Wild thing! You make my heart sing!

Vahepeale siis jälle seiklusjutte maalt ja merelt ehk Alliansloppet 2013 ehk siis sai tehtud veel üks ekskursioon Rootsimaale.

Niisiis Alliansloppeti rullsuusamaraton, 48 km klassikat. Ühesõnaga piisavalt hull asi, et huvi tekitada :) No ikka nii hull, et enne seda sõitu kaks nädalat olin ikka juba kerges paanikas. Oskusi ja kogemusi ju pole ja laskumised on hirmsad. Aga ma tahtsin näha kuidas see asi välja näeb ja nii sai mindud vaatama. Ootusi rohkem ei olnud kui see, et ei peaks koju Göteborgi haiglast helistama, et tulge järgi.

Kuna tegemist on võistlusega, kus eriti turiste ei käi, siis enne starti lugesime veel kindluse mõttes üle juhendi, kus oli kirjas, et sõidetakse kaks ringi ja teisele ringile mineku ajalimiit (ehk siis 24 km vaheaeg) on 2h ja 30 min. Nuh, väike arvutus näitas, et kiiret kuskile pole ja saab suht rahulikult läbi koperdada. Enne starti muidugi läks jälle ilm ka palavaks ja juba siis oli selge, et joogipunkte on minu jaoks vähe, aga noh, ei viitsinud enam tagasi ka minna pudeli järgi.
Rada oli selline, et alguses oli üks 500 meetrine tõus, siis olid mõned kurvidega laskumised ja veel rida väiksemaid tõuse ja teine pool rajast siis selline siledam. Esimesed laskumised olid päris hirmsad, sest ega ei näinud ju, kas seal kurvi taga mõni kõhuli maas ka on või mitte. Aga alla ma sealt tulin ja püsti ma jäin. Jee! :) Edasi oli juba puhas fun. Väga mõnus oli sõita.
Esimene ring sai kuidagi kahtlaselt kiiresti otsa ja siis ma juba hakkasin mõtlema, et kuskil on miski kala. Kell näitas 16 km. Läks päris palju aega kui mulle kohale jõudis, et  tuleb vist siiski kolm ringi sõita. Teise ringi alguse tõusust üles ronides lõid korraks säärde krambid ja janu oli tappev, a kui sealt juba allapoole sai, läks paremaks ja kui joogipunkt lõpuks tuli, siis kaanisin seal mingi liitri vett sisse vist. Edasi oli jälle tore kuni ringi lõpuni. Ringi lõpus selgus nimelt, et see 2.30 oli kontrollaeg siis hoopis 32 km lõpus ja sellest olin ma 10 mintsaga üle sõitnud. Seega kolmandale ringile enam ei lastud.

No suht koomiline oli, ses mõttes, et oleks teadnud, oleks pingutanud ilmselt ära. Aga ei teadnud ju. Pärast kodus võtsin selle juhendi ka välja, mis enne starti koos numbriga anti ja mida ma ei vaevunud isegi vaatama. Ja seal on tõepoolest sulaselges rootsi keeles kirjas, et kolm ringi ja kolmandale ringile mineku kontrollaeg on selline. Ühesõnaga tasub ikka paberitele pilk peale heita teinekord :) Eks nad enne starti seal ka ilmselt seda rääkisid, aga kogu tegevus käis rootsi keeles ja liiga palju pingutamist oleks nõudnud teksti süvenemine.

Vat nii siis seekord. No mis ma ikka oskan öelda. Väga ei kurvasta, sest tegelikult oli väga väga kift ja ses mõttes ka kõik korras, et midagi ära ei murdnud, aga eks natuke ikka kripeldab, et lugeda ei viitsinud. Väga võimalik, et poleks ikka ajalimiiti jõudnud, aga oleks võinud vähemalt pingutada.

Pärast sõitu polnud midagi häda, polnud isegi kange kuskilt. Aga järgmine hommik ärkasin selle peale, et sääreluud valutasid. Ei olnud tore. Siis ma mõtlesin, et küll on hea, et seda viimast ringi ei sõitnud. Ja vaja oli mingi 500 km autoga sõita. Õuduk :) Aga sõidetud sai ja väga hull ei olnudki. Õnneks vahepeal tehti paar peatust ka.  Laevas oli kõik juba korras ja unustatud. Kuid järgmisel hommikul oli jalavalu jälle platsis. Päeva peale läks üle. Tänane hommik oli juba lootustandvam ja eks peab nüüd väga rahulikult võtma, et ei juhtuks nii nagu juhtus eelmine kord.

Igatahes oli lahe, sai paar päeva puhatud ja tunne on absoluutselt suurepärane, tänan küsimast :)