Suvi algas Otepääl

Niisiis on logelemine jälle selleks korraks lõppenud, uued sihid silme ees ja treningplaanid paigas.

Juhtus selline enneolematu asi, et Tallinna maratonile sain nime kirja juba mai viimasel päeval. No eks surve oli ka muidugi. Ikka kergelt kahtlevate mõtetega regasin, sest pool aastat on nii jube pikk aeg, et jõuab juhtuda kõiksugu koledusi. Aga väike matemaatiline tehe andis tulemuseks, et eriti vahet polegi, kas regada vara ja loobuda või regada viimasel minutil. Niisiis nimi on kirjas.
Treeningplaani tegin ka Myasicsis endale. Ma ütlen kohe ära, et 100% ma ei ole sellest kinni pidada üldse kavatsenudki, aga enamvähem suunda katsun hoida. Kokkuvõttes ma jooksen siiski sellepärast, et suvel pole lund, eksole. Aga samas on suvel rullsuusad ja need mulle hirmsasti meeldivad. Seega on plaanis kombineerida.

Eelmise nädala trennid siis sellised:
E jooks 41 min, 5 km
R jooks 1h 3 min, 8 km
L rullsuusk 1h 30 min
P rullsuusk 1h 30 min

Jooksust pole midagi erilist rääkida. Ametlikesse trennidesse ei jõudnud ja see üksi jooksmine on selline igav asi, et mingit ilukirjanduslikku teksti on selle kohta keeruline kirjutada. Vaikselt tiksud, mõtled omi keerulisi mõtteid ja kogu moos. Reedene jooks oli küll selline enneolematult kerge, ma ütleks. Kohe täitsa tore oli.
Laupäevaks oli siiski lihas veidi kange.

Laupäeva hommikul pakkisin lapsed autosse, panin nad Pärnus maha ja kihutasin Otepääle. Nimelt toimus meil seal suusalaager ja kuigi ma juba reede õhtuks olin leppinud mõttega, et see tuleb seekord vahele jätta, siis pärast seda, kui need sealt laagrist panid üles terve hunniku pilte, tegin kõik plaanid ümber ja tuld. No igatahes laupäeva õhtuseks trenniks olin ma kohal. Ilma igasuguse sissejuhatuseta autoroolist otse suuskadele. Ja sealjuures sel aastal esimest korda rullsuuskadel.  Ja oli ikka tunda küll, et kõhulihased puuduvad ja käed on pehmed. Tasakaal oli isegi üllatavalt alles, ma ütleks. Aga väga mõnus oli. Ok, kui treener käskis suuskadega tõusust üles hüpata, siis oli ikka jube raske ka, aga noh, see käib asja juurde. Kokkuvõttes ikkagi puhas fun.

Pühapäevane trenn oli vähekse vaevalisem isegi, sest siis olid juba lihased valusad ja ee.. väsind ka ju :). Sõitsime rajal, kus oli päris mitu pikka laskumist ja kergelt ikka jalg väsises mõnel laskumisel, kui hoog liiga suureks läks. Aga alla ma tulin igalt poolt ja üles ma ka igast künkast ronisin, nii et polnud hullu miskit.
 Selles trennis toimus meil ka mitmeid kukkumisi, milles üks oli päris kole st kukkumist ennast ma ei näinud, aga tagajärgi nägin ja neid oli isegi vaadata valus. Tuleb ikka hakata harjutama kukkumist ja rajalt väljasõitu, muidu see asfalt rikub ikka koledasti kaubanduslikku välimust.

Pühapäeval lasin testi ka teha lõpuks. Mina ei tea, mis imemasin see on (Jaanus Teppanilt küsige, tema teab), aga külge laoti hunnik andureid ja pidi nendega veidi pikutama. See siis näitas sellist üldist asja, et mis tüüp sa üldse selline oled ja mis hetke seis on. Sain teada, et see pakett, mis mulle looduse poolt kaasa antud on, on üsna edev ja olengi selline tüüp, kes jaksab kaua kannatada. Aeroobne töövõime on väga hea ja üllatuslikult kiiruse pool ei olnud ka kõige kehvem sugugi. Kõige kehvemad on jõu näitajad, mis on igati loogiline. Sain terve rea soovitusi, mida teha rohkem, mida vähem ja treeningplaani tuleb veits muuta siis mulle sobilikumaks.

Ühesõnaga oli jälle megalahe üritus, nalja sai palju, akud laetud ja suvi alanud.