Tuesday, October 13, 2015

Viljandi Linnajooks



Pärast maratoni oli mul plaanis ainult puhata. Seega läksin teisipäeval lapse trenni ehk siis väikeste korvpallurite emade trenni. Nuh, mõnus lebo, saab juttu ajada ja kergelt liigutada, mõtlesin mina.
Paras koormus pärast maratoni.
Haahaa! Tegelikult toimus trenn koos noorsportlastega ja läks kohe esimesest minutist hulluks hüppamiseks ja see kestis kahe joogipausiga tund aega. Siis kõhulihased otsa. Sssa raks! :) Kokkuvõttes ei jõudnudki teiste emadega rohkem rääkida kui paar korda "dziisas kraist" karjatada ja ega need teised emad olid valdavalt veel vähem kontaktivõimelised. Kui ma Sparta trennidega võrdleksin, siis umbes nagu Marise jump fx (mida vist enam ei ole?) või siis nagu Mariuse ventti kõik hüppeharjutused järjest ilma pauside ja jõuharjutusteta.
Aga millegipärast ma jaksasin jube hästi hüpata, kuigi ainult paar päeva oli maratonist möödas ja ma pole sellist intensiivset trenni sada aastat teinud. Igasugune ettevaatlikkus, ja mõte viilimisest kadus esimese kolme minutiga. Päris hea oli üle pika aja sellist ägedat trenni teha, kuigi võibolla tiba valel hetkel, aga ikka oli lahe ja ega midagi tagasi ei hoidnud. Ja ma panin tähele, et mõnest noorsportlasest jaksasin ma isegi rohkem hüpata. Eelkõige arvatavasti sellepärast, et ma taolisi harjutusi olen ikkagi mõned korrad elus varem ka teinud.


Nii. Kuna jalg oli juba soe ja nädalavahetuseks lihased enam kanged ka ei olnud, siis tegin Viljandis ka väikse tiiru. Esiteks sellepärast, et eelmisel õhtul olin ma juba niikuinii õiges maakonnas sünnipäeval ja sünnipäeva kalorid oli vaja kiirelt minema ajada. Teiseks kuna ma seal eelmisel aastal käisin ja mulle meeldis. Ja kolmandaks mu õde lubas starti tulla ja ma tahtsin seda nalja näha, kuidas ta sealt Pikalt tänavalt üles roomab. Olgu öeldud, et roomas küll, tubli tüdruk!


Viljandi rada meenutas mulle sel aastal veel rohkem Marcialongat kui eelmisel aastal, sest seekord võeti ka eraldi Pika tänava läbimise aega ehk siis mäkketõus, mis on väga lahe mõte. Rada oli täpselt sama, mis eelmisel aastal ja mu arust on see üks äge rada.
Jooks oli kergem kui ma ootasin. Tõusudest jaksasin ilusti joosta, välja arvatud see viimane Pikk tänav, kus pool tõusu ikkagi kõndisin. Kui mälu ei peta, kõndisin eelmisel aastal terve tõusu. Tõusu koht oli mul 25 kohta tagapool kui finishikoht, ehk siis kaotust tuli seal kõvasti juurde. A noh, mõned M70 vanuseklassis osalejad tulid ikka veel kauem üles :)
Rada oli 10.4 km pikk ja aeg oli 1 h 01min, mis on umbes 2,5 minutit parem kui eelmisel aastal. Ühseõnaga hästi, ma arvan.

Täna ma mõtlesin, et nüüd on nagu jooksuga sotid selged selleks aastaks, täna ma lähen rulli sõitma. Arvake ära, mis juhtus? Väga õige: auto ei läinud käima. Ja isegi juhtmetest ei läinud. Mingi kuues või üheteistkümnes meel ütleb, et nüüd on päris jama majas ja kestev tulevik sõnast "Saab" on "saan". Või siis "ei saa". Tõlgendamise küsimus.

2 comments:

  1. mõned aastad veel ja saab alla tunni :)

    ReplyDelete
  2. no ei tea, kas läheb nii libedalt. Mul on alati eemisel õhtul isa sünnipäev. Ema teeb süüa (palju!) ja isa nööbib peeneid napse lahti. Ehk võib teinekord ka pool tundi kauem minna :)

    ReplyDelete

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata. Lühidalt...