Sunday, May 11, 2014

XT Kevadrogain

Pärast Viljandit kolm päeva ei olnud mul mitte mingit soovi mingit trenni teha. Jalad olid kanged ja lihtsalt väsinud. Järgmised kolm päeva tegin ma 12 tunniseid tööpäevi ja lihtsalt ei jõudnud enam trenni teha ja viimased paar päeva polnud enam mõtet midagi teha. Nii et rogaini jaoks olin korralikult puhanud :)

Anne selle eest oli iga päev jooksmas käinud korralikult. Hommikul tegime kontrollkaalumise. Eelmise rogainiga võrreldes Anne -2.5, mina 0. Nuh, siis oli juba selge, et seekord suren mina, polnud kahtlustki.

Kehras möll käis. Lapsed tantsisid Oige ja vasembat ja päris elus Sandra Nurmsalu laulis kohaliku kultuurimaja ees. Päike paistis ja kõik oli hästi. Ostsime jäätist ja nautisime laupäeva hommikut.
Stardis oli väga palju tuttavaid ja sai jutustatud ühe, teise ja kolmandaga. Nats enne starti avastasin, et mu joogisüsteemi voolikusse oli jäänud eelmisest korrast (2 kuud tagasi) natuke õunamahla, mis oli väga rõve ja mille tõttu peaaegu oleks oma hommikusöögi stardijoone taha jätnud. Õudne. Enam ei olnud aega midagi teha ka ja nii saigi rajale mindud. Muidu panin ma kotti puhast vett otse kraanist ja noh, läks aega metsa vahel kuni enamvähem maitsetu joogini jõudsin. Õigupoolest päris maitsetuni ei jõudnudki.Seetõttu jõin ka väga vähe rajal.

Strateegia oli meil sama, mis alati. Et jookseme ühe meist pildituks ja siis koperdame lõpuni kuidagi. Mul oli ikka päris algusest peale raske, sest hull kihutas siukse hooga minema, et esimesed 2 km olid alla 6 minuti ja sealjuures sai veel punkte ka võetud ja sabas oodatud nagu ikka esimestes punktides. Minu jaoks oli see selgelt liiga palju, aga ega sa ei saa ju kohe öelda, et kuule, võtame maha tempot. Ikka mõtled, et pärast aega jalutada küll. Reielihas oli kange, lisaks hakkas mingi seljakoti rihm kuidagi imelikult segama, kuigi ma jooksin sama kotiga mis eelmine kord ja keegi polnud neid rihmasid näppinud. Ja läks järjest raskemaks.
Kui 2 tundi täis sai, ütlesin, et kurat, ma tahan koju ja mitte kunagi enam metsa ei tule! Aga noh, parasjagu olime siis finišist enamvähem kõige kaugemas punktis ja selge oli, et midagi pole teha, tuleb ikka lõpuni minna. Kolmas tund oligi kõige raskem. Isegi kõndida oli raske vahepeal. Aga tasapisi kosusin ära ja kui joogipunkti jõudsime kuskil 1,5 tundi enne lõppu, lasime teha endast ilusa feissari pildi, sõin ühe võileiva, sest kõht oli naturaalselt tühi, kallasin sisse geeli ja spordijoogi ja sealt edasi panime poolteist tundi jälle korraliku tempoga jooksu. Annest jäin maha, see oleks võinud enamvähem ümber minu hüpates seekord raja läbida, aga jõudsin ikkagi joosta ja see polnud väga hull isegi. Kui oleks ikka väga vaja olnud, oleks olnud üks käik juurde panna isegi. Aga kuigi kella aku sai tühjaks, ma teadsin, et me liigume päris kiiresti ja hiljaks kindlasti ei jää. Ja tunne millegipärast ainult paranes. Sellegipoolest olin ma finišis väga rõõmus, et see läbi sai.
Ühe vesivilli sain. Peopessa :) Täitsa esmakordne ja naljakas. Jooksin nii, et kaart oli rullis (muuseas pilt seespool ka veel) ja kuna vihma sadas ja igast muda ja okstega koos olin, ju siis hõõrus kuidagi.

Selle eest, et tuju ei langeks, hoolitses Anne, kes pakkus mulle metsas unustamatuid lend-ja ujukaadreid ja tuletas meelde jälle tõsiasja, et tark ei torma. 2 tundi enne lõppu hakkas vihma sadama kui ämbrist ja seetõttu Anne pidi prillid eest ära võtma, mistõttu ta eriti midagi ei näinud ja oleks mu peaaegu maha jätnud sinna metsa ja suvalise mustade dressides inimesega koos jooksnud :)
Rada oli muidu minu arust muhedam kui eelmisel korral. Raskem kindlasti, sest vahepeal oli sellist pehmet vetruvat pinnast, mis jala ägedalt pehmeks tegi ja ühe punkti jätsime võtmata, sest oksterägastiku läbimine tundus liigse ajakuluna. Samas oli ka väga palju hästi joostavat maad ja ma arvan, et tugevatel jooksjatel oli seekord lihtsam. Tehniliselt olid punktid väga lihtsates kohtades ja mõned paistsid juba kaugelt läbi metsa.

Kui esialgsed tulemused üles riputati, oli meie koht 49. ja NN klassis koguni viies, mis on ikka suht ulme jälle. Kui tulemused netti jõudsid, oli meie koht kukkunud 53.ja NN klassis 9. Ehk siis neli naiskonda oli millegipärast just sinna meie ette tekkinud. Aga ega see meie rõõmu ei riku, punktivahed nii väiksed ja me oleme ikkagi väga väga rahul. Ikkagi tekitas nagu küsimuse, et oot, mis mõttes ja tekkis mõte, et peame oma punktid ka üle arvutama äkki. Metsas punktisumma vastu vähimatki huvi ei tundnud, sest võrrelda seal niikuinii midagi ei ole ja number on lihtsalt üks abstraktne number. Ja ega me finišis ka ei uurinud, mis punkrid meil seal üldse kirjas olid.
Läbisime 33,5 km umbes. No+/- natuke, aga see viga ei saa väga suur olla. Viies tund puhtalt joosta on meie võistkonnas uus tase, see on fakt.. Ja eks see "mitte kunagi enam" on teadagi.. järgmise korrani.

Võistlustega nüüd väike vahe ja tuleb vahepeal tegeleda praktiliste asjadega. Nagu näha ka pildilt, mis mu tütreke mulle hommikul maalt saatis emadepäevaks.. :)

No comments:

Post a Comment

Äge talv oli tegelt!

Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta.  Al...