Vana-aasta maraton

Sai siis ikkagi veel üks punkt jooksuhooajale pandud.
Seekord joosti maraton Aivo toetuseks ja seega polnud üldse küsimustki, kas minna või mitte minna. Loomulikult tuli minna.

Muidugi ma plaanisin ka usinalt treenida :)
Aga siis läks nii nagu ikka tavaliselt läheb ja kokkuvõttes jäi ikka väga õhukeseks ettevalmistus, et mitte öelda otse, et puudus. Siiski suvest oli päris viisakalt jooksukilomeetreid all ja et ma päris ära ilmselt ikka ei sure, seda ma ikkagi uskusin ka.
Kõige keerulisemaks osutus küsimus, mida selga panna. 10 kraadi sooja iseenesest on ju lühikese dressi ilm, aga samas lubati tuult ja värki ja üsna keeruline oli otsustada. Pärast pikka kaalumist otsustasin siiski mitte panna kilekat ja panin pika varrukaga särgi lühikese alla. Mis võis olla viga. Ja siis ikkagi nats üle põlve püksid mitte päris lühikesed.


Ma ei ole kunagi varem viie ringiga maratoni jooksnud ega osanudki arvata, kuidas see üldse tundub ja mida endast kujutab. Teadjad rääkisid, et neljas ring on kõige raskem ja nii see tõesti oli.
Esimene ring oli päris okei, väga kerget tunnet jalas ei olnud, aga midagi häda ka ei olnud.
Teine ring oli jalg kerge ja see oli kohe päris mõnus ring. Välja arvatud asjaolu, et vahepeal sadas vihma, mis kenasti pealaest jalatallani läbi leotas.
Aga ma teadsin, et kohe läheb jamaks ja ega see ei lasknud ennast väga kaua oodata.
Kolmanda ringi esimene pool oli endiselt hea ja siis saabus haamer nr 1 ehk 23. km lõpus ütlesin oma jooksuseltskonnale tšaupakaa, ma enam teiega ei jõua ja võtsin tempot maha. Ringi lõpus ehk siis 25,3 peal olin ma neist maha jäänud umbes 500 meetrit. Aga mul oli juba raske. Ringi lõpus joogipunktis olid sõbrad magneesiumiga ja ma ütlesin, et pean ühe ringi veel ilusti ilma vastu ja pakkugu siis. Aga suht kohe, kui sealt punktist minema läksin, lõid jalgadesse esimesed krambid ja see läks aina hullemaks. Tagantjärele arvan, et oleks pidanud just siis võtma magneesiumi ja võibolla pärast neljandat ringi teise ka, aga seda teist mul poleks niikuinii sel hetkel võtta olnud kuskilt.Terve neljanda ringi ma mõtlesin, et viiendale ringile enam ei lähe. Kui Sparta joogipunktis rääkisin, et krambid ja raske ja et ei tee viimast ringi, siis mulle öeldi, et maratoni ajal ongi krambid ja et sellist varianti ei ole, et ei tee viimast ringi. No eks ma sain ise ka aru, et ei ole.
Aga sisimas ma olin ikka selleks hetkeks täitsa kindel, et lähen koju ära.
Neljanda ringi viimasel paarisajal meetril jõudis mulle järgi ühe käega mees, kes enamvähem tsiteeris mulle mu enda lauset, kuidas katkestada mitte mingil juhul ei tohi ja kasvõi roomata tuleb lõpuni. Sellel hetkel oli mul päriselt piinlik, et ma katkestamisele üldse mõtlesin. Nii ma jõin ja sõin rahulikult ja kallasin sisse magneesiumi ja läksin ikkagi viimasele ringile. Keskendusin algul ainult ees jooksvale ühe käega mehele ja terve selle ringi oli ta mu nägemisulatuses ilusti, kuigi järjest kaugemal. Magneesium tegi kergemaks olemise ja krambid andsid järele, viies ring oligi kergem kui neljas ja pärast vaatasin, et ka kaks minutit kiirem.
Ja lõppu ma igatahes sain. Aeg oli 5.32 või midagi sinnakanti. aga see ei oma mu jaoks mingit tähtsust tegelikult. (Aga sellegipoolest minut parem, kui Stockholmis, kuhu ma läksin vist 4.40 aega jooksma :)) Ja jube hea meel oli, et ei jätnud pooleli.Oleks tahtnud seda meest tänada, aga ta oli juba läinud.


Noh, päev pärast maratoni oli tunne igati vinksvonks, tiba kange siit ja sealt, kuid ei enamat. Aga järgneva öö vähkresin unetult ja teisipäeva hommikuks oli selge, et olin ikka veits külma saanud.
Kolm päeva oli kurk haige ja pead oli valus keerata, aga õnneks läks kiirelt ja kergelt.


Jõulud said ka õnnelikult üle elatud ja kaal täna hommikul on isegi tiba väiksem kui enne maratoni starti. Selles mõttes sai ikkagi kõik õigesti rehkendatud :)
Üldiselt olen ma nüüd suusahooajaks valmis. Suusad tõin linna ja ootavad koridori nurgas oma aega.
Aga kus kurat on lumi?