Thursday, September 26, 2013

Sügise avaakordid

Eile hommikul lõin ma endale auto ukse ilusti kulmu alla naksti :D Verd voolas ja puha. Auk ei ole väga suur, selline 1,5 cm võibolla. No võibolla oleks võinud lasta ühe ilupiste tikkida, aga ei viitsinud sõita haiglasse sellepärast. Tööaeg oli ka ikkagi ju :)
Hmm. No igaks juhuks jätsin lõunase trenni vahele ja mõtlesin, et õhtul lähen.

Pärast lõunat hakkas silmaring kitsamaks tõmbuma ja mõlemad silmad paistetasid nunnult peaaegu et kinni :D Seega õhtuse trenni ajal vedelesin ma kodus diivanil, jääkuubik otsa ees ja silmad pärani kinni.

Täna hommikuks on silmad natuke rohkem lahti. Aga see lõhki löödud kulm hakkab võtma kenasid sügisvärve :)


Monday, September 23, 2013

Suvi läbi


Nonii, kalender keeras ette juba paljulubava aastaaja ja tuleb hakata juba vaikselt meenutama, mis värk kevadel suuskadega jäi ja kus need üldse pandud sai. Ma mäletan,et vabatehnika suusad  sai katki sõidetud. Ja et vabatehnika pani jälle põlve pekki. Nende pisiajadega peaks arvestama.

Jooksuhooaja peaks ka kuidagi kokku võtma või? Eeee.. äää.. Esimese hooga ütleks, et täitsa ebaõnnestunud ja jäi praktiliselt vahele. Aga faktid päris seda ei kinnita. Parandus tuli tegelikult igal distantsil. Välja arvatud see õnnetu maraton :) Ja kui ma nüüd ikka eelmise aastaga võrdlen, siis jooksukilomeetreid on sama palju, pigem juba mõni rohkemgi, aga need sai kõik kevadel varakult joostud juba ehk väga ammu. Aga eks need negatiivsed kogemused aitavad õppida ja näha asju, mida pole tähele pannud. Või mida pole tahtnud näha. Vahel on asjad ikka ehmatavalt teistmoodi kui osavalt konstrueeritud mugavustsoon neid paista laseb.
Vot tak. Joosta ma eriti ei viitsi, vähemalt mitte nii maniakaalselt kui kevadel. Väiksemaid trenne vast ikka teen lume tulekuni, aga ühtki võistlust ei plaani sellesse aastasse enam.

Nädalavahetusel käisin suusalaagris ja nagu alati, oli äge. Jalg on kuidagi kindlamaks muutunud ja Jõulumäel ma enam jalga ei värista. Väga mõnus oli. Ma olen vist umbes sada korda kirjutanud, aga mulle see rullsuusk ikka väga meeldib. No nii äge on. Ja eriti äge on kui natuke välja ka tuleb. Ja kui enam laskumistel ei ürita paaniliselt varbaküüsi asfalti suruda, on veel ägedam.Tehnikaga on nagu on st vahepeal juba täitsa on, aga kui on vaja kiiremini liigutada, siis laguneb kõik ära. Ehk siis tuleb lahendada mõistatus kuidas sõita kiiresti kiirustamata. Keeruline. Aga eks töö käib ja küll ta tuleb.
Hea on see, et jalad pidasid ka laagri koormusele vastu ja tahaks loota, et ongi nüüd lõpuks kõik korras selle teemaga.

Peale laagri, kus sai tehtud imikat, jõusaali ja rulli, mahtus eelmisse nädalasse veel üks rullitrenn ja üks pump fx.  Kokku selline korralik 9 tunnine nädal.









Monday, September 16, 2013

Tartu rattamaraton, 40 km




 Kui ma hommikul Otepääle jõudsin, oli mu ratas Tehvandi staadionil, ootas mind. Kummid täis pumbatud ja number küljes. Mis oli väga nunnu :)


Stardini oli 2 tundi aega, jube külm oli. Käisin sörkimas natuke, et sooja saada, aga ikka oli külm. Jätsin kileka peale igaks juhuks. Haige ka ikkagi ju veits (kuigi sellel hommikul enam kopsutükke ei köhinud).

Kui öeldi, et minut on stardini, polnud me veel stardiväravatest seeski. Teadlikult sai viimasesse ritta hoitud ja venitatud, aga selgus, et stardikoridoris tehti veel miskit statistikat rataste kohta ja lõpus hakkas tibake kiireks minema. No mul isiklikult polnud kiiret kuskile, aga osad kodanikud veidi nurisesid.
Ühesõnaga: start! Esimene ots oli suur uimerdamine ja üsna kiiresti sai selgeks, et viimasest reast startimine ei olnud hea mõte.  Sest isegi kui mu rattasõiduoskused ja kogemused puuduvad, on mul suurte startide kogemust piisavalt, et oleks võinud tükk maad eespoolt minna. A kes seda teadis, et seal selline jalutamine toimub.
Esimene ots ei julgenud ma laskumistest üldse alla sõita. Aga enamasti polnudki võimalik, sest ees pidurdati kõvasti. Samas suuri kukkumisi seal taga ei näinud. Kahekaupa olid mõnes kohas võsas, aga ka hõredamalt kui ma ette kujutasin. Mingil hetkel hakkasid laskumistel kõik mööda kihutama, tõusudel sain jälle kätte. Ja ühelt hetkel kui järjekordne punt mööda laskus, mõtlesin, et mida kuradit! ja võtsin ka lõpuks käed piduritelt maha. Ühel hetkel ei kartnud enam, et kukun. Selline imelik adrekas tuli ikka sisse kergelt. Muidugi tuli päike välja ja hakkas palav, mistõttu ma tegin riietumise pausi ja toppisin kileka pakiraami vahele.
Tuules sõitmise pointile sain pihta kuskil viimasel viiel kilomeetril, kui ma sain aru, et mitte mu ratas ei ole kehv vaid käike oleks pidanud vasaku käega teisele poole keerama.. :)  Lõpus kruttisin kõik põhja ja kihutasin viimasel kilomeetril veel päris mitmest tüübist mööda.
Vaatasin huvi pärast vaheajapunkte ka ja kohad siis:
10 km 1727
17 km 1638
28 km 1592
40 km 1571
ühesõnaga sõiduoskus järjest paranes.
Aeg 2.24. Ja polnudki päris viimane.

Rattatiim oli mul väga kõval tasemel, viidi, toodi, finišis elati kaasa ja puha, see oli ikka väga lahe. Virisesid ainult, et mu ratas pidi jube raske olema. No ma ei tea, tehku trenni või midagi :)

 Kas järgmine aasta jälle, selles ma küll kahtlen, sest nii tore ikka ka ei olnud. Aga mine sa hullu tea. Ma olen korduvalt öelnud, et ma rattaga ei sõida kunagi..






Thursday, September 12, 2013

Nutt ja hala

Niih. Kaks suitsuvaba nädalat möödas ja tänaseks on mu positiivsuse tase hinnanguliselt kukkunud Balzacist Dostojevskini, ma ütleks.  No päris Raskolnikovi tase ei ole just, aga ikka selline korralik keskmine Dostojevski. Mängur vähemalt.

Alustades algusest köhisin ma juba eelmine nädal oma kopse puhtaks, aga see nagu muud elu väga ei seganud. Pärast seda SEB jooksu loomulikult läks asi kordades hullemaks ja esmaspäeva õhtuks oli selge, et korralik bronhiit on kohal. Naiss. Naiss. Viimati oli mul bronhiit.. siis kui ma viimati suitsetamise maha jätsin. Mul tuleb meelde küll, milline piin see oli. Võeh. Ühesõnaga nüüd on see jälle kohal ja tunne on, et sellesse ma suren. Või kui mitte, siis ma tõenäoliselt ei sure kunagi.

Muidugi keegi ei usu, et ma olen haige. Arvavad, et lihtsalt üritan rattamaratonist viilida. Või siis et äärmisel juhul olen ennast haigeks mõelnud, et mitte startida. No hetkel on mul niisama seisteski tasakaaluga probleeme (arvatavasti seepärast, et mu vererõhk on 87/47 stabiilselt juba mitu päeva). Rattaga viskaks esimese paari meetri peal külili arvatavasti. Aga tundub, et sinna starti mind viiakse kasvõi kraanaga kui ma ise kõndida ei jõua. Peaasi, et nalja saaks, eks. Kui inimesel on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi :)

Nii. Ja veel negatiivset. Kui esimesel nädalal kaalu juurde ei tulnud, siis teisel nädalal on +2,5 kg olemas, mis paneb sügavalt kahtlema, kas mul ikka on seda vaja. Ma mõtlen veel ja vaatan, kui kiiresti kaal tõuseb, kui mu enda kriteeriumide järgi kriitiliseks läheb, siis lõpetan selle loobumise ära.  Aga muidu ma eriti ei piinle enam võõrutusnähtude käes. Mind ei häiri, kui inimesed suitsetavad kuskil, poolik suitsupakk ei tekita minus kiusatust. Aga hetkel on raske näha seda positiivset poolt.

Ja mis on huvitav, on see, et nagu kõik suitsetajad, olen ka mina sadu ja sadu kordi kuulnud seda kui halb on suitsetamine ja et kuule, sa võiks maha jätta. Ja siis kui sa lõpuks ütled, et vat jätsingi maha, siis need samad inimesed vaatavad sulle arusaamatute nägudega otsa ja küsivad: miks?  Ja mul pole sellele ühtki mõistlikku vastust.

Ja kurat, mul on kontoris hiir, kes mu võileiva vahelt sinki söömas käib. Siga selline.

Edit. Võileivavaras koos sõbraga  kinni püütud lillevaasi ja mulle ilusti hommikuks lauale jäetud :)

Sunday, September 8, 2013

SEB, 21 km

Tükk aega mõtlesin, kas joosta Tallinnas 10 km või 21 km. Lõpuks valisin 21 sellepärast, et seda distantsi pole üldse sel aastal jooksnud ja seal ei pea nii hullult kihutama. Kui on ikka kehv päev, tiksud rahulikult lõpuni, kui vaja viskad Pirital mere ääres korra pikali jne.  Ainult üks ring.


Starti oodates nägin paljusid tuttavaid minemas maratoni teisele ringile. Sai neile kaasa elatud ja täitsa äge oli vaadata neid erinevaid tüüpe, kes  sealt kõik mööda jooksid. Mõned pintsakutes, mõned korvpalliga, mõned jänesekostüümis jne

Ega mul muud strateegiat polnud kui et joosta seni kui jalad valutama hakkavad või siis lihtsalt kuni ära väsin. Ilm oli muidugi perversselt palav järjekordselt.
Stardist alates oli kohe tunne, et minek on hea. Isegi väga hea. Supporting team oli mul seekord kõva, aga väga palju nende abi ei läinudki vaja. Kuskil 17. km peal siiski oli see käsi joogipudeliga täpelt õigel meetril. Ja sealt edasi oli ergutamisest päris palju abi.
Raskeks läkski kuskil 18. km alguses, siis ma vist oleks kõndinud ka natuke kui Ruth poleks rattaga kõrval sõitnud ja karjunud, et nüüd tuleb tahtejõu pealt lõpuni pingutada. Ja ma pingutasin. 20 km peale oli ehitatud mingi eriti nõme sild, kus ma peaaegu kõhuli oleks käinud ja mis iseenesest oli täiesti ajuvaba sild.  Milleks, kodanikud rajameistrid?  21. km tõusu alguses oli Ruth jälle kohal ja aitas tõusust üles. Vastata talle ma siis enam ei tahtnud midagi, selle jaoks enam energiat ei jagunud :)
Noh, ja siis oligi kõik.
Nii lihtsalt käiski
Aeg 2.06.10
Isiklik reks paranes 6 minutit
Jalad ei valuta ja kõik on hästi.

Friday, September 6, 2013

Müüa koer. Pole kordagi haukunud.

Niih. Keeruline nädal on seljataga.
Mõned trennid tegin ka
T rulluusk 2h
K ratas + jooks + ratas 1,5h
N pump express 45 min

Kolmapäevane trenn siis siuke eksklusiiv koos trennimaniakiga ja suusavihkajaga, kes igaks juhuks mulle jooksutrenni järgi sõitsid, et ma alt ära ei hüppaks ja ratast ikka harjutaks.Tegelikult oli täitsa tore nendega ja vast õpetustest on miskit kasu ka. Igatahes selline lootustandev tunne jäi. Käiku isegi vahetasin ja puha :)

Ma ei hakka pikemalt jutustama sõltlase piinadest, osad teavad isegi ja osad nagunii ei mõista seda pilves selgimistega perioodi, kui paar korda päevas tahaks hüüda "ema anna padruneid!" ja kõrvus kumiseb see laul. Õhh. A kui need masendavad momendid välja jätta ja suurt pilti vaadata, siis pole väga vigagi.
Jalad ei valuta
Kaal pole tõusnud
Pulss kukkus nagu kolin
Joosta on kergem


Then why the hell am I so sad?

Monday, September 2, 2013

Nüüd!

Eelmine nädal läks hoopis teistmoodi kui alguses plaanis oli. Emotsioon oli hea ja mõtlesin, et seda head tunnet tuleks kuidagi mõistlikult ära kasutada ja veits mugavustsoonist välja astuda.
K jooks 7,8 km+ sixback

R pump FX
L jooks 9,3km
P ratas 17,2 km
Kõigepealt käisin ma kolmapäeval jooksmas. Täitsa üksi. See juhtus esimest korda sellel suvel. Nõudis tibake mediteerimist alguses, aga kokkuvõttes ei olnudki väga viga. Laupäeval käisin veel korra jooksmas ja tunne oli täitsa okei.

Nii. Rattamaratoni teemal on siin pikalt juba jauratud ja hetkel on seis selline, et keegi on mu nime kirja pannud ja eile toodi mulle ratas, et palun jah, sõitke. Nutt tuli peale :) Käisin kohe proovimas ka Järve metsas ja ma ei jõudnud sealt esimesest künkastki üles vändata. Kruttisin neid käike siia ja sinnapoole, aga aru ei saand tuhkagi,et kuidagimoodi parem või lihtsam oleks. Ikka üks ja sama igav väntamine. Aga eks ma kannatan ära selle 40 kilti.Või siis katkestan. Ei, kurat, seda rõõmu ka ei tahaks kinkida. Ei katkesta vat. Või noh, kui sellel vokil mingi tehniline probleem tekib, siis ma muidugi jätan ta metsa ja kogu lugu.

Pump FXs käisin uuesti. Oli täitsa tore, jõudu nagu isegi täitsa oli. Triitseps andis kolm päeva tunda pärast, muud polnud häda. Tegin kerge kangiga kah muidugi.

Ja lõpuks nii kõva avaldus, et jätsin maha suitsetamise. Pauhti, päevapealt vat. Ilma mingite plaastrite, nätsude ja vuuduuta, toore tahtejõuga. Lihtsalt tuli selline tunne, et kas nüüd või mitte iialgi. Väga võimalik, et ma mõtlen ümber varsti, aga praegu on nii. On küll hetki, kui ma mõtlen, et ma olen peast segi, et mulle selline mõte pähe üldse tuli. Aga eks võtab ühe päeva korraga esialgu ja vaatab,mis sellest projektist saab.

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...