Et kuidas ja mismoodi

Salalugejad on minult küsinud korduvalt mõningaid küsimusi ja lubasin, et kirjutan neist kunagi. Täna ongi kunagi :)
1. Mismoodi 30 kilo alla saab? Mis veel peale trenni?
Ega mul mingit võluretsepti pakkuda pole. Kaalu langemise trikk on minu arust korrapärases eluviisis ja eesli järjekindluses. Ja äärmuste vältimises. Kindlad söögiajad, kindlad trenniajad, kindel uneaeg ja kindel menüü. Põhimõttelistest muudatustest söön võimalikult vähe nisujahu, võimalikult vähe kartulit, võimalikult vähe transrasva, võimalikult vähe E-sid ja võimalikult vähe magusat. Ühesõnaga algul panin ikka suht silmad kinni ja paar kuud väljas söömas ja sõprade sünnipäevadel ei käinud kuni keha enamvähem kohanenud oli. Algul muidugi pingutasin üle nagu mul ikka tavaks. Kaal oli suur, pulss kõrge kui trenni tegin ja samal ajal ajasin süsivesikud menüüs liiga alla ja valgu liiga kõrgeks. Tulemuseks oli see, et trenni tehes ei higistanud vaid kõik see higi jäi naha alla ja üle kere tekkisid nahaalused mädased punnid. Olgu see hoiatuseks kõigile Atkinsi ja Kremli jälgijatele. Menüü peab olema vastavuses elustiiliga. Mida rohkem liigud, seda rohkem vajab keha süsivesikuid. Karistuseks võtsin kohe vist mingi 4 kilo juurde ja sinna jäi kaal seisma mitmeks kuuks, kuigi vajalikud korrektiivid menüüs sai kiirelt tehtud. „Jooksja tarkvaras“ on terve pikk peatükk sellest, mis koormustega mis vahekorras peaks süsivesik-valk-rasv olema ja ma ei hakka seda siinkohal ümber trükkima. Aga tasub teha endale lihtsad reeglid selgeks. Kaloreid ja punkte pole ma kunagi lugenud, selleks olen ma liiga mugav, aga menüüd kirjutasin alguses iga päev üles päris kaua ja kaalusin ennast ka iga päev kuni enamvähem said põhjus-tagajärg seosed selgeks.
Tahtma peab. Jubedalt peab tahtma, siis on kõik võimalik.

2.kuidas ma viitsin trenni teha koguaeg?
Trennist on saanud harjumus, nüüd tekib juba üsna kiiresti motoorne rahutus, kui mingil põhjusel trenni ei saa teha. Trennist tuleb energia, enesekindlus ja elurõõm. Pärast keerulist päeva saab trennis ikka tuju heaks. Katsun vältida ületreenimist ja kui olen väsinud, siis trenni ei lähe. Mõõdukat joont katsun ajada, pulssi enam lakke ei aja, mistõttu ei teki ka seda „ei viitsi“ tunnet. Nüüdseks ajab trenni ka juba seltskond, kus on mõnus kamp samasuguseid spordisõpru, kellel on samamoodi juulikuus autos alati suusasaapad. Ja põhiline- suusatamine mulle kohutavalt meeldib ja ma annan endale aru, et selleks, et paremini suusatada, tuleb vaeva näha ja regulaarselt tegeleda asjaga. Ehk siis motivatsioon on mu enda jaoks olemas. Ja nüüd on juba sportlik huvi, et kusmaal piirid vastu tulema hakkavad.
Kunagi muidugi ei saa kindel olla, et asjad nii jäävadki. Väga võimalik, et sport kaob mingil põhjusel mu elust sama järsku nagu see sinna tuli, aga hetkel on nii ja mulle see hetkeseis väga meeldib ja sobib.

3. miks mul on vannitoas peegliäärel suusamääre?
no mis küsimus? Et siht oleks igal hommikul silme ees.


Kronoloogiast siis puudu 96 kilo pilt aastast 2009, aga sellest ajast pilti ei leidnud. No põhimõtteliselt täpselt sama mis esimene pilt.