Normaalne talv küll, kui suusatada saad ainult ühes (ok kahes) kohas ja kilomeetrisel kunstlumeringil. See seab üpris palju piiranguid. Või õigemini piirab ikka see tüütu olme, mis su ilusatele unistustele kogu aeg kaikaid kodaratesse loobib ja maa peale tagasi toob. Täna oli plaanis sõita Tallinna maraton, aga lume puudusel jäi see ära. Nüüd on siuke vastik motoorne rahutus sees, et peaks nagu suusatama, aga kus sa siin suusatad, eksole :) Aga suuski veel ei paki kokku, ehk ikka leiab kuskilt veel ruutmeetri lund ja saab suusa maha panna. Tuleb lihtsalt natuke kaugemale sõita. Igatahes tunne on hea ja ikka kipitab jala sees natuke. Suusanälg on küll suurem kui kunagi varem, selle põhjalt võiks nagu pakkuda, et vorm läheb hetkel veel tõusvas joones.
Eile panin ma esimest korda tossud jalga ja käisin jooksmas. Raske on kirjeldada seda valusat hetke, kui ohkad, et kas tõesti jälle on talv läbi ja peab jooksma hakkama. Iseenesest joosta ei olnud raske, ei olnud ka väga mõnus. Ütleme, et oli talutav. Umbes nagu arstirohtu võtad lihtsalt sellepärast, et see on vajalik :) Aga noh, kevad pressib peale ja tuleb kohaneda. Eks mälestus lumest hakkab tasapisi tuhmuma ja läheb kergemaks. Jooksin algatuseks 6 km kopikatega sellises väga väga aeglases tempos.
Sõudeka 4. etapp oli ka eile, aga sinna ma kahjuks tehnilistel põhjustel ei saanud minna. Millest on kahju. Ühesõnaga sellest projektist õnnestus teostada 50%. Järgmisel aastal võtan selle põhjalikumalt ette.
No comments:
Post a Comment