Tartu rattamaraton, 40 km

 Kui ma hommikul Otepääle jõudsin, oli mu ratas Tehvandi staadionil, ootas mind. Kummid täis pumbatud ja number küljes. Mis oli väga nunnu :)


Stardini oli 2 tundi aega, jube külm oli. Käisin sörkimas natuke, et sooja saada, aga ikka oli külm. Jätsin kileka peale igaks juhuks. Haige ka ikkagi ju veits (kuigi sellel hommikul enam kopsutükke ei köhinud).

Kui öeldi, et minut on stardini, polnud me veel stardiväravatest seeski. Teadlikult sai viimasesse ritta hoitud ja venitatud, aga selgus, et stardikoridoris tehti veel miskit statistikat rataste kohta ja lõpus hakkas tibake kiireks minema. No mul isiklikult polnud kiiret kuskile, aga osad kodanikud veidi nurisesid.
Ühesõnaga: start! Esimene ots oli suur uimerdamine ja üsna kiiresti sai selgeks, et viimasest reast startimine ei olnud hea mõte.  Sest isegi kui mu rattasõiduoskused ja kogemused puuduvad, on mul suurte startide kogemust piisavalt, et oleks võinud tükk maad eespoolt minna. A kes seda teadis, et seal selline jalutamine toimub.
Esimene ots ei julgenud ma laskumistest üldse alla sõita. Aga enamasti polnudki võimalik, sest ees pidurdati kõvasti. Samas suuri kukkumisi seal taga ei näinud. Kahekaupa olid mõnes kohas võsas, aga ka hõredamalt kui ma ette kujutasin. Mingil hetkel hakkasid laskumistel kõik mööda kihutama, tõusudel sain jälle kätte. Ja ühelt hetkel kui järjekordne punt mööda laskus, mõtlesin, et mida kuradit! ja võtsin ka lõpuks käed piduritelt maha. Ühel hetkel ei kartnud enam, et kukun. Selline imelik adrekas tuli ikka sisse kergelt. Muidugi tuli päike välja ja hakkas palav, mistõttu ma tegin riietumise pausi ja toppisin kileka pakiraami vahele.
Tuules sõitmise pointile sain pihta kuskil viimasel viiel kilomeetril, kui ma sain aru, et mitte mu ratas ei ole kehv vaid käike oleks pidanud vasaku käega teisele poole keerama.. :)  Lõpus kruttisin kõik põhja ja kihutasin viimasel kilomeetril veel päris mitmest tüübist mööda.
Vaatasin huvi pärast vaheajapunkte ka ja kohad siis:
10 km 1727
17 km 1638
28 km 1592
40 km 1571
ühesõnaga sõiduoskus järjest paranes.
Aeg 2.24. Ja polnudki päris viimane.

Rattatiim oli mul väga kõval tasemel, viidi, toodi, finišis elati kaasa ja puha, see oli ikka väga lahe. Virisesid ainult, et mu ratas pidi jube raske olema. No ma ei tea, tehku trenni või midagi :)

 Kas järgmine aasta jälle, selles ma küll kahtlen, sest nii tore ikka ka ei olnud. Aga mine sa hullu tea. Ma olen korduvalt öelnud, et ma rattaga ei sõida kunagi..