Jaanijooks ja muud jutud

Kõigpealt siis tuleb kohe ära ölda, et mul on tööalaselt pragu kõige kiirem aeg, seega kõik muu veidi selle all kannatab. Aga noh, kes talvel suusatada tahab, peab suvel usinalt tööd tegema ja nii see lihtsalt on. Kohe läheb kiire mööda kah ja siis saab natuke rohkem muudele asjadele pühenduda.

Trennid siis vahpeal:
T rullsuusk 1h 30 min
L jooks, 3,6 km lõike
E  jooks 45 min, 6,9 km
K 30 min jooksu+ sixback+ 20 min jooksu
L jooks 4,5 km, 26:48

Vot. Veits hõre on jah, aga väga hull ka pole.
Ametlikku trenni siis rohkem ei jõudnudki kahe nädala jooksul kui korra rullsuuska ja korra sixbacki, aga mõlemad olid selle eest jube mõnusad trennid. Sixbackist tulin joostes koju ja selline hull hoog oli sees, et oleks ei tea kui pikalt vist jooksnud veel, kui ajagraafik poleks peale surunud.

Viimane jooks nimekirjas on Jaanijooks ümber Karksi-Nuia paisjärve ja sinna ma üldse selle mõttega ei läinudki, et paugutaks isikliku reksi. Esiteks sellepärast, et eelmise aasta jooksul jooksin ennast esimest (ja seni viimast) korda nö silmili maha ja päris kõva aja sain enda kohta. Sel aastal polnud aega selleks valmistuda ja kaks poolikult magatud ööd oli ka selja taga, mis teadagi kiiruse kohe maha võtab ja mõtlesin, et viimase vindi peal jooksu kindlasti ei tee sellises olekus. No ja ilm kah muidugi, sest kuna on maastikujooks osaliselt, siis märg rada tähendab, et on libe. Lolli peaga võtsin kaasa asfaldi tossu ka muidugi.
Noh, jooksingi sellise väikse varuga kuni viimase tõusuni. Tõusul juhtus väike intsident, mistõttu korraks seisma jäime ja minu ees jooksnud noormees aitas üle lõpujoone kokku kukkunud tütarlapse. Kuna noormees ise jooksis õllepurgiga, siis ma aitasin ta õlle finišisse, mistõttu viimased 300 meetrit tõusu siis kiirus veidi kannatas, et õlu maha ei loksuks. Lõpuspurt jäi igatahes tegemata seetõttu ja kuna palju sekundeid sinna intsidenti kadus, siis päris viimast ei pressinudki. Aga üllatuslikult oli aeg ikkagi 2 sekundit parem kui eelmisel aastal :) Ju siis ikka väike areng toimub. Võitjale (kes oli sama ka eelmisel aastal) kaotasin 12 sekki vähem ja seljataga nimekiri oli pikem kui eelmisel aastal. Tädipoega võitsin esimest korda, see on ka tähtis :)
Kokkuvõttes üllatavalt hästi.
Nüüd siis plaan hakata veidi pikemaid otsi ka lõpuks jooksma ja selline mõnus trennirütm vaja kätte saada. Ilm ei soosi muidugi, aga maraton läheneb hirmsa kiirusega ja peab süstemaatiliselt ja järjekindlalt hakkama tegelema selle teemaga.