Ja ikka trauma kohe järgi

Shallalla, ei läind nädalatki maratonist kui õnnestus saada suhteliselt veider trauma. Eks see on teada värk, et alati, kui kõrgendatud emotsioonid mängus, tuleb kohe pauk ka järgi. Nii on see olnud mitmeid kordi ja polnud nüüdki erand. Kuigi ma omaarust olin küll liikluses ülikorralik ja tänaval ettevaatlik, sest teada ju, et pea laiali otsas.
Aga tuli hoopis spordiklubi jõusaalist. Suusatamiseks oli liiga külm ja hommikul suundusime jõusaali. Kõigepealt tegime 30 mintsa ratast, siis 20 mintsa sõudekat, siis jäime arutama, mida edasi teha ja lõpuks valisime selle ellipsi moodi asja. Hakkasin tablood näppima ja tõstsin ühe jala üles, et oma arust hoog maha pidurdada, aga reaalis jäi jalg kuskile konstruktsiooni vahele kinni ja vajusin kogu keharaskusega veel otsa ka jalale. Assa raisk, valus oli.
Ragina järgi arvasin kohe, et nüüd on mingi jama. Jalg läks paiste nagu poksikinnas ja trenn sai sellega kiire lõpu. Mõtlesin, et käin kohe EMOst läbi ja vaatan, mis värk on. Saabas hästi ei tahtnud jalga mahtuda. Ilma sokita õnnestus vaikselt jalga meelitada, aga kui püsti tõusin, lendas saabas välgukiirusel jalast. Kontsaga saabas polnud üldse hea mõte. Kakkusin tossul paela lahti pealt ja kuidagi nipitasin selle jalga. 25 kraadi külma kah, päris sokiga ei tahtnud minna. Igatahes sain ma autojuhtimisega hakkama, valus oli, aga kannatas sõita küll. EMOs tehti röntgen ja tulemus siis oligi, et varbaluu murd ja luutükk lahti, mis käib vastu liigest ehk siis selline eriti ebamugav variant. Teipisid varbad kinni ja ütlesid, et kuuga paraneb ära.
Vat sulle siis jõusaal. Ja vat sulle suusahooaeg. Tartu maratoni kohta arvas, et kui läheb tunne imeheaks, siis võib ju proovida, aga ta kahtleb ja kindlasti soovitada seda ei saa. Hetkel ma olen veel optimistlik. Üldiselt on mul kõik traumad väga kiirelt paranenud ja tuleb loota parimat.
No on jah kohutavalt naljakas tegelikult. Valus muidugi ka, sest ootamatult selgus, et varbad jäävad igale poole ette ja et päris palju neid ikkagi läheb vaja ka tavaelus ja mõningad automaatoperatsioonid (nagu varbaga teise jala sügamine, botaste jalast võtmine, kõndimisest rääkimata jne) nõuavad nüüd hoopis teistsugust lähenemist. Ja muidugi kui lapsed voodiäärel juttu käivad ajamas, siis üks istub, teine astub ja kolmas toetab käe mu haige varba peale kogemata :)
Võeh. Ebameeldiv.