Elektrooniline mälu

Infoühiskonna üks kindel miinus on see, et inimesed lähevad laisaks ega viitsi enam mõelda ja mäletada. Kõik on ju kirjas kuskil. Kui palju telefoninumbreid te peast teate? Ma tean vist umbes 20 numbrit, kuhu ma tihedamalt helistan. Samamoodi ei tea ma enam peast, millal ja kuipalju ma täpselt trenni olen teinud ja millise pulsiga.
Nüüd igatahes juhtus nii, et suures laiskuses ei viitsinud ma viimase nädala trenne kohe arvutisse tõmmata ja ühel mitte eriti ilusal hetkel lõpetas mu udupeen gps lihtsalt minuga koostöö. Küll ma olen talle siin laulnud, teda silitanud ja kõikvõimalikel muudel meetoditel reanimeerida üritanud, aga ei võta pilti ette.
Mul läks mingi pool päeva, enne kui ajus lambike põlema läks, et ilma kellata on ka tegelikult võimalik joosta ja et jooksmiseks on esmatähtsad siiski jalad mitte kell.

Vahepeal on mulle peetud terve rida epistleid, et ma ennast lõhki ei treeniks ja kõik muu sellega seonduv. No põhjendatud hirm vist minu puhul. Mul kipub olema nagu seal laulus, et optimaalne kiirus ei tule kõne alla. Aga ma arenen. Ülemineku suusahooajalt jooksuhooajale olen teinud oma arust küll väga rahuliku, arvestades seda kui kannatamatu ma muidu olen. Muidugi pole ma teinud trenne just päris täpselt nii nagu soovitatud on ja muidugi olen ma paar korda ka teinud täpselt nii nagu kindlasti ei tohi teha, seepärast ma ka detailidesse ei lasku oma viimaste trennide kirjeldamisel:P

Lühidalt olen ma vahepeal käinud korra venttis ja 5 korda jooksmas. Jooksnud olen kokku nende viie trenniga umbes 34 km. Pluss/miinus kilomeeter umbes, sest komakohti km taga enam ei mäleta peast ja viimase jooksu tegin üldse kasutades köögikella (tervitused Tartusse) ja regio kaarti.
Aga üldiselt olen ma juba peaaegu jooksulainel. Tempo on kehvake ikka, aga küll ta paraneb. Tunne on täitsa hea juba. Ainult et mingi rõveda nohu olen saanud kuskilt. A noh, see on Viljandiks nuusatud ja unustatud.