Friday, September 6, 2013

Müüa koer. Pole kordagi haukunud.

Niih. Keeruline nädal on seljataga.
Mõned trennid tegin ka
T rulluusk 2h
K ratas + jooks + ratas 1,5h
N pump express 45 min

Kolmapäevane trenn siis siuke eksklusiiv koos trennimaniakiga ja suusavihkajaga, kes igaks juhuks mulle jooksutrenni järgi sõitsid, et ma alt ära ei hüppaks ja ratast ikka harjutaks.Tegelikult oli täitsa tore nendega ja vast õpetustest on miskit kasu ka. Igatahes selline lootustandev tunne jäi. Käiku isegi vahetasin ja puha :)

Ma ei hakka pikemalt jutustama sõltlase piinadest, osad teavad isegi ja osad nagunii ei mõista seda pilves selgimistega perioodi, kui paar korda päevas tahaks hüüda "ema anna padruneid!" ja kõrvus kumiseb see laul. Õhh. A kui need masendavad momendid välja jätta ja suurt pilti vaadata, siis pole väga vigagi.
Jalad ei valuta
Kaal pole tõusnud
Pulss kukkus nagu kolin
Joosta on kergem


Then why the hell am I so sad?

2 comments:

  1. Pea vastu!Mõtle nendele positiivsetele muudatustele, mis juba on toimunud. :)

    ReplyDelete
  2. No positiivsust on minus praegu umbes sama palju kui Balzaci kogutud teostes :)
    Aga ma tean, et see läheb üle.
    Natuke on maratonimasendust ka kindlasti. Edu homseks kõigile!

    ReplyDelete

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...