapausi ja plaanid muutusid üha kahtlasemaks. Maha tõmbama siiski ei kiirustanud, sest.. no krt.. lootus sureb ikka viimasena. Mis see 90 km klassikat siis ikka ära ei ole, eks.
Jalg paranes ja kui natuke paar korda suusa alla sain, hakkas mingi usk ikkagi täitsa tagasi tulema, et äkki jalg peabki vastu.

See maraton erines kõikidest eelnevatest selle poolest, et käisime seal Annikaga kahekesi ehk siis naistekas! Käisime igas poes nii kaua kui tahtsime, jee! :) Aga noh, samas olime sunnitud ka tegelema selliste asjadega, millega muidu pole kunagi pead vaevanud. Nii et selline fifty/sixty.

Igatahes pärast mõningat seiklemist leidsime üles koha, kust saime stardimaterjalid ja selgus tõsiasi, et kuna kl 7 on start, peame ärkama kl 3.30. Mu aju sellist infot ei suutnud ikka üleüldse vastu võtta. Vahel ma lähen magama sellisel kellaajal onju. Ma ei oskagi kirjeldada hetke, kui ma päriselt ärkasingi kl 3.30 ja hakkasin hommikukohvi jooma ja putru sööma. Iuu kui kole :) Aga inimene suudab, kui on vaja! Lihtsalt täiesti ajuvaba kellaaeg :)

Hommikul kl 6.05. Nendest tõrvikutest oli 600 m stardini
 Edasi sõitsime maratoni bussiga starti üle tunni aja ja muidugi ma kasutasin seda magamiseks, mistõttu kl 6 bussist välja astudes oli nii KÜLM, et ma mõtlesin õudusega, et tuleb jope seljast ära võtta.










Aga õnneks saime natuke ennast kohalikus võimlas soojendada ja tuli jope maha küll. Tegelikult oli +1 väljas temperatuur. Ja rada oli stardis kindlasti kerges miinuses.

Start oli iseenesest juba elamus. Metsaalune oli väikseid tulekesi täis pikitud justkui muinasjutus ja stardiradasid oli mitmeid kümneid, nii et kui tõusvas päikeses start anti, siis see pilt, kuidas vasakult ja paremalt puude vahelt tulid sajad ja sajad suusatajad niimoodi rahulikult, tasa-tasa, oli küll minu jaoks täitsa ennenägematu ja filmilik kaader.
Eelneva lausega tervitaks Tammsaaret.

Ja nii ta algas. Algus oli ikka üsna ülevas meeleolus. Suusk pidas, tunne oli hea ja kütsin paaristõukeid nagu jaksasin. Ja ma jaksasin.  Soomlased tahtsid hirmsasti juttu ajada, aga mina nende keelt ei oska, need jälle ei tea eriti mummugi inglise keelest ja nii enamasti pika dialoogi pidamisest miskit välja ei tulnud.
Kõik muutus 25. kilomeetril. Kui sinnani mulle tundus, et suusk oleks võind justkui vähe paremini libiseda, siis järsku enam suusk ei pidanud. Ja ei pidanud kohe üleüldse. Ilmselt läks ilm täpselt nii palju soojemaks kui vaja ei olnud. Järgmisse joogipunkti oli sealt 8 km ja selle ma lükkasin ilusti käte jõul tasakesi ära. Joogipunktis oli hunnik määrdeid ja ka üsna palju inimesei, kelle käest uurisin, mis nad panevad alla. Tõmbasin ka miskit alla ja tagasi rajale. Noh, midagi sellest paremaks küll ei läinud. Ja läks paaristõuge järgmise joogipunktini. Selleks ajaks oli sõidetud 33 km. Selles punktis olid õnneks mingid mehed, kes midagi määrimisest jagasid ja võtsin järjekorda, andsin oma suusad ja ütlesin, et palun tehke midagi. Need naersid ja ütlesid, et vaene laps :) Kaapisid kõik selle maha, mis ma 10 km varem pannud olin ja panid oma salapärasest purgist, kus oli tõmmatud kollane paber ümber, midagi asemele. Noh, Scherlock minus tuvastas, et paberi alt paistis originaalkiri VR70. Natuke kergelt sain suusa sellega pidama. Jäljes eriti ikkagi tõugata ei kannatanud, aga jäljest väljas sain sõita ikka vahelduvat ka natuke.
Siis tuli 50 km kandis joogipunkt ja seal ma vaatasin, et mehed võtsid suusad alt ära ja hakkasid kõndima. Mõtlesin, et on ikka nõrgad ja kihutasin neist mööda. Aga siis tuli välja, et kohe lõppes rada ja järgnev kilomeeter tuligi läbida suusad käes mööda teeperve. Päris kummaline kogemus :) Pärast seda jalutuskäiku (nagu ka pärast iga suusamäärimist) tuli jälle saabaste alt jää lahti kraapida, et saaks suusad alla panna.
60. km punktis ei jäänud jälle muud üle kui suusad alt võtta ja üritada kuidagi natukenegi pidama saada. Kuivatasin seal lõkke kohal oma suuski ja mõtlesin, et vat siin ma nüüd olen, välismaal, elu esimene 90 km pikkune maraton, suusk on sitt, raja ääres kedagi ei ole ja ühtki head lahendust ei ole, et ikka korralik õppemaraton :) Aga tuju oli hea ja suusatada oli ikka lahe ja oli ka rohkem aega ringi vahtida ja nautida loodust. Kiiret enam kuhugi ei olnud ja kuna selleks ajaks enam ei omanud ka keeleoskus erilist tähendust, sain natuke asjalikumat määrdenõu ühe kohaliku käest.

Pärast seda kolmandat suusamäärimist, sain ma väljaspool jälge sõita kuni lõpuni välja ja madalamates kohtades isegi natuke jäljes. Ainult, et siis hakkasid just teravad tõusud ja nii kui kuuske astusin, tõmbas suusa alla mõnusad jäised pakid :) Nii et iga tõusu otsas pidin jälle suuski puhastama. Ühtlasi hakkasid just siis ka kiired sirged laskumised ja väsimuse pealt oli kohati ikka päris hirmus. Lihtsalt sisendasin endale, et kaks jalga hoian maas ja ei kuku. Ja ei kukkunudki.
Noh ja siis oligi juba finiš :)

No ma olin ikka üliõnnelik selle finiši üle, ei salga :). Kuna ma polnud kindel, et mu jalg peab vastu, siis olin valmis ka katkestama. Aga jalg pidas vastu ja mul on selle üle jube hea meel.
Aega läks kaua. 10h ja 30 minutit, aga hetkel on see absoluutselt vähetähtis fakt.

Tehtud, raisk! :)

Monday, February 29, 2016

Ei midagi erilist

Nagu pikast pausist loogiliselt võikski järeldada, olen ma midagi jälle keeranud sinna kuhu üldse vaja pole olnud. No ei õpi inimene, ei õpi.
Kui pealiskaudselt ja kahe lausega juhtunu kokku võtta, siis alahindasin oma põlvetraumat ja läksin kohe trenni. Veits ikka oli valus, aga ega ma mingi nõrk ei ole eks (kuigi toidupoes ma kasutasin ikkagi ostukäru toetamiseks). Muidugi tegin ma sellega asja veel hullemaks ja noh.. siis võttis arstionu paksu musta vildika ja tõmbas kõik mu maratonid plaanidest maha. Või kui mitte just kõik, siis  piisavalt pikaks ajaks, et  kõik ammu ammu ette orgunnitud asjad ära rikkuda. Niisiis pidin ma maha kriipsutama muuhulgas kaks Prantsusmaa maratoni, mis ma sõita tahtsin. Aia. Aia. Aga just siis, kui teised minema sõitsid ja ma valmistusin kurbusesse surema, tuli viimasel hetkel teade, et Prantsusmaa maratonid jäävad ära. Võibolla see ei ole minust ilus ja nii, aga mulle see uudis sobis :) Natuke vähemalt aitas mul enda rumalusest üle vaadata ja tegi tuju paremaks. Ja Eestis oli maa must kui novembris, mis ka selle suusakurbuse kuidagi talutavamaks tegi.

Igatahes sai kokku 4 nädalat piiiikk aeg, kui ma ühtegi meetrit ei suusatanud. Mu enda jaoks kõlab see  umbes nagu Marquezi raamatust, et sadas neli aastat üksteist kuud ja kaks päeva. Liiga kaua noh. Siis võtsin suusad ja panin need alla Pariisis, Tamsalu maratoni stardis. No lastesõidu stardis siiski tagasihoidlikult (20 km). See oli päris äge. Esiteks oli kõik mu tasakaal kadunud kuhugi. Teiseks sadas laia valget lund ja oli päris muhe tuul, mistõttu kohati ei näinud üldse mitte midagi. Ja kõige selle juures tabas mind siuke lahe vasika tunne stardist minnes, kihutasin mööda mingitest lastest nagu läinuks võitma :) Ühesõnaga esimesed 15 km kihutasin kui pöörane ja siis viimased 5 km roomasin enamvähem külg ees tõusudest üles. Väiksed poisid sõitsid mööda nagu postist. Nii palju siis plaanist "sõidan hästi rahulikult läbi". Aga jalg pidas vastu ja see oli kõige tähtsam.

Niisama trenni mõttes sai vahepeal tehtud ka projekt "teeme 100 kätekõverdust päevas". Kokku tegin 14 päeva jooksul 1300 kätekat, ühe päeva jätsin vahele. Selles mõttes 100% õnnestunuks ei saa lugeda, kuid siiski- enamvähem korralikult ja ise olen meeldivalt üllatunud, et mingi distsipliini algeke on minus ikkagi olemas. Nii palju sain paremaks, et kui esimesel päeval tegin 5x20 kätekat, siis viimasel päeval tegin 35,35,30. Nüüd ei taha tükk aega ühtegi kätekõverdust teha.
Tahaks lihtsalt suusatada.
Kaunilt kaua. Või midagi.

Friday, January 22, 2016

Nelikend, raisk!

Nonii. Aasta on vahepeal sujuvalt vahetatud ja vahetunud on ka mu isiklik aasta ja nüüdsest ootab mind N40  vanuseklass. No on ikka raske uskuda, et inimesed üldse nii vanaks elavad. Ja isegi mina!
Aga fakt on, et nii on.

Uus aasta siis hakkas pihta kohe Jõulumäel suusatamisega. Väga lahe oli. See hooaja esimene suusasõit on ikka eufooriline ja üliäge. Kahjuks siis jah, nagu ka juba juttu on olnud, lõhkusin teisel päeval suusakepi(kolmandat korda poole aasta jooksul) ja kukkusin sõrme mõra. No ega mõra sõrmes ju eriti midagi ei sega. Kuna katki oli vasaku käe neljas sõrm, siis söömist, telefoni ja arvutiga opereerimist see ei seganud. Teipisin väikse sõrme külge kinni, et kogemata ei vajutaks S tähte sellega. Kahte asja see siiski segab: kangi tõstmist ja.. kurat küll, suusatamist! :) Ja eriti klassikas see neljas sõrm ikkagi võimleb päris hoolega. Vähemalt minul küll.
Noh, nädalakese ikka ravisin teist ja suusatamas ei käinud. Aga siis läksin ikkagi proovima. Seoses teibitud sõrmega olid jälle uued ja huvitavad probleemid: nimelt ei saanud panna kätte sõrmkindaid ja pidin labakatega sõitma alguses. No nii hullult hakkasid käed higistama, kuigi vist üks päev oli mingi 18 kraadi külma.
Aga sel nädalavahetusl käisin Otepääl laagris ja sõrme enam ei teipinud. Vabatehnikat ei seganud enam, klassikas andis vähe tunda ja pärast ikka valutas. Aga sõidurõõmu igatahes ei rikkunud.

Muidu on selline harukordne aasta, kui Tallinnas on rohkem lund kui Lõuna-Eestis. Ses mõttes on hea mugav talv. Isegi Järve metsas on tunduvalt kobedamad suusaolud, kui Tartu Maratoni rajal.

Otepää viimase trenni tegime Pühajärve jääl ja  seal oskasin ma niimoodi käbla käia, et põlv on siniheleroheline nagu valgus, teate küll kuskohas. Noh. Positivne on see, et organism ikka kahe valuga korraga toime ei tule. Pärast seda enam sõrm ei valuta :) Aga põlv annab tõusul tunda ja maratonile päris minna sel nädalal ei julge. Sõidan niisama metsavahel.

Kas ma juba ütlesin, et mul hakkas lilleline töötuelu

 (traagikat ja skandaali ei ole mõtet otsida, mul oli tähtajaline projekt) ja ma saan käia valgel ajal suusatamas. Jõle lahe. Ainuke probleem on, kas võtta klassikasuusad või vabatehnikasuusad. Pikas perspektiivis see ei ole eriti jätkusuutlik elustiil muidugi, aga mõnda aega kavatsen küll lihtsalt puhata.
Aga kui keegi teab mõnd toredat töökohta, kus mitte midagi tegema ei pea, palk on normaalne ja üle kolme päeva nädalas kohal käima ei pea, siis antagu lahkesti teada. Ma tulen!


Ja sünnipäevakingiga ka eputan. Aaitäh! :)
Järgmine kord lubati esmaabikarp kinkida.


Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...