Mulgi maratoni 21 km kolmandat korda

Algatuseks teised trennid ka kirja.

Esmaspäeval oli meil trenn Kristeliga. Algul väike sörkjooksutiir, mis toimus jälle minu jaoks liiga kiires tempos, aga kuna maa polnud pikk, siis maha ka ei jäänud spordinaistest.
Pärast saalis erinevad lihasharjutused, mis olid jälle nii rasked nagu polekski trenni teinud kunagi. No ei tea, kas kunagi kergemaks ka läheb. Igatahes mingi harjutusega vigastasin veidi kõhulihast ja kui pärast kätekõverdusi pidin tegema, siis olid juba hambad ristis. Kristel lubas põlved maha panna, a ma inisesin läbi hammaste, et "eiii paneee" ja kannatasin ikka ära kuidagi.

Kolmapäeval oli plaanis teha testjooks. Kaevasin aastataguse jooksu välja, sest siis sai täpselt treneri soovituste järgi tehtud. Plaan oli samasugun jooks teha. Et siis 12 km, 6 km tempot järjest tõsta ja siis vaikselt allapoole tagasi lasta. Reaalsus oli see, et kiiresndasin tempo nii üles, et 6. km alguses näitas kell 4.59 ja siis olin kohe kutu kah :) Ja täitsa järsku tuli selline tunne, et ei jõua enam ühtki meetrit isegi mitte natuke aeglasemas tempos. Sörkisin lihtsalt koju tagasi ja mõtlesin, et ega vist väga vahet ei ole tegelikult.

Laupäeval Mulgi maratoni 21 km stardis olin siis kolmandat aastat järjest. Kuna see on mu nn kodujooks siis seal nagu peab olema, et moraalselt üritust toetada ja nii, mis siis, et enamus on seal ikka väga kõvad jooksjad ja viimasest kohast palju kõrgmale lootust jõuda pole. Kohalikke seal üldiselt stardis tegelikult polegi. Profiililt rada siis üsnagi sportlik ja neid künkaid, kust üles ronida tuleb, on üksjagu.
Kui kaks aastat järjest on seal olnud palav, siis seekord oli stardis 14 kraadi sooja ja tibutas vaikset vihma. Ja nii see ka jäi kuskil 17. km-ni, siis hakkas tasapisi päike välja tulema ja soojemaks minema.
Enne starti juhtus kõigepealt see, et avastasin, et kella jätsin vanemate juurde laadima. Kuna aega oli, siis jõudsin selle ära tuua. Mitte, et kellata joosta ei saaks, aga jõudu on lihtsam jagada kui enamvähem mingi ülevaade on, palju joostud on. Eelmistest aastatest tean, et mulgid kilomeetripostidega koonerdavad (ja nii oli ka seekord).
Kui stardipauku ootasin, tuli äkki meelde, et geel, mis ma rajale kaasa pidin võtma, ununes isa autosse. No tühja kah, mõtlesin. Jooksen, kaua jõuan ja eks siis näha ole, kus see haamer saabub. Ega mul oma vormist eriti ülevaadet ei olnud ka, sest pikki jookse viimasl ajal teinud ei ole ja testjooks läks ka metsa.

Stardist alates oli lihas veidi kange ja sellist kerget tunnet ei olnudki.Arvatavasti oli selles süüdi asjaolu, et elmisel päeval sai maal kõvasti tööd tehtud. Aga üllatuslikult hullemaks ka olukord ei läinud. Selline stabiilne kergelt kange seis oli terve see 21 km. Esimest korda tundsin, et jalg hakkab raskeks minema kuskil 14. km lõpus ühel tõusul, aga kohe kui tõus lõppes, oli parem jälle ja jaksasin ilusti. Korra oli veel raskem hetk siis kui jäi 2,5 km lõpuni, aga siis sain mööda ühest mehest ja kohe läks jälle paremaks.
Seekord jooksin üksi terve tee. Ei olnud sobiva tempoga jooksjat ja vahed olid pikad. Aga kohalikud ikka ergutasid raja ääres ja möödasõitvad autojuhid lehvitasid ja tegelikult ei olnud häda midagi. Geeli puudumise tõttu olin sunnitud joogipunktides sööma ja see rosinate närimine on ikka pagana tüütu ja aeganõudev. Katsu sa süüa 170 pulsi pealt midagi. No ei ole tore.
Aeg siis 2.12.03, millega ma olen ülirahul. Enne starti ma arvasin, et kuskil 2.18 kanti võiks joosta, aga näed sa siis, isegi nii hästi.
Kolmas kord siis 21. km jooks ja kõik samal rajal joostud. Areng siis selline:

2010    2.45.05
2011    2.23.22
2012    2.12.03

pole ju väga vigagi.