Wednesday, March 25, 2015

Vuokatti Hiihto

Niisiis sai käidud seda niru talve pikendamas Soomes. Väga suurte ootustega sinna ei läinud, sest Vasa veelombid said netist värskelt üle vaadatud ja seal pidavat tavaliselt ometi rohkem lund olema kui kuskil mujal. Samas Vuokatti on päris mitusada (500 umbes?) kilomeetrit põhja pool siiski ja soomlased lubasid, et neil on -5 ja perfect race, tulge aga kohale. No me läksime. Keegi polnud kunagi seal käinud ja erilist ettekujutust meil polnud, mis seal toimub. Staazikad maratoonarid räägivad ikka, et Finlandian Hiihto on üks kehvemaid maratoniradu ja seega olime valmis, et soomlastest võib kõike oodata.

Aga perfect race oli tõepoolest perfect.
Superluks lausa, ma ütleks.
Selline stardihetk siis.
-11 kraadi ja päike.
Aga ka üsna tugev tuul, igatahes lipud staadionil olid sirged
ja Eesti lipp lehvis uhkelt teiste vahel.


Võimalik oli sõita 12, 30, 45 või 60 km kas klassikat või vabalt ja lisaks siis 120 km (60kl+60v).  120 jätsin seekord veel proovimata ja tegin tagasihoidliku 60km klassikat hooaja lõpuks.
Rada ise oli selline, et alguses oli 20 km sirget maad, sellest suurem osa oli mööda kohalikku järve ühtpidi ja siis teisipidi suunas. Ehk siis paarisõukeid nii nagu jaksad. Järgmised 20 km olid tõusud, siis 10 km kiireid laskumisi, siis veel mõned koledad tõusud, no nii 5 km ja siis lõppu veel 5 km paaristõukeid järvel. 120 km rada oli sama, aga kaks ringi.

No algus mulle väga sobis :) Sõitsin paaristõukega oma pundil eest ära ja tegin paar piltigi rajal, kahjuks sai siis aku tühjaks ja need ägedad pildid, mida ma tegelikult teha tahtsin järvel, jäidki tegemata. A noh, tühja kah. Kui rada järvel tagasi keeras, oli tuul vastu ja siis ei läinud need paaristõuked üldse enam sellise tempoga, kuid sellegipoolest sain kõvasti mööda sõita. Mingid mehed võtsid mu selja taha, aga sõitsin lihtsalt eest ära neil. Endal ka imelik kirjutada, aga nii oli.


Muuseas järve jää tegi selliseid vaikseid tuhme helisid kohati, et kui ma poleks jõe ääres veetnud koolivaheaegu ega teadnud, et jää laulab, siis oleks võinud veidi kõhegi hakata. Pärast kuulsin, et olevat ka mõned suured praod olnud raja kõrval, aga minu silm neid ei fikseerinud igatahes.


Ja siis tulid tõusud. Ja kogu see seltskond, kellest ma enne mööda sõitsin, läks kohe minust uuesti mööda ja kadus kui tuul :) Samas olid sellised mõnusad sõidetavad tõusud ja selliseid väga teravaid, mis mu ära tapavad, ei olnud väga palju. Mul oli väga hea suusk ka muidugi. Võibolla mitte päris 100% ideaalne, aga vähemalt 99.  Võimalik, et oli ka 100 ja see 1% on hoopis tehnika viga tegelikult, mis ma viimase meetri vahel välja astusin rajast. Igatahes oli ikka kohe väga hea ja pidas lõpuni välja nii nagu vaja oli. Hoopis libisemine jäi kehvemaks, sest seal oli selline kare lumi nagu suusamaniakid mulle hiljem seletasid :)


Laskumiste osa oli ülilahe. Olid sellised pikad, kiired ja keerulised laskumised. Ikka kurv ühele poole ja siis jälle teisele poole. Võtsin ikka ettevaatlikult ja kui ei näinud kuhupoole kurvi tagant rada läks, siis jäljes ei sõitnud. Pealegi hüppasid oravad rajal ette :) Mitmed laskumised keerasid kurviga sõiduteede alt tunnelist läbi ja seal ikka seina ka mitmeid kordi sõideti. Sööklas pärast oli terve rida tüüpe näha, kellel lõug, kellel nina, kellel pea sidemetes. Üht seinasõitu nägin ise pealt ja see ikka ehmatas ära küll.

Ootamatu oli see, et viimased 12 km oli sama rada, mis sellel kõige lühemal distantsil ja mina muidugi eeldasin, et see on juba titekas. Aga ülla-ülla, algatuseks tuli kohe laskuda kolme järjestikkuse kurviga ja tegemist oli, et mitte järve sõita, siis tulid kõige hullemad tõusud, mis seal rajal minu arust üldse olid ja noh, siis päris lõpp oli päästev järv paaristõugetega.

No äge oli noh. Tunne oli nagu suusataks kuskil reklaampostril. Selline tore positiivne laks kehva talve lõpetuseks. Kuidagi väga hästi mõjus. Ajaga olen ka rahul. 5.15 oli finišiaeg ehk täitsa vinksvonks, ma arvan.
_________________________________

Kui ma nüüd suusahooaja lühidalt kokku võtan, siis vaatamata sellele, et lund üldse ei olnud, pole varem nii palju suusakilomeetreid kokku saanud. Lihtsalt esimest korda juhtus selline asi, et ei olnud kordagi vigastatud terve hooaja jooksul. See fakt iseenesest on juba tähelepanuväärne tulemus. Ei tea, kuhu see rist tuleb tõmmata. Isegi nohu ei olnud.
Kui maratonidest rääkida, siis 8 starti ja 7 finišit. 4 klassikat ja 3,5 vaba.  Enamvähem täitsa vist võib rahul olla ju.
Hooaja lemmikud on Tšehhi vaba ja Soome klassika.  Ehk siis esimene ja viimane.

Ei teagi nüüd, mida eluga peale hakata. Selliseid pooltooreid mõtteid on, aga suurt ja ägedat plaani pole. Veel.
Eks hakkab vaikselt vaatama, mis põnevat toimub.







No comments:

Post a Comment

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...