Tuesday, April 5, 2016

Hakkab vaikselt plaani pidama

Kui kõvemad kärbsed raporteerivad siin juba tuhandest jooksukilomeetrist, siis mul on alles selline jooksumõttega harjumise faas ja päris tõsiselt ei ole veel isegi mingeid plaane teinud, mis selle hooajaga peale hakata, kus joosta, kus mitte joosta ja kas inimene tegelikult üldse peab jooksma.
Siiski esimesed mingi 15 kiltsa on ikkagi taskus ja selle järgi võiks öelda, et inimene võib joosta küll kevadel, kui ta talvel ennast vähekse liigutanud on. Ühel jooksuvõistlusel olen päriselt ka kirjas, kõik ülejäänu läheb vabakava, enesetunde ja muude graafikute järgi. Niikuinii on suvi ülebroneeritud ja kattuvaid üritusi on iga nädalavahetus.

Kui kaalust pole vahepeal tahtnud piuksatadagi, siis nüüd võib enamvähem väita, et kaal on ikkagi tulnud allapoole suure punnimisega ja kui ma nüüd vaatan suurt pilti, siis  võrreldes eelmise kevade tippkaaluga on vahe 6 kg enamvähem. Ja ausalt jooksusammus on vahe ikka väga suur. Ei oska öelda, kas ajad ka sellepärast kiiremad tulema hakkavad, aga viie tunni joon on jälle kuidagi atraktiivseks muutunud ja küllap läheb jälle proovimiseks :) Ühesõnaga kaalukatastroofi logaritm hakkab lahenema, kuigi iga liigutus reziimist välja lööb ikka kaalu paariks päevaks üles ja tuju alla. Number 7 on veel ees, aga 6 on väga lähedal. Noh, psühholoogiline kuristik numbrite 69 ja 70 vahel on muidugi mitte üks kilo vaid valgusaasta.  Nii lähedal ja nii kuradi kaugel. Mis on iseenesest imelik. 71 ja 72 vahel näiteks ei ole mitte mingisugust vahet. Ja siis on veel terve rida imelikke kaaluasju, millest raudse loogika ja lihtsa matemaatikaga läbi ei näri, aga las nad praegu jäävad.
Küll see 6 lõpuks tuleb. Kokkuvõttes olen ma ikkagi järjekindel inimene, eksole, isegi kui see vahel nii ei tundu.

Aga kõigepealt tuleb minna jälle poodi ja osta endale uued tossud, sest maratoni vanadega enam joosta ei kannata, kuigi välja näevad veel päris kabedad. Selliseid kartulivõtmise tosse on juba päris mitu paari kogunenud. Ainult et kartulit ju tänapäeval eriti keegi enam ei söö ega kasvata.

Mis siis veel. Ah Tallinn Music Weekil sai käidud poppi ja noortepärast muusikat kuulamas ja kui ülejäänud asjad olid kindlapeale teada, mis nad endast kujutavad, siis uue avastusena minu jaoks Läti bänd, kes oli ikka laval  ja just lives väga sümpaatne. Tuleb välja, et Eestis mitmeid kordi esinenud, aga kuidagi täiesti mööda läinud minust siiani kahjuks. Nüüd on see viga parandatud.

2 comments:

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jo...