Thursday, September 12, 2013

Nutt ja hala

Niih. Kaks suitsuvaba nädalat möödas ja tänaseks on mu positiivsuse tase hinnanguliselt kukkunud Balzacist Dostojevskini, ma ütleks.  No päris Raskolnikovi tase ei ole just, aga ikka selline korralik keskmine Dostojevski. Mängur vähemalt.

Alustades algusest köhisin ma juba eelmine nädal oma kopse puhtaks, aga see nagu muud elu väga ei seganud. Pärast seda SEB jooksu loomulikult läks asi kordades hullemaks ja esmaspäeva õhtuks oli selge, et korralik bronhiit on kohal. Naiss. Naiss. Viimati oli mul bronhiit.. siis kui ma viimati suitsetamise maha jätsin. Mul tuleb meelde küll, milline piin see oli. Võeh. Ühesõnaga nüüd on see jälle kohal ja tunne on, et sellesse ma suren. Või kui mitte, siis ma tõenäoliselt ei sure kunagi.

Muidugi keegi ei usu, et ma olen haige. Arvavad, et lihtsalt üritan rattamaratonist viilida. Või siis et äärmisel juhul olen ennast haigeks mõelnud, et mitte startida. No hetkel on mul niisama seisteski tasakaaluga probleeme (arvatavasti seepärast, et mu vererõhk on 87/47 stabiilselt juba mitu päeva). Rattaga viskaks esimese paari meetri peal külili arvatavasti. Aga tundub, et sinna starti mind viiakse kasvõi kraanaga kui ma ise kõndida ei jõua. Peaasi, et nalja saaks, eks. Kui inimesel on sellised sõbrad, siis pole vaenlasi vajagi :)

Nii. Ja veel negatiivset. Kui esimesel nädalal kaalu juurde ei tulnud, siis teisel nädalal on +2,5 kg olemas, mis paneb sügavalt kahtlema, kas mul ikka on seda vaja. Ma mõtlen veel ja vaatan, kui kiiresti kaal tõuseb, kui mu enda kriteeriumide järgi kriitiliseks läheb, siis lõpetan selle loobumise ära.  Aga muidu ma eriti ei piinle enam võõrutusnähtude käes. Mind ei häiri, kui inimesed suitsetavad kuskil, poolik suitsupakk ei tekita minus kiusatust. Aga hetkel on raske näha seda positiivset poolt.

Ja mis on huvitav, on see, et nagu kõik suitsetajad, olen ka mina sadu ja sadu kordi kuulnud seda kui halb on suitsetamine ja et kuule, sa võiks maha jätta. Ja siis kui sa lõpuks ütled, et vat jätsingi maha, siis need samad inimesed vaatavad sulle arusaamatute nägudega otsa ja küsivad: miks?  Ja mul pole sellele ühtki mõistlikku vastust.

Ja kurat, mul on kontoris hiir, kes mu võileiva vahelt sinki söömas käib. Siga selline.

Edit. Võileivavaras koos sõbraga  kinni püütud lillevaasi ja mulle ilusti hommikuks lauale jäetud :)

4 comments:

  1. kui inimene on haige, siis ta ei istu kontoris, vaid ravib end kodus:)
    suitsetamine on nõme!
    kaal ei lisandu kindlasti mitte selle maha jätmisest, vaid puhtalt sellest, et sööd rohkem, kui energiat kulutad. see suitsu-jutt on ettekääne.
    lõpuks on see oma tervis, mis võidab.
    pühaba stardis näeme:)

    ReplyDelete
  2. isegi kui sul on õigus, siis tahaks ära kägistada selle avalduse eest :)

    ReplyDelete
  3. paraku peab ikka hoidma tagasi. Teinekord äkki tranporti vaja jälle kuhugi :)

    ReplyDelete

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...