Täitsa metsas

Pärast 21. km jooksu jätsin esmaspäevase trenni vahele.

Teisipäval käisin suusatamas ja selline hää minek oli sees. Nii lahe oli, mõned harjutused tulid enneolematult hästi välja. Kui vahepeal pilgu kellale viskasin, ehmatasin ise ka ära, sest ulmelisi kilomeetriaegu näitas kell, kuigi ma omaarust tegin nagu rahulikult. Kõrvalt tegelt öeldi juba varem, et kuule sa kihutad liiga kiiresti.Võtsin natuke tempot maha, aga ikka läks varsti jälle liiga kiireks. Siis oli selge, et adekvaatselt enam ei tunneta asja ja tuleb paar päeva puhata.
Kokku 1h ja 25 min rullsuuska.

Nädalavahetusel käisime suusatajatega metsas. Laupäeva hommikul vara startisime udusest Tallinnast rongiga, enne lõunat olime Põlvamaal ja läks trenniks kohe lahti.
Esimene jupp trennist oli matk, st siis kõnd ja jooks vaheldumisi, jooksulõigud olid kuskil 1,5 km pikkused, kõnnitavad lõigud justkui jäid järjest lühemaks :) Tegelikult läks vist ainult ilm järjest kuumemaks. Niimoodi matkasime seal metsas 2 tundi, siis tuli väike puhkepaus, mille veetsime ujudes ja kohe otsa läks matk edasi. Edasine matk oli Meenikunno rabas mööda laudteed. Rabas oli muidugi ilus, aga eriti seda ilu nautida ei jõudnudki, sest 190 cm pikkused tegid ees tempot ja mina oma lühikeste jalgadega jõudsin põhiliselt ainult laudteed vahtida :) No tegelikult ikka paar korda pidasime kinni ja imetlesime vaadet ja ilus oli seal tõesti.

Kui jalg juba parajalt vetrunud oli rabas, järgnes viimane osa trennist ehk siis tõukeratas. Ma tahtsin endale lapsena jubedalt tõukeratast ja nüüd, kui enda lapsele ostsin, mõtlesin, et ostaks endale ka, sellise suurte ratastega tõuksi. Aga kui ma olin läbinud selle tõuksiga esimesed 500 meetrit ja näinud ära ka esimese üle pea lendamise, siis ma mõtlesin, et ma vist ikka ei taha seda ratast endale. No jube raske oli, polnud mingit oodatud funi. Esiteks toimus tegevus kruusateel, lahtised kivid, osa teest oli päris liivane, mis ratta lahedalt kinni tõmbas. Ja teiseks igakord kui tõuksiga laskumisele jõudsin, lendas mulle seljale parm ja kuidagi seda sealt eemaldada ei saanud, sest kätt ei saa ju lahti lasta :) Kuna meil olid seekord lapsed kaasas, siis vahepeal nad sõitsid meist autoga mööda ja neile lehvitamine osutus ka vägagi keeruliseks ülesandeks. Ja järgi ma selle asjandusega teistele küll ei jõudnud. Vahepeal juba mõtlesin, et täitsa lõpp, kui kuskilt valesti keeran, siis mina sealt metsast enam välja küll ei tule. Mul oli küll kaart ka, aga tuntud topograafilse puudega inimesena ei oska ma seda õigetpidi kättgi võtta, rääkimata sellest, et selle järgi kuskile minna. Õnneks strateegilisetel ristidel olid omad ees ja metsa kedagi ei jäetud.

Pühapäevane hommik hakkas uuesti tõukerattaga ja siis oli juba toredam. Juba oli teada, mis ees ootab, illusiooni purunemine oli juba üle elatud ja kui ei üritanud teistele järgi sõita, oli täitsa kift juba. Jalg hakkas selle imeliku liigutusega harjuma ja isegi laskumised polnud enam nii hirmsad.
Edasi tuli kanuumatk mööda Võhandu jõge. Kanuus pole ma varem kunagi istunud ja kui instruktor viis läbi kiirkoolitust, siis see ei kõlanud üldse eriti toredalt. Aga reaalis sai nalja palju ja oli jälle väga tore. Meie kanuus oli jõudu rohkem kui mõistust (kuna mu jõunäitajad on väga kehvad, siis jääb üle ainult rõõmustada, et ükski peen masin ajus toimuvaid protsesse süvaanalüüsinud ei ole), siis selle kanuu me igatahes ümber lõpuks keerasime ja kiire suplus sai tehtud. Kanuumatka vahepeal oli kaldal söögipaus ja pärast seda pausi läks meil juba päris ilusti, koostöö sujus ja miskit erilist enam ei juhtunud.
Pärast kanuud tegime veel ühe tõukeratta otsa. Päike küpsetas lagipähe, väljas oli 34 kraadi sooja ja võttis ikka päris läbi. Lõpuks veel väike suplus ja rongiga koju.
Kokkuvõttes oli ikka megalahe üritus järjekordselt. Puhast trenniaega kokku tuli umbes 6 tundi laupäeval ja 4 tundi pühapäeval. Emotsionaalselt jälle selline positiivne laks.

Eraldi peatüki võiks kirjutada Tartu värskelt avatud vaksalist ja kõikidest nendest siltidest, mis andsid teada, mida neil kõike ei ole ja mis ei tööta, aga las ta jääb. Igatahes hoiatan, et vetsus käsi pesta ei saa (sest udupeened kraanid on, aga vett sealt ei tule) ja teiseks kui on juhtumisi vihma sadanud, siis perroonilt sinna alla tunnelisse minek on nii libe, et nii mõnigi sealt istuli alla kelgutab..